Eesti naine eluga silmitsi

TIIT MERISALU

Täna kell 20, Kanal 2: «Ukuaru», Tallinnfilm, 1973. Rezhii: Leida Laius.

Leida Laiuse (1923-1996) «Ukuaru» kujunes meie rahvuslikus filmikustis uue ajajärgu alguseks. Pärast «Ukuarut» oli selge, et Leida Laius oli toonud meie filmi oma teema - eesti naise. Seda kinnitas ka režissööri hilisem looming, milles ta jäi püsiväärtuste otsijaks ja leidjaks kõige mööduva keskel, kunstnikuks, kes valutas südant oma rahva saatuse pärast.

Stsenarist Mats Traat on Veera Saare romaanist võtnud vaid esimese poole, kuid samas olulisima. Tal on õnnestunud luua Minna kujus eesti naise koondportree, kes on sajandist sajandisse taganud elu edasimineku.

«Ukuaru» peategelane Minna on armastuse ja naiselikkuse kehastus, kuid mitte tüpaaž, vaid lihast ja verest tegelaskuju. Tollane lavakunstikateedri diplomand Elle Kull üllatas meeldivalt oma väljapeetud debüütrolliga. Minna on vitaalne ja jõuline isiksus - sihikindel, puhas tunnetes, elurõõmus ja avara pilguga.

Film jälgib Minna saatuslugu tema neiupõlvest vaese metsatöölise tütrena. Lükanud tagasi Keldriaugu peremehe kosjad, valib neiu endale kaasaks metsatöölise Aksli (Lembit Ulfsak), kelle ainsaks varanduseks on tema pill. See on Minna valik teel sõltumatusele, mis viib ta üksildasse metsatallu Ukuarule.

Silmapaistva rolli teeb filmis Velda Otsus Minna emana. Jüri Järvet on väga tõepärane Minna isa osas.

«Ukuaru» nimetas Laius oma kõige kallimaks filmiks. Pärast filmi valmimist kirjutas Laius: «Selliste isiksuste kaudu on rahvas ennast teostanud põlvest põlve, elu jätkanud ja elujõudu saanud. Minna kohta võiks öelda. nagu Juhan Smuul ütles oma ema kohta: ta on naine, kes elas nagu tõeline inimene - jalad maas ja pea pööratud päikesesse.»

Terrorist suurriigi vastu
Dokumentaalfilm kõige ohtlikumast terroristist, 21. juulil kell 20 MTV 3

HEIKI SUURKASK

Osama bin Laden, nagu teda ingliskeelses kirjaviisis tutvustatakse, on muutunud ameeriklaste suurimaks vastaseks. Araablaste silmis on Usamah bin Laden aga kangelane, kellele ameeriklased asjatult kallale kipuvad. Sellel veelahkmel üritas leida keskteed ameeriklaste tänavune dokumentaalfilm.

Saudi Araabia opositsioonipoliitikud näevad kurja juurena ameeriklaste ees roomavat ja riiki laostavat kuningakoda, kes bin Ladeni omal ajal maalt põgenema sundis. Bin Laden, pärit samuti Saudi Araabia kõrgkihist, jagab nende seisukohti. Tema viha aluseks on ameeriklased Saudi Araabia sõjaväebaasides, kuigi kaudsemalt ilmselt hoopis Iisrael, kelle liitlasteks on ameeriklased.

Ameeriklased näevad bin Ladenis isikut, kelle kaela on hea määrida terroriakte, kuigi seotuse tõestamisel jäädakse jänni. USA presidendi julgeolekunõunik Samuel Berger, kes andis käsu kättemaksurünnakuteks Sudaani ja Afganistani vastu, oli sunnitud telekaamerate ees oma varasemaid väiteid ümardama.

Seevastu on iga ameeriklaste kättemaks sünnitanud vaid üha ägedamat kättemaksu. Saates küsitletud moslem iseloomustas olukorda kui rusikahoobile rusikahoobiga vastamist.

Dokumentaalsaade tõi ilmekalt välja juba pikemat aega kestnud väitluse selle üle, kas islam on tõesti nii hirmus, kui seda kujutatakse, või on islam muutunud agressiivseks vaid kaitsereaktsioonina. Ilmekas oli ka väide: kui teie (ameeriklased) ei tule meie maale laamendama, ei tee ka meie (araablased) teile midagi. USA esindajad arvasid seevastu, et kaitstes Saudi Araabias enda huve, kaitsevad nad ka kohalikke inimesi. Kõik oleks kena, kui ka mõni kohalik nende mõtet jagaks. Kuid ärgem unustagem, miks ameeriklased nii kangesti Lähis-Idas kõiki kaitsta tahavad - nafta paneb kõik paika.

Kevad Hiinas

Peking (43)

OLEV REMSU

Kas elu ja lapse sünd ei kuulu jumala valdkonda, kuhu inimene ärgu oma nina toppigu?

Taas jõuame põhiküsimuseni: kas inimene on kõige mõõt, iseväärtus ja lõplik üksus või on ka inimene millegi suurema osa, mida seesama inimene peab teenima ja mille nõudmistele alluma. Kui ma ei eksi, siis on see probleemiks ainult euroopaliku individualismi pinnal sündinud ja kasvanud inimesele. Kollektivistlik-religioosse mõttelaadiga inimesed Euroopas mõistavad hiinlasi kahtlemata paremini.

Hiinas on kogu ajaloo vältel teatud, et inimene on riigi, ühiskonna osa. Lu Jun räägib, et paljulapseline Hiina jääks vaesusesse, riigil jääksid saavutamata kõik püstitatud eesmärgid.

Oma reisi eelviimasel päeval vestlen Pekingi eestlase Indrek Pargiga, kes samuti toetab ühelapsepoliitikat. Ta ütleb, et ka kõige kriitilisemalt oma riiki suhtuvad hiinlased toetavad just seda sisepoliitika aspekti. Välismaal kõige vaieldavam suund Hiina sisepoliitikas on Hiinas konsensuslik, keegi ei vaidle sellele vastu.

Hiina suurlinnade tänavatel võib tänagi näha lapskerjuseid, kes lausa ründavad välismaalasi, mangudes neilt raha. Eriti palju on neid Šanghais. Ühel öösel hilja tulin Šanghais oma hotelli poole. Reklaam pilvelõhkujatel oli juba kustutatud, põlesid vaid tänavalambid. Peatusin aeg-ajalt, et linnaplaanilt kontrollida, kas ma lähen ikka õiges suunas. Aga kaarti lahti voltida oli võimatu - nii kui seisatasin, ründasid mind kümned poisikesed, kes lausa nõudsid minult raha.

Pekingis nägin, kuidas taksojuht peatas viietärnihotelliees takso ning kohe oli poisikeste parv ümber auto, et rünnata välismaalast, kes pidi autost välja astuma. Läks hoopis teisiti: taksojuht peletas poisikesed eemale ning avas alles siis kliendile ukse.

Hiljem kuulsin, et need poisikesed ei olegi ei Pekingi, Šanghai ega teiste suurlinnade elanikud, vaid toodud küladest. Vanemad mehed on poisid pannud kerjama, et endale elatist teenida.

Nii et kogu maailma eurooplased, feministid ja inimõiguslased võivad tõesti võidelda selle nimel, et iga perekond otsustaks ise, kui palju ta lapsi muretseb. Aga ehk peaks lapsearmastus ning ema- ja isainstinkt suunama perekonna tegevust juba enne lapse muretsemist ning hoolitsema selle eest, et laps ei sünniks vaesusesse?

Nüüd jääb küsida: kes armastab lapsi rohkem, kas see, kes töötab välja ühelapsepoliitika juurutamise küllaltki karmid meetodid, või see, kes tahab suurearvulisi perekondi, nagu neid veel praegugi võib näha Hiina mägikülades?

Hiina statistika järgi on viimase 10 aasta jooksul täielikust vaesusest välja toodud 250 000 miljonit inimest. See on omalaadne maailmarekord. Ka kirjaoskamatusest hakatakse jagu saama. Kusjuures seda kõike on tehtud ühelapsepoliitika abil. Ei ole mõtet kasvatada kirjaoskamatute lapskerjuste hulka suurlinnade öistel tänavatel, tarvis on ajada niisugust poliitikat, et ei oleks lapskerjuseid ega mehi, kes õnnetud väikemehed enda huvides kerjama panevad.

Mis saab tulevikus? Õige pea läheb India elanike arvu poolest Hiinast mööda, järgmise sajandi teisel poolel mööduvad tõenäoliselt ka Indoneesia, Brasiilia, Pakistan, Bangladesh ja Nigeeria. Hiina rahvas vananeb, pensioniealised moodustavad üha suurema ja suurema osa rahvastikust.

Pole viga. Eespool kirjutasin, et pisikesed poed ja töökojad on Hiinas lahti terve ööpäev, et hiinlase päev ei jagune tööajaks ja vabaks ajaks. Tundub, et hiinlase eluigagi ei jagune tööaastateks ja pensionieaks, hiina mees ja naine teevad tööd kuni surmani, kui nende amet on seotud isikliku omandiga. Kuigi ei julge ennustada, kas niisugune tava püsib või mitte, ometi tuleb tõdeda, et nõnda on see olnud aastatuhandeid. Noori jääb üha vähemaks, konkurents positsioonikate kohtade peale üha väiksemaks. Tööpuudust ja vaesust ei ole ette näha.

Aga esitagem julgem küsimus: mis saab traditsioonilisest hiina kollektivismist? Kas ühelapsepoliitika ei kasvata euroopalikke individualiste? Ei tea, ei tea.

Anekdoodid

Kaks sõpra jalutavad.

«Miks sa iga puu juures seisma jääd?»

«Ah, mõtlesin, et jalutan koeraga.»

Kaks pankurit on pärast lennuõnnetust klammerdunud ühe ja sama palgijupi külge.

Üks küsib: «Kas suudate end veel kaua vee peal hoida?»

«Kuidas võib sellises olukorras veel ärile mõelda?»

Väike Ville istub jalgu kõigutades plangul.

Mööduv võõras küsib: «Mis kell praegu on?»

«Kaksteist,» vastab Ville.

«Ah kaksteist! Mina arvasin, et palju rohkem.»

«Ei, meie külas ei saa kell kunagi olla rohkem kui kaksteist, siis hakkab jälle ühest peale.»

Kõrgel sillal seisavad noor naine ja elatanud mees.

Naine rebib närviliselt taskurätti ja sosistab: «Ta peab tulema... Juba kaks aastat kohtume siin igal neljapäeval täpselt kell kümme õhtul. Kunagi pole ta hilinenud. Kuid täna...teda pole. Ta ei armasta mind enam... Tal on keegi teine... Ma ei suuda seda taluda!» Ja hüppab meeleheites sillalt vette.

«Oh neid naisi!» ohkab mees uppuja vee alla vajumist vaadates. «Alati peavad nad kiirustama! Täna on ju alles kolmapäev...»