4. august 1997
Nr. 16 (47)
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
«Hommikul kell pool kaheksa olid tiibetlased minu ukse taga,» räägib helilooja Sven Grünberg ühest aastatetagusest kevadhommikust. Salamahti, Moskva ametnikke pettes, oli Tallinnasse jõudnud Tiibeti delegatsioon eesotsas eksiilvalitsuse välisministri Lodi Gyariga. 1990. aasta aprillis tehti Grünbergi Trummi tänava köögis valmis mõnel pool ÜRO variorganisatsiooniks tituleeritud Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) sõrestik.
tekst: Peeter Ernits
«Nii see Eesti-Tiibeti kummalise tandemina algaski,» meenutab Sven Grünberg praeguse maailmaorganisatsiooni eostamishetke. «1990. aastate alguses arutasime Linnart Mälliga, kas minna poliitikasse või mitte,» jätkab Grünberg. Ta juhib tähelepanu budistliku maailma juhi dalai-laama isiklikule eeskujule. «Tema, kes võinuks maailma katusel istuda ja mediteerida, liikus hoopis mööda ilma ringi ning propageeris vägivallata vastupanu teed. Mitte iseennast ja budismi.»
Ametlikult kuulutati ERO välja 1991. aasta veebruaris Haagi rahupalees. Maailm seisis suurte muutuste lävel: veel hingitses N. Liit, Jugoslaavia kääris, Iraagi kurde asustati parasjagu ümber põhjaaladele. Mõne kuu pärast tabas kollaps Nõukogude impeeriumi, langes Berliini müür ning algas verine sõda Jugoslaavias. Verd voolas jõgedena nii Tshetsheenias, Ida-Timoril kui ka Ogonimaal.
«Vaatamata sellele, et omal ajal liikusid samasugused mõtted nii meil kui ka Tiibetis, oli ERO sünni taga siiski üksainus mees - Linnart Mäll,» rõhutab Sven Grünberg. «Seetõttu ongi ERO-t raske tiibetlaste ja Eesti Komitee ühisprojektiks nimetada. Esindamata Rahvaste Organisatsioon on puhtal kujul one man show.»
Samas juhib Grünberg tähelepanu ka Eesti Komitee uskumatult suurele mõjule maailmas. «EK eeskujul asuti kõikjal oma kodanikkonda registreerima.» Sest mis ikkagi annab inimesele õiguse öelda, et just tema esindab oma rahvast?
Erinevad eesmärgid
«Ühe mõõdupuuga esindamata rahvaid võtta ei saa,» tõdeb ERO peasekretäri asetäitja Linnart Mäll, pidades seejuures silmas, et sugugi mitte kõik rahvad ei taotle täielikku riiklikku iseseisvust. Kõrvuti veel tunnustamata riikidega on ERO-s esindatud ka rahvuslikud vabastusliikumised, rahvakongressid ja isegi kultuuriseltsid.«Kui rahval oma esindusorganit pole, ei saa me teda ka vastu võtta,» rõhutab Mäll, kelle laual on enam kui paarsada uut avaldust. «ERO pole mingi rahvaste hoolekandeselts.»
Mälli sõnul määrab rahvas ise, kas ta on rahvas või mõne suurema rahva osa. Ja ta jutustab, kuidas tema kolleegid on käinud lakota (siuu) ja muhauki (eestlased tunnevad neid mohikaanlaste nime all) punanahku lepitamas. «Alles pärast seda, kui suutsime kõigi kuue hõimu juhid lepitada, sai lakotad ERO-sse vastu võtta.»
ERO puhul on tähtis seegi, et tegemist peab olema nn. põlisrahvaga. Rahvaga, mis vähemasti 500 aastat oma praeguses kodus on elanud. «Just seetõttu oleme tagasi lükanud buuride, aga ka Brasiilia sakslaste avaldused. Ka Eesti venelastel pole ERO-sse astumiseks lootust - 500 aastast jääb pisut puudu.»
ERO-st on läbi käinud juba 55 rahvast. Kuus nendest - Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Palau - on oma iseseisvuse saavutanud ja nüüdseks ka ÜRO liikmed. ERO liikmeskonnast on Mälli sõnul samale staatusele kõige lähemal Tshetsheenia. Ent maailmas elava 3000-5000 rahva kõrval on seda mõistagi häbematult vähe.
«Oluline on, et protsess on käivitunud ja olemas on rahvusvaheliselt aktsepteeritud foorum,» tõdeb Grünberg. «Algusest peale oli selge, et ERO lööb maailma poliitilise kaardi segi. Tekib väga tülikas kolmas võim.»
Esimese kahena peab Grünberg silmas ÜRO-d ja tihti koloniaalse taustaga suurriike.
Pügmee Zephyrin Kalimba
«Dymexi» heledat teksaülikonda kandva Kalimba taskus on Ruanda roheline pass. Kui mõne aasta eest teatas Reuters veretöödest, mille ees kahvatusid isegi punaste khmeeride vägiteod, ei osanud arvata, mis Aafrika südames tegelikult toimus. Nüüd kuulen, et 1994. aastal osutusid just batvad tutside ja hutude vahelise vennatapusõja suurimaks ohvriks. Väike tõmmu mees on napisõnaline: «Nad tapsid minu rahvast ligemale poole.»Ruanda, Burundi, Sairi, Kongo ja Gaboni peale on laiali pillutud ühtekokku umbes 120 000 batvat ehk pügmeed. Enne 1994. aastat elas neist Ruandas 30 000. Paljud tegutsesid kunstnike, muusikute, näitlejate ning pottseppadena. Kalimba sõnul ei unista pügmeed oma riigist. «Meil on vaja õigust elada omal maal nii, nagu me harjunud oleme.»
Lutikas esimehe kiiskavvalgel krael
Suure ja paksu musta mehe kiiskavvalgel krael liigub miski. See on suur ja priske lutikas. Aga mitte vereimeja, vaid too, kes rohudzhunglis jalutab ja taimemahla armastab. Salatroheline, veripunase täpiga keset laia selga.Kui assistent on äsjavalitud ERO esimehe kaeluselt ootamatu külalise eemaldanud, palun selle endale. Äkki on ta pärit Sansibari saarelt ja loodusmuuseum saab sedasi ootamatult uue eksponaadi. Näen vaimusilmas juba etiketti: ladinakeelne nimi, selle all leiukoht: Tallinn, Sakala keskus, ERO esimehe krae.
Esindamata Rahvaste Organisatsiooni uue juhi sõnul saab iga jumala päev sada muulast naturalisatsiooni korras selle tillukese saareriigi kodakondsuse. «Ometi, 1964. aasta aprillini olime iseseisev riik, ÜRO liige.»
Sansibari opositsiooni liider ja presidendikandidaat peab silmas Tanganjika liitmist Sansibariga ja Tansaania riigi sündi.
Järeleaitamistunnid Sakala keskuses
Ka teine suur ja paks must mees Sakala keskuse avaras saalis on oma sihis kindel: Cabinda riik sünnib niikuinii. Viimased 22 aastat on 7300 km² suuruse neegririigi juht Henriques Tiago N. Zita elanud Prantsusmaal ja külastanud vaid Kongos ja Sairis asuvaid põgenikelaagreid.«Meid on 650 000 ja meie maad kutsutakse nafta pärast sageli Aafrika Kuveidiks,» saan ma Cabinda eksiilvalitsuse juhilt järjekordse järeleaitamistunni. «Ranniku naftaväljad, lisaks maapõues peituvad teemandid ja kuld ja väärispuit dzhunglis. 1885. aastal annekteerisid portugallased Cabinda kuningriigi. 1975. aastal, pärast nende lahkumist, saabusid angolalased. Läbi aegade on erinevad võimud meie maad ihaldanud.»
Kõik need päevad Sakala keskuses on kokku üks suur järeleaitamistund. Achechi Vürstiriik ja Shani Vabariik, Ida-Timor ja Assüüria, Skåne ja Karenni riik, Lõuna-Moluki Vabariik ja Nagaland, kreeka vähemus Albaanias ja ungari vähemus Rumeenias, tsherkessid ja tshuvashid, Chittagongi mägirahvad jne. Rahvad ja riigid, mille nimegi kuuldes enamik poliitikuid kulmu kipra tõmbab.
Muusika: Sven Grünberg, sõnad: dalai-laama eriesindaja
Tsewang C. Tethong esindab varsti juba 40 aastat tema pühadust dalai-laamat. Kolm aastat Buddha maise kehastuse assistendina töötanud Tethongile meeldis tänavusele ERO peaassambleele kirjutatud tunnusmuusika sedavõrd, et ta võttis kätte ja kirjutas ka sõnad. Esindamata Rahvaste Organisatsiooni esimene hümn oli seega sündinud.Lõviosa elust on Tethong elanud eksiilis. «Ilma ERO-ta oleks meil raske oma õiguste eest seista.» Tethong peab silmas Tiibeti riigi taastamist. «1949. aasta Hiina okupatsioonini oli Tiibet iseseisev riik oma valitsuse, diplomaatide ning sõjaväega. Nüüdseks on meil rohkem hiinlasi kui tiibetlasi.»
Okupatsiooniaastatel on 6 miljonile tiibetlasele lisandunud 7,5 miljonit hiinlast. «Hiinlased kuuluvad Tiibetis kõrgemasse klassi. Viimase kolme aastaga on ka koolides hiina keel tähtsuselt esimeseks tõusnud.»
Dalai-laama eriesindaja sõnul oleks Hiina, kus räägitakse 52 keelt, ilma okupeeritud aladeta enam kui poole väiksem riik. «Kujutage endale vaid ette, ainüksi Tiibet on sama suur kui Euroopa Liit. Kuuendikku Hiinast hõlmavas Ida-Turkestanis elas aga enne 1947. aasta okupatsiooni 20 miljonit uiguuri.»
Tethongi sõnul iseloomustab Hiinat kummaline kokteil kommunistliku partei ülemvõimust ja majanduslikust vabadusest. «Poliitilisest vabadusest, saati siis demokraatiast on asi õige kaugel.»
Ent Tethongi hinnangul ollakse Hiinas ka sellise vabaduse eest õnnelikud. «Siiski,» täpsustab Tethong, «majanduslik vabadus ja õnn osta asju ja süüa seda, mida hing igatseb, puudutab üksnes piiratud alasid, eeskätt lõunas Shanghai, Kantoni ja Hongkongi ümbrust. Enamik hiinlasi elab sama elu, mis aastakümnete eest ja on väga vaesed.»
Samas ei oska dalai-laama eriesindaja vastata küsimusele, millal siis ikkagi Hiina impeeriumi kollaps tabab. «Varem või hiljem jõuab demokraatia ka Hiinasse ja siis pole enam pidamist,» resümeerib Tethong.
«Oma riigiks olemise hind polegi nii kõrge,» arutleb Tshetsheeni parlamendi väliskomisjoni esimees Akhyad Idigov. Kunagine ehitaja, kahe poja ja kahe tütre isa peab silmas alternatiivi, kui rahvas miskipärast hoopis maamunalt kaob. «Riigiks olemise hind võib osutuda suhteliselt kõrgeks vaid täna. Tulevikku silmas pidades seevastu mitte.»
Idigov ei pea väärikaks väidet, nagu poleks mõni rahvas oma riigi loomise tarvis piisavalt küps. «Selles seltskonnas seatakse endale vägagi erinevaid sihte.» Idigovi sõnul mõistab ta, millist survet Venemaa Eestile avaldab, vältimaks Tshetsheeni riigi tunnustamist: «Peamine, kui ennast ise tunnustame. Meil on oma riik, oma armee ja me suudame ennast ükskõik kelle vastu kaitsta.»
Uue maailmakorra piirjooned
«Kui Esindamata Rahvaste Organisatsiooniga alustasime, polnud eesmärgiks mitte separatismi õhutamine, vaid võimaluse andmine,» mõtiskleb Sven Grünberg. «Mitte lõhkumine, vaid loomine. Võimaluse andmine neile, kelle häält muidu ei kuuldaks.»Samas tajub helilooja täpselt, kui hapral noateral tegelikult liigutakse. Grünbergi väitel oli tarvis vastu astuda maailmas valitsevale ülevoolavale ebaõiglusele, kus riigid teevad, mis heaks arvavad.
Tema sõnul viitab riikide tülgastavale ringkaitsele ka ERO viimasel peaassambleel esinenud Tunne Kelami meenutus ajast, mil ÜRO-le läkitati ettepanek saata vaatleja vabade valimiste korraldamiseks. «Vastuse saime mitte peasekretär Waldheimilt, vaid KGB-lt.»
Milliseks kujuneb maailma poliitiline pale järgmisel aastasajal, seda ei oska ei Grünberg ega Mäll arvata. «Igatahes tähendab see suurema iseseisvuse andmist veelgi väiksematele üksustele,» lausub Mäll ja viitab Liechtensteini vürsti sõnadele eelmisel peaassambleel. Vürst kinnitas, et kui Liechtenstein oma mõnekümne tuhande elanikuga saab olla arvestatavaks regiooniks Euroopas, siis miks ei võiks samasuguses staatuses olla näiteks Bonni linn.
Üle mere Rootsi Kuningriigi lõunaosas asub ERO täisliige Skåne. Sealne arhailist, islandi keelele lähedast keelt rääkiv rahvas on Stockholmile selja pööranud, rajab omakeelseid koole ja nõuab 17.-18. sajandil pealinna viidud varade tagastamist.
«Skåne eesmärgiks on omaette regioon EL-i raames,» rõhutab ERO peasekretäri asetäitja.
Üks on selge: seniste impeeriumide lagunemine tähendab uut poliitilist reaalsust. Ja uue tasakaalu saavutamine võtab aega. Asjaolule, et protsess on käivitunud, osutab seegi seik, et üheksa sõda kümnest toimub mitte riikide vahel, vaid riikide sees. Seejuures lähevad üldjuhul kokku keskvõim ja mõni rahvusvähemus. Enamasti on tegemist meeleheitliku sammuga kaitsmaks ennast ja oma sootsiumi elementaarseid inimõigusi: keelt, usku ja kultuuri.
Väga ebastandardne inimene
Nende sõnadega iseloomustab helilooja Sven Grünberg oma vana sõpra ja õpetajat Linnart Mälli. «Polnuks Mälli, siis 99,9-protsendilise tõenäosusega poleks Eestil ERO-ga pistmist.» Samas, rõhutab Grünberg, on just Mälli ebastandardsus kujundanud Eestis arvamuse, nagu oleks ERO näol tegemist millegagi, mida eriti tõsiselt võtta ei maksaks.«Jumal tänatud, et on selliseid isiksusi, kes kehtivaid malle eiravad. Neil hallidel tüüpidel, keda Eesti täis, on hea Mälli pöörasustele viidata. Aga nad unustavad, et on ka tulemusi. Ja milliseid veel,» resümeerib Grünberg.
Omal ajal akadeemilise orientaalseltsi rahalisel toetusel alustanud organisatsioonist on saanud kiiresti arenev maailmaorganisatsioon, mis ühendab 100 miljonit inimest kõikidelt kontinentidelt ja mille aastaeelarve on kõigest 300 000 dollarit.