4. august 1997
Nr. 16 (47)
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
| Eesti Euroopa päästekaardile | 
|
Möödunud esmaspäeva õhtul löödi Islandil NATO Keflaviki lennuväebaasis eestikeelse laulu saatel klaase kokku. «Kolme lipu klubis» seisid laudade ümber islandlased, austerlased, ameeriklased ja kõik ülejäänud, kes olid kümme päeva rabelnud NATO rahupartnerlusprogrammi suurel päästeõppusel Cooperative Safeguard 97.
Eesti meeskonnale öeldi, et nad on tublid, nutikad, koostöövalmid. Mispeale eestlased olid kui kõrvust tõstetud. Nad teadsid ka ise, et said hakkama, et ei pidanud kordagi taganema häbelikult, öeldes: vabandust, aga seda me ei oska.
NATO ning Islandi tsiviilkaitse staapides vaid imiteeriti maavärinajärgsete purustuste likvideerimist ja ohvrite päästmist, kuid kõik ülesanded lavastati võimalikult tõetruult.
Kannatanu, kes lasti 30 meetri kõrguselt vana tehasehoone katuse alt köitega põrandale, oli elus inimene, kellele allakukkumine tähendanuks kindlat surma. Koobas, kust toodi välja kanderaamidele seotud haavatud, oli ehtne ja rebaseurule sarnaneva kitsukese sissekäiguga, kust päästjadki suurivaevu läbi mahtusid. Suurde liiklusõnnetusse sattunud autodesse olid pressitud elus inimesed, kes lõigati vrakkidest välja nii, et keegi oma käest või jalast ilma ei jäänud. Buldooseriga kokkulükatud puitmajade rusud kõikusid kohati ähvardavalt ja seisid vaid ühe lauajupi toel - seal pidi kannatanute juurde jõudmiseks kümme korda enda ümber vaatama, et mitte ise tõelise varingu alla sattuda.
Eestlased olid õppusel rahulikud ning ei tormanud varemeid lammutama mootorsaagide unnates ja kannatanuid mänginud islandlasi jooksma ehmatades. Seda arukust pani tähele ka Austria päästemeeskond, kes on käinud reaalsetel päästemissioonidel maailma kõige kuumemates paikades. Nende õlalepatsutamine oli eestlastele suurim tunnustus.
Sama rahulikult nagu Islandil, ajab päästeamet oma asju ka Eestis. Me tahame luua päästemeeskonna, kes suudaks olla efektiivne kohalikel suurõnnetustel ja vajadusel minna rahvusvahelistele missioonidele, ütlevad päästeameti juhid. Nad ei kurda, et raha ei ole, kuigi Islandile sõitsid eestlased laenatud varustusega. Nad toimetavad peaaegu märkamatult: kusagilt hoiavad kokku, kusagilt küsivad juurde ja ostavad varustuse, ning samas otsivad maakondadest, päästekoolist ja -väeosadest asjalikke inimesi.
Nad teavad, et riigikaitse tugevust näitab ka see, kuidas riik suudab oma inimesi õnnetuste korral kaitsta.
Toomas Sildam