Suvi on päikesekummardajate õnneaeg. Stroomi rannast Anne kanalini võtavad sind vastu õndsad päikesesse uskujate perekonnad, ninad taeva poole. Mille nimel?

tekst: Allen Kaasik, Ave Minajeva

äikest on juba ennemuistsetest aegadest seostatud elu helgema poolega. Päikesejumalad olid au sees nii muinas-Egiptuses kui ka Kreekas, Pärsias ning Peruus, kus inkade valitsejat peeti päikese kehastuseks. Kurjuse ja varjupoole põhjuseks arvati aga päikesevalguse vähesust. Pühapäevgi oli algselt babüloonia päikesejumalale Shamashile pühendatud päev. Esimese «tugevama seose» tervise ja päikese vahele tõmbasid kreeklased, kel oli päikesejumala Apollo pojaks tervisejumal Asklepios. Juba sel ajal, 2000 aastat tagasi harrastati tervisekliinikutes usinasti päikesevannide võtmist. Viimase saja aasta jooksul on müüt päikesest kui tervise allikast veelgi süvenenud. Päikesevalguse olulisus vitamiin D sünteesil ning päikesekiirte baktereid hävitav toime andsid sellele uskumusele teadusliku aluse. Sajandi alguses kasutati päikesevanne ka tuberkuloosi, aneemia, maksahaiguste ning isegi süüfilise ravis. Kolmekümnendatel hakati päikest pidama ülioluliseks lapse arengus, mistõttu emadel soovitati teha lastele päikesevanne.

18. sajandil loeti stiilseks portselankahvatut nahka. Kahvatu nahk võimaldas kõrgemaid klasse eristada lihtinimestest, kes olid päikese käes rügamisest pruuniks päevitunud. Kahvatust püüti sageli saavutada ka toksiliste, pliid sisaldavate kosmeetikavahenditega. Kõrgklassi naised pidid oma heleda nahavärvi huvides pidevalt kandma pikka riietust ning päevavarju. Ja ega see neil raske polnudki. Ei lubanud kirik ega sotsiaalsed tabud neil oma kehast natukestki paljastada.

Mallid hakkasid muutuma 19. sajandil. Vabrikutöölised säilitasid siseruumides töötades oma valge naha, ilma et oleksid kõrgemasse klassi kuulunud. 20. sajandil muutus päevitunud ja sale keha juba shikiks. Mood sai kohustuseks. Praeguse sajandi kolmekümnendatel pidid tüdrukud olema päevitunud. Päikesevannid muutusid moenarruseks ja viisid 1946. aastal bikiinide leiutamiseni. Tume nahk näitas, et inimesel on piisavalt raha ning vaba aega, et nautida rannavõlusid ja puhkust soojal maal. Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel oli päevitus muutunud nii lääne kui ka nõukogude kultuuri lahutamatuks osaks.

Päevitus on naha kaitsereaktsioon

Paljukummardatud päikese kiirgus jõuab maale erinevate lainepikkustena. Infrapunane kiirgus annab meile sooja. Nähtavast kiirgusest saab alguse meie päev. Ultraviolettkiirgus ei anna meile aga suurt midagi peale nahavähi. Päevitus on vaid naha meeleheitlik püüe end ultraviolettkiirguse eest kaitsta.

Maapinnani jõudev ultraviolettkiirgus (UV) jagatakse omakorda lainepikkuste järgi kaheks - UVA (320-400 nm) ja UVB (290-320 nm). Mida lühem on kiirguse lainepikkus, seda kõrgem on selle energiasisaldus ja seega ka võime kahjustada naharakkudes sisalduvat DNA-d. Kahjustunud rakk võib omadega nii segi minna, et hakkab kontrollimatult paljunema ning tulemuseks on vähk.

Selle vältimiseks vabastavad nahas paiknevad rakud - melanotsüüdid pruunikasmusta pigmendi, melaniini. Muidugi ainult neil, kellel pigmenti on ja kes päikest saades kiiresti pruuniks muutuvad. Kui päikese käes kauem viibida, hakkavad melanotsüüdid uut pigmenti juurde tootma. See annabki nahale ihaldatava pruuni varjundi. Melanotsüütide võime melaniini toota on piiratud. Seetõttu kulub ligi kolm päeva, enne kui nahk esimese päikeseportsu peale pruuniks minema hakkab. Musta nahavärviga inimestel toodavad rakud melaniini pidevalt, valgetel aga ainult vajaduse korral. Eriti valgenahalistel, heleda- või punapeadel ja «tedretähnikutel» ei hakka naharakud peaaegu üldse melaniini tootma. Nahk jääb seetõttu UV vastu täiesti kaitsetuks. Selles inimgrupis on nahavähi oht kõige suurem. Ka laste nahk on eriti õrn. Lapse- ja noorukieas saadud päikesepõletused suurendavad oluliselt nahavähi riski hilisemas eas.

Päevituse kaitsevõime on ainult osaline. Ka nn hea päevituse päikesekaitsefaktor on ainult 4. Nõnda võivad väga tumeda nahaga inimesedki nahavähki haigestuda. Arvatakse, et kõikidest nahavähkidest põhjustab päike ligi 90% juhtudest.

Mida intensiivsem päike, seda hullem. Kõige suurem nahavähi probleem ongi just heledanahalistel ümberasujatel: Austraalia ja USA lõunaosariikide valgenahalistel. Austraalia on oma 140 000 uue juhuga aastas nahavähi poolest maailmas esikohal. Kahel kolmest austraallasest areneb kunagi nahavähk. Põhjuseks ülitugev UV kiirgus selles niivõrd ekvaatorilähedases piirkonnas. Austraalia põhja-tipus Darwinis võib «kahvanägu» olla päikese käes UV kahjustust saamata vaid üheksa minutit.

Hoiatuseks teatavad sealsed ilmateated muu kõrval igapäevaselt ka UV indeksit. Paljud sätivad oma tegemisi, et võimalikult vähem päikest ja seega ka UV kiirgust saada.

Näinud kord Hawaiid, võiks surra?

Suurema osa nahavähkidest moodustavad basaalrakuline ja lamerakuline nahavähk. Need on enamasti hõlpsasti ravitavad. Harvemini esinev pahaloomuline melanoom on seevastu kraadi võrra tõsisem. See annab hõlpsasti tapvaid siirdeid elutähtsatesse organitesse. Praegu, kus paljud ennast rannas praevad või solaariumis pleegitavad, on pahaloomulise melanoomi esinemissagedus masendavalt tõusnud. USA-s tõuseb see igal aastal 7%. Dr Tiiu Aareleidi sõnul näitavad Eesti Vähiregistri andmed pahaloomulise melanoomi sageduse viiekordistumist viimase kolmekümne aasta jooksul. Arvatavasti läheb asi aina hullemaks.

Üks peamisi põhjusi on valgenahaliste inimeste haiglane soov ennast pruunistada. Kõige hullemas olukorras on heledanahalised valgekraed, kelle nahk aasta läbi varjulises kontoriruumis hoituna paariks nädalaks lõunamere beach’ile viimase võtmiseks välja pannakse. Seda viimast ehk nahavähki nad ka paraku sealt saavad.

Nahavähi juhtude sagenemises on oma süü ilmselt ka osoonikihi hõrenemisel. NASA andmetel on maailma ümbritsev osoonikiht muutunud viimase kümne aasta jooksul 4-8% õhemaks. Osoonikiht filtreerib välja enamuse UVB-st ning ka osa UVA-d. Freoonide liigne kasutamine külmutusseadmetes ja aerosoolides on osoonikihti kahjustanud. Maailm on küll võtnud suuna freoonide kasutamise piiramisele, kord kokkukeedetud supp ometi nii kergelt ei kao. Loodusesse pääseval freoonimolekulil kulub osoonikihini jõudmiseks seitse aastat. Seejärel elab ta seal osoonikihti lõhkudes ligi 100 aastat. Isegi kui me nende kasutamise nüüd lõpetaksime, kuluks terve sajand, enne kui meie lapsed tänuga sellele sammule mõtlema võiksid hakata. Isegi kui freoonide vallapäästmist kohe poole võrra vähendataks, kahekordistuks nahavähk järgnevate aastakümnete jooksul ikkagi.

Ei maksa arvata, et pilved osoonikihti asendavad - need katavad vaid kolmandiku taevase põrgutule ultraviolettkiirgusest.

Keemiarünnakuga päikese vastu ei saa

Mõned teadlased on välja tulnud ka väitega, et nahavähi sagenemises on süüdi hoopis osa päevituskreemidest. Nn keemilised päikesekreemid sisaldavad sageli bensofenooni või mõnda tema derivaati. UV energia lõhub bensofenooni molekuli kaksiksideme ja tekitab kaks vaba radikaali. Need keemiamaailmas tõelised puudulikud nähtused hakkavad enda ümbert meeleheitlikult vabu vesinikuaatomeid otsima, et jälle tervikuks muutuda. Igatsetud aatomid võivad nad leida kreemi teiste komponentide hulgast, aga ka nahast enesest. Miljonite aastatega väljakujunenud naharaku DNA-sse näiteks pressib ennast sisse ei-tea-kust tulnud agressiivne võõrmolekul ja DNA struktuur ongi rikutud. Arusaadavalt ei oska naharakk selliste muutustega alati toime tulla. Vallandunud ahelreaktsioon võib põhjustada nahavähi tekke.

Et see teooria pole laest võetud, seda kinnitab ka hiljutine Harvardi teadlaste uuring. See näitas, et aine nimega psoralen, mis samuti viib UV toimel vabade radikaalide tekkeni, on väga efektiivne kantserogeen.

Solaarium

Paljud on peadtõstva päikesevastase propaganda tulemusel pagenud solaariumidesse. Ja eks see olegi lihtsaim võimalus ennast talvel pruunistada. Võimsat ultraviolettkiirgust (lainepikkustel 320-400 nm) väljastavad lambid leiutati 1970. aastatel. Kuna selliste lampide puhul ei kaasnenud päevitamisega päikesepõletust, võeti need vaimustusega vastu. Niinimetatud turvalist päevitust pakkuvate lampide tootmine ja kasutamine läks hoogu. Esimesed kommertsiaalsed solaariumid avati seitsmekümnendate lõpus ja enam ei suuda keegi neid kokkugi lugeda. Solaariumiäris on liikuma hakanud miljardid dollarid. Paraku näib, et solaariumipäevitus suurt ohutumalt kätte ei tule. Kuigi miljardiäri käigushoidjad väidavad, et kasutavad ohutuid, vaid UVA kiiri tootvaid lampe, ei maksa seda uskuda. Viimaste uuringute põhjal on ka solaariumidest saadav UVA piisavalt ohtlik nahavähi tekitaja.

Miks inimesed siis päevitavad?