Rüüstamas ei käi ainult venelased, vaid nende ja eestlaste segakambad. Selle on tinginud Nõukogude süsteem. Kuid mitte ainult. Pigem on küsimus kodus, juurtes ja inimese arenemises. Seda ei saa kaotada ainult repressiivsete vahenditega. Midagi muutub siis, kui inimesed helistavad ja kurdavad, et näe, seal läheb keegi, kolp käes. Praegu on nad vait. Ütlevad, et kardavad. Kui küsid, mida, kehitavad õlgu (Jõhvi kirikuõpetaja Peeter Kaldur).
Vanakraamikaupmehed võivad rõõmustada, et Sinimägedes peeti üks Teise maailmasõja suurlahingutest. Mida rohkem hukkunuid, seda rohkem voolab kraami poodidesse. Teine 1944. aasta tapamaja, nn Emajõe liin oma alla kümne tuhandega pole sellega võrreldav. Sakslaste poolel hukkus Sinimägedes paarkümmend tuhat ja venelaste poolel mitu korda rohkem. Sinimägedes kohapeal aukuaetute arv ulatub umbes 26 000-ni, sakslased ja venelased ühishaudades segamini. ENSV ajal oli salastatud meie «vabastamisel» hukkunud vene sõdurite arv 126 000. Nii väikese maatüki eest oli see hirmus hind.
Saksa sõdurite kaelamärgid, pandlad, nööbid, katelokid, välipudelid, täägid, relvade säilinud osad, padrunid, mundritükid, märgid on suveniirijahi üks osa. Teine, ebameeldivam on pealuud. Turistide maitse on erinev ja vanakraamikaupmehed teavad hästi: soomlastele ja rootslastele meeldivad näiteks kaelamärgid, norralastele aga kolbad, kuhu saab tuhka raputada. Viimaseid ei müüda muidugi poeriiulilt, vaid ainult althõlma.
Aardeotsija grand prix
Kaelamärgi eest võib soomlaselt küsida tuhat marka, raudristi eest paar korda rohkem, tavaline mundrinööp maksab 25 krooni. Aardejahi kolmas külg on poisikeste huviala: relvad ja lõhkeaine.
Aardeotsija tõeline grand prix on sõjatehnika. Juba 90-ndate algul hakkas pihta jaht kahele lennukile Puhatu soos. Mõlemad on kergepommitajad Focke Wulf, ühe meeskonna matsid kohalikud ümber juba kümnekonna aasta eest ning lasksid lennuki sohu tagasi. Kui lennukid peaksid sattuma halbadesse kätesse, üritatakse neid tõenäoliselt osadena üle piiri viia. Kui õnnestub, saab viija mitmekordseks miljonäriks. Välismaalased on sellisest kraamist väga huvitatud. Keegi rootslane pole peljanud vaeva otsida Valgamaa metsatalust üles kohalik, et temalt restaureerimiseks sõjaaegset lennukiplekki osta.
Mullapalaviku nähud algasid Ida-Virumaa kandis 50-ndail. Esimesed ohvrid olid parunite kalmud. Narvale jäi päranduseks rüüstatud ja tuustitud Jaani surnuaed - otsiti sõrmuseid, hambakulda jm. Kunagised miilitsaohvitserid ei mäleta, et nõukogude ajal oleks sõjahaudu rüüstatud. Leitud kraami oli raske müüa. Lisaks tähendasid Sinimäed venelastele kaotatud lahingut. Seda pidi varjama ning uudishimulikega tegeles julgeolekukomitee. Nõukogude aega Sinimägedes sümboliseerib sakslaste 50-ndail õhku lastud komandopunkt, hea meelega oleksid nõukogud mäed maapealt üldse kaotanud. Tänaseni säilinuna olnuks punker hindamatu mälestis. Suhteline rahu kestis uue vabariigi alguseni.
Aareteotsijate rünnakud lahingupaikadele on meenutanud Metsiku Lääne kullajahti. Sinimägede nõlvadel on auk augus kinni. Ka praegu on raske leida päeva, mil seal keegi ei tuhniks. Haudade vahel teevad õnnekütid lõket. Kui mõned kondid kaevamisele ette jäävad, ei viitsita neid mulla allagi lükata. Sõjameeste Helmutite või Ivanide maiseid jäänuseid löövad läikima vihm ja tuul. Kondid võivad kuuluda ka mõnele hollandlasele, taanlasele, norralasele, valloonile või eestlasele. Nende sugulased annaksid ei-tea-mida teadmise eest, kuhu esivanem maetud on. Teada ei saa sellepärast, et suveniiriotsija on skeleti laiali lammutanud ning pealuu ja äratundmismärgi sõduri kaelast turule viinud. Märgil on numbrid, mille järgi saab nime Saksa arhiividest teada. Saksamaal on tunnusmärgiäri keelatud. Üks samm, mille Eesti riik saaks sõjaohvrite kaitseks kohe astuda, oleks veto numbritega äritsemisele. Turist, kes tuttavate ees eputamiseks märgi ostab, ei taju, et tema käes on mineviku elu ja saatus. Politsei peaks originaalmärgid turult kokku korjama ning nad vajadusel ekspertiisi saatma. Tavaliselt on nad üleni roostes.
Lahingupaigad riigisaladuseks
Metsikus Läänes pidasid kullapalaviku aegadel korda tursked sherifid. Ida-Virumaal on kõikide hauarüüstajate bandedega võitluseks mobiliseerunud üks nooruke naine. Vaneminspektor Ivika Maidre esindab kogu Ida-Virumaa muinsuskaitset. Sõjahauad on ainult üks mure. Peale nende on Maidrel kaelas 1024 mälestist. Palka saab ta mõni tuhat krooni. Et ära elada, õpetab kohalikus keskkoolis inglise keelt, 25 krooni tund. Korra tahtis ameti maha panna, siis läks jälle süda haledaks. Kui hauarüüstajaid keelama läheb, nood tavaliselt naeravad ja pakuvad, et lähme parem õhtul välja.
Muidugi tajub Maidre, et haudades sonkimine on meil taandunud eetilis-moraalseks küsimuseks. Ei ole ametkonda ega jõudu, kes haudadest Kadaka turule jm suunduvat suveniirivoolu peataks. Rääkimata mõnest august väljaturritavate sääreluude matmisest. Tulemus on, et Vaivara vallavolikogu esimees Vello Kärsten kardab lahingupaikadele mälestusmärke panna - rüüstajatele teeviidaks. Ta soovitab mitte trükis avaldada lahingukohti ja seal langenute arve. Ehk tuleks need haiglase uudishimu ärahoidmiseks kuulutada riigisaladuseks. Mõnedki paigad päästab kohalike venelaste halb ajalootundmine.
Õnnega koos on need saksa sõdurid, kelle säilmed on Saksa sõjahaudade liidu eestvõttel kokku korjatud. Nemad ootavad juba paar aastat ühes keldris ümbermatmist. Alguses olid nad põlevkivimuuseumi keldris - ideoloogiliselt sobimatus seltskonnas marksismiklassikute büstidega. Sakslased arutasid, et kuhugi peaks asutama väikese kirstutööstuse. Muinsuskaitseamet pidanuks ettepanekust kinni haarama - teeninuks natuke lisaraha. Nüüd on juba hilja. Sakslased on kirstud importinud.
Gott mit Uns
Jumala ees on inimesed võrdsed. Nõukogude langenute sambad on rääma jäetud. Kohtla-Järve venemeelsed võimud võiksid vähemalt oma igavese tule ja sõduri eest paremini hoolt kanda. Sõdur on sõdur. Ka sakslaste jaoks on see nii. Enamik Vene poolel ei teadnud, mille eest sõdib. Saksamaal on hukkunud venelaste hauad väga korras. Nukker, et Toilasse on pandud mitu mälestusmärki. Peaks ikka panema üheainsa ja kõigi auks. Sakslased nüüd mõtlevad, et mida teha (Jõhvi kiriku õpetaja Peeter Kaldur).
Ida-Viru maavalitsuses on arutatud ka mõnede piirkondade sulgemist - nagu pärast pikka põuda. Ainult pole jõudu, mis sulgemise järele valvaks.
Hauaröövlite ähvardamine politseiga on mõttetu. Tavaliselt pole millegagi tõestada, et leitud kraam pärineb just nimelt hauast. Selle üle, mis on haud ja hauarüüstamine, võib juriidilisest küljest lõputult vaielda. Advokaat võib öelda, et haud on kalmistul, mitte metsa all, et säilmed jäid ette juhuslikult jne. Lisaks on Eesti-Saksa haualepinguga sätestamata lahingupaikade kaitse. Suur osa kaevatakse välja just sealt.
Valik rüüstajate vabandusi: käisin metsas seenel (kuigi metalliotsija on kaasas), kaevasin vihmausse (kivistel Sinimägedel võiks sellega tegelda ainult hull), leidsin juhuslikult paar vidinat (plekid pandlal kirjaga Gott mit Uns ehk Jumal on meiega näitavad, et pärineb hauast) jne. «Saan ka trahvida, kuid ega nad seal istu ja passi, kuni ma tulen,» ütleb Maidre.
Vihmaussid Sinimägedelt
Inspektor peaks suutma tõestada, et väljakaevajad on palganud just mingi konkreetne vanakraamiäri. Kui tal õnnestub kedagi kohtusse kaevata, istub tal tavaliselt vastas härrasmees koos juristiga. Muinsuskaitseametil juristi ei ole ja protsessi kaotamine on 100% kindel.
17. augustil käis Ivika Maidre Sinimägesid üle vaatamas koos Vaivara vallavolikogu esimehe Vello Kärsteniga. Seal jäid vahele kaks vene noorukit ja üks alla kümneaastane poisike. Saak oli kehv: Põrguhaua oru külje seest olid nad kätte saanud vintpüssipadruneid. «Vihmausse otsisime,» oli nende ainus jutt. Sinimägede lahingutest polnud nad koolis midagi kuulnud, teadsid vaid teiste juttude järgi, kust otsida.
Sillamäelt tuli politseiinspektor. Pidi järgnema profülaktiline vestlus konstaabliga ja sellega juhtunu piirdus. Enne pani Kärsten nad auku kinni ajama. Kõikide tuhnitud paikade tasandamiseks oleks tööd sadadele. Poisid rääkisid, et nende vanematel on amet. Ent kuidas peaks muinsuskaitsja trahvima kolme lapsega töötut?
Sõda tuuleveskitega
Sõjahaudadega tegelevad ühingud peavad iga haua avamiseks ja ümbermatmiseks saama muinsuskaitseameti eriloa. Katsugu nad selle vastu eksida. Aardeotsijad on ilma loata avanud tuhandeid haudu.
Kui kaevaja satuks kokku Ville Drevinguga Meleskist, oleks tal oht muutuda samasugusteks säilmeteks, milliseid ta ise otsis. «Mina isiklikult ei soovi, et näiteks minu onu kolbast teeb keegi omale tuhatoosi,» kuulutab sõjahaudade otsija Ville Dreving süngelt oma tegutsemise moto. Ta on Langenute Sõjakalmude Otsimise ja Hooldamise Ühingu peavanem.
Drevingust ja ta revolvrist räägitakse legende. Pika ja kõhnana meenutab ta don Quijotet. Tema kodukandi Valgamaa metsad on tänini luid-konte täis. Võitlus muinsuskaitseametiga, et see nad üles korjaks ja ümber mataks, on nagu sõda tuuleveskitega. «Ükski muinsuskaitseinspektor ei suuda nii palju läbi käia kui meie mehed,» tähendab ta. Tegelikult on Drevingu ja ta kaaslaste tegevus tervist kahjustav. Riik peaks nad varem pensionile lubama. Iga päev ainult hauad, hauad ja hauad.
Saksa sõduri kadumine
Ühing tegutseb visalt, järeleandmatult ning sihikindlalt. Range korra poolest meenutab see ordut: vanema juuresolekuta mehed võõrastele ühingu asjadest ei räägi. Drevingu mehed on kahtlemata suurimad hauaasjatundjad - allatulistatud lennukites puhkavate meeste ja muu sääraseni välja. Drevingut ei peata seegi, et ta pidi 1995-ndal käima pool aastat Valgas politseiuurija juures aru andmas, miks ta omavoliliselt haua avas. Sellega on ühingu peavanem Dreving ajalukku läinud. Ta on tänini ainus Eestis, kellele pidi esitatama süüdistus hauarüüstes. Kalmu kaevas metsas lahti süütu moega koduloolane, kes on kokku korjanud hiilgava kogu sõjaaegseid esemeid. Tema arvas, et kui Dreving esindab ühingut ja haua ääres pealt vaatab, on kõik seaduslik. Hukkunud sakslane oleks muidu jäänud metsaveotee alla, mis soise pinnase tõttu just haua kohal jõnksu tegi.
Sündmustik kulges õudusjutu klishee järgi. Kondid haihtusid jäljetult. Politsei paberites muutusid nad lehma või hobuse omadeks ja tõendamatuse tõttu kriminaalasi lõpetati. Hauast leitud pandlad jt esemed andis ühing muuseumile. Haua avanud korralikule koduloolasele Elmar Maasikule viirastub juhtunu tänini. Samasse aega langeb ka ametivõimude läbiotsimine Drevingu juures, kust ei leitud midagi erilist - kui nimetada tavaliseks ümbermatmist ootavaid kondikotte.
Praegugi kannab Dreving vimma vallavalitsuse peale, et see andis sealauda ehitusloa kohale, kuhu olid maetud Saksa poolel langenud eestlased. Neli tükki saadi kätte ja maeti ümber. Ülejäänute arvu ei tea. Kohalikud pakuvad 12-18. Kui kohta ei ole kuulutatud mälestiseks või kalmistuks, võib sinna kasvõi maantee rajada.
Võitlus ema armu pärast
Drevingu kõrval uurivad sõjahaudu Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit ja Ida-Viru Sõjaohvrite Mälestusselts. Kõik kolm suhtuvad üksteisesse umbusklikult. Mõned aastad tagasi lasi üks konkureeriv selts teise kohta liikvele kompromiteeriva avalduse, mis toodi ära ka väliseesti ajakirjanduses. Selles kuulutati, et meie fashistide, st sakslaste sõjahaudadega ei tegele. Politsei kuulutas Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu esindaja allkirja avaldusel hiljem võltsinguks.
Kolme seltsi umbusk üksteise suhtes meenutab kolme lapse armukadedust ema suurema tähelepanu pärast. Emaks on Saksamaa, kelle kulu ja kirjadega kalmistuid taastatakse.
Kaitseministeerium on neljas, kes tegeleb sõjahaudadega. Nõunik Hannes Valter räägib, et on koostatud seaduseprojekt. Selle järgi annab riik kaitseministeeriumile ülesande tagada sõjaväekalmistute haldamine.
Arvan, et sõjahaudade alal peaks olema üks riiklik koordinaator, kas kaitseministeerium või peastaap. Muinsuskaitseametilt tuleks see kohustus ära võtta. Neil on piisavalt tegemist kirikute ja muu sellisega. Peaasi, et tuleks mingigi riiklik kontroll selle üle, et seadustest kinni peetaks. Lõplikult lahendab selle küsimuse ainult ühiskonna suhtumise muutumine (Jõhvi kiriku õpetaja Peeter Kaldur).
![[Luup]](/luup/images/okula/luupea.gif)
älisminister Riivo Sinijärv ja Saksa suursaadik Henning von Wistinghausen kirjutasid 1995. aastal alla haudadealasele kokkuleppele. Sellega võttis Eesti riik endale kohustuse tagada kõigi meie maal asuvate saksa sõjahaudade kaitse.
