Kevadised riigieksamid on minevikuks saamas. Aastataguste eksamitega võrreldes on tulemused kehvemad.

tekst: Andres Adamson

änavustele riigieksamitele registreerus 17 756 inimest, kes tahtsid sooritada kokku 53 945 eksamit. Eksameile kirjapandutest oli 22,9% omandanud keskhariduse varem. Mullu olid vastavad arvud 17 282, 46 825 ja 23,2%. Eksamisoovide hulga suurenemist enam-vähem sama registreerunute arvu juures seletab tõsiasi, et abituriendid pidid mulluse kahe riigieksami asemel sooritama tänavu vähemalt kolm. Tegelikult ei ilmunud iga kümnes (mullu iga neljateistkümnes) registreerunu ühelegi eksamile. See sunnib mõtlema registreerimistasu kehtestamisele vähemalt neile, kes korra juba eksameid on teinud. Igale soovijale otsiti ju eksamikoht, trükiti eksamitööd. Selleks kulunud raha visati mitteilmunute puhul aga tuulde. Mitteilmujad olid keskhariduse varem omandanud ja kutseõppeasutuste lõpetajad, kes riigieksameid tegema ei pea.

Riigieksamid ei ole karistus

Tegelikult sooritati 15 941 isiku poolt 47 209 eksamit kümnes aines. Keskeltläbi olid eksamite tulemused mullustest tunduvalt kehvemad. Eelmise aastaga võrdväärseks jäid tulemused ainult emakeeles, bioloogias ja keemias. Viimatinimetatus vaatamata keskmise hinde järsule langusele vene õppekeelega koolides. Seda aga kompenseeris suurema arvu eesti õpilaste tulemuste mõõdukas paranemine. Hinnangut ei saa anda neile ainetele (füüsika, prantsuse ja vene keel), milles eksam korraldati esmakordselt. Kaalukamate järelduste tegemist takistab ka liig väike osalejaskond neil eksameil.

Matemaatika puhul oleks aga võrdlus aastataguste tulemustega kohatu, sest siis korraldati see eksam eksperimendi korras kahes raskusastmes. Eksperiment andis negatiivse tulemuse - kergemat varianti valiti ühe lõpueksami kaelast saamiseks, kõrgkoolid poleks seda sisseastumiseksamina arvestanud.

Kahetasemelistel eksamitel (üks kooli lõpetamiseks ja teine ülikoolidesse astumiseks) oleks mõtet vaid siis, kui riigieksameil kehtiks mingi kindel positiivse hinde piir, näiteks 50 või 30-35 punkti 100-st. Hetkel seda pole. Osalt seetõttu, et riigieksamite esmaseks eesmärgiks pole kedagi karistada, vaid saada regulaarselt võimalikult tõest teavet meie koolilõpetajate teadmiste, oskuste ja õpimotivatsiooni kohta. Teisalt ka seepärast, et meie koolides on küllalt sääraseid õpilasi, kes iseenda poolt valitud riigieksameil palehigis üks-kaks punkti teenivad. Mõni ei suuda sedagi. Kui taolise õpilaseni jõuab alles riigieksameil arusaamine, et ta pole suutnud keskharidust omandada, siis pole selles süüdi ainult tema ise.

Mitmetes Eesti piirkondades pole põhikooli lõpetajail valikut: tahad edasi õppida, mine gümnaasiumisse, sest kodukohas kutsekooli pole. Alternatiiviks ei saa olla õpilase tänavale saatmine või kooli muutmine vanglaks - õpi kolm aastat, kuid tunnistust sa ei saa!

Praegu on igal eksamil nii kergeid, keskmisi kui ka raskemaid küsimusi ja ülesandeid. Aja jooksul jõuame arvatavasti ka positiivse hindepiiri kehtestamiseni, kuid see nõuab eelnevalt palju mahukamaid haridusotsuseid ja tegusid kui pelk eksamisüsteemi remont. Isiklikult pole ma säärase sammu õigsuses avatusele pürgivas ühiskonnas veendunud. Suurem osa meie õpetajaskonnast näib olevat aga teist meelt.

Kui hindepiir siiski kehtestatakse, tehakse seda loodetavalt järk-järgult. Piiri tõstmine peab käima käsikäes põhikooli lõpetajate haridusvalikute avardamisega. Eelkõige tähendaks see kutsehariduslike ja kutse-eelset õpet pakkuvate õppekavade laiemat kasutuselevõttu maagümnaasiumeis.

Rohkem mõtlemisoskust!

Levinud on arusaam, et selle aasta riigieksamid olid mullustest oluliselt raskemad. Seda oletust kinnitaks justkui asjaolu, et keskmised tulemused peaaegu ei muutunud neis ainetes, kus eksameil mingit sisulist ega vormilist muudatust ei olnud. Tegelikult oli teadlikult veidi raskemana kavandatud vaid saksa keele eksam.

Eksameil ja tegelikul õppetööl on muidugi tugev seos - eksameil küsitav määrab suuresti õpetatava sisu ja õpetamisel kasutatakse varasemate eksamite materjale. Kuid kõikide riigieksamite ettevalmistamisel lähtuti ainult kehtivaist aineprogrammidest ja tavakoolis kasutatavast õppekirjandusest. Samas on riigieksamid ühtlasi sisseastumiseksamid ülikoolidesse, mistõttu neis peab olema ka raskemaid osi tulevaste tudengikandidaatide väljaselgitamiseks. Minu arvates ei pingutatud raskemate osadega üle. Matemaatikaeksami kahe põhivariandi kokku kaheksateistkümnest ülesandest vaid kahe ülesande poolte osaülesannete puhul eeldati teadmisi gümnaasiumi reaalharu tasemel. 30-35 punkti 100-st oli võimalik saada ühtegi valemit mäletamata. Ent 55,69% matemaatikaeksamile ilmunuist sai tulemuse alla 30 punkti!

Tegelik madalate tulemuste põhjus näib olevat see, et käesoleval aastal nõuti õpilastelt rohkem mõtlemisoskust, võimet oma teadmisi rakendada. Matemaatikaga sarnane pilt avaldus ajalooeksami puhul, millega nii õpilased kui ka õpetajad näisid ometi üsnagi rahule jäävat. Eksamiks õpitava materjali hulk ei suurenenud, kuid küsimused jätsid õpilasele suurema vabaduse faktide valikul ja nõudsid kohati oma valiku põhjendamist - ja eksamitulemus langes eesti koolides 13,52, vene õppekeelega koolides koguni 22,37 punkti! Eksamid toovad reljeefselt välja puudujäägid õpetamises. Nii näiteks mõistsid 9/10 venekeelseist õpilastest küsimust Eesti iseseisvumise põhjustest vääralt, samastades iseseisvumise taasiseseisvumisega. Eesti koolides oli sama vea tegijaid kümnendik ajalooeksami sooritajaist.

On veel üks seisukoht, kuid see on minu isiklik arvamus ning tugineb isiklikele muljetele ja paljudelt õpetajatelt-koolijuhtidelt kuuldule. Õpilaste erinevad aastakäigud on kogu ilmas erinevad, aga see aasta oli Eestis eriline. Tänavused koolilõpetajad on esimene aastakäik lapsi, kes läksid esimesse klassi mitte seitsme-, vaid 6-aastastena. See toimus seoses üleminekuga 12-klassilisele haridusele. 6- ja 7-aastastel eestlastel, eriti poistel on suur vahe. Oleme põhjamaine rahvas ja küpseme aeglaselt. Mis aga peamine - kool polnud toona selleks muutuseks valmis. Selle aastakäigu õpilased tegid muide põhikooli lõpus 1995. aastal üleriigilise tasemetöö matemaatikas. Tulemused jäid alla igasuguseid ootusi.

Koolid töötavad tellija materjaliga

Kesised eksamitulemused matemaatikas näitavad ühtlasi, et kõmuline eksamimaterjalide leke oli õnneks väikesemõõduline. Eksamitöödes see peaaegu ei kajastunud. Palju hullem on, et labane mahakirjutamine ja etteütlemine on meie koolides laialt levinud. Vene õppekeelega koolides eestikeelsetega võrreldes enam. Isegi üks meie ekspeaminister on kord väljendanud üsna levinud arusaama: on väga hea, kui õpilane spikri valmistab - kirjutab kõige olulisema lühidalt läbi, kinnistub paremini; paneb spikri taskusse - veel parem, sisendab julgust; oskab kasutada - hoopis hästi. Ne pojman, ne vor!

Ka tänavused eksamitulemused näitavad lõhet linna- ja maakoolide, suurte ja väikeste koolide vahel. Parimad olid tulemused mõistagi koolides, kes saavad oma õpilasi valida ja pole seotud kindla teeninduspiirkonnaga. Õpilased on kõige olulisem põhjus kooli kõrgete või madalate eksamitulemuste saavutamisel. Koolid töötavad tellija materjaliga, nagu üks vanem koolijuht tavatseb öelda. Rõhutan, et riigieksami tulemuste põhjal - marginaalsed juhtumid välja arvatud - saab kooli ja õpetajate tööle hinnangut anda ainult kohapeal, kus õpilasi, õpetajaid ja töötingimusi tuntakse. Küll aga on eemalt võimalik hinnata konkreetset kooli kui õpikeskkonda ning selles õpetatava vastavust õpilaste soovidele ja võimetele. Kõik koolid saavad oma õpilaste eksamitulemuste analüüsi ja loodetavasti kasutavad seda oma töö planeerimisel, kuid kaugeltki mitte kõik ei sõltu koolidest endist.

Gümnaasiumide õpitulemused ei saa langeda, kui aastast aastasse suureneb nende noorte hulk, kes põhikooli järel valivad akadeemilise õppesuuna. Langus algas aga juba väga ammu ja teistel põhjustel - kohustusliku keskhariduse kehtestamisega 70. aastatel. Ühele võimalusele meie keskhariduse konkurentsivõimelisemaks muutmisel - üld- ja kutsehariduse integreerimisele maakoolides - juba osundasin. On aga ilmne, et mõnelgi pool takistab võimalikke positiivseid muudatusi koolivõrk ise oma ebaratsionaalsusega (vt kaart). Vaga soov säilitada kõik nagu seni, ei vii kusagile. Nii ei hakkagi maanoored saama haridust, mis võimaldaks neil linnanoortega konkureerida. Otsused tuleb aga teha kohapeal, keegi neid sinna tegema ei tule.

Andres Adamson on Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse direktor