Harald V on esimene Norra kuningas, kes teeb riigivisiidi Eesti Vabariiki.

tekst: Tarvo Raid

ärast sajanditepikkust kuulumist Taani ja hiljem mõnda aega Rootsi alla, saavutas Norra rahvas iseseisvuse alles 1905. aastal, mil üldrahvalikul referendumil hääletati monarhistliku riigikorra poolt. Sündmus ise tundub ju paradoksina - maa, mis ei tundnud pärisorjust ning oli kaotanud kõik aadlitiitlid ja -privileegid juba 1815. aastal, hääletab 20. sajandi algul kuningriikluse poolt!

Viikingite järeltulijad

Paradoksi juured asuvad viie sajandi pikkuses sõltuvuses võõrvõimudest. Üheks põhjuseks võis olla ka veidi naiivsena tunduv soov mitte olla halvem oma lähinaabritest. On ju peaaegu igal norralasel hingepõhjas piisake uhkust, et tema esivanemad - viikingid - kartmatult võitlesid mereavarustega ning kong’ide Håkonite, Olavite, Haraldite nimesid pidi kartma peaaegu kogu Euroopa. See oleks nn ajaloolis-kultuuriline versioon. Isegi meie pragmaatilisel sajandil ei tasuks seda päris kõrvale heita. Kuid ei maksaks ka absolutiseerida, unustades täiesti tegeliku olukorra: iseseisvuse saavutanud riik vajas poliitikut, kes oleks võimeline kiiresti ja kindlal käel korraldama diplomaatilisi, majanduslikke ja igapäevaseid kontakte ümbritseva maailmaga.

Selles mõttes osutus Taani printsi Karli kandidatuur eelistatumaks (tema poolt hääletas 259 000, vastu 69 inimest). Selleks, et taastada vanu tavasid, anti talle nimeks Håkon VII (kuigi ta kasutas taanipärast varianti Haakon) ning tema 2-aastane poeg Oluf Alexander Edward Christian Frederik sai kroonprints Olaviks. Viimane abiellus 1929. aastal Rootsi printsessi Märthaga, tugevdades seeläbi Norra ja Rootsi kuningaperekondade vahelisi sidemeid.

21. veebruaril 1937 kell 12.45 sündis pealinnalähedases kuninglikus residentsis kroonprintsipaari kolmas laps ning ainus poeg. Seda sündmust oodati eriliste tunnetega. Kas kolmas tütar või... Printsi ilmaletulek oli norralastele suur pidupäev, kuna aastatel 1905-1990 oli troonipärimisõigus üksnes kuninga meessoost järglastel ning kroonprintsi puudumisel oleks pidanud otsima uut kandidaati troonile mõnest teisest kuningriigist.

9. aprillil 1940 evakueeris prints Harald koos ema ja õdedega neutraalsesse Rootsi, sest Saksamaa okupeeris Norra. 17. augustil sõitsid nad president F. D. Roosevelti kutsel edasi Ameerika Ühendriikidesse. Kuningas Haakon VII, kroonprints Olav ja valitsus evakueerisid 1940. aasta juunis Põhja-Norrast Inglismaale, kus töötati väsimatult sakslastele vastupanu organiseerimisega. 7. juunil 1945 naasis kuningas Haakon koos kroonprintsessi ja pojalastega taas Oslosse.

Kõige enam ümber lükatud ametlik romaan

Oma tulevase abikaasa Sonja Haraldseniga tutvus Harald 1951. aasta merepidustuste ajal. Ehk ei saa nende kahe vahel juhtunut nimetada armastuseks esimesest silmapilgust, kuid vastastikune sümpaatia oli see igal juhul.

Algas «kõige enam ümber lükatud ametlik romaan», sest kuninglik pere ei tahtnud kuuldagi troonipärija abielust kodanlikust perest pärit neiuga. Aastad läksid, õukond edastas kuuldusi ümberlükkavaid avaldusi. Noorte armunute olukorda raskendas veelgi Norra konstitutsiooni paragrahv 36, mille kohaselt kroonprints ei või abielluda ilma isa nõusolekuta, vastasel juhul kaotaks ta õiguse troonile.

Peale pikemaajalist ja intensiivset nõupidamist valitsusega pidi Olav V alla andma ning 19. märtsil 1968 teatati noorte kihlumisest. 29. augustil 1968 laulatati Oslo Toomkirikus kroonprints Harald ja Oslo Vindereni kaubamaja omaniku tütar Sonja Haraldsen.

17. jaanuaril 1991, pärast maailma vanima monarhi - 87-aastase Olav V surma, sai kroonprintsipaarist Nende Majesteedid.

Kuninglik perekond

Norralased võtsid mitte-siniverelise Sonja vastu heasüdamlikult ja vaimustatult. Ta võitis kohe inimeste südamed oma suhtlemisvalmiduse, stiilsuse, sarmi, elegantsuse ning elurõõmsa käitumisega. Kuninganna Sonja on omandanud Oslo Ülikoolis hariduse kunstiajaloo, inglise ja prantsuse keele alal. Peale oma põhikohustuste osaleb kuninganna paljude ühiskondlike fondide ja organisatsioonide töös. Ajavahemikus 1974-1978 pühendus Sonja põgenike abistamise projektidele, saades selle ennastsalgava töö eest 1982. aastal ka hinnatud Nanseni-medali. Aastatel 1987-1990 oli ta Norra Punase Risti asepresident, samuti oli ta 1994. aasta Lillehammeri taliolümpiamängude kultuurikomitee auesinaine.

Kuninglikul paaril on kaks last - printsess Märtha Louise ja kroonprints Haakon Magnus. Vanemad on püüdnud neid kasvatada selliselt, et nad tunneksid end võrdsetena oma lihtsamat päritolu eakaaslastega.

Kuningliku perekonna igapäevaelu on sarnane keskmise norra perekonna omaga. Neil on isiklik maja väljaspool pealinna, Skaugumi kuninglik residents Askeris, mis oli Olav V pulmakink noorpaarile. Puhkepäeviti sõidetakse loodusesse ning hommikuti linna tööle. Oma kuningalossi kabinetis töötab kuningas iga päev, kuninganna kolm korda nädalas (ülejäänud kaks päeva kuluvad tööle kodus Skaugumis). Kuningakoja mitteametlik moto on: mitte suur õukonnamajandus ja lihtne elustiil.

Norra ekspordi lipukandja

Traditsiooniline ja kõige tähtsam sfäär Norra monarhide elus on oma riigi ja rahva esindamine piiri taga. Seda enam, et Harald V jälgib erilise tähelepanuga Norra ärimaailma. Korduvalt on ta ise juhtinud kaubandusdelegatsioone, mis on tagasi pöördunud kasulike kokkulepete ja lepingutega. Norra ärimehed kutsuvadki oma kuningat hellitavalt Norra ekspordi lipukandjaks.

Riigipea kohustused riigi sisepoliitikas paistavad traditsiooniliselt sümboolsetena, kuigi ta kasutab rohkem võimu kui tema Rootsi «kolleeg» Carl XVI Gustaf. Kuningas avab Stortinget’i (parlamendi) istungite hooaja ning formaalselt kinnitab seadused, mille parlament on vastu võtnud; seejuures omab ta nn pidurdava veto õigust (selle kasutamine on muidugi iseasi).

Kuningale kuulub ka täitevvõim, ta kinnitab Statsråd’i - Riiginõukogu (valitsuse). Monarh on riigi maa-, mere- ja õhujõudude ülemjuhataja. Tal on 1977. aastast maa- ja sõjaõhujõudude kindrali ning sõjamerejõudude admirali auaste. Kuningas määrab ametisse ka kõik tähtsamad sõjaväe- ja tsiviiljuhid.

Perefirma

Kuninglikus perekonnas on eriline tööjaotus. Kuninga erihuvi on suunatud majandusele, tehnikale, teadusele, spordile ja ökoloogiaküsimustele (Harald V on ka Ülemaailmse Loodusfondi Norra sektsiooni esimees). Kuninganna tegeleb sotsiaal-, kunsti-, kultuuri- ja humanitaarküsimustega. Kuninglikud abikaasad peavad end ideaalseks «perefirmaks». Kuninga mõningast ujedust ja tagasihoidlikkust korvab abikaasa energilisus (ise sooviks kuninganna olla veidi kannatlikum).

Võrreldes teiste riikide monarhidega tunneb Norra kuningapaar end etiketinõuete suhtes vabamalt. Võimalik, et just sellepärast teevad rõõmu ühised suusamatkad Shveitsi Alpidesse.

Juba Oxfordis õppides saavutas Harald väga hea purjetaja reputatsiooni. Purjesport on Norra monarhide traditsiooniline harrastus. Juba Olav V võitis 1928. aasta Amsterdami olümpiamängudel kuldmedali. Harald ise on osalenud 1964., 1968. ja 1972. aasta olümpiamängudel, võitnud 1968 Kuldse Karika võistluse, tulnud esimeseks 1972 Kieli regatil, samuti oli ta kroonprintsina 1987 maailmameister Kielis ning pronksmedalisaaja 1988 San Franciscos. Kogu kuningapere on kirglikud spordiharrastajad. Kroonprints sisustab enda vaba aega purjetamise, ujumise ja suusatamisega. Printsess Märtha Louise energia läheb ratsutamisele.

Norra ajaloos on kaks printsiipi, mida kõrvalekaldumatult järgivad kuningliku dünastia liikmed: sportlik elustiil ja püüdlus mitte kuidagi erineda kaaskodanikest.