Kliima soojenemine teeb haigeks

TERVIS. Üleüldise soojenemise tagajärjel väljuvad paljud haigused oma senisest levilast. Globaalses külas ei liigu imekergesti mitte üksnes ideed, raha ja inimesed, vaid ka arvukad tõved.

Peeter Ernits
peeter.ernits@postimees.ee

äämägede sulamine, veetaseme tõus maailmameres ja sellele järgnevad ulatuslikud uputused pole kaugeltki ainsad globaalse soojenemise kurvad tagajärjed. Üha heitlikumaks muutuv ilm mõjub nii otseselt kui kaudselt inimese heaolule ja tervisele

Südamehaiged esimeses järjekorras. Kõrge õhutemperatuur sunnib organismil end jahutama, kui aga süda on haige, võib asi kergesti ka surmaga lõppeda. Igal aastal saab vähemasti 2000 palverändurit Mekas või teel sinna päikesepiste, pooled neist surevad. Arstiabi vajab aga enam kui 10 000 inimest.

Kõrgem temperatuur suurendab samal ajal õhu osoonisisaldust. Atmosfääri ülakihis kaitseb osoon ultraviolettkiirguse eest, allpool muutub aga mürgiks, põhjustades mitmesuguseid kopsuhädasid, astma nende seas.

Eriti ohustatud on linnades elavad vanad ja noored. 1995. aastal tappis üksainus kuumalaine Chicagos 700 inimest. Muuseas, kõrge õhutemperatuur ja saastunud õhk võimendavad teineteise mõju. Kuival ajal levivad paremini ka allergiat põhjustavad õietolm ja spoorid ning allergiahoogude arv kasvab.

Kummaline tõbi valgub üle maa. Mullu vapustas maailma kummaline haigus, seitse inimest suri New Yorgis senitundmatusse entsefaliiti. Kuidas Lääne-Niiluse viirus Ühendriikidesse jõudis - sääskede, lindude või inimeste kaudu - on tänaseni selgusetu. Kui mullu piirdus tõbi New Yorgiga, siis tänavu on kuldnokad, kalakajakad ja randtiirud eksootilise haiguse kandnud plahvatuslikult üle Ühendriikide. Viirus on jõudnud isegi Kanadasse. 392st hiljuti uuritud linnust kandsid uut viirust tervelt pooled. Globaalses külas pole kerge liikuda mitte üksnes ideedel, rahal ja inimestel, vaid ka nakkushaigustel.

Malaaria väljub troopikast. Prognooside järgi võib Eesti paarikümne aasta pärast, nii uskumatu kui see täna ka ei paista, jõuda malaaria riskipiirkonda.

Rooma impeeriumi päevil ja keskajal oli malaaria Euroopas tavaline haigus, veel käesoleva sajandi 40. aastatel nakatusid tuhanded hollandlased sellesse oma kodumaal. Ehkki arenenud riikidest on nüüdseks tõbi kadunud, on sääsed, kes neid kunagi edasi kandsid, ometi alles. Laialt ringi liikuvad inimesed impordivad haiguse oma kodumaale. Viimase kolmekümne aastaga on Euroopa ja Põhja-Ameerika lennuväljade ümbruses haigestunud vähemasti 87 inimest, kõige enam seejuures Pariisis Charles de Gaulle’ lennuvälja naabruses. Pidevalt on õhus risk, et ühel päeval epideemia vallandub.

Hoidumaks ohtlikust «sooõhust» (mal aria) eelistasid eurooplasest kolonistid Aafrikas sättida oma elamise jahedamatele mäenõlvadele. Tänaseks on malaaria ka sinna jõudnud. Kliima soojenemise tagajärjel tõusevad sääsed oma ohtliku kandamiga mägedes aina kõrgemale.

Kolumbia Andides on nad jõudnud 1,3 miili kõrgusele, 1997. a registreeriti Paapua Uus-Guineas malaaria isegi 2100 meetri kõrgusel merepinnast. Ent mägede asukad on lauskmaa omadest malaaria vastu märksa vähem immuunsed. Juba poolekraadine temperatuuri tõus on Pakistanis kümmekonna aastaga suurendanud haigete arvu mõnesajalt 25 000ni.

Mitut sorti palavikud. Sedamööda, kuidas kliima soojemaks muutub, liiguvad nii sääsed kui teised putukad oma ohtliku kandamiga üha enam põhja poole. Malaaria kõrval on kõige tuntumad tõusuteel tõved dengue-palavik, kollapalavik ning entsefaliit.

1978-79 haaras denge-palaviku epideemia suure osa Hondurasest, samas jäi pealinn Tegucigalpa, kus keskmine temperatuur on 4 pügala võrra madalam, puutumata. Kui varem esines tõbi harva kõrgemal kui 1000 meetrit merepinnast, siis nüüd kohatakse seda Mehhikos juba 1700 m ja Kolumbias isegi 2200 m kõrgusel.

Seni 30. lõunalaiuse ja 20. põhjalaiuse vahel kuni sadat miljonit linnaelanikku vaevanud haigus on viimase aastakümne jooksul oma levilat tunduvalt laiendanud ning jõudnud isegi Buenos Airesesse ja Austraaliasse.

Koolera tuleb tagasi. Kõrgem temperatuur rikub kiiremini toiduaineid ja loob ühtviisi nii bakteritele kui kärbestele, prussakatele ja teistele haigusekandjatele paremad elutingimused. Botulismibakter tunneb end eriti hästi 30-kraadises soojuses. Ehkki külmutusseadmete tõttu on nakkuste arv vähenenud, pole oht ometi kusagile kadunud.

Veetemperatuuri tõus parandab ka biotoksiine tootva planktoni elujärge. Seesuguse kraamiga reostunud kalu või koorikloomi süües saab inimene kergemal juhul kõhulahtisuse, raskemal juhul lõpeb asi halvatusega.

Temperatuuri tõusuga sageneb reostunud vetes vetikate õitsemine, sellega kaasneb tihtilugu ka koolera. Pärast sajandipikkust vahet jõudis kohutav tõbi hiljuti taas Lõuna-Ameerikasse. Piisas vaid sellest, kui Kaug-Idast saabunud laev lasi kooleraga nakatunud pilsivee Lima sadamas vette. Peagi nakatusid languste ja homaare söönud inimesed. 1991 haigestus USA lõunaosas koolerasse enam kui pool miljonit ameeriklast. Tollal seostati seda El Ninoga, mis pani vetikad merevees vohama.

Borrelioos ründab nii meil kui Ameerikas. Globaalse soojenemise markantseimaks näiteks on borrelioosi või Lyme’i tõve kiire levik. Esialgu levib borrelioos Eestis pehmema kliimaga läänepoolsetel aladel, ent sedamööda, kuidas keskmine temperatuur tõuseb, jõuab varem või hiljem ka mujale.

USAs haigestusid inimesed enne 1980. aastat borrelioosi vaid kohati. Praeguseks on Lyme’i haigusest saanud üks kiiremini levivaid tõbesid. Igal aastal nakatub puukide hammustuse järel tuhandeid inimesi.

Piss nagu vaaraode ajal. Teine ohtlik haigus, mis globaalse soojenemise tulemusena on tõusuteel, kannab nime skistosomiaas. Juba praegu kannatab läbi naha inimesesse pugeva parasiitussikese läbi 200 miljonit inimest. Mida soojemaks kliima ja ühtlasi sellega ka vesi muutub, seda enam tahavad inimesed end jahutada, seda suuremaks muutub võimalus reostunud veest nakatuda. Vaaraode ajal kannatas terve rahvas pideva kõhulahtisuse ning palaviku käes ja kusi verd. Täna on olukord parem, ent temperatuuri jätkuval tõusul hakkab haigestunute arv taas kasvama, hoiatavad eksperdid.

Üheksakümnendatel tõid äkilised kliimamuutused USA lõunaosas ootamatult esile surmaga lõppeva viirusliku kopsuhaiguse.

Pärast paari aasta pikkust põuda panid suured sajuhood taimestiku vohama ja hantaviirust kandvate hiirte arvukus tõusis enneolematult kõrgele: närilisi oli äkitselt kümme korda tavapärasest rohkem. Polnud ka ime - pikk põuaperiood oli enamiku kakkudest tapnud või minema peletanud. Mõistagi ristusid peagi nakatunud hiirte ja inimeste teed…

Kõht läheb lahti. Paljude haigusi põhjustavate organismide levik sõltub sellest, kui soe ja niiske ilm on. Kui samal ajal nii sademate hulk kui temperatuur kasvavad, muutuvad paljude kõhulahtisust põhjustavate olendite - olgu neiks siis salmonella- või shigellabakterid, rotaviirused või algloomad - elutingimused paremaks. Juba praegu sureb nende pärast aastas üle kolme miljoni lapse. Eriti suures ohus on vaeste arengumaade elanikud. Ent samasugune oht ripub ka arenenud riikide kohal. Mõnel pool Austraalias haigestuvad inimesed suviti meningiiti. Põhjus on lihtne - kõrgem temperatuur ergutab veetorudes innukamalt sigima meningiiti edasi kandvat Naegleria fowler’i nimelist amööbi.

USAs kimbutas reostunud vee kaudu leviv algloomake Cryptosporidium vaid vasikaid. Ent 1976. aastast hakkas ka inimesi ründama. Kümmekond aastat hiljem nakatus temaga 13 000 inimest, 1993. a aga ühes Wisconsini linnas juba 400 000 inimest. Aidsihaigetele lõppes see surmaga.

Üleujutuste truud saatjad. 1997 ja 1998 vallandasid paduvihmahood Aafrika kaguosas üheaegselt nii suure üleujutuse kui kooleraepideemia ja kahe sääskede poolt levitatava haiguse - malaaria ja Rift Valley palaviku - puhangud. Viimase paarikümne aastaga on algselt Musta Mandri idaosas kariloomi massiliselt tapnud RVF-viirus levinud nii läände ja lõunasse kui hakanud ka inimesele külge. Ehkki inimesele ei lõpe haigus reeglina surmaga, jääb iga kümnes ometi pimedaks.

Analoogseid näiteid on ohtralt. Ka orkaan Mitchile järgnesid koolera-, malaaria- ja dengue-palaviku puhangud. Täpselt sama toimus tänavuste Mosambiigi üleujutuste järel. Kui lisada reostunud veest ja halvaks läinud toidust külge saadavad erinevad kõhutõved, on pilt masendav. Ekspertide hinnangul on kord juba «pudelist» välja pääsenud tonte raske sinna taas tagasi ajada.

Ent tänapäeva lokaalsed uputused on vaid armetuks eelmänguks sellele, mis järgneb jäämägede sulamisele… Nälg sunnib ellujäänuid rändama, võõrale maale tulvavad hordid võivad aga imekergesti vallandada veresauna.

Vt. Ka: www.sciam.com/2000/0800issue/
www.cdc.gov/health/diseases.htm