li kord poiss, kes tahtis saada arhitektiks. Vedeles kaunil Kura rannal, sealsamas, kust Torgu kuningriik kätte paistab, ja talle meeldis seal hirmsat moodi. Tegi külarahvaga juttu ja mõistis, et nemad teistmoodi keelt kõnelevad kui lätlased muidu. Kodus koukis välja perekonna vanad raamatud ja sai isa käest teada, et on liivi soost, Printsidest põlvneb. Pusis õppida liivi keelt, pani ühel kenal päeval vöö vööle ja asus Kristjan-Jaagu kombel teele, Riia linnast Tartu. Sest et Tartu Ülikool ainus koht oli, kus liivi keelt õpetati. Seitse aastat müttas mees Taaralinnas ja Põhjalaski, kuni kuuldused temast levisid merede taha ja Norramaa kuningas tema rüütliseisusesse tõstis.

Ajaloo jooksul on ikka ja jälle räägitud viimasest liivlasest. Ugrisugu kamassi rahva avastasid keeleteadlased ju alles siis, kui neid kõigest kaks isendit järele jäänud oli. Enamasti hääbuvadki keeled ja rahvad vaikselt. Liivlastel seda plaani pole, senikaua kui nende seljataga on Eesti ja Soome. Senikaua kui on.

«Kui liivlased oleksid omal ajal Eestiga liitunud, siis oleks palju kergem igasuguseid asju läbi suruda,» arvab Valt, kellele aeg-ajalt tundub, et ta on siia ilma sündinud valel ajal. «Vahepeal mõtlesin, et oleks sündinud 1930. aastail, oleks teinud revolutsiooni.» Praegu ei ole revolutsiooniks kohta: «Andke mulle Ruhnu ja ma teen Liivi vabariigi!» Tegelikult meeldib Valtile hoopis halli kardinali roll. Liivlaseks olemine mõneti rõhub teda. Talle meeldiks, kui ta saaks olla lihtsalt inimene, rahulikult oma perega koos elada. Võiks ju arvata, et ühtviisi nii kunstis, kirjutamises kui ka muusikas andekas noor mees ennast kuidagi jäädvustada üritab. Kirjutad ühe luuletuse, ja see on viimane liivi luuletus. Maalid pildi ja see on viimane liivi taies. Teed lapse... Valti põhimõte on, et ta tahab teha seda, mida ta tahab teha. Ja see, mida ta tahab, on - piirduda maksimumiga.

Valt on omale ausamba juba püstitanud, rohkem kui seitsme vägiteoga. Viis aastat tagasi asutas ta Liivi Kultuuri Keskuse. Kena juhtlausega - realiseerida utoopilisi ideid. Et oleks üks organisatsioon, kes tegeleb praktilise tööga, arendab liivi kultuuri, mitte ei aja taga liivi õigusi. «Mina ei saa aru, miks kalamees Liivi rannas peaks saama toetust ja üliõpilane ei peaks. Inimesed ei kao, kaob kultuur ja keel.»

Aga kuidas portreteerida liivlast? «Liivlased on väga konkreetne asi. Kõik inimesed on enam-vähem teada. Ainult päritoluga läbi ei aja. Minu seisukohalt on liivlane inimene, kelle vanemad või vanavanemad räägivad või on rääkinud liivi keelt ja kes ise räägib ka või on liivi asjaga kursis,» on Valt üritanud määratleda liivlast. Teda ennastki on samadel alustel liivlaste sekka arvatud. «Kui hakati liivlasi rahvastiku registrisse kandma, siis tehti viga. Vaja oli kvantiteeti. Tulemuseks oli see, et inimesele tundub nagu ei tähendagi liivlaseks olemine kohustust huvituda liivi keelest ja kultuurist. Kui oleks tegemist venelaste suuruse rahvaga, siis oleks ükskõik.»

Registris on praegu 168 liivlast, nendest annaks moodustada liivi kongressi. Hetkel ei võeta aga liivlasi tõsiselt, neil pole riiklikke garantiisid. «Liivlasi on välja pakutud nagu palagani. Just nagu oleks liivlased mingi kudujate ring või farm või midagi säärast. Läti suhtumist on vaja muuta, praegu on olukord lootusetu,» ei pääse Valt olude sunnil ka poliitikast üle ega ümber.

Valt on esimene liivlane, kes pääses Tartu Ülikooli, ja veel enam, kes selle ka lõpetas. Tuli vennike Lätist, sõnagi eesti keelt ei mõiganud, aga talvel oli juba vaja neli eksamit ära õiendada. Toanaaber Päntris keele harjutamisel abiks polnud, saabus teine kolmapäeva õhtul ja lahkus neljapäeva hommikul. Jäi üle hakata ägedalt suhtlema. «Keele õppimiseks tuleb inimene panna sundseisu. Meil on plaanis läti-liivi-eesti ühine keelelaager. Et nad siis suhtlemiseks liivi keelt kasutaksid.» Liivi keelt, kultuuri ja ajalugu tutvustavaid suvelaagreid on Liivi rannas korraldatud juba aastaid. Sinna on kogunenud põhiliselt liivlaste järeltulijad, sel aastal üle poolesaja hinge. Valt õpetab liivi keelt Tartus ülikooli juures. Paari aasta tagune kogemus innustas, tillukese kuulutuse peale tuli kokku 15 keelehuvilist. Nukrusega hääles võrdleb Valt seda Riia Ülikooliga, kus värskelt avatud läänemeresoome keelte teaduskonda võeti kaheksa inimest ja neist vaid üks soostus õppima liivi keelt - ja temagi oli liivlane. «Tasapisi on välja kristalliseerunud inimesed, kellel on huvi liivi keele vastu. Ärkamisaja eufooria on üle läinud. Eestis on huvi endiselt suurem, keelehuvi on praktiline. Siin on arhiivimaterjale palju rohkem, kui tahad tegeleda näiteks liivi folklooriga, siis on vaja keelt.» Valtil ongi kavas arhiivimaterjale Eestist ja Soomest Lätti tagasi toimetada. «Liivlaste järeltulijate põhiprobleem on puu kahe otsaga. Et keelt õppida, on vaja soovi ja teiseks motivatsiooni. Kui pole liivikeelset televisiooni ega raadiot, pole midagi lugeda liivi keeles, siis ei ole seda keelt kuskil kasutada.» Kultuurikeskuse põhiülesanne ongi tagada liivlastele motivatsioon keelt õppida. Valt üritab katsetada liivikeelsete telesaadetega. Mõne aasta eest anti oma kulu ja kirjadega välja liivikeelset ajakirja. Lähtudes põhimõttest, et see peab olema huvitav nii sisult kui ka vormilt, minimaalsete võimalustega õnnestus saavutada maksimaalne tulemus. Ajakirja ilmus kolm numbrit, selge, et jooksis kahjumisse. Eestis ja Soomes oli sel minekut, Lätis aga ei sugugi. «Mina ei saa teha midagi niisama, lihtsalt endale. Mina teen seda, mis läheb kellelegi korda. Kasvõi see ajakiri Õva - teed ja toetust ei tule. Paari kuu pärast tuli tagasiside, et tore asi. Aga minu jaoks oli siis liiga hilja» Ideedest pole aga Valtil kunagi puudus ja kui kusagil on ripakil idee, on tal lahendus kohe varnast võtta. Kisu teda või unepealt üles, oma seisukoht on tal igal hetkel olemas. Valt arvab, et kui ta liiga palju mõtleks, siis jääksid ehk paljud asjad tegemata. «Minu jõud on piiratud. Ideaalne oleks, kui oleks 7-8-9 Ernshtreiti. Siis saaks vingelt tehtud.» Liivlaste üritused on enamasti pea ees vette hüppamised tundmatus kohas.

Tema enda sõnul haige pea tulemus oli seegi, et gripipalavikus arvutiga mängides ja mängukannile sõnu sisse söötes sündis liivi-eesti, liivi-läti ja liivi-soome sõnastik. Siin lõi vist välja ka Valti päritolu - tema esiisa, esimesi teadaolevaid liivi haritlasi Jan Prints koostas 1846. aastal esimese läti-liivi sõnaraamatu. Toosama kauge kaim vaatab vastu ka Valti viimase suurema teo - liivi luule antoloogia esileheküljelt. Kogumiku lõpuluuletus nõuti välja Valtilt endalt. «24 tundi olin pannud luuletusi liivi keelde. Siis istusin lihtsalt ja kirjutasin otse liivi keeles,» ohkab Valt, kes ütleb, et luuletab ükskõik mis keeles, kuidas parasjagu välja tuleb. Aga luuletamiseks pole tal praegu aega. Graafika sündivat samuti ajapuudusest, tegelikult on ta olnud pikemalt pühendunud akvarellimaalile. «Arhitektuur on ainus praktiline kunst, millest kellelgi ka kasu on. Mitte et riputad seinale, wash and go.»

On aegu, mil ta suudab joonistada, aga kirjutada ei saa. «See on nagu mingisugune aju funktsioon. Mustpeade majas oli mõni aasta tagasi minu graafika väljapanek. Need 35 tööd valmisid kolme ööga. Hakkasin lihtsalt sodima, ajas välja. Öösel joonistasin ja hommikul vaatasin, mida käsi oli paberile vedanud.»

Järgmine suurem tegu on liivi kultuuri ajaloo kirjapanemine. Läti ajalooõpikuis piirdutakse sissejuhatuses reaga, mis teatab, et liivlased surid välja 13. sajandil. «Läti ajaloos peab olema eraldi peatükk liivlastest. Liivlased elasid üle ristisõjad, rootsi ja poola, vene ja saksa aja, revolutsiooni ja maailmasõjad. Ja elavad üle ka Läti Vabariigi.»

«On teada, et mingit materiaalset kasu liivlaste üritustest ei ole. Lihtsalt on huvitav teha. Kui keegi pakub välja köitva idee, siis ma ütlen kohe jah. Alles pärast hakkan mõtlema, kuidas seda teostada. Aega ei ole, võimalusi ei ole, aga jah on öeldud.» Valt töötab meelsasti koos inimestega, kes pisiasjadesse ei takerdu ja näevad probleemi tervikuna ning kelles on samal ajal parasjagu hullust, et asju teostada. Tema mõõdukas hullus on teha liivi keel maailma suhtluskeeleks. «Ühel hetkel tuleb pähe idée fixe, see võib olla ka mõne ideaalettekujutuse peegeldus. Kui ma kujutan ette näiteks Liivi vabariiki, kus on oma televisioon ja raadio, ilmuvad liivikeelsed raamatud ja arvutiprogrammid on liivi keeles, siis ma püüan seda ühiskonda pisema mudelina ka luua nende vahenditega, mis mul on. Samamoodi üritan kindlustada, et liivi ühiskond poleks võrreldes teistega puudulik, et teised rahvad tajuksid seda võrdsena, tunneksid selle vastu huvi. See on mõnes mõttes müüdi loomine. Tekitad ettekujutuse, et on tegemist suure rahvaga.»

Valt leiab, et liivi rahva püsimajäämiseks piisaks ehk viieteistkümnest tublist liivlasest. See on nagu liivlaste ehitamine. Liivlased on vaja pigem rekonstrueerida kui restaureerida, kõneleb temas arhitekt. «Eesmärke tuleb püstitada suures joones, vaadata paarkümmend aastat ette. Alustan vundamendist, küll keegi ikka tassib tellised kohale.»