Pariisi viletsates äärelinnades ei oska kolmandik koolilastest lugeda. Linna eliitrajoonidest tulevad Prantsusmaa tippametnikud, suurärimehed, professorid, insenerid.

tekst: Kaia Kiik, Pariis

is võiks olla kellelgi selle vastu, et riiki juhivad kõige targemad ja andekamad pead? Omaette küsimus on, kas võimekad inimesed sünnivad vaid rikastes peredes ja kas eliidi sekka pääseb vaid «superkooli» diplomiga. Vaeses äärelinnas alghariduse omandanud lapsel on vähe võimalust pääseda prestiizhikasse kooli.

Mai alguses esitas Jacques Attali töögrupp valitsusele oma ettepanekud Prantsusmaa kõrghariduse reformimiseks. Selles öeldakse, et prantsuse kõrgharidus on «aja jooksul muutunud kahjutoovaks, ebavõrdseks ja bürokraatlikuks». Kõrgkoolid ei teeni aruandes paremat hinnangut kui «eliidi taastootmise masinad, mille töö on sotsiaalselt tasakaalustamata.» Valitsus, mille liikmed on põhiosas elitaarsete kõrgkoolide vilistlased, ei pidanud aga vajalikuks nende koolide põhimõtetes midagi muuta.

Päikesekuninga hiilguses

Esimene elitaarne kõrgkool - tippinsenere koolitav l’École polytechnique (rahvas kutsub seda X-ks) asutati 1794. aastal praegusesse saadikutekotta. Kool annab üldhariduse tehnikateadustes. Viimane kool - École nationale d’administration - loodi 1945. aastal. Kokku on selliseid koole viis. Nende ustest astub välja peaaegu kogu prantsuse eliit.

«Ülikoolidest ja tavakõrgkoolidest tulevad ametnikud, tehnikud, spetsialistid, keskkoolide õpetajad. Elitaarkõrgkoolidest väljuvad suurettevõtete juhid, teadlased, professorid, tippametnikud ja suurärimehed,» iseloomustab oma maa intelligentsi taastootmist prantsuse tuntuim kaasaegne sotsioloog Pierre Bourdieu. Seda, et sarnaste õppeasutuste näol on tegemistn-ö eliidimasinatega, näitavad ka uuringud - 80-90% nende kõrgkoolide üliõpilastest on pärit privilegeeritud kihtidest. Neid on kerge ära tunda: neil on oma sõnavara, omad kombed, oma stiil.

Elitaarsete kõrgkoolide valitud tudengid elavad Pariisi rikastes kvartalites. Nad võivad tundide kaupa rääkida oma perekonnast, mille juured ulatuvad tagasi Päikesekuninga aegadesse (Louis XIV oli võimul 1643-1715). Nende vanemad töötavad ministeeriumide tippametnikena või suurfirmade juhatustes. Nad õpivad eraalgkoolis ladina keelt ja hiljem omandavad teadmisi kuulsates eliitlütseumides nagu Lycée Louis Le Grand ja Lycée Henri IV.

Vaesed salatile vürtsiks sekka

Heade koolide kõrval tõuseb eliidi kasvatamisel olulisele kohale väärtuste ja ideedega mõjutamine. Noblesse oblige (seisus kohustab). Prantsusmaa eliidi moodustavad suures osas dünastiad, kelle liikmete nimesid võib põlvkondade jooksul leida auväärsete kõrgkoolide aastaraamatutest. Pierre Bourdieu, kelle kolm poega on lõpetanud l’École Normale Supé-rieur’i (ENS - sealt tulevad teadlased ja ülikoolide õppejõud), ütleb: «Tulevase positsiooni struktuur sõltub stardikapitali struktuurist. Vanemate väärtused mõjutavad üsna otseselt laste eetilisi, esteetilisi ja poliitilisi vaateid.»

ENS-i õpilastest moodustavad 80% professorite ja tippametnike lapsed, tehnokraatlikus X-is leiab aga sama palju era- ja riigifirmade juhtide, inseneride ja arstide järglasi.

Eliidiuurija Monique de Saint Martini sõnul iseloomustab elitaarsete kõrgkoolide üliõpilasi oskus pingega töötada. «Nad oskavad püstitada ja lahendada probleeme, nad on palju lugenud. Privilegeeritud keskkonnast pärit noored on harjunud igale küsimusele, ka kõige absurdsemale, kiiresti ja huvitavalt vastama. Nad oskavad leida seoseid eri teemade vahel, argumenteerida ja rääkida kaunis keeles.»

Neid noormehi-neide, kelle vanavanemate küünealused oli mustad, saab eliitkoolidesse sisse üksikuid. «Pühamatest pühamad valivad inimesi, kellega koos töötada. Vaid üksikud pääsevad sisse seetõttu, et nad suudavad ühel päeval midagi uut luua, süsteemi muuta. Aga nad on teretulnud, justkui salatile vürtsiks sekka,» selgitab Monique de Saint Martin.

Veel 50. aastatel moodustasid praegu elitaarseks peetavate kõrgkoolide tudengitest kolmandiku väikese ja keskmise sissetulekuga vanemate lapsed, praegu aga vaevalt kümnendiku.

Parim võtab parima

Iga elitaarne kõrgkool on nagu mikrokosmos oma territooriumi, reeglite, hierarhia, keele ja elanikega. Neil elanikel on sidemed, privileegid, staatus ja päritolu. Sissesaanud leiavad sealt eest samade väärtuste ja sarnase tulevikuga inimesi. «Nii lähedase, et ta võib selles teises armastada iseennast,» selgitab sotsioloog Pierre Bourdieu.

Eliitkõrgkoolid loovad väikesi suletud ühiskondi, kus õpilased viljelevad sama elustiili, hindavad sarnaseid kultuurilisi ja eetilisi väärtusi, tunnustavad teatavat kindlat poliitilist mõtteviisi. Neil on ühtne riietumisstiil ja kõnemaneer. ENS-i õpilaste lemmikharrastuste hulka ei kuulu sport, nemad loevad vasakpoolseid ajakirju ja pooldavad ametiühinguid. X-is õppivad noored loevad aga parempoolseid väljaandeid, harrastavad sporti ja omavad tihti kindlaid religioosseid vaateid.

Kriitiline meedia kasutab sarnaste koolide kohta sõnu kast, nomenklatuur, maffia, dünastia.

Mitte kõik elitaarsete kõrgkoolide lõpetajad ei suubu eliidi ridadesse. Töökoht sõltub õppeedukusest. Parim võtab ka prestiizhikama ametikoha. École nationale d’administration’i (ÉNA) parimast lõpetajast saab tavaliselt ministri nõunik.

19. sajandil hästitöötanud mudel elab praegu üle vananemise märke. Riigisektoris pole sajandiga suurt midagi muutunud - riigiametniku pensionileminekut võib viis aastat ette näha ja vastavalt koolilt asendaja tellida. Erasfääris on tööjõu vajaduse prognoosimine keerukas. See on juba esile kutsunud mitmeid kriise, tööjõu ületootmist. Tänini on eliitkoolid sellest välja tulnud tänu nende lõpetajate tugevale solidaarsustundele.

Vanaviisi edasi ei saa

Euroopa Liidus ei saa enam niimoodi jätkata. Eliitkõrgkoolid on end teistest isoleerinud ning asunud kaitsma süsteemi muutuste eest. Attali töögrupi ettepanekutes Prantsusmaa kõrghariduse reformimiseks on punkt, mis näeb ette kõrgkoolide ja ülikoolide lähendamist. Seni on kõigile avatud ning parimaid alles õppetöö käigus selekteerivad ülikoolid suletud eliitkoole ignoreerinud. Eliidiuurija Monique de Saint Martin peab utoopiliseks teostada reform elitaarsete kõrgkoolide põhiprintsiipe muutmata. «Vastupanu, kus segunevad riigi ja finantseliidi huvid, on äärmiselt tugev ja organiseeritud,» nendib Saint Martin. Enamik valitsuse liikmetest on eliitkoole puudutavate muudatuste vastu, kuigi Attali komisjon vihjab hariduse allakäigule.