Ühelgi keisril pole olnud sellist võimu hiinlaste üle kui poliitbürool. 50 «rahvavõimu» aasta plussid ja miinused.

tekst: Märt Läänemets

õib-olla nimetavad tuleviku ajaloolased 20. sajandit Hiina sajandiks. Pärast mitmesajandilist stagnatsiooni on maailma rahvarohkeim ja iidseima kultuuriga maa saamas taas suurvõimuks. Uinunud draakon on ärkamas, nagu armastasid teravmeelitseda möödunud kümnendi majandusanalüütikud.

Murranguline poolsajand

Hiina ligi viie tuhande aasta pikkuses ajaloos ei ole pool sajandit märkimisväärne ajavahemik. 1949. aasta jääb aga kindlasti annaalidesse olulise rajamärgina kui «dünastia vahetus». Ometi on «vabastatud» Hiinas viiekümne aastaga toimunud asju, millega varasema viie tuhande aasta jooksul pole hakkama saadud ühegi dünastia ajal. Seda vähemasti mastaapsuse poolest.

Kuigi Hiina riigi pikas ajaloos on ikka toiminud kahe tendentsi - ühinemise ja tsentraliseerimise ning killunemise ja separatismi - võitlus ja vaheldumine, ei ole seal varem nähtud nii jäika ja ühte võimukeskusse koondunud poliitilist tsentraliseeritust kui Rahvavabariigi ajal. Ühelgi keisril pole olnud nii totaalset võimutäiust oma alamate üle, kui oli Suurel Tüürimehel ja on praegugi kõikvõimsal poliitbürool.

Ühegi keisri ajal ei ole teostatud teiste Hiina riigi koosseisu haaratud rahvaste suhtes totaalsemat ja sihikindlamat keskvõimust lähtuvat hiinastamispoliitikat kui «rahvavõimu» ajal. Formaalselt on Hiinas viis provintsidega võrdsetes õigustes autonoomset piirkonda ning kümneid rahvusautonoomseid prefektuure ja maakondi, kuid suurem osa neist on moodustatud nii, et administratiivselt need pigem killustavad rahvaid, kui võimaldavad neil teostada tõelist autonoomiat, rääkimata oma rahvuspoliitikast. Majandussuhted on organiseeritud nii, et ilma suure venna - progressiivse ja abivalmis hani rahva - osaluseta ei tulda toime kusagil. Nii on Hiina Rahvavabariik teadlikult kujundatud unitaarriigiks, kus elab «sõbralikus peres» 56 rahvast, kelle seas üks ja suurim (hiinlased-hanid moodustavad elanikkonnast ca 92%) on võrdsemaist võrdsem.

Me ei karda tuumasõda

Hiina varasem ajalugu ei tunne sarnaseid hukatuslikke kampaaniaid oma rahva ja kultuuripärandi vastu, kui seda on korda saatnud Rahvavabariigi valitsus kommunistliku partei juhtimisel. Viiekümnendate «suur hüpe» lõppes kümnete miljonite inimeste näljasurmaga. Kuuekümnendate «suur proletaarne kultuurirevolutsioon» viis maa täielikku kaosesse, hävitas hindamatuid kultuuriväärtusi ja sünnitas märatsemisjoovastusest lõpuks toibunud endiste hungveipingide näol «kadunud põlvkonna», kes oli kaotanud usu kõigesse, kõige rohkem «Uude Hiinasse». Mao Zedong tegelikult ei varjanudki, et algatas kõik need kampaaniad oma võimu kindlustamiseks kriisihetkedel, kui muid väljapääse enam ei paistnud. Pole liigne meenutada Esimehe küünilist avameelsust kuuekümnendate algul, mil ta väitis, et Hiina ei karda aatomisõda, sest isegi kui kaks kolmandikku hiina rahvast selles hukka saab, jääb järele ikkagi vähemalt 300 miljonit, kellega on võimalik üles ehitada uus Hiina. Nii suur oli tema usk oma ürituse õigsusesse, nii palavalt armastas ta oma rahvast.

Kaheksakümnendate-üheksakümnendate ülikiire majandusareng on nii muljetavaldav, et paljudele Lääne analüütikutelegi hakkas tunduma, et ühe partei kitsa ladviku poliitiline diktatuur ja liberaalne majandussüsteem võivad olla ühildatavad. Tänaseks hakkab see müüt ümber saama.

Ülikiire majandusareng

Deng Xiaopingi algatatud reformides võib näha kolmandat suurt kampaaniat HKP võimu hoidmiseks. Vahe eelmistega on see, et majandusreformide peaarhitekt oli pragmaatilisema mõtlemisega kui luulelennuline küünik Mao. Ta mõistis, et laostunud maad ja taluvuspiirini viidud rahvast ei saa enam vaos hoida palja ideoloogiaga. Kui rahval lasta töötada nii, et ta oma tööst kõhu täis saab, on see rahvas rahul igasuguse valitsusega. Dengi mudel hakkas tööle. Edasi tulid erimajandustsoonid ja Hiina turu ettevaatlik avamine väliskapitalile. Kõik muidugi range riikliku kontrolli all. Samal ajal oli Deng lõpuni kõigutamatul positsioonil kommunistliku partei ainuvõimu küsimuses ja kohtles karmi käega kõiki, kes rääkisid poliitilise süsteemi liberaliseerimisest.

Viimase kümnendi jooksul on Hiina Rahvavabariigi juhtkond teinud meeleheitlikke pingutusi, et hoida oma status quo’d. Reformiajastu esimene kriis lahvatas 1986.-87. ja 1989. aasta üliõpilasrahutuste näol.

Kriisid küpsevad

Dengi õnnistusel lasti 1989. aasta juunis «kontrrevolutsioonilise mässu» mahasurumiseks käiku tankid. Oma koha kaotasid kaheaastase vahega «kodanlikule liberalismile» järeleandmisi teinud peasekretärid Hu Yaobang ja Zhao Ziyang. Viimast kui majandusreformide edukat läbiviijat oli peetud Dengi järglaseks, kuid pärast Tiananmeni veresauna hõivas selle koha seni vaid laveerimisoskusega silma paistnud uus favoriit Jiang Zemin.

Teine kriis küpses 1993. aastaks seoses majanduse «ülekuumenemisega». Mitme järjestikuse aasta 10-12-protsendine majanduskasv tulenes eeskätt ühekülgsest, väheseid investeeringuid nõudva era- ja kooperatiivse kergetööstuse buumist. Kui 1994. aastal õnnestus jüaan devalveerida, oli olukord majanduses taas kontrolli all.

90-ndate teine pool on olnud Hiina Rahvavabariigile ühest küljest suurte poliitiliste võitude ning jätkuva stabiilse ja eduka majanduse, teisest küljest aga süveneva sisemise kriisi ajastu. Tagasi emamaa rüppe saadi Hongkong ja kohe-kohe on sinna naasmas Macau. «Mässulise provintsi» Taiwani suhtes pole aga aidanud ei hirmutamine ega meelitamine. Kulminatsiooniks oli saareriigi presidendi Lee Tenghui avaldus selle aasta suvel, et Taiwan kavatseb Rahva-Hiinaga suhtlemisel loobuda ühe Hiina doktriinist ja on edaspidi nõus ainult läbirääkimistega kahe iseseisva riigi tasemel.

Potjomkini küla õitseb

Vaatamata mullu kevadel peaministri toolile saanud Zhu Rongji jõupingutustele, hakkavad majandusreformi hammasrattad kuluma. Kahjumiga töötavate suurte riigiettevõtete ümberkorraldamine on takerdunud. Välisinvesteeringud näitavad kahanemistendentsi. Toodangule ei ole piisavalt ostujõulist turgu, kuigi riik õhutab kõigi vahenditega rohkem tarbima. Süvenev tööpuudus kasvatab sotsiaalseid pingeid. Jüaani devalveerimist võib oodata veel sel aastal.

Poliitiline potjomkinlus õitseb enam kui kunagi varem pärast Mao surma, meenutades Brezhnevi-aegset olukorda Nõukogude Liidus. Jiang Zemin, kes on koondanud enda kätte riigi kolm kõige kõrgemat ametikohta - partei peasekretäri, Hiina Rahvavabariigi esimehe ja Riikliku Kaitsekomisjoni esimehe omad, pürgib ühte ritta oma suurte eelkäijate Mao Zedongi ja Deng Xiaopingiga. Rahva suhtumine juhti on pigem leige ja irooniline kui mitte otseselt negatiivne.

Plussid ja miinused

Ja ikkagi, kuidas hinnata viimast poolt sajandit Hiina riigi ja rahva ajaloos? On’s kõik olnud läbini negatiivne? Kindlasti mitte. Pärast aastakümneid kestnud sisekonflikte ja ränka Jaapani okupatsiooni oli riigi ühendamine Hiina pikaajalist arenguloogikat silmas pidades õige ja vajalik. Enne Maodki on selle missiooni täideviijaks Hiinas rohkem kui ühel korral olnud mingist põrandaalusest ideoloogiast kannustatud talurahvasõja liidrid. Mao Zedongi juhitud sissisõda kolmekümnendatel-neljakümnendatel ei olnud selles mõttes midagi erandlikku. Kõige ideelisemgi antikommunist ei saa olematuks teha viimase kahekümne aasta tohutut edasiminekut rahva elatustaseme tõusu osas. Kommunistide valitsemine ei ole hävitanud konfutsianismil ja traditsioonidel põhinevat väärtussüsteemi ja elustiili. Mõni päev enne Rahvavabariigi 50. aastapäeva tähistas Hiina ja kogu konfutsianistlik maailm Konfutsiuse 2550. sünniaastapäeva.

Hiina tuleviku osas ei oska suurimgi asjatundja praegu esitada ühest stsenaariumi. Hiina on 21. sajandil kahtlemata maailma juhtriikide seas. See aga pole enam praegune Hiina Rahvavabariik.