Miks mustad on kiiremad?

JOOKS. Ka Sydney olümpiamängudel läheb lõviosa jooksualade medalitest neegritele. Hiljuti ilmunud uurimus üritab vastata küsimusele «miks?».

tekst: Toivo Lodi

hkki neegrid moodustavad vaid kaheksandiku maailma elanikest, on nende käes enamik jooksudistantside maailmarekorditest. Miks domineerivad spordis mustanahalised?

Sajas meetris pole valgetel meestel midagi teha. 200 paremat aega, mis jäävad alla 10 sekundi piiri, kuuluvad eranditult Lääne-Aafrikast pärit neegritele. Kõik viimase nelja olümpia 32 finalisti on olnud lääneaafriklased.

Nagu aamen kirikus domineerivad lühimaadistantsidel surmkindlalt Lääne-Aafrika päritolu atleedid, pikamaadistantsidel seevastu nende suguvennad Ida-Aafrikast. Eriti võimas on Keenias Victoria järve ümbruses elutsev poolemiljoniline kaleji suguharu. 40% staieritele rahvusvahelistel võistlustel jagatavatest medalitest läheb just neile.

Kõik parimad korvpallurid on tänapäeval afroameeriklased. Ehkki USAs on neegreid 13%, on 90% sealsetest proffidest just mustanahalised. Jalgpalluritest on neegreid juba 70%. Isegi Euroopas hakkavad mustad tooni andma. Reeglina on nad pärit Lääne-Aafrikast.

Ehkki Suurbritannias on mustanahalisi vaid 2%, moodustavad nad tervelt neljandiku kõikidest sealsetest profijalgpalluritest. Spordisõbrad peaksid mäletama, mis nägu oli maailmameistriks tulnud prantslaste meeskond.

Jooksmine on meil veres. «Jooksmine on meil veres,» ütleb olümpiavõitjast Keenia rahvuskangelane Kip Keino. Legendaarne Carl Lewis sekundeerib talle, väites: «Me oleme selleks paremini ehitatud.»

Jon Entine piirdub oma raamatus «Taboo. Why Black Athletes Dominate Sports And Why We Are Afraid To Talk About It» eeskätt meestega, kuna naiste sporti mõjutavad tunduvalt rohkem kultuuribarjäärid. Tabud takistavad naisi tänaseni mitmel pool sportimast. Ka meeste spordis on mõttekam piirduda kergejõustikuga. Joosta ja hüpata saab kõikjal, selleks pole erilisi tingimusi ning erilist varustust tarvis. Peaasi kui laps oleks terve.

Entine rõhutab, et füüsiliste eelduste kõrval määrab suuresti ka keskkond, kus inimesed elavad, ühe või teise spordiala populaarsuse.

Keegi ei imesta, miks Saharast nii vähe iluuisutajaid või Iraanist nõnda napilt iluvõimlejaid sirgub. Sajandi algul oli Ameerikas korvpall tüüpiline «juudisport». Kitsastes sisehoovides, kus juudi uusasukad tollal elasid, oli korvpall ainus sportmäng, mida harrastada sai. Ent alates neljakümnendatest, kui mustanahalised lõunapoolsetest istandustest massiliselt põhja liikusid ja samadesse elupaikadesse asusid, muutus korvpall kiiresti juutide spordialast mustade alaks.

Praegu on midagi sarnast toimumas Ameerika ujulates. Neegrite seas on moodi läinud ujumine.

Geenid või keskkond? Miks ikkagi toodab Keenia kõrgmäestik nõnda palju maailmaklassi jooksjaid, samas kui Peruu või Tiibet nõnda ahtrad on?

Miks toodab Ameerika koolisüsteem nõnda palju häid sportlasi, Hiina oma aga mitte?

Üleüldse, miks eksivad asiaadid, kes moodustavad planeedi elanikkonnast tervelt 60%, tippsporti nõnda harva, kui lauatennis ja võimlemine välja arvata?

Entine väidab, et määravaks on bioloogilised eeldused.

Treening aitab avada geneetilised eeldused, samas ei suuda ta päritud füsioloogiat muuta. Kuigi erinevused rasside vahel on minimaalsed, hakkavad ekstreemsetes tingimustes mängima ka kõige väiksemad nüansid.

Neegritel on keskmiselt vähem rasva, keskmiselt pikemad jalad ja kitsamad puusad.

Mustadel on keskmiselt rohkem kiiresti kontrakeeruvaid lihaskiude. Need aga soodustavad äkilisi liigutusi, olgu selleks siis sprint või hüpe.

Lääneaafriklastel asub keha keskpunkt keskmiselt kõrgemal, nende jäsemete proportsioonid on teistsugused, nende refleksid kiiremad, nende luud tihedamad, nende veres on rohkem testosterooni, väidab Entine.

Kesk- ja pikamaadistantsidel on määrav see, kui efektiivselt sportlase lihased hapnikku kasutavad. Just Ida-Aafrika mägedes on aegade jooksul arenenud välja hapnikku kõige efektiivsemalt kasutav väikesekasvuline ja sihvakas inimtüüp.

Ühelt poolt on sellised eeldused päritud, teisalt soodustab kõrgmägedes elamine, et lihased võimalikult ökonoomselt hapnikku kasutavad.

Viimase 40 aasta jooksul kesk- ja pikamaadistantsidel ilma teinud marokolased ja alþeerlased kalduvad geneetiliselt rohkem ida poole.

Kultuurilised tingimused vaid tugevdavad seesuguseid iseenesest väikesi erinevusi, rõhutab autor.

Atleetlik ei tähenda animaalset. 1994. a laineid löönud bestselleris «The Bell Curve» väitsid Richard Herrnstein ja Charles Murray, nagu oleksid füüsilised ja intellektuaalsed võimed omavahel pöördvõrdelises seoses. Nende väite võib kokku võtta teesis «väike aju - suur peenis ja vastupidi». Sellest lähtuvalt olevat aafriklastel, asiaatidel ja eurooplastel välja kujunenud täiesti erinevad elustrateegiad.

«The Bell Curve’i» on palju kritiseeritud, selle peamiseks veaks peetakse aga seda, et niivõrd kompleksset asja nagu intelligentsus ei saa füüsiliste võimetega võrrelda. Intelligentsus pole geneetiliselt lokaliseeritud ning on seotud ligemale pooltega teadaolevatest geenidest. Seega on lihase ehituse, selle hapnikuga varustamise või reaktsiooniaja geneetika intelligentsuse omast tunduvalt primitiivsem.

Kehaliste ja vaimsete võimete vahel pole ei positiivset ega negatiivset seost, rõhutab Entine. Terves kehas ei pruugi sugugi terve vaim peituda ja vastupidi.

Olukorras, kus arhetüüp, mida omal ajal orjapidamise õigustamiseks pruugiti - mustanahalised on spontaansemad ja loomadele lähemal ning sobivad eeskätt füüsilise töö tegemiseks - inimestes jätkuvalt edasi elab, hoiatavad mitmed sotsioloogid mustanahaliste sportlaste heroiseerimise eest.