Eestlase 41 000 liignime
Samal ajal kui eestlane ihkab saksapärast nime, poevad paljud muulased tasahilju ilusate eesti perekonnanimede varju.
tekst: Tõnu Hagelberg
Eestis usuti, et inimese ja tema nime vahel valitseb
mingi salapärane side, et nimi sisaldab midagi
olendist endast, tema hinge.
Oskar Loorits
as juudi või saksa nimi, peaasi et mitte eesti oma,» ohkab Siseministeeriumi perekonnaseisuosakonna asejuhataja Maimu Mustkivi väsinult. Veerandsada aastat kodanike nimesid muutnud ja parandanud ametnik teab paremini kui keegi teine, et moes on võtta võõras peen nimi. Kümme aastat tagasi hakkas jama peale.«Suurte murrangutega kaasneb alati «nimede väljauhtmine,» ei imesta eestlaste nimeuurija professor Aadu Must samas midagi.
Kui seda Pätsu dekreeti ees poleks
«Peent» nime keelab võtmast tänini kehtiv 1934. aasta seadus, nn Pätsu dekreet. Sakste nime ihkajad räuskavad: saame niikuinii, lubavad kohtusse anda, üks viskas riigiametnik Mustkivit koguni sünnitunnistusega. Kui Pätsu punni ees poleks, oleks Mustkivi ja teiste asja sees olevate ametnike hinnangul peagi eestlaste perekonnanimedes samasugune kaos kui eesnimedes. Seadus eesnimede muutmist ei keela. Nõnda õnnistab üha rohkem vanemaid oma järeltulijat sedalaadi nimedega nagu Marica-Mercedes, Kelly Keröyn, Lugrezia-Äny, Grichnakv ja Clelias. Tõsimeelselt üritatakse registreerida üksikuid tähti ja numbreid. Mis aga raudne kui aamen kirikus - väikese eestlase nimi peab olema ohtralt vürtsitatud võõrapäraste tähtedega.Samal ajal kui eestlased tahavad, aga ei saa oma perekonnanime muuta, tahavad ja ka muudavad omasid muulased. Päts ei osanud unes näha, et kunagi saabub Eestisse nii palju muulasi. Bogdanovist saab üleöö Kivirand, Sidorovist Sinijärv, Ivanovist aga Roosipõld. Tarakov võib soovi korral ärgata Armsana. Ja nõnda igal aastal veidi alla paarisaja inimese. Iseäranis meeldivad muulastele eestlaste poolt põlatud sõjaeelsed loodusromantilised liitnimed.
Eestlane tahab tagasi saada oma esiisade saksikut nime, muulane loodab, et ilus eesti nimi aitab paremini sulanduda siinsesse ühiskonda. Õigus on mõlemal. Ent oma liignimega rahulolematuid on ka teist sorti. Mõni muudab halvasti kõlava nime. Üks mees seevastu tahtis endale nimeks Sitapea. «Sellepärast, et ma olengi sitapea.» Pärnust pärit kosmilise budismi kuulutaja Urmas Tigane ihkas muutuda Pilu Kellukeseks. Ametnikud ei lubanud.
Mats saab perekonnanime
Perekonnanimed said eestlased tänu Aleksander I-le, kes aastail 1816-1819 vabastas Eestimaa talupojad pärisorjusest. Enne seda oli eestlasel vaid eesnimi ja aadressiks talu nimi - Mustakivi talus elavat Jaani hüüti Mustakivi Jaaniks. Talukoha vahetusega muutus loomulikult ka liignimi.
Perekonnanimed olid vaid linna pagenuil või soldatiks võetuil. Vahel kinkis mõisnik matsile eriliste teenete eest vabaduse ja saksapärase perekonnanime - selliseid oli enne nimereformi 700 000-st eestlasest vähem kui viiel protsendil. Nimepaneku eest vastutas mõis. O. W. Masing manitses Maarahwa Näddala-Lehes mitte võtma son-lõpulisi nimesid, neid olla kogu maailm täis. Õ-tähe looja soovitas võtta nimed talude järgi.
Tegelikult oli Kanepi kihelkonna pastor J. Ph. von Roth esimene, kes pani 190 aasta eest, 1809. aastal täiesti omal algatusel talupoegadele Eesti esimesed perekonnanimed. Ühed matsid said nimed töö- ja majapidamisriistade nagu Kirves, Kiin, Reha, Vikat, Öövel, Rumm, Ratas järgi. Teised matsid leppisid toidu-jooginimedega nagu Heering, Juust, Viin, Humal, Sai ja Sool. Appi võeti ilmastikunähtused nagu Ilm, Lomp ja Lumi, aastaajad ja ajamäärused nagu Suvi, Reede ja Mullu, sotsiaalne staatus nagu Teener, Soldat, Aadel ja Rüütel. Leidus matse, kes tahtsid rõhutada oma isikuomadusi. Nii siginesid Armulik, Aus, Külm ja Tühis. Metsarahvana andsid elukutsete esindajate (Kütt, Kangur) kõrval eriti tooni puude ja loomade-lindude nimed.
Eestlase fantaasia on prantslase omast suurem
1826.-1835. aasta nimereformiga said kõik eestlased endile korralikud eesti perekonnanimed. Kokku 41 000 nime. Tagantjärele tark olles selgub, et suhtes rahvaarvuga oli eestlastel 25 korda rohkem nimesid kui prantslastel. Paraku ei näita see meie esivanemate rikast fantaasiat, vaid keelemurrete rohkust ja «poolikut» kirjakeelt. 29 000 perekonnanime on ainulaadsed ja esinesid ainult ühes paigas. Kõik Savisaared on Vastse-Kuustest, kõik Laidonerid Viiratsi vallast, Lõbud Haljalast ning Õigus ja Mõte Kanepist. Ernesaksad pärinevad kõik seevastu Perilast Harjumaal. Järvakate fantaasia oli enam kui paar korda lennukam pärnakate ja mulkide omast. Esimestel tuli saja hinge kohta 18 erinevat perekonnanime, teistel napilt seitse. Kus nimepanekule aitas kaasa mõisnik või kirikhärra, tuli välja nende suhtumine talupoegadesse. Muuta tohtis nime vaid kohtu loal.
Nimel endal polnud muutumiseks vaja mingit luba. «Nimed hakkasid muutuma kohe,» kinnitab ajalooprofessor Aadu Must.
Veidi valesti kirjutatud nimes parandati ära paar tähte, Koeravaras muutus Kõrrevareseks. Oe kirjutati õ-ks. Halvakõlalisi nimesid hakati «siluma». Läinud sajandi lõpuks hakkasid pilkenimed nagu Sibi ja Persekivi, Loll (eriti palju Ida-Virumaal) ja Tedreaju, Tõhk (Mulgimaal) ja Keiser, Hertsog ning Krahv vaikselt kaduma. Sageli kirjutati nimi ühte moodi, hääldati aga teistmoodi. Karro loeti Karu, Murro loeti Muru. Üks ja sama lind oli ühes kohas Metsis, teises Mõtus. Põhjuseks ikka murded ja «pooltoores» kirjakeel. Nimesid tuli juurde ka inimeste liikumisega. Toots muutus Venemaale minnes näiteks Tootsoniks. Kabala valla talupoeg Rein Juudas kandis Venemaalt naastes Judashevi nime.
Ühed matsid, need, kes linna pürgisid, püüdsid saada endale ka saksapärase nime. Linnaametis aitas saksa nimi sulada peenemasse keskkonda. Aga neid polnud esialgu veel palju - napilt iga sajas.
Teised matsid - need, kes lootsid maad saada, astusid eelmise sajandi keskel õigeusku ja võtsid vene nime. Politseiametnik Sipelgas oli teadlik ja võttis Vene siseministri Sipjagini nime.
Rätsep muutub Schneideriks
«Valitsevad klassid olid muukeelsed, karjäär oli tähtis,» möönab Aadu Must. Rätsepaeksami teinud Rätsep muutus Peterburi kolides Schneideriks. Kui Jaan Rätsep sai sisse Tartu Ülikooli, siis polnud miski ime, kui kooli lõpetas Johannes Schneider. Haritud mehena polnudki tal enam kohta, kus Rätsepana esineda. Aadu Musta hinnangul oli enamik Peterburi sakslasi Balti talumatside järeltulijad. «Läänes lõid läbi vaid üksikud.»
Nimede saksastamine ja venestamine vältas väikest viisi tsaaririigi lõpuni. Mõne nime kirjapilt oli saksapärane, nime omanik ise aga vene õigeusku läinud eestlane. Võib vaid oletada, mis näoga kuulas vene papp Pista talu teenija hala. Ägeda venestamise käigus käisid kroonu kirjad vene keeles. Pohmellis tshinovniku nägu venis palvekirjast talupoeg Joobiku kurtmist lugedes laiaks irveks. Samal ajal sättis Ööbiku-nimeline mats ennast isakese tsaari eest esimesse ilmasõtta. Vene riik hakkas muutma saksapäraseid nimesid venelikeks, Peterburist sai Petrograd. Impeerium kutsus vihatud vaenlase nime kandvaid alamaid tegema sedasama. Matsid vedu ei võtnud, hakka jälle müts näpus mööda kroonuasutusi jooksma. Jaan Tõnisson manitses, et saksa nimedest peab küll lahti saama, kuid teeme seda väärikamal ajal. Võidame, siis muudame nimed. Tõnissoni vastased süüdistasid teda ettevaatlikkuses ja kavaluses. Äkki Saksa võidab, matsid on aga võitja nimed enne triumfi metsa visanud.
Seksist saab Aarma
Matsi nimi tõusis taas au sisse esimese EV päevil. 1934-40 muutus 180 000 Reichenbachi, Pumpernicklit, Blummfeldti jt võõrapärase liignimega eestlast Riikojaks, Sinijärveks ja Kivirannaks. Oli ka põhjust, selleks ajaks kandsid tervelt pooled eestlastest võõrapärast nime. Professor Musta väitel võis mõnes Eesti väeosas olla eesti ohvitseride hulgas suhteliselt rohkem saksa nimesid kui mõnes Saksa sõjaväeüksuses. Ka eestipärased kandjale vastumeelsed nimed vahetati välja. Muudetud nimede rohkus on tingitud sellest, et üks Lammas moondus mitmekümneks nimeks. Täkud muutusid Aulinguks, Nurmisteks, Raidmetsaks, Rohtlaaneks, Voolaiuks, ka Tekkuks, Tähtlaks ja Tärkveeks. Tänaseks on alles vaid üheksa Täkku. Saksapärasest Kliimannist sai ilus eesti nimi Kiima. «Paide kandi nimest Seks sai Aarma, Aas, Jõul, Salumets, Sangla või Surve,» kommenteerib professor Must. Kampaania oli kõva eriti riigiametites. Vabariigi uus ideaal oli loodusromantiline liitsõnaline perekonnanimi. Kes tahtis, maksis 25 krooni ja nimede kaitse register pani sulle armsa nime kinni. Näiteks olid kinni Valgre, Puhm, Lainvee, Alver, Eenpalu, Palusalu, Ariste. Nimi muutus uhkuse asjaks, samanimelist kohates oli kindel - sugulane. Riik omakorda pani kinni nimesid, mida oli liiga palju. Kinni pandi nii nimepaneku aegne esinumber Saar kui ka praegune liider Tamm. Paljud jäid kõigele vaatamata oma nimele truuks. Eestimaal liigub tänini ringi üheksa Seksi, kuus Ahvi, neli Orja ja kolm Valet. Ega nimi meest riku.
Tamme ei kõiguta tuuled
Ehkki Jüri on eestlase kõige tavalisem eesnimi ja Tamm levinuim perekonnanimi, annab Jüri Tammesid tikutulega otsida.
tekst: Ilmar Palli
16 691 ja 8730 on kaks täiesti erinevat arvu. Ometi pakub AS Andmevara mõlemat Jüride arvuks Eestis. Esimene neist ripub AS Andmevara internetileheküljel, teine Andmevarale toetudes Keele-Weebis. Tammi on 5491.
Kui Luup selgitust küsib, korrigeeritakse Jüride arvuks 14 035. «Küllap on Jüride sekka tunginud Jurid,» oletab AS Andmevara peaspetsialist Hillar Raiendi.
Üks on aga kindel - Jüri on eestlase kõige tavalisem eesnimi ja Tamm perekonnanimi.
Pärnumaa Tamm
Jüri Tamm (42), sporditäht, veinikaupmees ja poliitik
Kui medaleid võitsin, õnnitleti alati Jüri Tamme nimelist Pärnu autojuhti. Sekeldusi tõi mu suhteliselt lihtne nimi välisriikides. Slaavlaste jaoks on topelt m-täht keeruline. Minu nimi kippus muutuma Tam´iks, mis vene keeles on «seal» - tam za oblakami. Hispaanias, kus olen kaua elanud, m-tähte välja ei loeta. Seal olin nagu korealane - Tan. Eestis nii lihtne ja selge nimi on mujal maailmas väga ekstravagantne.
Olen Audrumaa Tammedest. Vanaisal Georg Tammel oli kaheksa last, mina olen neist ainuke järeltulija. Minust jääb 3-aastane poeg Ivo Van Tamm. Van ei tähenda aadlitiitlit. See on hollandlaste komme märkida, kellest ollakse pärit. Peale selle on poiss sündinud jaanipäeval. Minu abikaasa on ukrainlanna. Ivo Van on mingil määral ka Ivan - ivanov den on ukraina jaanipäev. Tegime selle nime panemisel perega lausa teadustööd.
Taandusin tippspordist tasapisi, kehalise koormuse langus polnud väga järsk. Pigem langes psüühiline koormus. Sporti tegin kokku veerand sajandit. Mul õnnestus saada palju magusaid võite, mis korvasid kõik füüsilised ja hingelised pingutused.
Nii poliitikas kui ka spordis on vaja tuua ohvreid. Spordis ohverdasin oma pere ja vaba aja, poliitikas pean ohverdama vähemalt osa oma arvamusest. Erakond on tiim ja see on minusugusele üksikala-mehele täiesti uus kogemus.
Tartumaa Tamm
Jüri Tamm (62), keemiaprofessor
Vaarisa ja vanaisa on pärit Tähtvere vallast Tartumaalt. Neli põlve tagasi oli neli venda Tamme. Neist kolm kadusid itta, üks jäi Eestisse. Mis Tähtvere suguvõssa puutub, peaks uurima kirikuraamatuid, aga ma pole lihtsalt viitsinud sellega tegelda. Kui pensionile lähen, siis ehk. Ise olen sündinud Narvas. Kui Narva 1944 tühjaks tehti, pidime tulema Pärnu.
Jüri Tammesid on Eestis vähe. Hoiupangas nägin oma nime näidiskaardi peal ja palusin neilt honorari selle kasutamise eest. Üks daam võttis arvutist välja kõik Jüri Tamme nimelised Hoiupanga kliendid üle Eesti. Neid oli paarkümmend. Sada võib sihukesi Eesti peale ehk olla.
Tõsisemaid sekeldusi pole mul nimega ette tulnud. Atlantises oli üks üritus, kus viibis ka veinireklaamiga tegelev kuulus vasaraheitja. Teadustaja viipas minu poole ning ütles, et Jüri Tamm pole elukutset vahetanud, ta on endiselt ülikooli professor. Siis tuli «õige» Jüri Tamm ette ja hakkas veinist rääkima. Kooli ajal oli sekeldusi kellegi Jüri Peetri p. Tammega, kes oli võlgu raamatukogule. Välismaalased on mind mõnikord vasaraheitjaks pidanud. Küsin vastu, et kas annan mõõdu välja või?
Et Tamme nimi levinud on, pole ime - see ju püha puu. Kui meie kliima veel soe oli ning tamm kõikjal kasvas.
Mul oli kolm huviala - füüsika, keemia ja bioloogia. Et keemia on keskel, jäingi sellele peatuma. Olen ülikoolis olnud kogu oma töise elu. Samas ruumis, kus praegu istun, tegin juba oma diplomitööd.
Harjumaa Tamm
Jüri Tamm (51), tuletõrje autojuht
Minul on omanimeline kolleeg siinsamas Nõmme pritsimajas, sõidab parameedikuna ambulantsi peal. Kui tema tööle tuli, peeti tema alimente kuu aega kinni minu palgast! Tema oli imestanud, et vaat kus koht see pritsimaja, alimente ei peagi enam maksma. Kui oma töökarjääri Keila autobaasis alustasin, oli sealgi Jüri Tamm ees.
Olen Tamm ema poolt, isa pole näinudki. Ema sündis Narvas, päris väiksest peast kolis Mõisakülla. Kadund vanaema oli seal koolis pensionile minekuni vene keele õpetaja. Ise olen sündinud juba Harjumaal Riisiperes. Ema poolt on mul küllalt väike suguvõsa. Jüri tähistab, et olen aprillis sündinud.
Endal on mul kolm last. Nende eesnimed enam õiged eesti nimed polegi, nimedega originaalitsemine käis juba seitsmekümnendatel. Mind mu nime tavalisus suuremat ei häiri, Jürkaks kutsutakse.
Olen veerand sajandit punase auto rooli keeranud, nüüd ei läinud enam komisjonis läbi. Vererõhk olla liig kõrge. Pandi transporttööliseks. Pidid mulle lihtsalt midagi pakkuma.
Liiklus on läinud jubedaks, sõida nii, et ihukarvad püsti. Tuletõrjele ei taha keegi teed anda. Ainuke operatiiv, keda kardetakse, on politsei.
Esimese avarii kõigi nende aastate jooksul tegin läinud talvel. Vahtralehe-mees sõitis tehnikaülikooli juures ette.
Kõige hullemal päeval on olnud 19 väljasõitu. Issand seda teab, paljudel tulekahjudel ma viibinud olen. Kibedamad päevad on kevaditi, kui kulu põlema läheb või kütteajal, kui korstnates tahm süttib.
Professor Aadu Must:
Prii mees sai priinime
intervjuu: Tõnu Hagelberg
Kas eestlasele pandi perekonnanimi või võtsid nad selle ise?
Seaduse järgi valis mees ise nime. Aga kes hakkama ei saanud, pidi kasutama mõisarahva abi.
Kuidas talupojad üksteist varem kutsusid?
Enamus eristas üksteist eesnime ja talukoha järgi. Talu nime järgi kutsuti ka peremeest. Kui Tiit oli pärit Hundiaugu talust, kutsuti teda Hundiaugu Tiiduks, eesnimi ja aadress oli koos. Otsa Leenu Jaak võis Tarvastust Kanepisse kolides muutuda Tarvastu Jaaguks. Talumats oli valla hingekirjas, vallas teda tunti. Oli nagu valla kodakondsuses.
Vanade talude järgi kutsutakse inimesi veel praegugi…
Kuidas tollal prominente kutsuti?
Mida kuulsam mees, seda lühem nimi. Kui kirjutati ainult Tõnn, siis pidi ta olema kuulus üle kihelkonna. Vähem tuntud Tõnni kutsuti näiteks Sootsa Andrese väimees Tõnniks
Kust nimi võeti?
Tugevaim inspiratsiooniallikas oli talu. Tõnise talu omanikust sai Tõnisson või Tõnispoeg. Käiku läks ka hüüdnimi, appi tuli ametinimi.
Perekonnanimi võeti ka isanimest: Jürisson, Peterson, Jaakson. Kui tekkis nimepõud, võeti appi loodus.
Aga loomad?
Loom oli mudel, mille järgi inimest iseloomustati. Rebase-nimeliste hulgas on punapeade osakaal suurem. Jõulisematele valiti nimeks Kult, Pull, Täkk. Polnud midagi häbeneda, see oli osa elust, talupoja maailmast.
Ahv on võõrapärane nimi, mida hääldati teisiti. Koer oli levinud nimi, mis muutus Kõrreks, Lehmast sai Leem. Nimesid ei pandud kirja häälduspäraselt, mõjutas võõras grammatika.
Miks on perekonnanimi Tamm praegu levinuim?
Püüti valida suurt, ilusat ja uhket nime. Tamm kui sümbol näitab tugevust ja põlisust. Tamm on meie mõttemaailma ühisosa.
Muuseas, 1835. aastal oli kõige levinum perekonnanimi Saar.
Millist perekonnanime ei tohtinud võtta?
Rumalat, teotavat ega mõisavalitseja suguseltsi nime. Ühes kihelkonnas tohtis üks ja sama nimi olla ainult sugulastel.
Kuidas rahvas nimesaamisse suhtus?
Rahvas võttis nii, et midagi pannakse jälle kuhugi kirja. Aga pole hullu - nimevõtmise kohal oli suur ja helge oreool - priius. Priil mehel peab olema priinimi. Paljudes piirkondades jäi perekonnanimi siiski bürokraatia sümboliks, mida inimesed ei kasutanud.
Palju mõisnik või kirikhärra nimepanekule kaasa aitas?
Nimekiri pidi kokku saama. Küllap opmanid ja mõisavalitsejad andsid nõu. Kus mõisniku käsi oli mängus, selles vallas domineerivad Jaansonid, Mihkelsonid, Jürissonid, Petersonid ja Adamsonid. Ka linnade nimed - Paris, Berlin, London on mõisniku looming.
Vahel teatas kirikuõpetaja: nüüd te matsid saate alles nimed. Kus on palju nimesid Piibli päritolu, seal tegi kirikhärra loomingut. Piiblist nime panek oli tunnustus. Ka nimesid Palm, Betlem ja Habakukk ei võetud loodusest, vaid Piiblist.
Palju nimepanekul nalja tehti?
Eestlane on alati irvitaja olnud, eriti kampaaniate üle. Pila oli suurem kohanimedes. Oreküla oli naabritele Hooraküla. Igas kollektiivis on hierarhia, nime võtmisel mängis kaasa ühiskondlik surve. Kõrtsikaklejale Päike nimeks ei pandud. Paljudel nimedel oli väike pilamaik juures. Kes liiga uhke nime võttis, seda nokiti.
Said eestlased oma perekonnanimed ajaloo seisukohalt vara või hilja?
Umbes sellel ajal sai terve Saksa kultuuriruum nimed. Ka Saksamaa talumatsil polnud perekonnanime. Seal algas nimevõtmine 18. sajandi lõpul, mõnes Saksamaa kolkas lõppes see 19. sajandi keskel. Läinud sajandi algul polnud veerandil Moskva kaupmeestest perekonnanimesid. Lätis käis nimevõtmine täpselt samamoodi nagu meil.
Mitu perekonnanime Eestis võeti?
41 000. Neist 29 000 on unikaalsed, kus nime leiab ainult ühes kohas. Valla saab teada perekonnanime järgi. Üks ja ainus Eestimaa Lenini nimi pandi 1835. aastal Läänemaal Kirbla kihelkonnas. See muudeti 1937-ndal Leendiks.
Kas praegune ihalus võõraste nimede järele tähendab uut kadakasakslust?
See on test, mis näitab inimese mentaliteeti. Praegu on näha kosmopoliitset vaimu, et nime oleks kõikides keeltes võimalik lugeda.
Tegelikult on nimi järjepidevuse näitaja, millest enamus hoiab kinni. Nimi eristab inimest ja suguvõsa. Sestap pole ükski perekonnanimede muutmise kampaania õigustatud. Kus on kultuuri rohkem, seal hinnatakse enam ka nime.
Kas praegu oleks ka vaja nime kaitsta?
Oleks õige, et võõras ei saaks võtta olemasolevat eesti perekonnanime. Muidu tore inimene Tshornõi võtab nimeks Must. Aga õige Must on 1826. aastast Must.
Kas nimed on praegu valmis?
Elava keelega on nagu Tallinna linnaga, eks nimi on osa keelest. Pisimuutusi tuleb ikka ette.
![[Luup]](/luup/images/okula/luupea.gif)
