«Need hirmsad karvad, ah, mis sa arvad…» üürgab Indrek Toome ja tinistab kitarri. Pinge on langenud. EÜE esimene töösuvi on läbi saanud. On aasta 1964.

tekst: Mai Vöörmann

astakümnete jooksul võttis Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva tööst osa üle 30 000 tudengi. Keskstaabi, regioonide staapide ja rühmajuhtidena töötas 60. aastate keskpaigast 90-ndate alguseni üle 2000 üliõpilase. Paljud neist on praegu erinevates valdkondades juhtivatel ametikohtadel. Olari Taal on sise- ja Mart Opmann rahandusminister, Jaak Aaviksoo Tartu Ülikooli rektor, Hannes Tamjärv seisab Hansapanga eesotsas, Jaanus Pikani juhib Tartu Ülikooli Kliinikumi, Parbo Juchnewitsch on Eesti Raudtee peadirektor, Tiit Laja Hiiu maavanem ja Urmas Sukles Haapsalu linnapea, Priit Kolbre esindab Eestit Euroopa Liidu juures, Siim Kallas juhib Reformierakonda, Toomas Annus Merko Ehitust.

See on vaid murdosa EÜE põlvkonnast.

Malevlane nr 1

EÜE vanemale vennale - üleliidulisele ehitusmalevale panid 1959. aastal aluse Moskva Riikliku Ülikooli füüsikatudengid. Eestis jõuti esimese rühma moodustamiseni 1964. aastal. Malev ei tekkinud tühjale kohale. 50. aastatel proovisid Tartu üliõpilased kätt ülikooli staadioni, Kääriku spordibaasi ja 450-kohalise ühiselamu ehitusel, kümnendi lõpul jõuti Nikita Hrushtshovi uudismaa-armastuse laineharjal viljakoristustöödele Kasahstani.

Esimese Eesti üliõpilaste ehitusrühma rajamiseks tuli stardipauk vabariigi komsomolikeskkomiteest, rühma organiseerimise eest vastutas Tartu Riikliku Ülikooli tollane komsomolijuht Karl Adamson.

Kasahstani Koktshetavi oblastisse tuli kaasa vedada tööriistad, viimistlusmaterjalid, isegi veoauto ZIL alias Kasahstani hirm.

Nõukogude Liidu viljaaidas nappis kõike.

«Saadan neli paari tööriideid nr 48. Järgmisel nädalal toon kõigile, kes vajavad, suuremad numbrid. Tornkraana tõsteplatvormi ei saanud. Tehke ise. Laudu on, terasvarvad saatsime, sepad aitavad… Marsid ja metalltrepid vaatan esmaspäeval järele. (…) Kips, maalriliim, «olifa» - need saab natuke hiljem. Õlivärvide osas ei jõudnud Abram Abramovitshiga veel järele. Et Miisna võiks maalritöödega alustada, organiseerige kohapeal natuke «olifat» (maalriliimi ka) ja tehke algust, kui see tõesti täna-homme vajalik on. Järgmisel nädalal saavad kõik vajalikud materjalid kohale,» kirjutas komandör Adamson Dzhambulski rühma komandörile Priit Järvele.

Selles Aasia Shveitsiks kutsutud kohas polnud sõnal kaalu ega ajal tähendust. «Aasia mentaliteet. Kõik voogas. Maksis vaid ülemuse nimi ja sõna,» meenutab Adamson. Tuli noomida, veenda, ähvardada. «Asjaajamine ja vastutus väsitas,» ütleb Adamson mokaotsast.

Suured tõsised valged mehed Läänest tekitasid kohalikes inimestes hämmeldust ja aukartust. Karl Adamson muutus oodatud külaliseks oblastikomitee pleenumitel, insener Veljo Maldurist sai iidol kohalikele ehitusjuhtidele.

Malevarühm aga laulis täie rinnaga «käi p…sse uhke ratsamees…» ning nautis kohalike elanike kaasaelamisrõõmu.

Sügiseks oli 10-12-tunnistest rassimistest, sumedatel suveöödel lõkke ümber istumistest ning uutest sõpradest saanud ilus mälestus. Maha jäid garaazhid, viljaplatvormid, katlamajad, loomalaudad. «Tshombe, Tshombe, Tshombe… Lumumba,» kõlas üleliidulistel ehitustandritel Eesti rühmast alguse saanud laul «suure kongolase» Patrice Lumumba mälestuseks.

500-600 rubla taskus andis kõva mehe tunde. Kõrgestiharitud filoloog teenis 90 rubla kuus. Karbonaad ja kaks õlut maksis 98 kopikat. «Tagasi pole vaja,» ütles Kasahstanist saabunud üliõpilasehitaja kassapidajale kärtsus rublalist letile pannes.

Komsomolifunktsionääri hirmuhigi

1968. EÜE kokkutulek Reius Pärnumaal.

«Ai tsihh, ai-tsahh, ai tsahh, ai velled…» Kostab metsaveerelt. Esialgu vaikselt, häbelikult.

«…me metsavennad oleme…» Trotslikult, enesekindlalt.

«Ai tsihh, ai-tsahh, ai tsahh, ai velled…»

Veel enne kui kõlab järgmine laulurida, kaotab vabariigi komsomoli kõrgeima juhi Rein Pollimanni nägu oma loomuliku jume.

«…me metsavennad eestlased.»

«Kes julges sellist laulu laulda? Miks? On see provokatsioon?» vasardab Pollimannil peas. Veel aasta tagasi oli «Metsavendade laul» Kõljala rühma lauluks.

Pollimanni käsul otsiti süüdlast Saarest Viru ja Võruni. Teda ei leitud. Malevatavadesse ei kuulunud ülemustele koputamine.

«Feliks Edmundovitshi (Dzerzhinski - toim) juurest tuli 68.-69. aastast sagedamini läbi käia,» meenutab Praha Kevade mahasurumisele järgnenud muutusi toonane keskstaabi majandusjuht Olav Lüüs.

Malev muutis nägu. Pealispinnale ilmusid toekad aruandekaustad komsomoli mõjust malevlaste kommunistlikul kasvatamisel, all pulbitses lustakas malevavaim.

Malevakokkutulek oma isetegevuskonkursiga kujunes sündmuseks, mis tõi kohalikele julgeolekutöötajatele ning parteifunktsionääridele higi otsa ette. «KGB hoidis kahtlemata maleval silma peal. Kui nii suur aparaat töötab, siis peab ta end õigustama. Eriti hea oleks näidata, et malevlased on dissidendid ja seal toimub mingi võitlus süsteemi vastu,» nendib EÜE komissar 65, 66 Indrek Toome. «See on nüüd küll õigus, et kokkutulekule ei mindud selgitama, kes ilusama häälega «Tiiu talu tütrekest» laulab. Silmas peeti seda, kuidas midagi valitseva korra kohta öelda. Läbi lillede, varjatult. Kasvõi õige koha peal köhatades või sõnadele esituse läbi teist tähendust andes.» Lubatu ja lubamatu piiril kõikudes.

Feodori poegade tembud

Kokkutulek võis komandöri elukäigu ka pahupidi keerata. Peeter Vähi parteipileti võttis 1972. aastal kokkutuleku ajaks enda seifi hoiule toonane ELKNÜ Keskkomitee I sekretär Aare Purga. «Kui üritus korda läheb, saad pileti tagasi. Kui tekib jama, ei saa,» ütles Purga Vähile. Parteist väljaheitmine tähendas tol ajal hästi alanud karjääri katkemist.

Arusaamatusi võis tekkida näiliselt tähtsusetust asjast. «Kokkutulekul oli keegi malevlane oma vormile ilusas kalligraafilises kirjas kirjutanud «Feodori pojad». «Mida see tähendab?» nõudis Moskva emissar,» meenutab Vähi. Feodor oli Tartu Riikliku Ülikooli rektor Feodor Klement, kes 1970. aastal kruvide kinnikeeramise käigus truu ideoloogiavalvuri Arnold Koobi vastu vahetati. Reageerida või mitte, kerkis emissarile pähe hamletlik küsimus.

Ebameeldiv seik võis lõppeda pärast südamlikku vestlust kõrgema komsomoli- või parteijuhiga. Raskem ja pikemaajalisem tee nõudis paberimäärimist ning lõputut aruandmist, kus, kuidas ja millal võtab keskstaap tarvitusele uued ja paremad kasvatusabinõud.

«1973. aastal kirjutas üks Joffe-nimeline üliaktiivne funktsionäär partei keskkomiteest, et kokkutuleku isetegevuskonkursil esitatu ei olnud tasemel ning esines labasusi. Ise ütles, et tegi seda heast tahtest asja parandada. Mina aga treisin terve aasta igasuguseid seletuskirju ja kasvatusplaane. Pärast Mendelson (Toomas Mendelson oli EÜE komandör 77-79 - toim) tänas mind ja ütles, et talle jätkus neist igaks elujuhtumiks,» räägib Donald Visnapuu, EÜE komandör aastail 73-76.

Tudeng ei teadnud Visnapuu kannatustest ning ümberkasvatamiskavadest midagi. Tema ladus müüri või valas laudapõrandat ning kui tüdimus maad võttis, kordas omaette nagu palvet:

Päike • Vesi • Loodus • Linnud •

Igav • Läheks • linna • kinnu!

Unistus shashlõkilambast

«Malevas olid oma mängureeglid. Kõik mängisid seda mängu kaasa. Võtame näiteks sotsialistliku võistluse. Ega keegi kõiki punkte täis ei teinud. Paber aga kannatas kõike,» meenutab Raivo Suviste. Eüekas aastaist 1973-80, praegu «M-klubi» ja «Õnne 13» produtsent.

Kui 1975. aastal Moskvas üleliidulisest aktsioonist «Abiks maakoolile!» kokkuvõtteid tehti, näitasid raportid, et malevlaste abi oli kolm korda suurem kui riiklike vahenditega suudeti ära teha. «Kõik vaatasid lakke ja kirjutasid arvud paberile,» selgitab Donald Visnapuu.

Kui ülevalt tulnud korraldus nõudis teatud arvu komsomolikoosolekute läbiviimist, siis paberil peeti need kõik maha. Üritustel oli kaks nägu - üks ametlik, teine sisetarbimiseks mõeldud.

1977. aastal võitis Hiiumaa Kuri rühm konkursi «Minu kodumaa - Nõukogude Liit». Komandör Raivo Suviste sai maleva kuldmärgi ja komissar Sulev Loopalu autasustati ELKNÜ aukirjaga. Ajalooannaalidesse raiuti see sündmus nii: «Sirgetes ridades seisid Hiiu Kaluri kommunistlikud noored ja Kuri rühma malevlased… Rääkis sõjaveteran Ilus. Ta meenutas lahinguid oma kodusaarel, kõneles Tahkuna kangelaslikust kaitsmisest ja sõjameestest, kelle verega on läbi imbunud neeme liivane pind. Siis süütas sõjaveteran tõrvikud. Algas jooks läbi kaitselahingute paikade… Suveöö oli lühike. Juba hakkas taevakaar hahetama. Iga samm tõi lähemale jooksu lõpp-punkti - Tahkuna neeme. Juba paistsidki kunagise rannakaitsepatarei betoonkindlused. Viimane jooksja lõpetas.»

«Hiiumaal on jah see Kivi-Jürka, seal Kärdla risti peal. Sealt hakkasime jooksma. Mõnus oli. Sume öö. Pärast seda läksime Hiiu Kaluri meestega sauna. Pidu oli ka. Kirja panime, et oli tohutu ideeline üritus,» meenutab 20 aasta taguseid sündmusi Raivo Suviste. Ideoloogia ideoloogiaks. Komandör teadis, et malevasuve hea käekäik sõltub peale meeldivate rühmakaaslaste lihtsatest asjadest: heast ilmast, korralikust teenistusest, maitsvast ja odavast söögist, transpordist, saunast, ehk ka kohaliku majandi poolt lõpuõhtuks malevlastele toodud shashlõkilambast.

Malevlast ei häirinud tõsimeelsete funktsionääride jutud üliõpilase tarbijalikust ellusuhtumisest, tema tahtmisest teha tööd ainult raha pärast.

Suve lõpuks väljateenitud 500-600 rubla oli 30-rublase stipendiumi kõrval toekas summa.