Litsmetsa rahvas Karula rahvuspargi serval võiks kohemaid hakata tähistama oma küla 200. sünnipäeva. Kui vaid teaks.

tekst: Ilmar Palli

arm kunstikriitik nimetaks läbi Karula rahvuspargi Antslast lõuna poole viiva tee äärseid kauneid looduspilte kitshiks. Kui Eestimaal on oma eldoraado, siis pääseb sinna just siitkaudu. Ent eldoraadot pole. Rahvuspark koos vapustavate vaadetega saab otsa. Laguneva pika hoone ees seisab selges eesti keeles «Litsmetsa».

Mõnikümmend meetrit enne paelub tähelepanu ahvatlev kiri «Kaubamajake». Koerakuudile sarnanevas putkas asub Litsmetsa küla supermarket. Igal argipäeval kell kaks koguneb siia väike seltskond üha paremini rahuldama oma kasvavaid (või kahanevaid) vajadusi. Mõnekümne minutiga on torm ja tung möödas ning poemüüja ronib umbsest ruumist poe ees seisvasse väikeveoautosse värsket õhku hingama.

«Isegi viin ei lähe,» kurdab napi jutuga poeproua resigneerunult. Litsmetsa kaubamajake on üks Tsoorust juhitava «kaupluseketi» viiest lülist.

«Kus, kurat, ta küll jääb!» kiruvad autot ootavad ja õlut rüüpavad sellid. Antsla mehed parandavad Maailmapanga rahade eest Litsmetsas maad. «Palju sai maaparandaja vene ajal palga eest viina osta ja palju saab nüüd?» 3000 krooni on Antsla meestele köömes. «Nõukogude ajal oli elu parem!»

Kaks noorepoolset naist võtavad «kaubamajast» tulles, lapsed kärus ja käe otsas, suuna nn uute majade poole. Kunagised kolhoositarid on töötud ning elavad rõõmsasti laste abirahadest. Üks põngerjaist on põhjamaine maasikmari, teine pruun ja mustasilmne otsekui nukitsamees. Elu Litsmetsa taolistes kolkakülades soodustab titetreimist. Lähedases külakoolis õpib üle saja lapse.

Naiste kolhoosikaaslastest leidis vaid üks piimaühistus tööotsa. «Saab 600 krooni kuus.» Kas noorusest või millestki veel kangemast tikub naistele naer peale. Kuni meenub midagi. «Hambaravi on nüüd nii kalliks läinud.» Kaunitaride huulte vahelt vaatab vastu surnuaed.

Vana mees on kodus

Elmari raadio mürtsub viimastel tuuridel. Litsmetsa vanimaid elanikke, 88-aastane Evald Rätsep teeb mõnusat lõunauinakut. Puudutuse peale ta ehmub, siis valgub taadi näole lahke naeratus. Eks ta ole elus igasugust näinud.

Evaldi esivanemad tulid Litsmetsa 1875. aastal. «Algul oli see Litsmetsa talu, nüüd on Pärna.» 1937. aastal ehitas Evald maja oma kätega üles. «Ega’s enne saand naist võtta, kui maja valmis.» Viimasel Eesti-aastal pidas Evald pulmad. Nüüdseks on naine juba neli aastat mulla all, viiest lapsest elab poeg isaga koos, teised on Valga ja Antsla ja Tallinna peal laiali. Kui lihast venda Leonhardit poleks, võiks Evald Litsmetsa vanim inimene olla. «Leonhard on minust neli aastat vanem.» Vennaga saab Evald kokku siis, kui külla tuleb kauplusauto. Küla ebatavalist nime seletab Evald nõnda: «Küllap see saksa keelest tuleb. Tallinnas oli sõja ajal suur komandant Litzmann.»

Sõja tegi Evald läbi Saksa armees. «Olin eesti mundris,» rõhutab ta uhkusega. Vene ajal suunati Permiskülas võidelnud Evald karistuseks Võru ehitustrusti. Kodukülla naasnud, oli ta seitse aastat kolhoosis brigadir. Siis hakkasid hirmsad peavalud. «Tööd oli hullu moodi.» Tohtrid diagnoosisid meningiidi. Head arstid olid. «Nelja päeva pärast olid valud nagu pühitud.»

Talumaad on Evaldile tagastatud, aga ei lastest ega kümmekonnast lapselapsest ole tänini talupidajat olnud. Aiamaal kasvab kapsas, kurk ja kartul.

Üle küla pere

«Mul oli vihmavari pea kohal, aga läbi tuli. Vastu kukalt sain.» Litsmetsa küla lugupeetumaid inimesi Karl Pukk toob külmkapist peotäie jääkuulikesi. Kuu aja eest taevast sadanud kanamunasuurused raheterad on külmkapis oma hiilgusest mõndagi kaotanud, ometi mõjuvad imposantsetena tänagi. «Panid läbi eterniitkatuse nagu nalja.»

Pukkide Ninasaare talu on Litsmetsa suurim kahest veel hingavast majapidamisest. 35-aastase Karli esivanemad asusid Litsmetsa juba 1907. aastal. 1989. aastal kolis elektrikuks õppinud Karl ühes naise Liinaga tagastatud tallu.

«Oma lastele ma niisugust elu küll ei sooviks.» Karl ja Liina on tarbimise miinimumi peale viinud ja rabavad varavalgest hilise õhtuni nagu kunagi Vargamäel. 17 lehma ja teist aastat pooleli laut, mis peaks kunagi mahutama praegusest kolm korda suurema lüpsikarja. Trobikond küll ühe-, küll kahe-, kolme- ja viieaastaseid laene kukil. «Kui asi lähematel aastatel ei muutu...» Litsmetsa esitaluniku elu sõltub otseselt piima kokkuostuhinnast. «Mõne aasta eest oli see veel bensiini omaga võrdne.»

Kilomeetri kauguselt Rimmi külast pärit Liina sünnitas Karlile kaks prisket poissi ja on rajanud maja taha kauni «rohtaia». Töötegemine on jõmmidel juba maast madalast veres ning selles mõttes talu tuleviku pärast muretsemiseks põhjust pole.

Ära siit ei kavatse Karl igatahes minna. «See ju mu esiisade talu.»

Tuudo oskab kõike

«Mis asi see on?» 52-aastase Tuudo Hommiku silmad on vidus kui rebasel. «Mõni taim või?» Naela otsas ripub miski must ja kortsuline.

«See on hundi tilk.»

Tuudo kui kirglik jahimees on redeli külge naelutanud võsavillemi riista. Toaseinu ehivad kõikvõimalike Eesti laantes elutsevate kiskjate nahad. Erilist uhkust tunneb Tuudo paari aasta eest lastud karu üle. «Panin talle tagumikku, nii et s... lendas!» Tuudo neelatab. «Kui siis pööras järsku ümber ja tuli minu poole...» Tuudol jäi nahk seekord õnnekombel selga, metsaoti aukline aga sattus vapra küti seinale.

Ühes emaga peab Tuudo Litsmetsa teist talu. Levib magusat värske maaleiva hõngu - ema on järjekordse oma viljast küpsetatud teo ahju lükanud.

Õuel seisab vägev töökoda, kus Tuudo on oma kätega hulga kõikvõimalikke agregaate ja riistapuid meisterdanud. «Iga elujuhtumi tarbeks. Pole asja, millega hea tahtmise juures hakkama ei saaks.»

Siiski, 17 lehmast suuremaks Tuudo Hommik oma lüpsikarja ei kavatse paisutada. Tuudo kaks tütart on linnainimesed ja käivad harva isa vaatamas. Hommikute talu on siin juba 1925. aastast peale. Tuudo on mees, kelle meelest inimene peab omadega ise toime tulema. «Ma ei osta poest muud kui äädikat ja soola,» kinnitab ta. Kõik muu hangib Tuudo oma majapidamisest. Mis pärast teda talust saab, meest eriti ei häiri.

Kui teaks, võiks 200. juubelisünnipäeva pidada

«Litsmetsa päästsid ilmselt 1940. aasta sündmused.» Kohanimede uurija Peeter Päll Eesti Keele Instituudist lehvitab 1939. aasta 19. aprillil vastu võetud «Koha- ja kinnistunimede korraldamise seadusega», mida Litsmetsas õnneks ei jõutud ellu rakendada. Seaduse esimese peatüki teise paragrahvi all on mustvalgel kirjas: «Samuti kuuluvad muutmisele haldusüksuste, külade ja alevike labase tähendusega või halva kõlaga nimed.»

Ka teist korda, seekord seitsmekümnendatel läks karikas Litsmetsast õnnelikult mööda. Siis oli plaanis Litsmetsast «viisakam» Liismetsa teha.