Sellist seeneuputust, nagu tänavu, mäletavad vähesed.

tekst: Ain Raitviir

eened on pakkunud lisa inimese toidulauale juba iidsetest aegadest peale. Ometigi jagunevad rahvad ajalooliselt seenelembesteks ja seenepõlglikeks. Suured seenearmastajad on romaani keeli kõnelevad itaallased, prantslased ja hispaanlased. Seened on olnud läbi aegade tähtsal kohal ka sakslaste ja venelaste toidulaual. Traditsiooniliste seenepõlgurite hulka kuuluvad seevastu inglased, kes minevikus sõid seeni vaid suurte näljahädade ajal. Samuti olid seened ebapopulaarsed skandinaavlaste juures.

Seenelembuse koha pealt kuuluvad eestlased ajalooliselt skandinaavlaste ja inglastega ühte punti. Kuni viimase sõjani ja veel pärast sedagi põlgasid saarlased seeni kui «maahallitust» täielikult. Seenesöömise kombed, samuti nagu paljud eestikeelsed seenenimedki pärinevad sakslastelt ja venelastelt.

Keskmise eestlase ajalooliselt kujunenud seenemenüüsse kuulusid sajandi algul pilvikud, riisikad, puravikud ja kukeseened. Ilmselt vene mõjuna oli ja on praegugi veel kombeks seente tugev kupatamine. Alles viiekümnendate aastate lõpus muutus seenelkäimine populaarseks ja korjatavate seeneliikide arv hakkas kasvama.

Eesti on suurepärane seenemaa. Meil on piisavalt palju häid seene-metsi, samuti on kliima soodne seente kasvuks. Meie seenemetsad peaksid tootma keskmiselt vähemalt 36 500 tonni söögiseeni aastas. Eriti heal aastal on see number tunduvalt suurem. Korjamiskõlblikke on sellest vaid kaks kolmandikku, sest ühe kolmandiku söövad ära ussid. Kui palju seeni tegelikult üles korjatakse ja ära tarvitatakse, on paraku võimatu öelda. Igatahes on see tühine osa võimalikust. 1980. aastal näiteks vaid 1,5% metsas kasvavatest söögiseentest. Praegu on tänu kukeseenebuumile kasvanud kokkuostetud seente hulk, ometi on tõeseid andmeid raske saada. Osalt seetõttu, et seenevarude jaotus ja seenekorjamise intensiivsus omavahel ei kattu. Ehkki kõige seenerikkamad on Ida-Virumaa ja Pärnumaa, korjatakse kõige enam siiski Põlva-, Võru- ja Valgamaal. Samuti on kindel, et seenevaesel aastal korjatakse ära suhteliselt suurem osa kasvavatest seentest kui seenerohkel aastal.

Tänavust aastat on seenelised juba jõudnud välja pakkuda rekordaastana. Praegu küll tekib juba mõningaid kahtlusi, kas ta sügise lõpuni nii seenerikkana jätkub, aga seenesuve esimest poolt võib kindlasti harvaesinevalt heaks lugeda. See mulje võimendub veel tänu mällusööbinud kolmele eelmisele seeneikaldusaastale ja juba meelestkaduvatele enam-vähem keskmistele seenesuvedele 1993. ja 1994. aastal. Ajalooline mälu on lühike. Vaid vähesed kirglikud seenekorjajad tuletavad meelde, et näiteks 1958., 1959. ja 1960. aastal oli nende metsas niisama palju kukeseeni kui tänavu.

Märksõna kukeseen

Kukeseen, täpsemalt harilik kukeseen ongi tänavuse seenesuve esimene ja põhiline märksõna. Tänu ekspordinõudlusele on tippseente hulka paraku mitte kuuluvast kukeseenest viimasel viiel aastal saanud vaieldamatu turuliider. Tänavu ei ole kokkuostjatel mingeid raskusi oma varumisplaanide täitmisega ja kukeseente turuhindki, mis juuli algul püüdis eelmise aasta kuuekümne krooni taset hoida, langes kuu lõpuks mürinal nagu Talse - kilo seente eest üle neljakümne viie krooni ei küsita.

Ei ole ka imestada. Kui tavalistel ja kehvadel aastatel leiab kukeseeni vaid spetsiaalsetest kohtadest, mida teavad vaid elukutselised korjajad, siis tänavu võib peaaegu igast suvalisest männikust mõne tunniga paar kilo korjata, jättes pilvikud ja liivtatikud rahulikult kasvama. Tõenäoliselt vohavad kukeseened hilissügiseste öökülmadeni välja. Hulga ilusaid kukeseeni on korjatud veel isegi 6. novembril.

Seenest saab hiiglane

Headel seeneaastatel sirguvad seened ka väga suureks. Paljude pilvikute kübarate läbimõõt ulatub 15-20 sentimeetrini tavalise 5-10 sentimeetri asemel. Sama võib öelda liivtatikute kohta. Ka tavariisikas, mis on reeglina keskmiste mõõtmetega seen, laiutab end kahekümnesentimeetriseks hiiglaseks. Hiid-lehtervahelike kübarad ulatuvad koguni üle kolmekümne sentimeetri.

Sama oli 1985. - heal seeneaastal. Kolmekümnesentimeetrise kübaraga kivipuravikke leidus 1971. aastal, mil üldine seenesaak oli väga hea, kivipuravikke aga esines rekordiliselt palju. Seente suurus käib nende arvukusega koos tänu sellele, et mõlemat mõjustavad ühesugused soodsad kasvu- ja niiskustingimused, aga samuti võimalus kasvada suureks enne, kui nad ära korjatakse.

Teine, võib-olla mitte eriti tähelepandav väga hea seeneaasta tunnusjoon on, et seeni leidub võrdselt palju kõikjal Eestis. Varem on õnn naeratanud kord Lõuna-, kord jälle Põhja-Eestile. Mõnikord on seeneuputus tabanud piiratud alasid. Eesti on küll väike, ometi võib sademete, eriti aga seentele efektiivselt mõjuvate sademete jaotus mõnel aastal olla väga ebaühtlane ja tuua kaasa mosaiikselt paigutunud seenesaagi.

Kolmas ja tõesti erandlik tänavune iseärasus on paljude sügiseste seente enneaegne viljumine. Ei suuda meenutada, et kunagi varem oleks juuli algul korjatud kuuseriisikaid, juuli keskpaigas juba tavariisikaid ning kollariisikaid ehk võiseeni. Ilmunud on juba ka sügisele iseloomulikud hiidmunad. Hilissügist ehtivaid kuldmampleid on kohati sedavõrd palju, et neid müüakse turul.

Puravikust heinikuni

Normaalne seeneaasta jaguneb aspektideks, mida iseloomustavad kindlad seeneliigid. Juuli lõpust augusti lõpuni (suvine aspekt) on pilvikute, puravike ja harilike kukeseente aeg. Augusti lõppu ja septembri alguspäevi ilmestavad eeskätt riisikad, aga ka shampinjonid ja sirmikud. Septembri lõpust kuni novembri alguseni on hilissügiseste heinikute, ebaheinikute ja udulehtrikute valitsemisaeg. Mullusest kaks nädalat varem, enne jaanipäeva alanud suvine aspekt on küllastatud sügiseste seentega ja on praeguseks juba lõpule jõudnud, sest uute pilvikute massiline ilmumine lõppes juuli viimasel nädalal.

Suvise aspekti rikkus ja küllastatus sügisseentega võib tähendada, et sügise poole jääb seeni märgatavalt vähemaks. Juba praegu takistab madalamates metsades seenekasvu liigniiskus. Kivipuravikumetsad on sageli vee all. Ent ilmajaam ennustab vihmast, tavalisest suurema sademetehulgaga augustikuud.

Puravikud iga viie aasta järel

Tänavu tekib paljudel mulje, et väga hea seeneaasta on erandnähtus. Kui vaadata asja lühemas ajalõikes, näiteks viie aasta ulatuses, võib tõesti nelja viletsa hulka ainult üks hea sattuda. Pikemat ajalõiku arvesse võttes selgub, et häid seeneaastaid on isegi natuke rohkem kui halbu. Viimase viiekümne aasta seenesuvedest on olnud häid 16, halbu 13 ja tavalisi 21. Häid seeneaastaid jagus järjestikku neljakümnendate ja viiekümnendate aastate lõppu ning seitsmekümnendate algusesse. Kaheksakümnendad ja üheksakümnendad on seenelistele vahelduvat edu pakkunud. Võib loota, et pärast kolmeaastast ikaldusperioodi järgneb kukeseene rekordsuvele veel paar head seeneaastat, nii nagu see juhtus 1971. - puravike rekordaasta järel.

Heade ja halbade seeneaastate vaheldumises on oma osa ilmastikul. Kui kogu suvi on põuane, sügisvihmad aga algavad suhteliselt hilja ja koos öise temperatuuri tunduva langusega, siis on seeni vähe. Sama ebasoodsalt kui liigne kuivus mõjub seentele ka liigniiskus. 1978. aasta jaheda ja vihmase suve järel oli maapinnas niivõrd veest küllastunud, et seeneniidistik enam vajalikul määral hingata ei saanud ja ükski seen oma pead samblast ei tõstnud.

Ilmastiku kõrval mõjustavad seenesaaki kindlasti ka seente biorütmid, mis kodeerivad maksimaalse viljumise potentsiaali mitmeaastaste tsüklite kaupa. Kivipuravikke peaks ilmuma eriti arvukalt iga 5-6 aasta järel - silmapaistvalt head puravikuaastad olid 1966, 1971, 1977. Suurt puravikusaaki võinuks oodata ka tänavu, aga et see ilmselt tulemata jääb, siis ootame puravikke tõenäoliselt järgmisel aastal.

Seente pika perioodiga biorütmid põhjustavad ka seda, et heal seeneaastal ei leidu mitte kõiki seeneliike võrdselt massiliselt. Tänavusuvised dominandid on harilik kukeseen ja tavariisikas. Kivipuravikke leidub siin-seal, kuid nende silmatorkavast massilisusest ei saa küll rääkida. Ka ei ole kunagi varem puravikuaasta ja riisika-aasta kokku langenud. Pika perioodiga biorütmide tõttu on kehvapoolselgi seeneaastal mõnda üksikut liiki silmatorkavalt massiliselt. Mullu, kui korralikku söögiseent oli raske leida, kasvas punast kärbseseent massiliselt ja enne öökülmi ilmus arvukalt suuri sirmikuid ning safransirmikuid. Ka kärbseseente massesinemise aastad ei ole veel kokku langenud suurte söögiseenesaakidega.