Metropoliit Stefanus: Eesti on minu missioon

KIRIKUPEA. Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus vaatab tagasi esimesele tööaastale Eestis.

vahendas: Merle Veesalu-Rand

allinna ja kogu Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus on sündinud Belgia Kongos ning sirgunud jesuiitide käe all. Ta on lõpetanud Sorbonne’i ülikooli ja alustanud tegevust Lõuna-Prantsusmaal. 29. aprillil tähistas metropoliit Stefanus oma 60. sünnipäeva.

Kuidas hindate esimest Eestis veedetud aastat?

Eesti on minu missioon. Minu õiglustunnet on tugevasti riivanud see, et mitmed inimesed pole tahtnud seda ülesannet mõista. Sellele vaatamata olen õppinud Eestit kogu südamest armastama. Olen tänulik valitsusele, kes on lahendanud minu ümberasumisega seotud probleemid.

Mida arvate Eesti tulevikust ja vaimulike osast selles?

Kuni 1940. aastani oli Eesti kristlik ühiskond. Kalduvus rõhutada jumalikkust inimliku poole arvelt tõi kaasa inimese ülestõusmise Jumala vastu (Sartre’i filosoofia, kommunistlik ideoloogia, aga ka kapitalistlik käitumine). Kristlase jaoks pole ajalugu tühi koridor, kust tuleks üritada võimalikult ruttu pääseda. Ma imetlen siinse rahva suutlikkust jääda ellu ja säilitada oma rahvuslik identiteet.

Eestil on igati soodsad võimalused valmistada end ette väga suureks tulevikuks - geograafiline asukoht ja kultuuriline kapital. Kuid sellest ei piisa. Rahvas peab pidevalt tegutsema, edendamaks tõeliselt pluralistlikku demokraatiat, mille põhiline väärtus on respekt isiksuse vastu. Tuleb edasi arendada nii oma moraalseid kui ka vaimseid rikkusi, valmistada väärikalt ette noorsugu.

Kirikusse puutuvas on vaja aru saada, et Eesti õigeusu kirik ei ole kreeka õigeusu maailma alltoode, oikumeenilise patriarhaadi sõltlane, vaid eesti rahva kirik. Ta saab oma olemasolu õigustada ainult eestlaste huvides. Minu osaks on valvata, et poliitika ei muutuks religiooniks eesmärgiga hallata tulevikku ja et religioonil ei tekiks kiusatust muutuda võimuks, et Eesti õigeusu kirik võtaks endale lihtsa rahusobitaja rolli elus, halastuses ja õigluses.

Kuidas suhtute Eestis järjest suurenevatesse klassivahedesse?

Nende tendentside tõttu võivad tekkida pinged. Riigi osa pole mitte muuta ühiskond paradiisiks, vaid teha kõik selleks, et see ei muutuks põrguks. Valitsuse ülesanne on toimida nii, et rikkad ei muutuks järjest rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Tuleb teha rahvuslikke pingutusi maarahva õigeks väärtustamiseks. Prantsuse keeles sisaldab sõna «talupoeg» ka maad, riiki ja kodu. Maainimesi austades saame ühiskondlikke pingeid vältida.

Kas Venemaa kujutab endast Eestile reaalset ohtu? Kas tänane Venemaa on võimeline respekteerima rahvusvaheliselt tunnustatud ja allkirjastatud kokkuleppeid?

Pole vaja - iseäranis Eestis -, et Vene õigeusu kiriku juhid annaksid uuesti järele kiusatusele lasta end tarvitada tööriistana režiimil, mis püüab neid kasutada puhtalt ilmalikel, majanduslik-poliitilistel või muudel eesmärkidel, nagu see toimus lähiminevikus.

Kas ühiskonnas võib täheldada usulise tervenemise märke?

Seda küll ja eriti väljaspool kiriku müüre, ääremaadel. Sageli ei tegele kirik põhilisega, olles unustanud, et ta on maailma süda. Kirik ei pea piisavalt dialoogi teadlaste ja kunstiinimestega - kõigiga, kes on avatud humanismile.

Kas usk on vabadus?

Usk näitab meile olnut ja tulevat. Kes suudab neid mõlemat oma elus reaalselt eksisteerima panna, on tõeliselt õnnelik. Inimene ei saa elada ilma müsteeriumita, ta kannab endas varjatud poeesiat. Oluline on tunnetada inimeksistentsi pidevat kõikumist kahe reaalsuse vahel, mis on ühtaegu nii teadmine kui ka mitteteadmine. See tõsiasi näitab, et vabaduse ja surma vahel on veel keegi - Kristus. Kurbuse elu pärast saab muuta kurbuseks Jumala pärast. Nõnda suudame läbi elada inimese suuruse tema enda vabaduse tähenduses.

Tihti väidetakse, et õigeusu kirikus on ebamugav käia - seal on sageli külm ja pinke pole.

Teil on õigus. Miks ei võiks kirikus olla toolid? Miks ei võiks kirikud olla köetud? Miks peavad teenistused olema lõputud, kui võiks piirduda põhilisega? Mitte õigeusk pole ebamugav, vaid need, kes tema nimel räägivad, pole suutelised oma kohustusi täitma. Õigeusu kirik võiks rohkem näidata oma tõelist palet: austust, armastust, mõistmist.

Milles seisneb ristimise ja andestamise tähtsus?

Ristimine täidab meid Jumala valgusega ning on ainus võimalus jõuda tema armuni. Andestamine leiab alati aset läbi armastuse ja alandlikkuse, hõlmates meie suhteid kaasinimestega.

Millist iseloomujoont hindate kõige enam?

Truudust, lojaalsust. Sallivuseta pole tõelist andestamist.

Mida olulist kannate oma lapsepõlvest kaasas?

Tavaliselt tunnevad vanemad oma laste üle uhkust, kuid mina olen uhke oma vanemate üle. Isa oli kaupmees ning käis külades, mistõttu minulgi oli kohalike inimestega tihe kontakt. Õppisin tundma elu mõtet, austust maa vastu ning looduse ilu. Soovin, et kõigil oleks selline noorus - ilus, terve ja loov.

Millega tegelete vabal ajal?

Mulle meeldib väga klassikaline muusika, eriti viiuli, harfi või oreli esituses. Kirjutan ka ise luuletusi. Huvitab kõik, mis puudutab traditsioone, folkloori. Läbi selle on võimalik tundma õppida rahva hinge. Erinevate piirkondade inimestega ühiseid söögikordi jagades avaneb mulle suur osa sealsest kultuurist. Teen ka meeleldi makette. Prantsusmaal elades kinkisin neid lastele.

Mida sooviksite praeguses maailmas muuta?

Mind vapustab ühtsuse puudumine. Lääne-Euroopas levib järjest suurenev individualism. Euroopa kultuuri aluseks on isik. Sotsiaalses plaanis jääb ta oma vabadusest üha enam ilma. See pole üksnes negatiivne aspekt, kuna sellega kaasneb ka vaimuvabaduse täienemine. Materiaalseid probleeme pole võimalik lahendada ainult majanduslikust, sotsiaalsest või poliitilisest küljest, neile tuleb lisada moraalne, vaimne ja religioosne sügavus. Prantsusmaal on näiteks seadus, mis karistab abivajaja aitamata jätmise eest.

Milles seisneb erinevate konfessioonide ühtsus ja selle mõju?

Maailm ei saa enam lubada endale luksust, et kristlased on jagunenud.

Suhtun kirikusse kriitiliselt - traditsioonilistes õigeusu kirikutes traditsioonilistes maades on järjest enam levinud tendents korraldada oma suhteid läbi vastuolu. Mõnikord näib mulle, et õigeusu kirik on ajalooliselt pilgeni täis komplekse ning kannab neid välja teiste peale, leides, et need on tema vaenlased. Iseennast ei saa õigustada teist diskvalifitseerides. Peame leppima erinevate rõhuasetustega, mis võivad üksteist täiendada. Õigeusklikud peavad seejuures eeskujuks olema.

Te olete töötanud ka ajakirjanduses. Mida arvate Eesti meediast?

See on minu jaoks väga delikaatne küsimus. Loodan, et suudan sellele vastata kedagi haavamata. Prantsusmaal töötasin 20 aasta jooksul ka ajakirjanikuna, tootsin saateid nii raadios kui ka televisioonis. Olin õigeusu kiriku meediakomisjoni esimees.

Eestis pole press mind hellitanud. Üritamatagi minuga tutvuda, rünnati mind pidevalt täiesti mõistetamatul moel. Enne kui rääkida meedia esmasest ülesandest, tuleks tal õppida enda suhtes objektiivset kriitikat ilmutama.

Ajakirjandus saab luua Eestist maailmas hea või halva pildi. Minu ja oikumeenilise patriarhaadi kohta kirjutatut lugedes võib välismaalane üheselt järeldada, et eestlane on rassist. Olen end alati pidanud ajakirjanduse sõbraks ja ütlen seda sõbrana, mitte kohtunikuna.

Mida soovitate tänastele noortele?

Piirake oma vajadused põhilisega, muutke elulaadi. Tarbimismentaliteet paneb maailma meenutama kõrbet. Saage vabatahtlikeks loobujateks, et usaldus, suuremeelsus ja rõõm asendaksid hinges selle, mida ma nimetan peidetud surmahirmuks.