Kui juhid võtaksid kuulda noorte häält, saaks mõne lihtsa võttega muuta kõrghariduse efektiivsemaks.

tekst: Maret Kaik

ui ma kord väga vana olen, nii umbes 50, võiksin mõelda õppejõu karjäärile,» ütleb Tõnis Saarts. Alustuseks tahaksid tema ja ta mõttekaaslased Heiki Haljasorg, Hermo Kuusk, Kuldar Väärsi ja Herman Kalmus reformida kõrgharidust. Nad on napilt üle kahekümne. Idealistidena ei taha nad ratsa rikkaks saada, vaid Eesti heaks midagi ära teha.

Nad ei kavatse praegust ülikoolikorraldust maatasa teha, et siis kilplase kombel katusest uuesti üles ehitama hakata. Nende lihtne plaan mahub viide punkti ja toetab ülikooli arengukava. Tallinna Pedagoogikaülikooli rektorile esitati see ülikoolinõukogu otsuseprojekti kujul. Kui hea idee nõukogus rutiini üles kaalub, võib TPÜ teha ajalugu ja näidata teed ka teistele kõrgkoolidele.

Trükitud konspekt teeks imet

Mis mõtet on tuimalt ja tundide kaupa üles vuhkida loenguteksti? Seda pähe tuupida, et eksamil ümber ütelda õppejõu seisukohtade kahvatut kaja?

Kui lektori monoloog asendada õppejõu ja üliõpilase dialoogiga, teritaks see tudengi mõistust ega laseks õppejõulgi rooste minna.

Keskne idee on ülimalt lihtne: õppejõud peaks oma ainekursuse kohta koostama laiendatud kava ja kokkuvõtliku konspekti. Iga huviline saaks ülikooli raamatukogus endale koopia teha. Seda lugeda, mõtestada. Ja kui siis õppejõud ja tudengid kokku saavad, võiksid nad asja arutada.

Õppejõud saab aega seletada lahti probleemid, mille mõistmisega võib raskusi tekkida, tudeng aga küsida kõike, millest aru ei saanud. Praegu tekivad sisulised küsimused alles eksami eel, aga eksamil on küsijaks õppejõud.

Juhendaja pakutud seisukohti hakataks rakendama, miks mitte ka teistega võrdlema ja kriitiliselt hindama. Mis omakorda eeldab, et väheneb loengute osakaal, seminare-praktikume tuleb aga juurde.

«Mina miinuseid ei näe, ainult plusse,» ütleb Heiki. «Trükitud konspektid hoiavad tuima üleskirjutamise arvelt aega kokku, paraneb ainest arusaamine. Häid õppejõude hakatakse hindama senisest veelgi rohkem. Ka riik võidab tohutult - paraneb hariduse kvaliteet. Kui meie ettepanek läbi läheb, peaksid konspektid tuleva aasta 1. septembrist olema raamatukogus ja aasta hiljem Internetis.»

Trükitud konspekt seaks ka kindlad raamid, mille piires peab üliõpilane ainet mõistma ja selle üle arutlema; raamid sellele, mida eksamil nõuda ja hinnata. Eksamihinde võib õppejõud välja panna ka referaadi, uurimistöö, essee või teadusliku artikli põhjal.

Ainus vastuväide - kui õppejõud avastab midagi põhjapanevat, siis see semestri eel koostatud konspekti ei jõua - on lihtsalt maandatav. Esiteks, avastusi ei tehta mitte iga päev. Teiseks - selle võib ju alati juurde rääkida. «Head ja huvitavad mõtted jõuavad ikka pärale,» usub Heiki.

Terad ja sõklad

Humanitaarinstituudis ei koosne õppetöö tuimast konspekteerimisest, teab Herman omast käest. Õppejõud on pigem suunanäitaja, kes aitab orienteeruda info paljususes.

Ajaloo- või kirjandusloeng ei tohiks koosneda pelgalt tõikadest, mida keegi mis aastal tegi või mis teoseid kirjutas. Ent mõni lektor vuristab faktid ette ja kui kell kukub, kuulutab: «Järgmine kord läheme siit edasi.» Faktid on nagunii kusagil raamatus kirjas.

Et juhtida õppureid tegema vahet tähtsal ja vähemtähtsal, suunata loetut kriitilise pilguga hindama, selleks peab juhendaja noortest peajagu üle olema. Õppekorraldus, mis paneb suuremat rõhku seminaridele, dialoogile, analüüsile, sõelub välja ka halvemad õppejõud.

«Oxfordi filosoofiaõppejõul on teinekord ainult kolm õpilast,» toob Herman näite. «Üheskoos arutavad nad Kierkegaardi või Nietzschet, viskavad mõtteid õhku… Pole küsimustki sellest, et keegi hakkaks teoste pealkirju loetlema. See on töö, mis peab olema nagunii tehtud.»

«Praegune süsteem on ebaefektiivne. Otsekui keskkooli pikendus,» leiab Hermo. «Ülikooli kaks põhieesmärki on arendada mõistust ja loovust. Ülikool ei tohi toota juurde halli massi, uusi läbikukkujate põlvkondi.»

«Tuupimine peab asenduma analüüsiga,» toetab Tõnis. See sõelub välja ka laisad üliõpilased. See osa auditooriumist, kes on konspekti läbi töötanud, kellel on sisulised ja huvitavad küsimused, tahab süvitsi minna. Õppejõud näeb ära, kellega on mõtet rohkem tegelda.

Las teised punnitavad oma bakalaureusepunktid kätte, ega’s mõtlema saa sundida. Neid, keda läbi põhikooli ja keskkooli veetakse, on nagunii liiga palju. Ülikoolis õppimine peaks küll igaühe enda mure olema. Kui selleks ei ole tahtmist ega sädet, on õigem õppida selgeks kindel amet. Kuuldavasti tuuakse Venemaalt meile juba keevitajaid sisse.

Faktidest riiulid

Kas õpetada fakte või analüüsi- ja sünteesioskust? Kõrgkooli pürgijate teadmised ajaloost on anekdootlikud: Martin Luther arvatakse olevat keskaja väliseestlane ja Marie Under möödunud sajandi naisõiguslane.

«Põhifaktidest tuleb ehitada riiulid, kuhu panna teadmisi,» ei näe Heiki siin mingit vastuolu. «Kui inimene on juba gümnaasiumi lõpetanud, peaks ta suutma õigesse riiulisse ära paigutada mis tahes teadmised, millega hiljem kokku puutub.»

«Foorum Fond püüab noortele pakkuda kiretuid fakte, asjatundjate teadmisi. Ka ühiskonnas oluliste probleemide kohta,» räägib Kuldar. «Aga ei näita suunda kätte. Tihti näevad noored asja värske pilguga, huvitava nurga alt. Erialainimene ei pruugi selle peale üldse tulla. Sest ta on takerdunud oma skeemi, ehk ammumöödunud aegagi.»

«Kui tudeng püüab korraliku koolipoisi kombel pähe õppida üleskirjutatud loengu, mis on läbi pikitud mõne Ameerika teadlase faktidest, on ta suuresti mõjutatud õppejõu subjektiivsest arvamusest,» ütleb Herman. «Kui ta aga konspekti läbi töötab, erialakirjandust juurde loeb, tulevad tal ka omad mõtted pähe. Oma teooria alged, teadustöö suunad, mida hiljemgi edasi arendada, tekivad juba õpiajal.»

Tallinna Ülikool tuleb niikuinii

Kõik viis on tugeva Tallinna Ülikooli veendunud pooldajad. See ühendaks teaduspotentsiaali, mis praegu on killustatud mitme kõrgkooli vahel. Tugevam konkurents õhutaks õppejõude oma ainet huvitavamalt andma.

Tallinn, kus elab kolmandik Eesti elanikest, pakub ka kõige rohkem töökohti. On’s põhjaeestlasel mõtet viis aastat Tartus elada-õppida, pealegi, kui rahakott rebeneb? «Tartu vaim ei muutu sellest nõdremaks, kui ka Tallinnas on tugev hariduskeskkond. Maailmas niigi hea mainega ülikool pingutaks ehk veelgi rohkem, et tõsta hariduse kvaliteeti,» usub Herman. «Eesti on nii väike, et Tartu ja Tallinna vägikaikavedu tundub naeruväärne. Teinekord lihtsalt mängime, et meil on tegemist suurriigiga.»

«Tugev hariduskeskkond peaks levima üle kogu Eesti. Kuressaares on juba oma kolledzh, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Narvas… Kui igas maakonnakeskuses oleks ülikoolikolledzh, jääks haritud inimene ehk kodukohta tööle. Muidugi, kui haldusreform on ükskord läbi viidud ja maakondi vähem,» on Hermo ja Heiki leidnud tee, kuidas vähendada paikkondlikku ebaühtlust.

«Ega me eelda, et juba tulevast aastast oleme ühe ülikooli hingekirjas ja õpime ühtse õppekava järgi. Mehhaaniliselt pole mõtet seda kokku klopsida. See võib võtta kümme, võib-olla isegi viisteist aastat.»

«Hariduspoliitikas ei tohi iga uus võimuerakond teha kannapöördeid,» ütleb Kuldar. «See on riigi tuleviku küsimus.»