Sovetlikus olustikus moondati piljard – võluv mäng elevandiluust pallidega rohelisel kalevil – pahelisuse sümboliks.

tekst: Vaapo Vaher

õukogude filmides võisid piljardit mängida üksnes sügavalt negatiivsed tegelased - mandunud purjus valgekaartlased mustlasmuusika saatel või keigareist kurjategijad, professionaalsed vargad. Kunagi ei tohtinud ekraanil piljardikeppi kätte võtta progressiivne ekraanikangelane, komsomoliaktivist ega lööktööline. Mis oli küll nõukogude võimul piljardimängu vastu?

Põhjused on küllap sotsiaal-kultuurilised. Tsaariarmees oli piljard läbi aegade populaarne, aadlikest ohvitserid käsitsesid kiid külmavereliselt ja elegantselt. Aromaatses sigaretivines ja pokaalist shampanjat vahele neelates mängiti terveid öid. Muidugi liikus ka raha, sõlmiti kihlvedusid.

Kui Venes haarasid võimu bolshevikud ja põline ohvitserkond tapeti või emigreeris, said ootamatult kõrgeiks pagunikandjaiks töölis-talupoeglikust keskkonnast pärit lihtinimesed. Läbi põlvede kantud omalaadne kõrk, ent õilis ohvitseritraditsioon katkes. Punaarmee sõjalisteks ülemusteks tõusnud külanoorukite kõverad sõrmed või Putilovi treialite tömbid näpud piljardikiid käsitseda ei mõistnud. Alamsoost võrsunud sõjaväelaste seas sigis piljardi vastu trots, ainuüksi aristokraatlik piljardilaud oma luksuspuidu, elevandiluu ja kalli kaleviga kujunes psüühiliseks tõkkeks. Mäng kuulutati kodanlikuks igandiks.

Ent piljard ei hukkunud ka bolshevike päevil, vaid - läks põranda alla. Restoranide tagaruumides, hotellides, kahtlastes urgastes mängiti edasi. Tasapisi saigi temast otsekui kriminaalne tegevus. Vabaks muutus mäng hetkeks nepi aegu, filmides kujutataksegi piljardit tihti nepmanide ja nende ümber ringelnud sulide meelelahutuse ning teenistusvahendina. Stalinlikul epohhil tõmbus professionaalne piljard jälle avalikkuse silme alt kõrvale, legaalsemalt tegutsesid endale piljardiga elatist teenivad mängurid ääremaal, Odessas, Sotshis jm.

Revolutsioonilise romantika hukuga, vanade bolshevike laagritesse küüditamise ja uue nõukoguliku küünilise, au- ja rahaahne kaadri tekkega legaliseerus tasapisi ka piljard. Tõsi, temast ei saanud ametlikult tunnustatud spordiala, propagandistlik käsitlus mängust oli ikka tauniv. Kuid jõukust koguv parteiline nomenklatuur, kommunistlik aadel ihkas vürstlikke meelelahutusi. Esmaklassilised piljardilauad muretseti parteibosside puhkemajadesse Moskva lähistel - NLKP Keskkomitee, Riigi Plaanikomitee, NSV Liidu Välisministeeriumi ja kultuslehe Pravda toimetuse lõõgastuspaikadesse.

Pooleldi põranda peale söandasid nüüd juba tulla ka elukutselised piljardistid. Raha-piljardi keskuseks muutus kiiresti Moskva, kuhu sõitsid üle kogu impeeriumi elatist teenima ääremaade kuulsad piljardilõvid. Virtuooside mängu kogunesid puhkeparkidesse või klubidesse jälgima asjatundjate hulgad. Moskvast sai meisterlikkuse kool, siin omandati üksteiselt välgukiirusel originaalseid tehnilisi elemente. Sissesõitnute osavus tekitas moskvalastes imetlust ja õhutas järele tegema. Kuulsaiks said terminid nagu «suliko vint» või «ashhabadi löök». Igale erilise efektiga sooritatud teole, igale shedöövrile järgnes publiku vaimustunud tunnustus ja klaasike hõrku Armeenia konjakit.

Venekeelsed piljardikeskused olid Balti riikideski. Tallinnas käis mäng peamiselt tollases Laevastiku Ohvitseride Majas ja Rannavärava mäel laiunud Suveaias.

Moskvas lõpetati õnnelik piljardiajastu äkitselt ja karmi käsuga 1980. aastal, seoses olümpiamängudega. Välismaalastele ei võinud rahateenivaid piljardipesasid näidata. Suurimaks löögiks kujunes piljardistidele nende keskuse, M. Gorki nimelise Kultuuri- ja Puhkepargi kuulsa piljardisaali sulgemine. Algas selle spordi- ja elatusviisi järsk allakäik. Varem muretsesid klubid ja pargid endale piljardivahendeid targu riigi raha eest, teades, et piljardipõrgu pidamine tasub end kosutavalt ära. Nüüd jälgisid kontrollorganid teraselt, et uusi kulutusi piljardile enam ei tehtaks. Vanad mängulauad salasaalides hävisid - vettisid veiniplekkidest, kõrbesid pillatud suitsutuhast, kraabiti ära purjus mängijate möödalöögi kriimustustest. Räägitakse, et kaheksakümnendail aastail kaotas Moskva tuhandeid piljardiste. Nad ei leidnud enam mängimisvõimalusi, käisid alla ja minetasid meisterlikkuse. Suurepärased piljardilauad säilisid vaid mõnedes valuutahotellides, ent need polnud kohalike mängurite jaoks. Vene piljard suikus kliinilisse surma.

Kunagine kuulus piljardist Timur Barajev kirjutab: «Sel hetkel näis mulle, et piljard ongi surnud. Ma müüsin oma Kaasani meistri Ivan Tshemodanovi valmistatud kii, mille olin juhuslikult saanud osta 150 tollase rubla eest ja otsustasin end pühendada muule… Sattudes kümne aasta pärast taas piljardisaali, polnud minus enam endist kirge, mul oli ükskõik, võidan ma või kaotan.»

Taas tõmbus piljard Venes varju, provintsi. Paljud Moskva meistrid, kes ei soovinud oma kiindumusest loobuda, gastroleerisid mööda impeeriumi. Jälle sai pelgupaigaks Sotshi, seal piljardiste ei jälitatud ja just sealt sai mäng perestroika puhkedes taas jõu ning impulsi veel kord tuhast tõusta. Vene piljardistid peaksid püstitama Gorbatshovile monumendi, sest alates perestroikast sai see spordiala endale esmakordselt pärast 70 aastat kestnud päris- või poolpõrandaalust elu täieliku vabaduse. Tegemist oli sööstuga juba täiesti uuele arenguastmele. Moskvasse ja selle lähistele tekkis üksteise järel moodsaid piljardikeskusi suurepäraste inglise laudadega, mille kalevi all ei peitunud enam isegi mitte marmorist, vaid koguni grafiidist plaadid, pallid olid valmistatud superkaasaegsetest materjalidest, mis oma omadustelt ületavad elevandiluu. Kuulus kiivalmistaja Ivan Tshemodanov on küll surnud, ent kuulsaid kaasani mängukeppe valmistavad nüüd tema õpilased eesotsas Valentin Golubeviga. Nende tehtud kiid maksavad Moskvas praegu 200-250 dollarit ja seda hinda ei peeta sugugi kõrgeks.

Vene klassikaline piljard, mis erineb kõikidest lääne variantidest, snuukerist ja muust, üritab kramplikult ellu jääda, ehkki modernsed mõjud on juba vanasse mängu sisse tungimas. Täiesti on kadunud endised suured vene piljardilauad, neid enam ei valmistata ja vene piljardit ollakse nüüd sunnitud mängima inglise laudadel, millel on vaid 12 jalga pikkust ja 6 jalga laiust. Ka nüüdsete pallide läbimõõt on 4 mm väiksem kui endisaegsetel. Need muutused ei lämmata siiski veel vene klassikalist piljardit - vähemasti senikaua, kui jälgitakse iidseid mängureegleid. Vene mänguvarianti peetakse lääne omadest märksa keerukamaks.

Nüüdseks on Vene piljardis toimunud otsustav verevahetus, peale on rullunud uus põlvkond, kes ei ületa kunagise hiilgeaja virtuoose ehk meisterlikkuselt, küll aga lahknevad värsked mehed eelnevaist järsult erineva maailmavaate poolest. Asju võetakse ajakohase pragmatismiga, boheemlik romantism on hääbunud piljardiski.