Tsivilisatsioonid
Fashismi- ega kommunismikogemus pole rahvaste ajaloolisest mälust kustutatavad ja need jõujooned multiplitseerivad tsivilisatsioone tänaseni
Tshetsheenia sündmused globaalses kontekstis
LINNART MÄLLMõningate sündmuste kummalist kulgemist, mille tunnistajaiks oleme olnud viimastel aastatel, võib interpreteerida mitmest vaatenurgast. Ka seda, mis toimub praegu Tshetsheenias. Võib udutada terroristidest ja korraloojatest, võib jahuda arhailiste kommete sobimatusest modernse ühiskonna oludega ning muidugi pole keelatud täie tõsidusega rääkida tsivilisatsioonide kokkupõrkest.
On veel muidki võimalusi ning teatud tõde on igas seletuses. Nii mõneski neis on pakutud lahendusteid ning nende teostamist või teostamata jätmist on olnud võimalik jälgida kas siis kurvastades või rõõmustades. Niisugune on kord juba ajalugu, kui seda jälgida üsna lähedalt, ilma ajalise distantsita. Eriti siis, kui oma kultuuritaustas puudub jälg millestki sarnasest.
Eestlastel on see jälg olemas ja me teame, et need sündmused on kõige selgemini kirjeldatavad kahe vastandliku tendentsi kokkusobimatusega, milleks on ühelt poolt rahvusliku iseseisvuse ehk omariikluse jõuline taotlemine ja teiselt poolt püüd seda elimineerida. Esimene on ajaloos suhteliselt uus nähtus, kuigi põhineb loomulikul soovil säilitada oma rahva kultuur ja keel, teise tagapõhjaks aga on arhailine arusaam impeeriumist ehk superriigist, mis suudab inimesi kõige paremini organiseerida hästitoimivaks ühiskonnaks.
XX sajand on olnud impeeriumide lagunemise ja rahvusriikide tekkimise sajand. See tendents toimib praegugi ülemaailmselt, olles seega universaalne. Näiteks Indoneesiast, mis ebaloomuliku impeeriumina eksisteerib ainult seetõttu, et Holland andis jaavalaste kätte oma valdused Ida-Aasias, on väljumas Ida-Timor ja Acheh, eraldumistendentsid domineerivad ka okupeeritud Lääne-Paapuas ja Lõuna-Malukus. Hiina kommunistide vastu võitlevad üha efektiivsemalt tiibetlased ja Ida-Türkistani rahvad. Täieliku omariikluse poole püüdlevad ka Sansibar, Kurdistan, Abhaasia, Kosova jne, jne.
Siin ei ole vähimalgi määral tegu tsivilisatsioonide kokkupõrkega. Samuti pole vabadusvõitlejad ei terroristid ega bandiidid, kuigi kõikide impeeriumide valitsejad neid niimoodi nimetavad. Meie teame seda vägagi hästi, sest ka meie metsavendi nimetati bandiitideks.
Rahvusriikide poole püüdlemise (impeeriumimeelsete sõnapruugis «separatismi») peamiseks põhjuseks on arusaam rahvast (eestikeelne «rahvus» tähendab tegelikult sedasama) kui millegi väga olulise ja väga ainulaadse kandjast. Selleks on keel ja kultuur ning palju muudki, näiteks kombed ja tavad, kuid eelkõige siiski keel ja kultuur, mis on igal rahval ainulaadsed.
Mõte, et igal rahval pole vaja püsida mitte üksnes seepärast, et seda vajavad selle liikmed, vaid ka seepärast, et seda vajab kultuurilise pluralismi säilitamiseks terve inimkond, ei ole uus, kuid ometi pole see veel rahvusvahelise õiguse normiks saanud. Samuti tõsiasi, et omanäolisuse parimaks garantiiks on omariiklus.
Rahvusvaheline õigus kujunes välja impeeriumide õitseajastul ja seepärast on selles esikohal riigi mõiste. Alles viiekümne aasta eest võeti ÜROs vastu Inimõiguste Ülddeklaratsioon, mis püüab tõsta inimese kui ainulaadse üksikindiviidi väärtust. Kuid see deklaratsioon vaatleb inimest vaid suhetes riigiga, kuhu ta ühel või teisel moel kuulub, mitte aga oma rahva osana. Rahvast ei ole deklaratsioonis peaaegu üldse juttu, kui mitte arvestada rahva õigust enesemääramisele.
Ometi oli selle õiguse formuleerimine erakordne sündmus. Esmakordselt tõsteti rahvas peaaegu et rahvusvahelise õiguse subjektiks. Ja kuigi seda õigust pole ühelegi rahvale mitte niisama kergelt teostada antud, võib arvata, et just sellest said alguse mõtted koostada Rahvaste Õiguste Ülddeklaratsioon, mille väljatöötamisega on viimastel aastatel tegelenud Esindamata Rahvaste Organisatsiooni Tartu Koordineerimiskeskus. Kui see ERO Peaassambleel vastu võetakse ja mujalgi aktsepteeritakse, siis peaksid ka rahvad saama rahvusvahelise õiguse täieõiguslikeks subjektideks, mis omakorda tähendaks täiesti uut maailmakorraldust.
Praegu aga, mil isegi inimõigusi ei suvatseta paljudes riikides rakendada, aitab rahvastel enesemääramise õigust teostada vaid nende endi otsustavus ja kindlameelsus. See, mis toimub praegu Tshetsheenias, on tolle universaalse tendentsi lokaalne ilming.
Vene impeerium ei lõppenud Nõukogude Liidu lagunemisega, ta on säilinud ja toimib hetkel erakordselt julma riigina, sama julmana, kui ta oli tshetsheenide suhtes möödunud sajandil ja Stalini ajal. Tshetsheenid kui rahvas ei tähenda sellele impeeriumile mitte midagi, kuid veelgi jubedam on, et impeeriumile ei lähe korda ükski rahvas, isegi mitte oma põhirahvas venelased. Ka neil peaks ju olema õigus enesemääramisele…
algusesse
Kes põrgatab tsivilisatsioone – või põrkuvad need ise?
Samuel P. Huntington
Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine
Fontes, 1999. 456 lk.
ANDRES LANGEMETSKui Samuel P. Huntingtoni raamatu idee piltlikult kokku võtta, siis saab tuua näite üsna lähedalt. Bolshevikud vahetasid vana ehk Juliuse kalendri Venemaal välja Gregoriuse kalendriga 1. veebruaril 1918. Oktoobrirevolutsiooniks nimetatud sündmus oli toimunud kogu maailma silmis aga novembris. Ent nii nagu vene õigeusu maailm säilitab tänaseni vana kalendri rütmi, nii on jäänud ka leninistide ja uusshovinistide poeetikasse alles just oktoobrisümboolika. On kaks ajaarvamist korraga.
Niisugune nähtus tähistabki tsivilisatsioonide piire. Kuigi mitte-Lääne tsivilisatsioonid (õigeusu, islami, Hiina, Ladina-Ameerika, hindu, Aafrika, Jaapani) on võtnud ja võtavad Lääne tsivilisatsioonilt üle tehnoloogilise arengu ja modernismi viljad, ei pruugita seda teha vaimsete eelistuste ja poliitiliste ideede puhul. Külma sõja aegsele bipolaarsele maailmale pole mitte-Lääne tsivilisatsioonides järgnenud Lääne liberaalse demokraatia võidukäiku, vaid pigem täheldatakse tagasipöördumist omaenese tsivilisatsiooni ajalooliste vormide, nn pärismaisestumise juurde ja vaimse läänestumise vältimist. Eriti käib see islami ja konfutsianistliku tsivilisatsiooni, aga samuti «kistud maade» - Türgi, Mehhiko ja Venemaa kohta.
Läänelikkus pole levinud nii jõudsalt, kui lääne liberaalid ja demokraadid seda lootsid. Ajaloo lõpp, mida optimistlikult kuulutas Francis Fukuyama, pole kätte jõudnud. Suured maailmavaatelised ja ajaloolised mõrad tsivilisatsioonide piiril on jäänud põhilises püsima. On märgata religioonide taaselavnemist - la revanche de Dieu -, mis väljendub nii uutes fundamentalistlikes liikumistes kui sekulaarse maailma ahenemises.
Huntingtoni teesidega peaks Eestis oldama juba hästi kursis, sest käesolevale raamatule eelnenud essee (1993) avaldati 1995. aastal ajakirjas Akadeemia, samuti on refereeritud põhiteost, ning lisaks sellele esines autor ise oktoobris Pärnus. Muide, Fukuyama esseed «Ajaloo lõpp?» soovitas Loomingule (1990) avaldamiseks just Toomas H. Ilves, kes on kirjutanud hea eessõna ka Huntingtoni teosele.
See, mida Foreign Affairsis ilmunud poleemilisest esseest ei selgunud, oli Huntingtoni käsitluse ulatus ja sünteesivus. Et tegu pole mitte ühe omapäratseja väidete, vaid kümneid ja sadu käsitlusi kokkuvõtva uurimusega. Raamat ise võiks kasutusel olla maailma tsivilisatsioonide ajaloo ja tänapäeva käsiraamatuna. Tõsi, ta satub ühte ritta Spengleri, Toynbee, Weberi, Sorokini ja paljude teistega, kes kõik on kahelnud Lääne tsivilisatsiooni lõputus lineaarses arenemises ja võidukäigus. Ilmselt peab Huntington tõenäolisemaks mitte niivõrd Lääne loojangut nagu Spengler, kuivõrd Lääne mõju vähenemist ja uute mõjukeskuste esiletõusu - seega multipolaarset maailma. Lääs ei saa vanade illusioonide kütkes enam jätkata. Samas ei saa ta enam kunagi nii mõjuvõimsaks, kui ta ajaloos kord on olnud.
Kahjuks pole jõudnud tutvuda Huntingtoni kritiseerijate töödega, aga arvata võib, et nad on vanad tuntud tegijad Lääne demokraatia eestvõitlejate, liberaalide ja sotsialistide leerist, misjonärid, Kulturträger´id ja integreerijad - lillelaste või nende järeltulijate põlvkond, keda käib praegu hulgi Eestitki nõustamas. Sest just nende illusioonidele astub Huntington kõige rängemini peale. Ja nagu öeldud, ei tee ta seda mitte ihuüksi.
Kahtlemata on teose kõige pingelisemad kohad seal avaldatud kaardid, eriti need, mis käivad õigeusu ja islami piiride kohta. Seda vaatamata asjaolule, et Huntington ise selgitab raamatu alguses lihtsustamise teadlikkust ja hädavajalikkust. Huntington meenutab tõde, et iga maakaartki on ülisuur lihtsustus. Nii et autor teeb kõike teadvalt ja pedagoogiliselt.
Võtame näiteks meie põhjanaabri Soome. Huntington veab piirijoone mööda praegust Soome-Vene ehk nn Peeter I piiri, mille seadsid sihiks ka Stalin ja Molotov, ja paigutab Soome tervenisti Lääne tsivilisatsiooni alla. See on lihtsustamine, sest suur hulk Soomet (eriti Karjala ja evakueeritud karjalased) kuulub tänapäevani ka õigeusu tsivilisatsiooni ning see on ajalooliselt sügav ja püsiv nagu meie Setumaa puhul.
Olen kord kirjutanud vene (või pigem mustlaste) molli mõjust soome rahvamuusikale. Ütlemata jäi, et mõju laieneb ka idasoomlaste hingeelule. Eestis ei tuleks kõne allagi, et romantiseeritaks Leningrad Cowboysi tüüpi ansambleid või sõidetaks turistidena Peterburi ja ostetaks sealt kas või naljaviluks kokku balalaikasid, samovare või vene sõjaväeatribuutikat, nagu sovettide ajast tänaseni teevad soome turistid Tallinnas. Eestlasele on vene õigeusu tsivilisatsioon võõram kui Alpi aasade Liedertafel. Arvatavasti olnuksime soomlastele lähedasemad, kui poleks toimunud 13. sajandi kristianiseerimist Saksa Ordu poolt, vaid vaibumine õigeusu «avarahingelisse» rüppe.
Eelöeldu tõttu on täiesti loogiline, et Huntingtoni on Eestis kõige teravamalt kritiseerinud Humanitaarinstituudi professor Mikko Lagerspetz (EE 21. 10. 99). Tema jaoks ei paista tsivilisatsioonide piir välja Narvas, sest seda ei ole kunagi olnud Imatras, Viiburis või Petroskois. Hull nali muidugi, et ta süüdistab teadustööd determinismis, võrdleb Huntingtoni Marxiga, ei märka aga iseenese antihistoritsismi! Huntingtoni raamatus ongi analüüsitud indeterministide ehk kaoseteooria pooldajate viljatust.
Siiski on mul Huntingtoni käsitlusele omapoolne etteheide. Nii Fukuyama kui ka tema peavad liiga suureks ja mõjuvaks sündmuseks bipolaarsuse oletatavat kadu ehk kommunismileeri kokkuvarisemist. Seespool niisugust tunnet ei ole.
Esiteks, kui see oli väga suur sündmus, siis pidanuksid temast jääma rängad ja üle aegade ulatuvad jäljed neisse tsivilisatsioonidesse, mis olid külmast sõjast haaratud, st jäljed ise on tsiviliseerunud nii USAs, Hiinas, Venemaal kui ka Eestis. Teiseks, kui kommunism kadus jäljetult ja lõplikult, siis pidi tegu olema väga hapra sotsioloogilise illusiooniga.
Arvan, et ei fashismi- ega ka kommunismikogemus pole rahvaste ajaloolisest mälust enam kustutatavad ja need jõujooned multiplitseerivad tsivilisatsioone tänaseni. Peaks pigem mõtlema, et bipolaarsus, dualism ja binaarsed opositsioonid on inimloomuse põhjal alati elustatavad ja kehastatavad, nagu ajalugu on õpetanud. Tsivilisatsioonid põrkuvad ise bipolaarselt, ükski teoreetik seda teha ei suuda.
algusesse