Kui tulevane liiklusmõrvar joobnult autosse istub, on võimalus politseile vahele jääda üks tuhande vastu. Narkouimas pea olematu.

tekst: Virkko Lepassalu

prillis kihutas puusärki 37-aastane Kalle. Teade temast oli napisõnaline nagu liiklusuudised ikka: auto kiirus oli 150 ja ta lendas teelt välja üle katuse. Kalleimgi BMW maksab inimeluga võrreldes vähe. Asjatundjad hindavad Kalle sarnase parimas eas mehe väärtuseks viis miljonit krooni. Nagu paljud meist, osales ta päevast päeva Eesti massilisimas kodanikuallumatuse aktsioonis - liikluseeskirjade rikkumises.

Kalle kuulus liiklejate ohtlikemasse, potentsiaalsete mõrvarite klubisse. Autoregistris on BMW-sid arvel 13,5 tuhat. Iga 1000 selle automargi omaniku hulgas on kallelikke tuimi kihutajaid keskmiselt kümme. Kolmel juhul neljast on süüdi juht ise. Nii kihutab Eestis valdavalt 10-aastastes BMW-des praegu sadakond potentsiaalset enese või teiste tapjat.

August on õnnetuim kuu

Sünges pingereas järgnevad Audid ja Volkswagenid. Igast 1000-st osaleb neid avariis 7-8. Ent nende juhid on süüdi «ainult» pooltel juhtudel. Sajakonna valdavalt vana BMW mõrvarliku juhiga ühes klubis on seega 70 Audi omanikku. Lisanduvad teiste markide roolikeerajad. Nissanite juhid on tublid: tuhandest satub avariisse vaid kolm.

Tüüpiline õnnetuse tekitaja on 19-24-aastane. Kui ta nokastanult vahele jääb või avarii teeb, arvestab statistika teda kui joobes juhti. Kui ta on aga neelanud tableti amfetamiini, on ta ühes rivis kainetega. Viina joonult rooli istumine on kohtupingis raskendav asjaolu. Narkokaifis paraku mitte, sest keegi seda tavaliselt ei tuvasta.

Praegusaegne liiklushuligaan sõidab tavaliselt 10 aasta vanuse autoga. Ta satub avariisse reedel või laupäeval kella nelja ja kaheksa vahel mõnel linna- või asulavälisel maanteel. Seal põrkab ta tavaliselt kellegi või millegagi kokku. Kummalisel kombel väidab statistika: õnnetusi juhtub kõige enam mitte kurvides, vaid sirgetel lõikudel. Nukraim kuu on august. Siis saab päevas kannatada kaheksa inimest.

Punasest Ladast musta BMW-ni

Poisipõlv kestab vahel kuldse keskeani, arvavad psühholoogid. Teatud automark on allilmas sama hinnatud mänguasi nagu kuldkett või tätoveering.

N Liidu lõpuaastail oli punane tumedate klaasidega Lada 2109 Eesti killerite, väljapressijate jms rahva lemmik. N Liidu lagunedes sai BMW-st omakorda allilmliku staatuse sümbol. Poisikesed vaatasid ammulisui «isade» askeldamist kiiskavate mustade masinate ümber. Aja jooksul hakkas tänavapilti järjest enam ilmuma vanemaid ja odavamaid bemareid, roolis juba 17-18-aastased. See väljendas teadet ümbritsevaile: minuga tuleb arvestada. Samuti püüdu tõusta ümbritsevaist kõrgemale, tahet kuuluda lindpriide või ka lihtsalt rahakate elumeeste kilda. Vahel oli see auküsimus, vahel tahe näidata, et osatakse elada. Kui uuema auto eest pole paarisadat tuhandet maksta, kõlbab mõni odavam. Nagu see, millega 19. juunil kihutas Pärnumaal Audrus teelt välja neli 17-18-aastast, kes kõik said viga. Statistiliselt on see tüüpiline. Kaunimas nooruseas hukkub liiklusõnnetuses 100 000 elaniku kohta 50. Hilisemais aastais alalhoiuinstinkt suureneb: 40.-44. eluaastani sureb teedel ja tänavatel poole vähem inimesi. Kolmas noorus liikluses jõuab kätte 55-59-aastaselt. Siis on iga 100 000 elaniku kohta üle 21 hukkunu.

Vett vedama

Keskmise BMW juht kuulab raadiost hoolega liiklusteateid. See muudab ta kihutades või purjus peaga enamasti politseile püüdmatuks. 1994-95 oli Eesti politsei veel suuremates lapsekingades kui praegu. Ometi suudeti aastas kinni pidada 21 000 joobes juhti. Praegu jääb aastas vahele vaid 14 000 ehk kolmandik vähem. Joobes juhtide osakaal avariides on aga endiselt 30% ümber. Vahelejäänute arv kahaneb edaspidigi - vastupidiselt liiklusteateid edastava raadiojaama kosumisega, mille kuulatavus meediauuringute andmeil kasvab.

30. juulil proovis raadiojaama mõjusust Luubi palvel Harju liikluspolitsei. Inspektor istus oma remontivajavasse Vectrasse ja tegi kella neljast seitsmeni lauskontrolli Tallinna-Tartu maanteel. Koos kolleegidega peatas ta iga kolmanda masina. 17 minuti pärast kuulutas raadio patrulli asukoha. «Isegi hästi, tavaliselt teatatakse viis minutit pärast meie ilmumist,» sõnas politseinik.

Tulemuse võttis kokku reidi lõpus peatatud ühe õllefirma veoauto suure kirjaga «Vett vedama». Kui keegi oleks lõhnadega tabatud ja ta keeldunuks alkomeetri näitu uskumast, tulnuks politseil ta Tallinnasse Wismari tänava haiglasse ekspertiisi sõidutada. Arvestades, et 12 tunniks antakse auto jaoks 10 liitrit bensiini, paneb joodikute sõidutamine politseinikud vanduma. Talvel maantee ääres passides võib kogu kütus kuluda auto sooja hoidmisele. Kasvab autode, juhtide, roolijoodikute, narkomaanide hulk, ainult mitte ühele politseiautole «annetatav» bensiinikogus. See on isegi vähenenud.

Politsei võidujooks raadioga

Mullu suvel üritas liikluspolitsei korraks hambaid näidata. Ta kaebas liiklusteateid edastavad raadiojaamad Avaliku Sõna Nõukogusse. «Vahel edastatakse ka liiklejatele vajalikku informatsiooni, mis on igati teretulnud,» seisab avalduses. «Samas on sellest informatsioonist (politseitoim-kondade asukohad) väga huvitatud need, kel põhjust hoiduda kohtumistest politseiametnikega.» Nõukogu leidis, et kaebus on valdavalt alusetu: politsei ei toonud ühtegi konkreetset näidet, kus raadiojaam oleks tööd seganud. Kommentaatorid hõõrusid ajakirjanduses käsi: mida nad kaebavad, ise ei suuda tõestada. Kõik unustasid, et kõrge liikluskultuuriga Soomes ei tuleks kellelgi pähe politseilt mingit tõestamist nõuda. Rahvusvahelise Politseiassotsiatsiooni auliige Herman Simm väidab: raadiojaama patrullide eest hoiatavat tegevust käsitletakse Soomes kui politsei segamist. «Patrull koostab ettekande ja edastab kohtule.» Selle puhul kasutatakse kriminaalkoodeksi paragrahvi 16 p 2 (virkamie-hen haitta), mis näeb riigiametniku segamise eest tööülesannete täitmisel ette kuni kolmekuulise vangistuse või rahatrahvi.

Politseiautod trahvitavate taskus

Simmi andmeil pole Saksamaal politseipatrullide asukoha teatamise eest kriminaalkaristust ette nähtud. Kuid seal on vastavad komisjonid (Arbeits-kreise), mis on mõnevõrra sarnased meie avaliku sõna nõukoguga. «Küll nähakse ette karistust, kui vahetult politseipatrulli läheduses hakkab keegi kõiki teavitama politsei juuresolekust.» Kölni politsei on võttena kasutanud teatud raadiojaamale oma info andmise lõpetamist. See sunnib raadio iseenesest politseile kuuletuma. «Meil peaks enam kasutama tehnilisi vahendeid, nagu teatud kohtades liikujate automaatne fikseerimine pluss videoülesvõte,» arvab Simm.

Muidugi ei soosi Eestis kihutamist või purjus sõitu ainult raadiojaamad. Liikluspolitsei kuldaeg oli 1994-1996. Pärast seda on ta järjest hambutumaks muutunud. Enam ei saa trahvisummadest maksta uute politseiautode liisingurenti. Mõne aasta eest «pesi» liikluspolitsei sohvritelt korjatud trahviraha läbi vallavalitsuste. Sajad tuhanded kanti, näiteks, Rae vallavalitsuse arvele, kes need sponsorsummana liikluspolitseile tagasi läkitas. Politsei revidendid kuulutasid sellise tegevuse seadusvastaseks - murdmata samas pead, kuidas liikluspolitsei alarahastamist korvata.

Liikluskorüfee Hellat Rumvolt nendib, et trahviti isegi ülearu: 1996 registreeriti rikkumisi näiteks 441 361. See tähendab, et trahvi maksis pea iga juht. 1997. aasta lõpuks oli rikkujate arv vähenenud ligi poole võrra.

Maanteematuste arv kasvab

Juhid maksid 1996. aastal küll palju trahvi, ent sõitsid ettevaatlikumalt. Juhti taltsutab kõige paremini hirm karistuse ees. Kõverad teede nukras statistikas hüppasid kohe: 1997 lisandus 1996. aastaga võrreldes 65 laipa ja ligi 300 vigastatut. Seda ei saa seletada autode arvu kasvuga. Korruptsiooni väljajuurimine kajastubki eelkõige hukkunute arvu järsus suurenemises.

Järgmise sammuna kaotas politsei juhtkond korruptsiooniilmingute väljajuurimiseks üleriigilise liikluspolitsei büroo. Selle sheff, liisingu- jm tehingute autor Märt Mikkov saadeti teenima Bosniasse ehk «asumisele». Linnade ja maakondade prefektuurid kamandavad nüüd igaüks enda haldusüksust. Ainult et ühes korruptsiooni väljajuurimisega tõmmati välja ka liikluspolitsei viimased hambad. Enne oli pingutamisel mõtet, sest politsei sai teedelt raha, nüüd enam ammu mitte.

Liikluspolitsei hiilgeaegu jäid mälestama TLP numbrimärgid. Need tähed, autoregistris reserveeritud Tallinna Liikluspolitsei masinatele, olid 1994-1996 iga liiklusterroristi unelm. Neid kannavad tänaseni mõned Jaguarid, Mercedesed, Jeep Cherokeed jt. Tuttavalt ametnikult altkäe saadud numbrimärk oli omamoodi kihutamislitsents, BMW-ga sarnane VIP-i staatuse sümbol. Ühtlasi oli see teade teedel passivatele patrullidele: vaadake ette, mul on käsi politseis sees.

Olematus joobes juhid

Samas kui politsei tiibu kärbitakse, kasvatab narkouim üha vägevamad tiivad järjest suuremale hulgale «lendavatele hollandlastele». Valges joobes juht on ohtlikum kui lihtsalt purjus: vahel tajutakse enesel üleloomulikke võimeid. Maanteeameti statistika, mis muidu küünib peensusteni, vaikib neist. Wismari haigla peaarst Valdur Jänes väidab: «Meil pole keegi palunud ega käskinud narkojoobes ekspertiisi toodute üle arvet pidada.»

Psühholoogid vaatlevad kihutamist ennast kui omaette narkootikumi. Keskmises liiklushuligaanis ühinevad seega vahel kaks kaifi: üks kihutamisest, teine ööklubis ostetud amfetamiinitabletist. Mõned teoreetikud omakorda seavad kõik sõltuvusse biokeemilistest nähtudest, st adrenaliini hulgast veres. Näiteks endistel sportlastel pole erru jäädes oma tahtmatult kogunevat agressiivsust kuhugi panna. Kui neist ei saa treenerid, võivad neist saada bandiidid ja/või kihutajad.

Kuus veab politsei siiski Wismarisse ekspertiisi paar-kolm arvatavalt narkojoobes inimest. Pooled neist tuuakse roolist. Aastas leiab seega Wismari haiglas tõestust kümmekond narkouimas sõidukijuhtimist. Peaarst Jänes tunnistab, et politseilt nõuab ekspertiisi saatmine parasjagu julgust. Kui kahtlused ei leia vere- jm proovidega tõendamist, maksab politsei keskmiselt 350-kroonise ekspertiisi ise kinni. Lisanduvad kahtlusaluse pretensioonid kaotatud aja jms pärast. Veritase kõrgkooli tudeng Mirjam Valla on narkoalases uurimuses leidnud, et uimakahtlusega isiku ekspertiisi viimata jätmine on politseil kujunenud reegliks. Politseinik, kes narkouimas juhi Wismarisse ekspertiisi saadab, peab olema eelkõige haritud ning hea vaistuga, et valge joobe tunnuseid märgata. Kahtlusalune ütleb tavaliselt lihtsalt: olen haige, mis põhimõtteliselt on õige. Politseiohvitserist narkospets Lembit Allingu: «Tavaliselt teatakse hästi, et üldiselt pole võimalik seda (narkojoo-vet) käigupealt tuvastada.»

Keskeltläbi arvatakse Eestis olevat 20 000 narkosõltlast. Arvestades, et juhiluba on enam kui poolel miljonil elanikul, sõidab narkomaane ringi vähemalt 5000-7000.

Elu hinda küsi Stratumilt

Inseneribüroo Stratum on elu või surma hinna lääneriikide valemite järgi ka Eesti jaoks välja arvutanud. Liiklushuligaanile oleks see suurepärane lugemisvara. Ta saaks teada, et kui ta oma autos üle katuse käib ja juhuslikult ellu jääb, peavad kaaskodanikud kinni maksma tema esma- ja kiirabi, haigla- ja ambulatoorse ravi, kui vigaseks jääb, siis eritranspordi ja vahel ka kutsealase ümberõppe. Kui ta morgi rändab, on kulud väiksemad. Põhiline liiklusõnnetuse kahju tuleneb sellest, et iga hukkunu vähendab nii tarbimist kui selle kaudu ka toodangut.

Teine suur kuluartikkel on õnnetuse kulud. Need ulatuvad vara kahjustustest vanglasse pandud süüdlase toodangu kaotuseni. Elu hind läheneb viiele miljonile kroonile, invaliidistunu maksab 2,5. Rusikareegel on selline - mida noorem elu, seda kallim. Kõikide liiklusõnnetuste kahju Eestis kokku ulatub aastas 2,5 miljardi kroonini.

Arenenud riikide politsei kasutab inimeste päästmiseks narkouimas juhtide eest ekspresslaboreid, mis tavaliselt politseioperatsioonidega kaasa sõidavad. Lembit Allingu kurdab: «See on kallis lõbu. Maksab miljoneid. Meil oleks vaja paari-kolme.» Kainelt arvestades saaks ainsa ennast surnuks kihutanud nooruki elu eest soetada kaks narko ekspresslaborit.