Prügikastis vedelevad haiguslood, kohtutoimikud või NATO kirjavahetus on Eestis uue aja märk. Nagu ka Riigikogu või valitsuse puudulikult komplekteeritud dokumendid.

tekst: Mai Vöörmann

Dokumendileiud Eestis 19. veebruar 1998. Kaitseministeeriumi ametnik leidis ministeeriumi hoovilt pappkasti kaitsejõudude ja NATO dokumentidega. Kastist vaatasid vastu kaitsejõudude kirjavahetus, mobilisatsiooni puudutavad paberid, NATO ringkirjad. 14. aprill. Jõhvi linna prügimäel vedelesid tuhandete inimeste isikuandmeid sisaldavad nõukogudeaegsed passiväljastusdokumendid. Neil olid inimeste fotod, sünniaeg ja -koht, aadress, perekonnaseis, andmed vanemate ja laste kohta. Prügimäel vedelesid ka Jõhvi linnapea Aavo Keerme dokumendid. 22. aprill. Tartu haigekassa arhiividokumente leiti Tartus Pepleri tänava maja keldris. Nende seas olid haigekassa liikmekaartide arv-ed, haiguslehed ja kehtivuse kaotanud haigekassa liikmekaardid. Kõige värskemad dokumendid pärinesid 1996. aastast. Tartu haigekassa direktor Vaike Soodla põhjendas korralagedust ruumipuudusega. 1. juuli. Rakvere kesklinna hoovis olid laokil haigekassa liikmekaardi arved. Sealt võis leida nii isikukoodi, aadressi kui ka haigusloo. 21. juuli. Jõgeva linna lähedalt mahajäänud prügimäelt leidis seeneline autokoorma Jõgeva maakohtust pärit toimikuid. Materjalid pärinesid 70.-80. aastatest ja puudutasid kohtu tööd pisihuligaansustest kuni vägistamis- ja mõrvaprotsessideni välja. Igaüks võis teada saada Jõgevamaa alkohoolikute ja narkomaanide nimed.

üsimus on laiem - milline märk jääb meie ajast tulevastele põlvedele. Kas üldse jääb? Ühes on arhivaarid ja ajaloolased kindlad - süsteemset käsitlust kümne viimase aasta pöördelistest sündmustest on raske anda. «Tõenäo-liselt on 80-ndate lõpu - 90-ndate alguse kohta säilinud vähem materjali kui 1917.-1920. aastatest,» hindab olukorda ajaloolane Küllo Arjakas.

Eesti erakondadest ja poliitilistest liikumistest, mille arv «parimatel päevadel» küünib 30-ni, on Riigiarhiivi filiaali Tallinnas Tõnismäel (endine Parteiarhiiv) jõudnud vaid Isamaa, ERSP, Liberaaldemokraatliku partei ja Rahvarinde materjalid. Ainult millise hinnaga! Kümmekond aastat tagasi siinmail ühiskondlikku elu mõjutanud Rahvarinde dokumendid oleksid rõske garaazhi nurgas lihtlabaselt hävinud, kui mitte arhivaarid poleks initsiatiivi üles näidanud.

Näpuotsaga leidub arhiivis materjale MRP AEG ja Võru Noortekolonni kohta.

Teise mõjuka liikumise - Eesti Kongressi - dokumendid paiknevad põhiosas Rahvusraamatukogus. Palju taandub arhiivinduseski isikuomaduste pinnale - raamatukogu toonasel direktrissil Ivi Eenmaal oli arhiiviameti peadirektorist Peep Pillakust rohkem veenmisjõudu. Riigiarhiivi läksid Eesti Kongressi valimiste registreerimislehed. Põhjus oli lihtne: vaid arhiivil oli õigus teatisi välja anda. Registreerimislehed olid aga aluseks nn rohelistele kaartidele, mis lõid võimaluse saada Eesti kodakondsus lihtsustatud tingimustel.

Pilt on lünklik ka riigiorganite osas. Arhiiviseaduse venimise tõttu (võeti vastu 25. märtsil 1998) on viimase 5-7 aasta riikliku asjaajamise dokumentide saatus sageli teadmata. Puudulikult on komplekteeritud riigi kõrgemate struktuuride - Riigikogu, valitsuse, riiklike komisjonide jms dokumendid. Kui juba tipptasemel on augud sees, siis pole midagi head oodata ka alamastme riiklikest struktuuride ega riigiettevõtete dokumentidest. Kõrgema astme riigiasutuste dokumendid paiknevad põhiosas Riigiarhiivis. Erandiks on vaid Riigikogu arhiiv, mida 15 aastat haldab Rahvusraamatukogu ja mis seejärel läheb Riigiarhiivi hoidlatesse. «Plusspunktid» lähevad taaskord energilise direktrissi Ivi Eenmaa kontole, kellele võitluses parlamendiraamatukogu väljakujundamisel oli oluline saada raamatukogu valdusesse ka Riigikogu materjalid.

Riigiarhiivi direktori Aimar Altosaare arvates pole oluline, kus dokumente säilitatakse, tähtis on nende olemasolu. Siia aga koer maetud ongi. Eestlaste dokumenditunnetus on nõrk, on enamik ajaloolasi ja arhivaare veendunud. Ajalooarhiivi direktori Priit Pirsko arvates on meie ühiskonnal olnud algusest peale raskusi arhiivide paigutamisel oma, eesti maailmapilti. Kirjatäht, ametlik paber on alati olnud talupoja rist ja viletsus, midagi sellist, mis oli omane vene bürokraadile või saksa kohtunikule. Umbusust arhiivide vastu oleks ilmselt üle saadud ning rahvuslik arhiivindus jalule tõusnud, kui poleks olnud 1940. aastat. Nõukogude võim tõmbas ühe käelöögiga kriipsu peale aastakümneid reliikviana hoitud maa- või varaõigust tõestavatele, haridust ja karjääri kajastavaile pabereile. Veelgi enam - paberist võis sõltuda inimese saatus.

Uus aeg pole aga uut suhtumist veel kaasa toonud, ehkki tõenäoliselt on viimastel aastatel paljud eestlased, kasvõi vara tagastamise käigus, arhiiviteenust kasutanud.

Riigiarhivaar Jaak Rand, kas nurgatagustes või prügimäel vedelevate dokumentide näol on tegemist ametniku rumaluse või seadusandliku puudujäägiga?

Põhiline - Eestis puuduvad head asjaajamise tavad. On tekkinud mentaliteet, et seni, kuni dokument on praktiliselt vajalik, peab ta säilima. Kui ta kaotab esmase vajalikkuse, on tema hoidmine liigne luksus. Ametnike suhtumine ei erine siin tavakodaniku omast.

Muidugi, kui heaga ei suudeta saavutada dokumentide haldamise ja säilitamise põhimõtetest kinnihoidmist, tuleb seda teha sunniga. See tähendab arhiivijärelevalvet.

Miks seda siis tehtud pole?

Arhiiviseadus võeti vastu alles 1998. aasta kevadel. Seaduse arhiivijärelevalve osa jõustub 1. juunil 1999.

Kas iga riigile tähtis dokument jõuab arhiivi?

On vaja eristada kahte eesmärki: et dokument jõuaks arhiivi või et ta ei jääks ripakile. Viimasel ajal on dokumendid ripakile jäänud. See on probleemi tähtsuse tunnetamise puudus. Loogika ütleb, et kui on ette nähtud dokument hävitada, siis tuleb seda ka teha, aga mitte see lihtsalt aknast välja visata või kotiga ukse taha panna.

Praegu reguleerivad dokumentide hävitamise korda asutuste asjaajamiskorrad ja valitsusasutuste asjaajamise korra alused valitsuse määruse tasandil. Uuest aastast peaks hakkama kehtima arhiivieeskiri, mis täpsustab, kus ja kuidas tuleb dokumendid hävitada.

Arhiiviseadus võeti vastu alles 1998, -eeskirjad tulevad uuest aastast ja järelevalve aasta pärast. Kas te ei arva, et paljud dokumendid on praegu igaveseks kadunud?

Ma ei ütleks, et viimane kümme aastat oleks Eesti ajaloos valge laik, kuid möönan, et süsteemset ülevaadet möödunud aastatest on hilisematel aegadel üsna keeruline taastada.

Kas on seda üldse võimalik saada, kui näiteks Eesti erakondadest ja liikumistest on arhiivis vaid nelja erakonna dokumendid?

Veel kord: süsteemset ülevaadet on keeruline saada. Samas ei lasu erakondadel kohustust oma tegevuse käigus tekkinud dokumente riigiarhiivi anda. Küll aga võiksid nad seda teha, missiooni korras. See, mida keegi peaks ja võiks säilitada, oleneb dokumendi loojast. Tema peab säilitama dokumente kuni arhiivi andmiseni.

Kas on nii: kui president Lennart Meri ei taha midagi oma kirjavahetusest näiteks mõne tuntud poliitikuga arhiivi anda, siis ta ei pea seda tegema, ehkki ajaloo seisukohalt on dokument hindamatu väärtusega?

Presidendi kui eraisiku ja presidendi kui institutsiooni eristamine on delikaatne ja komplitseeritud küsimus. Piirjoone nende vahele tõmbab president ise. Tema otsustab, kas ta annab ühe või teise kirja arhiivi või mitte. Arhiiviseaduses on küll öeldud, et ajaloolis-kultuurilist väärtust omavad dokumendid peaks olema kantud arhiiviregistrisse ja nende säilitamise peaks garanteerima riik. Kindlasti pakuvad presidendi tegevuse erinevad tahud huvi tulevastele põlvedele.

Kas ka valitsus otsustab ise, mida ta säilitab ja mida mitte?

On kaks erinevat otsust. Esiteks, asjaajamise käigus tekkivate praktilise ja informatiivse väärtusega dokumentide koosseisu ja säilitamise aja otsustab asutus. Teiseks: avaliku arhiivi pädevuses on määrata arhiivi väärtus, mis tähendab, et dokumendid peaks kuuluma alalisele säilitamisele. See on hindamise küsimus.

Kas on kusagil öeldud, et valitsuse, presidendi, Riigikogu, Eesti Panga - riikluse arengut kajastavate institutsioonide - see või teine dokument kuulub säilitamisele?

Seaduse tasandil ei ole seda öeldud. Kordan - arhiiviväärtuse määramine on hindamise küsimus. Säilitustäht-aegade määramisel aitab üldisemat pilti luua kavandatav näidisloetelu. Ministeeriumidele on antud ülesanne koostada näidisloetelud ning fikseerida säilitustähtajad.

Kus on see kirjas, mida ja kui kaua tuleb säilitada?

Neid seadusi on umbes 20, lisaks kaks korda niipalju madalama taseme õigusakte. Arhiiviseadust polnud ja praktiline elu on sundinud ametkondi omi probleeme ise lahendama.

Kas ametnikku, kes vajalikku dokumenti alles ei hoia, saab karistada?