Nokia hoiab Soome majandust vee peal
Mobiiltelefonisõjas Rootsi konkurendi Ericssoni seljatanud Nokiat ähvardas hällisurm veel 1991. aastal

TARMO VIRKI, Helsingi

«Palun sulgege oma Nokiad!» teatab välisministeeriumi ametnik nõudlikul häälel enne pressikonverentsi algust.

«Vabandage, kas Ericssonid tuleb ka sulgeda?» küsin kerge hämmastusega. Saalitäis ajakirjanikke puhkeb küll naerma, ent kui pilgud võiks tappa, oleks nõudlik ametnik praegu vanglas.

Maailma suurimad mobiiltelefonide tootjad asuvad kahes Põhjala väikeriigis - Soomes ja Rootsis. Omavaheline kiskumine käib neil pidevalt.

«Rootsis ei räägita enam telefonimaavõistlusest» kuulutas pealkiri eilses ajalehes Helsingin Sanomat - pealkiri, mille peale paljude soomlaste suud venisid haruldaselt laiale naerule.

Nokia teataski eile pärastlõunal rekordilisest 5,2 miljardi marga suurusest poolaasta kasumist. Ericssonilt on oodata täna hommikul teadet poolaasta tulemuste kohta, mis ei küüni Nokia lähedalegi.

Püha Nokia

Firmade tasemel teeb Nokia tõesti viimasel ajal Ericssonile ära, kuid tänavapildis ja ajalehtede reklaamikuulutustes pole kahe firma vahet eriti näha.

«Nokia toodete arendamine on kultuur oma parimas vormis,» teatas nädala algul Soome kultuuriminister Suvi Linden.

Nokia on Soome jaoks midagi kullast kallimat. See on püham kui isake Lenin kaunil Nõukogude ajal. Kui Helsingi Ülikooli ajakiri intervjueeris kevadel Nokia peadirektorit Jorma Ollilat ja saatis jutu koos pildiga firmasse ülevaatamiseks, siis keelas Nokia foto avaldamise. Peadirektor nägi pildil välja liiga kitsaste õlgadega.

Ajakirja peatoimetaja kirjutas sellest omapärasest vahejuhtumist. Ta pääses napilt lahtilaskmisest. Ülikool piirdus vaid ametialase noomitusega.

Nokia on Soome majanduse vedur ja kogu Eesti suur eeskuju. Kuid küsimuse võib siiski püstitada ka teistpidi: mis oleks Soome ilma Nokiata? Mis oleks Soome ilma infotehnoloogia ja selle kiire arenguta?

Hulga soomlaste arvates oleks see hoopis parem, toredam ja soomelikum Soome. Ilma selle, maailmas nimekõla põhjal üldiselt Jaapani ettevõtteks peetava firmata saaks Soome hakkama.

Nokia maksab maksudena riigile suuri summasid, annab tööd kümnetele tuhandetele inimestele, kannab oma õlul kogu Soome ülikiiret majanduskasvu.

Ent samas naudib Nokia Soome riigi tuge tehnoloogia arendamisele, töökohad on keskendunud mõne üksiku keskuse ümber ja Nokia direktorite optsioonimiljonid on äratanud viha suures osas rahvast. Ilma Nokiata oleks riigis küllap juba aru saadud, et majanduskasv on peatunud, sest kui Nokia ja tema allettevõtjad välja jätta, on majanduskasv ilus ümmargune null.

Kummikud tugijaamaks

«Jaa, head kummikud» - kuuleb tihti pilkavat arvamust, kui küsida soomlastelt nende arvamust Nokia kohta. Nokia on tõesti kummikuid tootnud. Praegugi seisab Nokia-nimelisi ettevõtteid Soome suuremate ettevõtete hulgas õige mitu. Kummikud ja WC-paber on olnud Nokia mobiiltelefonide tugijaamaks eelmistel aastakümnetel.

Väga laia haardega kontsern Nokia saavutas 1970. ja 1980. aastatel häid majandustulemusi kõigil aladel peale elektroonika. Suur osa headest tulemustest investeeriti elektroonikasse, mis tollal paistis olevat põhjatu auk.

Soomlaste majanduslikku vastupidavust autasustati - nüüd on Nokia maailma juhtiv mobiiltelefonide valmistaja.

Nuga kõril

1991. aastal vajus Soome põhja. Koos Soomega ka tollane kohalik suurettevõte Nokia. Paljud spetsialistid hindasid firma olukorda tol aastal selliseks, et kõige mõistlikum lahendus oleks olnud uksed sulgeda, töötajad lahti lasta ja firma jäägid tükkhaaval maha müüa.

Nokia ime oleks äärepealt hällis tapetud.

Viimastel aastatel on võinud Nokia ja Helsingi börsi vahele aeg-ajalt tõmmata võrdusmärgi. Tavaliselt Helsingi börs langeb ja tõuseb koos Nokiaga: tänu Nokiale oli Helsingi möödunud aastal üks maailma kõige kiiremini kasvav börs üldse.

Tavalist soomlast Nokia menu börsil väga palju ei liiguta, Soome on jäänud veel vaid vähem kui iga viies suurfirma aktsia.

Nokia läheb sellest hoolimata edasi. Üheks lähiaja suureks projektiks on üheskoos konkurentide Ericssoni ja Motorolaga arendatav projekt Symbian: mobiiltelefonide ja kaasaskantavate arvutite ühendamine üheks tulevikuseadmeks.

Euroinspektorid tegid reide koolatehastesse

MAREK LAANE

Vaevalt kuu pärast mürgistusskandaali Belgias sai Coca-Cola eile uue löögi osaliseks, kui ELi inspektorid sooritasid ette hoiatamata reidid firma tehastesse Saksamaal, Austrias ja Taanis ning Euroopa-peakorterisse Londonis.

Euroinspektorite eilsete ja üleeilsete külastuste eesmärk oli leida tõendusmaterjali süüdistustele, et maailma suurim karastusjookide tootja kasutab oma turupositsiooni hoidmiseks keelatud võtteid.

Väidetavalt olevat Coca-Cola neis kolmes riigis pakkunud märgatavat allahindlust neile edasimüüjatele, kes ostavad tooteid rohkem, võtavad müügile kõik Coca-Cola tooted või loobuvad konkureerivate toodete müügist.

ELis on selline konkurentsieelise taotlemine keelatud. Alles eelmisel nädalal nõuti lennukompaniilt British Airways samalaadse tegevuse eest kahjutasu 7,8 miljonit dollarit.

Kui Coca-Cola leitakse olevat süüdi konkurentsireeglite rikkumises, võib teda ähvardada hiiglaslik trahv, mis ulatub kuni kümne protsendini asja kaasatud firmade käibest.

Eelmisel kuul oli Coca-Cola sunnitud Belgias, Prantsusmaal, Luksemburgis ja Saksamaal korjama lettidelt miljoneid pudeleid karastusjooke pärast seda, kui sajad inimesed olid kaevanud toodete joomisele järgnenud peavalu ja iiveldust.

Selle all kannatasid kogu ettevõtte majandustulemused. Esimesel poolaastal kahanes kasum 18 protsendi võrra, 1,69 miljardi dollarini.

Valgevene president hoiab võimust kinni

REIN KÄRNER

Kolmapäeva õhtul meenutasid tuhanded meeleavaldajad president Aleksandr Lukashenkole, et tema valitsemisaeg on lõppenud. Samal seisukohal on ka USA, Euroopa Liit ja Euroopa Parlament.

Eile väitsid opositsiooniallikad, et võimud arreteerisid umbes 3500 meeleavaldajast Minskis 53 inimest, kes pärast nende isiku tuvastamist taas vabastati. Allikate sõnul olevat Lukashenko-vastased nii mõnegi vahistamise ise provotseerinud. Pealtnägijad kinnitasid, et miilits olevat käitunud meeleavalduse ajal ja järel üpris tagasihoidlikult.

Juba teisipäeval levisid Minskis lendlehed üleskutsega korraldada üldrahvalik pidu Aleksandr Lukashenko presidendivolituste lõppemise puhul. Mõistagi ei sanktsioneerinud võimud seda üritust, aga see toimus ometi.

Võimuahnus

Valgevene presidendi ametiaeg pidanuks 1994. aasta põhiseaduse järgi lõppema teisipäeval, 20. juulil. Ent 1996. aasta novembris korraldatud rahvaküsitlus muutis põhiseadust ja pikendas Lukashenko valitsus-aega 2001. aastani. Juba toonase plebistsiidi eel ja ajal suhtusid välisriigid sellesse skepsisega, tuues ridamisi põhjendusi selle kehtimatuse kohta.

Ometi ei lasknud Lukashenko end avalikkuse arvamustest ega ametlikest seisukohtadest heidutada ja jätkas kätteõpitud vaimus. Rahvusvaheliselt nõutud vabadele valimistele käega lüües kinnitab ta endiselt oma õigust riiki juhtida.

Nii Euroopa Liit kui ka Euroopa Parlament on teinud avalduse, milles vaidlustatakse Lukashenko edasine presidendiksoleku seaduslikkus. Lukashenko ise kommenteeris tema vastu esitatud süüdistusi: «Need on vaid ühe päeva episood.» Ta lisas, et on vestelnud telefonitsi nii Ukraina riigipea kui ka Venemaa mitme juhiga, kes kõik olevat tema poliitilist kurssi toetanud.

Lääs nõuab vabu valimisi

Hoopis raskem on Lukashenkol toime tulla USA välisministeeriumi pressiesindaja James Rubini avaldusega, milles otsesõnu öeldakse, et Lukashenko legitiimsust on võimalik taastada üksnes vabadel ja demokraatlikel valimistel, millest võtavad võrdselt osa kõik erakonnad.

Vähe sellest: Rubin toonitas, et USA ja enamik teisi riike peab endiselt riigi ainsaks seaduslikuks parlamendiks konstitutsioonireformi järel laiali saadetud Valgevene ülemnõukogu.

Lukashenko tegigi kummarduse samas avalduses sisaldunud nõudmisele alustada opositsiooniga läbirääkimisi, et tagada riigis rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste täitmine. Vitebskis ütles president, et on valmis pidama läbirääkimisi konstruktiivse opositsiooniga, ent mitte pankrotistunud poliitikutega, kes laostasid riigi enne tema presidendiks saamist.

Tai naispolitseinikel keelati end jumestada ja miniseelikut kanda

MAI LOOG, Bangok

Tai politseiülem keelustas naispolitseinikel enese ehtimise ja seksikate riiete kandmise.

Mai Loog, Bangkok

Samal ajal kui Bangkoki elanikke rõõmustas uus pakkumine - internetiühendus kiirusega 256 kilobaiti sekundis läbi kaabeltelevisiooni UBC fiiberkaabli -, andis politsei kindralleitnant Wannarat Kotcharak välja määruse naispolitseinikele lubatud seeliku pikkusest. Seda määrust võeti alguses kui hilinenud aprillinalja.

Juba mõne päeva jooksul selgus Bangkoki naispolitseinikele, et tegu pole naljaga, vaid, nagu nad väljendasid, «ilu tabuks kuulutamisega ja rünnakuga naiselikkuse vastu». Nimelt peab nüüdsest Tai naispolitseiniku vormiseelik katma põlved. Samuti ei ole naispolitseinikel lubatud enam kasutada näo jumestusvahendeid ning pleegitada juukseid.

Tahavad head välja näha

Loomulikult ronkmustade juustega Aasia naised näevad iluideaalis heledamat pead - kastanpruunikat tooni. Heledamaks ei pleegigi kohalike juuksed ka kõige tugevamaid blondeerimisvahendeid kasutades. Moodne, nooruslik ja enese eest hoolitsev Tai noorik on tihti kerge roostekarvalise soenguga.

Üks politseinikuna töötav neiu kurtis Bangkok Postile, et ta vajab vaheldust loomulikust sitikmustast juuksetoonist ning ta tahab olla vastassoole atraktiivne. Sama hingetõmbega kurtis ta, et kui ta peaks hakkama kandma pikka seelikut ja käima ringi plassi lapilise näoga, siis ta poiss-sõber jätaks ta kindlasti maha. Pealegi läheks uue pika vormiseeliku muretsemine väga kulukaks.

Meeste eelistamine

Tai politseis on kombeks, et oma vormiriietuse ja isikliku relva ning mootorratta ostavad politseinikud omast palgast. Seetõttu on näha üliliibuvates khakivärvi vormiriietes meespolitseinikel igas kaliibris ja suuruses käsirelvi puusal rippumas ning mootorrattaidki on igast margist. Vaid ratta livree värvilahendus on ühtlustatud politseivärvidesse.

Huvitav on märgata, et kindralleitnant Wannarat ei reguleeri meespolitseinike vormiriietuse avarust - kas tõesti on selline trikoolik liibuvus praktiline või on tegemist nn macholiku militaarvormimoega ja edevusega? Kindralleitnant on kommenteerinud määrust ajakirjandusele nõnda: «Seadus on seadus ja seda tuleb täita.»

Naispolitseinike arvates ei saa kindralleitnant aru ei naisterahvastest ega rahvast üldiselt. Enamik inimesi armastab suhelda «kenade nägudega» ning nägusad naispolitseinikud annaksid Tai võimudest palju sõbralikuma pildi.

Balkan kui poliitiline pagenduspaik

AIMAR VENTSEL, Berliin

Euroopa Liidu stabiilsusepakti Kagu-Euroopa koordinaatoriks saanud Bodo Hombach saadeti Balkanile sisuliselt pagendusse.

Hombach ise kinnitas, et toosama koordinaatorikoht on juba ammu olnud tema unistus, kuna uus amet on «segu poliitikast, aktiivsest tegutsemisest ja eemal lehmakauplemisest».

Schröder omakorda kinnitas, et ta loobub Hombachist raske südamega, kuid vaid seltsimees Bodo suudab niivõrd vastutusrikkal kohal toime tulla.

Hombachi uuele tööle määramine päästis Saksa poliitilisel maastikul valla juubeldamise. Rõõmuhõiskeid kõlas nii valitsusest kui opositsiooni leerist. Berliner Zeitung tsiteerib üht parlamendisaadikut, kes ütles naeratades: «See on hea päev Kagu-Euroopale.» Ühtäkki tuli välja, et kõik poliitilised jõud olid rahul Hombachi eemaldamisega Bonnist, peaasi et võimalikult kaugele ära.

Bodo Hombachi töö kantsleriameti juhina oli riigis toimuvaid suurprojekte juhtida. Tal on poliitikas laialdased kogemused ja kontaktid. Pealtnäha klapib ju kõik. Ent liidukantsler loobus oma esimesest alluvast üleöö ja kergelt. Sellist asja juhtub harva.

Bodo Hombach tuli Bonni Gerhard Schröderi kiiluvees. Olles alles Nordrhein-Westfaleni liidumaa (NRW) Sotsiaaldemokraatliku Partei funktsionäär, paistis ta silma naaberliidumaa Niedersachseni valitsusjuhi Schröderi pooldamisega. Hombach läks suisa niikaugele, et NRW parteiladvikut ignoreerides organiseeris Schröderile esinemisi rahva ees sotside kantsis Ruhri basseinis.

Bodo Hombachile pannakse parteisiseselt süüks intrigeerimist ja erinevate kildkondade üksteise vastu väljamängimist, sealhulgas Oskar Lafontaine’i väljapuksimist poliitikast ja vastumeelsetele ministritele jala taha panemist. Eelkõige aga on kuulda parteisisest kriitikat Hombachi parteilise tegevuse aadressil. Olles koordinaator, ei suutnud ta suunata sotsiaaldemokraatide juhitavate liidumaade koostööd ja tagada neile valitsuse tuge. Sotside vasaktiib heidab Hombachile ette, et ta püüdvat SPDst teha briti eeskuju järgi sotsiaalliberaalset parteid.

Gerhard Schröderile läks Hombachi enda lähedal pidamine järjest ohtlikumaks. Pingestatud situatsiooni sai lahendada vaid Hombachist lahtisaamisega. Nagu mainitud, ei loobu Schröder meelsasti oma ustavatest kaastöölistest. Ent seekord oli see sundsamm.

Süüta süüdlased

MADIS VAINOMAA, õigusteaduste magistrant

Jälgides NATO riikide tegevust kogu Kosovo konflikti vältel ja ka pärast pommitamiskampaania lõppu, võib esitada ühe huvitava küsimuse. Nimelt, kas riigi X kodanikel lasub teatav vastutus selles riigis X (väidetavalt) demokraatlikul teel valitud rezhiimi tegude eest, mis on ilmses vastuolus rahvusvahelise õiguse normidega, ning nimetatud riigi X kodanikud ei võta midagi ette, et seda rezhiimi takistada selliselt käitumast.

Millest selline küsimus? NATO pommitamiskampaania ajal hakkas aina sagedamini kõlama argument, et kui Jugoslaavia kodanikud tahaksid, et nende pommitamine lõppeks, peavad nad Milosevicile märku andma, et ta lõpetaks Kosovos albaanlaste vastu suunatud aktsioonid.

Nüüd, kus vahetu sõjategevus on läbi, on NATO riigid sama argumendi selgelt ja ühemõtteliselt uuesti välja käinud. Sedakorda aga majandusabi ja rekonstruktsiooni kontekstis. Nimelt keeldutakse Jugoslaaviale majandusabi andmast seni, kuni võimul püsib Milosevici aparaat. Lubatud on anda vaid humanitaarabi. Arvestades olukorda, kus Jugoslaavia tsiviil- ja infrastruktuur on oluliselt kahjustatud ning talv on lähedal, on see vägagi mõjukas argument. Pehmelt öeldes - väljapressimine. Sealjuures on korduvalt negatiivselt rõhutatud serblaste (elektoraadi) passiivsust Milosevici rezhiimile vastuhakkamises, selle liigses sallimises. See kõik viiks justkui järelduseni, et valijal kaasneb temale kuuluva poliitilise inimõigusega - õigusega valida - ka väga reaalne vastutus.

Otsides sellele küsimusele vastust kaasaegsest rahvusvahelisest õigusest, siis viimane sellist valija vastutuse vormelit ei kinnita. Ükski inimõiguste dokument ei viita sellise vastutuse olemasolule paralleelselt valimisõigusega. Samas, jälgides Jugoslaavia opositsiooniliikumiste tegevuse järkjärgulist intensiivistumist lääneriikide majandusisolatsiooni ohu taustal, näib selline valija vastutuse valem tegelikus elus aga täiesti toimivat.

Juhul kui aktsepteerida sellist vastutuse valemit, siis kas ei peaks eristama olukordi, kus valijaid kontrollib riigisisene terroriaparaat olukorrast, kus (vähemalt näiliselt) sarnast riigisisest oma kodanike vastu suunatud terrorit ei eksisteeri. Kogu kontseptsiooni alusidee, et tsiviilelanikkonnaga võiks manipuleerida kolmandate riikide huvides, on iseenesest kaasaegse rahvusvahelise õiguse kontekstis täiesti kohatu ja vastuvõetamatu. Seetõttu leiavadki taas kasutamist külma sõja aegsed topeltstandardid - räägitakse üht, aga tehakse teist ning teatud rahvusvahelise õiguse norme rakendatakse selektiivselt.