«Beebid,» vastab teletupsude looja Anne Wood küsimusele, kes nad ikkagi on. «Tehnobeebid, kellel pole sünnipäeva.»

tekst: Ann Alari Hunte, London

tratford-upon-Avon jääb selja taha. Viitasid teletupsude maale pole. Külateel juhatab tüdruk, et kui sõidate üles sellest nõlvast, kus lambad rohtu nosivad, siis varsti leiategi end teletupsude maastikul. Nii ongi. Üles ja alla, üles ja alla, ning oledki tupsude superkuppelmajas, mis on ju arhitektuurilise mõtte poolest võrreldav täiskasvanute uhkusasjaga - aastatuhande kuppelhoonega Greenwichis. Teletupsude võttemaastik on nägemuslikult selge ja salapärasust õhkuv. Kogu aeg tahaks teada, mis on tegelik, mis pole. Kõik on kuidagi petlik. Kas uskuda või mitte? Midagi peaks kohe juhtuma hakkama. Jänkud on tegelikud, küngastest mõned on, mõned mitte… Maastik on lõppematu, kuna põimub tegelike karjamaade ja saludega. «Ameeriklased hüüatasid selle esmakordsel nägemisel saates, et olla nagu tuumasõjajärgne maastik päikesepaistes,» meenutab teletupsude looja, firma Ragdoll Productions rajaja ja loominguline direktor.

Tinky-Winky, Dipsy, Laa-Laa ja Po on parajasti ametis uue lookese mängimisega kaamera ees. Mõnusasti vetruvalt hüppavad nad küngaste vahel, veidi laisku või filmistaari rollist tüdinenud suuri jänkusid osavalt vältides. Teletupsud on hämmastavalt suured, kuna nende sisse peab mahtuma täiskasvanud näitleja. Ning kui kostümeerijad nende rasked tupsupead maha tõstavad, siis selgub, et näitetrupp näeb välja nagu Benettoni reklaamplakat - esindatud on kõik rassid. Firma Ragdoll reklaamiosakonna esindaja tõttab selgitama, et see polegi juhuslikult nii, tegemist olevat teadliku poliitilise korrektsusega. Samas ei tohi keegi teada, et teletupsu sees on näitleja - igasugune pildistamine võtteplatsil on keelatud. Et aga hoida lapsi tupsulummuses. Tundub, et selle asjaga on samamoodi kui jõuluvanaga…

1997. aasta lihavõtte ajal, kui teletupsud esmakordselt ekraanile jõudsid, oli vähe neid, kes oskasid ennustada nii suurt menu. Samas on müstilised olendid brittide hulgas ikka populaarsed olnud, olgu siis tegemist armastatud Loch Nessi koletisega, päkapikulaadsete olendite või vanade majade juurde kuuluvate kummitustega (osta üks, saad teise tasuta). Ent aeg läks ja sama aasta jõuludeks said juba paljud täiskasvanudki kingituseks tupsunukke, -kruuse, mida kõike. Kui eelmisel aastal müüs BBC teletupse 23 miljoni Inglise naela eest, siis sel aastal oli see summa juba 32 miljonit. Saadet vaadatakse 21 keeles ja 120 maal.

Teletupsud on esimene BBC programm üldse, mis mõeldud nii noorele koolieelikule: kolmeaastasele, kes tahab mängida, keelt ja ruumilist maailma tundma õppida. Vastusena kõigile neile arvukaile vaidlustele, mida on peetud selle üle, kas ja kui palju peaksid selles eas lapsed televiisorit vaatama, on Ragdoll Productions teinud tublisti uurimistööd koolieelikute hulgas, ning väites, et lapsed vaatavad televiisorit nagunii, on nad rõhutanud, et seeria aitab lastel maailma paremini tundma õppida, informatsiooni liigitada ja suhetest aru saada.

Anne Wood ei arva, et Ragdoll oma austajat lüpsab, lastes müügile üha uusi seljakotte, taldrikuid, sandaale, pliiatseid ja salvrätikuid, millel teletupsude pildid. «Meediamenuga kaasnev esemeäri on tänapäevane nähtus, mida ei saaks ka negatiivse suhtumisega olematuks teha.» Kaasautor Andrew Davenporti sõnul on teletupsud populaarsed sellepärast, et nad on vaieldamatult head: nii kolmeaastane vaataja kui ka tema kasvataja/arendaja kogu maailmas on nad heaks tunnistanud. Särav idee teletupsudest oleks tõenäoliselt ideeks jäänudki, kui selle taga poleks seisnud kogemustega firmat Ragdoll, kellele ei käi üle jõu pidevate uuringute tegemine saate sihtrühma hulgas. Ning mis samuti tähtis - tegemist on firmaga, kelle suured kogemused turunduses aitavad vältida saatuslikke ebaõnnestumisi.

Kui müstiliste olendite loojaid - Anne Woodi ja Andrew Davenporti miski väga häirib, siis on see mõnede täiskasvanute halvamaigulised tõlgendused kallistuste, kehakeele ja atribuutika osas, mida seerias kasutatakse. Nii on pehmet unenäolist liikumist ja pidevalt korduvat õnnelikku tegevust seostatud narkouimas kogetuga. Või siis püütud anda Tinky-Winky pilkupüüdvale punasele käekotile mingit sümboli tähendust homomaailmas.

Anne Wood kordab ei tea mitmendat korda: «Ei tasu otsida asju sealt, kus neid ei ole. Teletupsud on mõeldud lastele ja kui peaks paari sõnaga nende saadete sisu kokku võtma, siis on need armastusest. Armastagem üksteist!»

Brasiilias küsiti Anne Woodilt seepeale hämmastunult, et kas see ongi kõik. Ning ühtaegu emalikult ja kuningannalikult ohkab ta: «Maailm on lootusetult küüniliseks muutunud. Jäägu need lastele mõeldud saated ikka lastele!» Andrew Davenport lisab: «Täie-liku üllatusena ei tuleks muidugi mõne kunstniku või kirjaniku huvi asja vastu, kuna nende suhe lapsepõlvega jääb alati eriliseks.»