Kiidelgu erakõrgkoolid oma kvaliteetse ja kaasaegse haridusega kui palju tahes, Eesti tööandja neid veel ei usalda. Miks?

tekst: Holger Berg

Eesti Vabariigi kõrgkoolid Avalik-õiguslikud ülikoolid Tartu Ülikool * Tallinna Tehnikaülikool * Tallinna Pedagoogikaülikool Eesti Muusikaakadeemia Eesti Kunstiakadeemia Eesti Põllumajandusülikool * Eraülikoolid Eesti Kõrgem Kommertskool * Concordia Rahvusvaheline Ülikool Eestis * Eesti Humanitaarinstituut Õigusinstituut ** Riigi rakenduslikud kõrgkoolid Eesti Riigikaitse Akadeemia Viljandi Kultuurikolledzh Narva Kõrgkool Eesti Merehariduskeskus Tartu Lennukolledzh Virumaa Kõrgkool ** Tallinna Kõrgem Tehnikakool Tartu Õpetajate Seminar Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgem Sõjakool Era rakenduslikud kõrgkoolid Eesti- Ameerika Ärikolledzh ** Rahvusvaheline Sotsiaalteaduste Rakenduslik Kõrgkool «LEX» *** EEKBL Kõrgem Usuteaduslik Seminar * Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituut * Tallinna Bakalaureuse Erakool ** Kõrgkool I Studium Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar * Audentese Erakool Sotsiaalteaduste Erakõrgkool «Veritas» Majandusõiguse ja Poliitika Instituut Mainori Majanduskool Sillamäe Majanduse ja Juhtimise Instituut Euroülikool Tartu Teoloogia Akadeemia *** * - akrediteeritud ** - tingimisi akrediteeritud *** - mitte akrediteeritud Ülejäänud on seni akrediteerimata

rakoolid tõotavad kõrget lendu: väljudes meie seinte vahelt olete võimeline juba olemasolevates ettevõtetes töötama tippjuhina või juhi asetäitjana - tööta pangas, kohtus, kus tahes.

Paraku võib neis lubadustes olla sama kindel kui selles, et Maapanga tegevjuhid ei teadnud asutuse tühjaksvarastamisest midagi. Aastal 1998 Eesti tööandja erakõrgkoolide lõpetanuile kõrgelennulist karjääri ei tõota. Selle asemel eelistab ta värvata tuntud avalik-õigusliku ülikooli haridusega tööjõudu. Nagu selgus Luubi intervjuudest Eesti suuremate tööandjate ja personalifirmadega, puudub tööandjal erakõrgkoolide vastu usaldus. Ning see usaldus võib jääda olematuks veel mõneks ajaks. Põhjus on lihtne.

Enamiku erakõrgõppeasutuste puhul puudub ikka veel selgus, kas riik kooli diplomit tunnustama hakkab. Praegune seis on nutune. Seni on riik jõudnud vaid majanduse, õigusteaduse, õpetajakoolituse ja usuteaduse õppekavade akrediteerimiseni. Rohkem kui kolmekümnest kõrgõppeasutusest on akrediteerimisega kokku puutunud vähem kui pooled ning paljudel juhtudel on seda tehtud tingimisi. Riikliku tunnustuseta diplom on aga sama väärtusetu kui Maapanga aktsia. Personalifirmade juhidki tõdevad, et kui veel kaks aastat tagasi mängis töötaja värbamisel olulist osa töökogemus ja isikuomadused, siis praeguseks on kõrgkooli diplomi tähtsus ja selle väärtus tunduvalt tõusnud.

Ei tunta huvi

Koolidiplomi väärtus mängis olulist osa näiteks Tallinna Kaubamaja müügijuhtide konkursil. Sõel osutus sedavõrd tihedaks, et kaubamajal polnud tarvidust mujalt kui Tartu Ülikoolist palju inimesi värvata. Kaubamaja personalijuht Malle Annuka ei salga, et «erakõrgkooli Lex haridust nad üldse ei tunnista». Tööjõudu on vähemasti majandus- ja õigusteaduse erialadel piisavalt. Pigem kummitab ületootmise oht. Eesti 35 000 tudengist õppis eelmisel õppeaastal kaubandust-ärin-dust veidi alla 7000, õigusteadust ligi 3000.

Eesti rohkem kui sadakond advokaadibürood ei tunne Eesti erakõrgkoolide vastu pea üldse huvi. Mujalt kui Tartu Ülikoolist tulnutel on raske juhtivatesse advokaadi- ja juristibüroodesse tööle pääseda. Erakoolidest ei taheta võtta isegi tudengitest praktikante. Miks peakski, kui Tartu Ülikoolist on kindlam, nendib advokaadibüroo Heta direktor Kaido Pihlakas. «Me teame sealset taset, sest oleme seal ise õppinud,» märgib ta. «Teiste koolide vastu ei tunne me lihtsalt huvi.» Huvi puudust põhjendab vandeadvokaat Aivar Pilv ka sellega, et erakõrgkoolid pole end tööandjale piisavalt tutvustanud.

Alma materi aastatepikkustel traditsioonidel on oma väärtus. Luubi küsitletud personalifirmade esindajad kinnitavad, et nende andmebaasides sisalduvaist erakoolide tudengeist osutuvad tööandja väljavalituiks vähesed. Avalik-õiguslike ülikoolidega on võistlema hakanud vaid Concordia Ülikool ja Eesti Kõrgem Kommertskool.

Erakõrgkooli diplomiga töötuks muidugi ei jää. Riigiasutused esitavad töövõtja kõrgharidusele vähem nõudmisi. Rakenduskõrgharidust toidab ka veel välja arenemata kutseharidussüsteem. Pealegi, nagu tõdeb erakõrgkooli Veritas rektor Renate Talts: «Diplom on diplom, teadmised on teadmised. Diplomi tegelik väärtus selgub katseajal.» Ometi ei pruugi väärtusetu diplom isegi katseaega tagada.

Tänaseks on Eestil kolm aastakäiku erakõrgharidusega noori, kuid seis on endiselt udune. Vastavalt ülikooliseadusele peaksid kõik õppekavad olema riiklikult tunnustatud 1999. aasta alguseks. On selge, et selleks ajaks kõik Eesti erakõrgkoolid end standarditele vastavaks kujundada ei jõua. Hariduse kvaliteedis sunnivad kahtlema mitmed näitajad. Erakõrgkoolide aastane õppemaks on vähemalt 13 000 krooni. Haridusministeerium on välja arvutanud, et tasemel haridust saab tudengile pakkuda mitte vähem kui 25 000 krooni eest, arstiteaduste puhul aga mitte vähem kui 100 000 eest. Kool majandab ennast ära siis, kui seal õpib vähemalt 500 tudengit. Selliseid koole on Eestis kolmandik. Mis kõige tähtsam - neil puuduvad õppetööks vajalikud tingimused - raamatukogud ja tasemel pedagoogid, kui nimetada peamisi.

Just haridusstandardile mittevastava õppekeskkonna tõttu ei julge paljud koolid end akrediteerida lasta. Paljusid neist ootaks Tartu Teoloogia Akadeemia ja Lexi saatus, kelle õppekavad komisjon tunnustamata jättis. Lexist lahkusid pärast seda peaaegu kõik majandustudengid ning läksid teise kõrgkooli. Markantne näide Metsiku Lääne mentaliteedist pärineb möödunud aastast, kui Euroülikooli nime kandev rakenduslik õppeasutus võttis vastu tudengite avaldusi ja kasseeris õppemaksu veel enne, kui haridusministeerium koolile tegevuslitsentsi väljastas.

Tudeng omal riisikol

Tänases erakõrgkoolis õpib tudeng peamiselt omal riisikol. Tänavale viskamise eest on ta küll kaitstud. Näiteks erakool Veritas pakub põnevat garantiid. Koolil on Mainori Majanduskooli ning Majandusõiguse ja Poliitika Instituudiga kolmepoolne leping, et kui üks koolidest peaks kuhugi kaduma, siis võtavad teised õppeasutused üliõpilased enda katuse alla.

Mitteakrediteeritud diplomi puhul pole tudengil aga kedagi süüdistada. «Vanasti öeldi, et loll saab kirikuski peksa,» märgib haridusministeeriumi osakonnajuhataja Ain Heinaru ning soovitab värskel gümnaasiumilõpetajal põhjalikult kaaluda, millise kõrgkooli abil ta endale tulevikku kindlustab.

Praeguse olukorra on tinginud ka riigi tegematajätmised. Erakoolide seadus võeti vastu alles sel aastal. Peale selle süüdistavad kõrghariduse spetsialistid riiki liiga liberaalses hariduspoliitikas.

Tõsi, arvestamata ei saa jätta vabama hariduspoliitika häid külgi. Just tänu erakõrgharidusele on tudengite arv Eestis tõusnud ning kohe-kohe jõudmas järele arenenud Euroopale, kus üliõpilased moodustavad 2,4-3,5% ühiskonnast. Näiteks Leedus, kus hakati pärast taasiseseisvumist haridust rangemalt reguleerima, ei tekkinud piirangute tõttu kaua ühtki erakõrgõppeasutust.