älisteenistuses olevatest diplomaatidest ja suursaadikutest teab eestlane väga vähe, enamasti piirdub teadmine sellega, kes on kus riigis ametis. Mida nad seal teevad ja kui edukalt Eesti riigi huve esindavad, on saladus. Huvi selle vastu kerkib üles siis, kui mõni suursaadik ootamatult ja ennetähtaegselt teenistusest tagasi kutsutakse.
Septembri lõpus otsustas valitsus kutsuda tagasi Eesti suursaadiku Ameerika Ühendriikides Grigore Kalev Stoicescu, kes oli oma tegevusetusega kutsunud esile väliseestlaste rahulolematuse. Luubi käsutuses on Jaapani suursaadiku Mark Sinisoo ettekanne president Lennart Merile ja viimase märkus: «Kui saadikul tekib kujutlus, et teda kiusavad kurjad jõud, on tema raportid küsitavad /…/ osutavad vajadusele Sinisoo ennetähtaegselt tagasi kutsuda.» Luup palus seitsmel Eesti diplomaatia ja suursaadikutega tihedalt kokku puutunud inimesel hinnata suursaadikute tegevuse tõhusust.
10-palli süsteemis hindamisel osalesid eksvälisminister Siim Kallas, Eurointegratsiooni büroo juhataja Henrik Hololei, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresident ja Riigikogu väliskomisjoni liige Kristiina Ojuland, Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees Tunne Kelam ja Riigikogu väliskomisjoni endine esimees Eino Tamm. Üldhinnanguid andsid Andres Tarand ja Kuku raadio peatoimetaja Harri Tiido.
Kõige rohkem tunnustust saab kaitseministri kohale asumise eel Beneluxi maades ja NATO juures suursaadikuks olnud Jüri Luik, mõnevõrra jääb talle alla suursaadik Euroopa Liidu juures Priit Kolbre. Kolmandaks tõstavad hindajad esile Raul Mälku Suurbritannias, töö lõpetanud Väino Reinartit OSCE-s ja Sven Jürgensoni ÜRO juures. Vähem osatakse arvustada Juhan Haravee, Mark Sinisoo ja Alar Olljumi tööd.
Harri Tiido ei soovi kedagi konkreetselt hinnata: suursaadiku töö tõhusus oleneb suuresti sellest, kuidas määratud koht tema loomusega sobib. Suursaadik, kes on edukas multilateraalselt ehk mõne rahvusvahelise organisatsiooni juures, ei pruugi olla sama edukas bilateraalselt ehk konkreetses riigis. Universaalseid suursaadikuid, kes on ühtviisi edukad nii bi- kui ka multilateraalselt, on vähe.
«Tiit Matsulevitsh on suurepärane suursaadik Venemaal ja Ukrainas, sest ta sobib sellesse keskkonda, aga ma ei tea, kas ta näiteks Ameerikas sama hea oleks,» märgib Tiido.
Samal arvamusel on ka Riigikogu väliskomisjoni esimees Andres Tarand, kelle sõnul määravad suursaadiku edu ja sobivuse paljud asjaolud, mida ei saa üheselt hinnata ega pingeritta seada.
Tarandi arvates on Eesti suursaadikute hulgas kolm briljanti ja üks piiratud vaimse kapatsiteediga suursaadik ning nende vahele jääb grupp «tavalisi» suursaadikuid.
«Kui N linnas toimub rahvusvaheline mess ning Eesti suursaadik näeb, et Eesti pole seal esindatud ja imestab selle üle, siis mis suursaadik ta on?» küsib Tarand.
Üldiselt on aga kõik ülejäänud suursaadikud Tarandi hinnangul tasemel. Ka Tiido peab kõiki suursaadikuid suhteliselt asjalikeks, nõrgemad on olnud ainult Riivo Sinijärv ja Trivimi Velliste. «Teatud mõttes nõrk oli võib-olla ka Mart Helme Moskvas ja üks veel, kuid tema pole praegu enam olulisel kohal,» lisab Tiido.
Bilateraali ja multilateraali töö põhiline erinevus on selles, et esimene peab pidevalt suhtlema, sööma, jooma, kohtuma, rääkima ja hoidma kõigiga kontakti, kuid rahvusvahelistes organisatsioonides on suursaadikute kogu, kes saab regulaarselt kokku ja saadikud ajavad seal oma asjad ära.
Eksvälisminister Siim Kallas rõhutab endise suursaadiku Clyde Kulli teeneid, andes tema tööle kõrge hinnangu.
«Endise suursaadikuna võin öelda, et suursaadik on täiesti tavaline riigiametnik, kelle rolli pole mõtet müstifitseerida. Suursaadikust kui riigiametnikust pole mõtet maalida pseudo-aadliseisust,» ütleb välisminister Toomas Hendrik Ilves.
«Eesti välisteenistus koosneb professionaalsetest, oma tööga hästi toime tulevatest inimestest ning täiel määral kehtib see ka suursaadikute kohta,» lisab Välisministeeriumi pressiesindaja Taavi Toom.
![[Luup]](/luup/images/okula/luupea.gif)
