Kolga-Jaani uuel valla volikogul pole millegi üle vaielda. Raha on vähe, ainult sundkäigud.

tekst: Tõnu Hagelberg

alimiste aegsed pealinna plangud ja prügikastid loovad illusiooni, nagu oleks tervel Eestimaal valida Laari, Kallase, Savisaare ja Tarandi partei vahel. Tegelikult elavad rohkem kui pooled vallad alles parteieelses ajas.

Tulevase presidendi avaballil löövad labajalavalssi mehed ja naised valimisliitudest Sirp ja Vasar, Jalad Maas, Areng, Serviti, Koostöö, Ühtsus, Vaimsus, Dialoog, Isade Maa, Kolm Oravat ja Valged. Suure tõenäosusega paneb paari aasta pärast riigipea paika ka keegi Kolga-Jaani vallast. Eelmised kohalikud valimised toimusid siin ühe nimekirja alusel, nüüd pistsid rinda Koostöö, Kodukant, Pihlakobar ning Elu ja Haridus.

Investeeringud mööda kruusateed ei tule

Katariina II haldusreformiga sattus kaks Jaani nimelist kohta ühte maakonda. Et vahet teha, ristiti üks Suure-Jaaniks, teine Väike-Jaaniks. Viimane asus metsade ja rabade keskel ning muutus pikapeale Kolga-Jaaniks.

Omal ajal oli siinse Meleski küla nimi kuulus ja kuum. Paarsada aastat tagasi rajatud klaasivabriku peeglid rändasid nii Rootsi kui ka Lõuna-Ameerikasse. Tänu klaasitootmisele käivitus Eesti sisevetel laevaliiklus. Ning kuna Venemaa ei lubanud ühtegi peeglit sisse tuua, läks Amelungide perekonna vabrikul hästi ka siseturul.

Uuel Eestil polnud tehast vaja. Külaelanikud on ettevõtluse arendamiseks vanad. «Investeeringud aga mööda kruusateed ei tule,» tõdeb vallavanem Kalevi Kaur.

Kolga-Jaanist välja sõites on enne asfaldile jõudmist tavaline rituaal - sohver pühib auto lapiga üle. Vaid üks «puhas» tee viib linna. Kuid mis õnn Viljandiski ootab? Kolga-Jaani elanikud saavad kogu elu ära elada vallast jalga välja tõstmata. Kõik on olemas: ristimis- ja matusekontor, kirik ja kaks põhikooli, raamatukogu, vanadekodu, rätsep, juuksur, arst, politsei, kauplus, pluss paar korda nädalas autokauplus. Järve ääres laululava.

Äikest isegi rohkem kui mujal Eestis - sood ja rabad tõmbavad piksepilvi ligi.

Ainult kingi ei müüda vallas ja sauna pole. Ka valla oma litsi pole. «Ikkagi peab aeg-ajalt ära käima,» naerab vallavanem. Vallavanem tunneb ennast puhuti nagu Tshuktshimaal - 2000 elanikku on mööda valda laiali, ruutkilomeetri peal kuus hinge.

Vaielda pole midagi

Vallavanem viipab pastoraadist üle tee kiriku kabeli suunas. «Põranda sai valla raha eest, seinad renoveeris riik.» Nii see rehkendus vallas käib. Kaheksamiljonise eelarve juures pole volikogus millegi üle vaielda. Kaks kooli, sotsiaaltoetused, raamatukogu, kultuurimaja, natuke spordi jaoks. Vallamaja sai uue katuse. Maksta tuleb valdadele-linnadele, kus Kolga-Jaani lapsed gümnaasiumis või muusikakoolis käivad. Prioriteetidest pole mõtet rääkida. «Ehk siis, kui spordisaali võlg tasa on,» vaeb vallavanem. Hea, et Soome sõprusvald üldplaneeringu jaoks 170 000 krooni andis. Riik aitas natuke vanadekodu ja spordihoone juures.

Vallakodanik saab tööd ja leiba ühistutest, mõnest remondi- ja keevitustöökojast. On jõukad talud, mõni üle 300 hektari, kus siga, raps ja teravili kroonideks muutuvad. AS Kraver töötleb turvast, teeb koostööd Hollandiga, müüb 2,4 meetri kõrgusi suure kohvipaki moodi turbapakke välismaale.

Võrtsjärvest on osa valla jagu, kalamehed on aga kõik naabervaldadest. Kolgajaanlased kala ei osta, liha tuleb odavam.

Vald on ettevõte

Paarsada aastat tagasi tehti Kolga-Jaani mail palju lapsi. Pärisorje jagus ka mujale müüa. Praegu ei leia valla ettevõtjad vajadusel viitki töötajat. Farmer Märt Laansalu (31) eelistab kohaliku tööjõu asemel osta mõne uue põllutöömasina. «Täna panen tööle ja tean, et homme pole purjus.»

Paljud kolhoosi ajal juhuslikult Kolga-Jaanisse sattunud õnneotsijad saavad vallast toetust. «Lahedalt võivad viina juua,» kirub vallavanem riigi heldust toetuste jagamisel. Valla logardid ootavad head tööd ja palka või paremat elu. Mõni mõtleb heldimusega kolhoosiajale. Kes veel viitsib, seda toidab suvel raba, mehed teevad metsas puid. Mõni otsib tööd Viljandist, Põltsamaalt. Mõned ostavad liha kokku ja müüvad Tallinnas.

Rikast vallas pole. Pätti ka mitte. Pisisullerid teevad ilma omas külas, joomingu käigus virutatakse kana. Suvel pandi ühest talust 15 lammast pihta.

Märt Laansalu kasvatab kartulit ja teravilja. «Tänavu naeratavad rapsikasvatajad, läinud aastal kartuliinimesed, tunamullu lehmapidajad,» iseloomustab ta kodumaist põllumajandust. Ise on Märt läbi ja lõhki ettevõtja. «Ka vald on ettevõte. Kui ettevõtjaid pole, pole ka valda.» Märdi arvates võib valla etteotsa panna kasvõi peaminister Laari. «Mitte ei usu, et elu seepeale õitsele lööb.»

Head südamed on kinni

Eesti vanimal kirikhärral Heino Viksil (88) on rist kaelas 1935. aastast. Kirikhärra toriseb, valimisnimekirjad tulevad hilja. Heino Viks kahtlustab, et rahval on tänini meeles Stalini jutt, et usk on oopium rahvale. Nõukogude ajal oli vana-aastal külmas kirikus 300 inimest, nüüd kolmandiku jagu vähem.

Juuni algul käis peapiiskop Kolga-Jaanis pastoraati avamas. Viksi ametit võib pidada kuni 70. eluaastani. Peapiiskop ei öelnud talle midagi. «Olen nagu trükiviga, 18 aastat üle aja.»

Pastoraadi ülakorrusel ootab korter uut kirikuõpetajat.

Praeguse aja kohta ütleb meie vanim hingekarjane, et «head südamed on kurjad ja kinnised».

Külapank toimib

Külapanga turvamees toetab khakivärvi kuueselja vastu küdevat ahju.

1912. aastal asutati Villem Reimani eestvedamisel Kolga-Jaani laenu-hoiu ühisus. Reimani üritust jätkab praegune külapank. Siinmail kolhoosi juhtinud Ühinenud Meiereide boss Aivar Pärgmäe ärgitas reformi ajal firmasid panema rahasid kokku. Nii puhuti hing sisse ühele kolmest Eesti külapangast. Pärgmäe on tänini valla valijate nimekirjas ja maksab vallale tulumaksu, tal on siin maja.

Laenu saab külapangast ainult Kolga-Jaani või Viiratsi valla kodanik. Tahad 20 000 krooni, maksa osamaksu 2000, tahad 2000, maksa 200. Raha saab 22 protsendiga kuni kolmeks aastaks. On ka 200 000 laenatud. Tagatiseks kõlbavad hooned, bussid, autod, traktorid. Ka lehm sobib. Või käemees. «Nagu Tõnisson Tootsile,» selgitab külapanga raamatupidaja Erika Põrk. Külapanga kaudu käivad piimarahad ja lastetoetused, raha võib raamatule korjata. Külapank ise laenab raha sisse Maaelu Arengu Fondist. Bilansimaht neli miljonit krooni on kohalikud ettevõtjad elus hoidnud.

Vutikasvataja on teadlik vallakodanik

Tsibi-tsibi-tsibi - sahistavad vutid võrkaia taga elektrivalguses. Tänu külapangale on Ülo Pullissaare vutifarm oma 2000 linnuga elus. Maikuus kadus elekter kolmeks päevaks ja 500 lindu suri kohemaid, paari päeva jooksul kooles veel 5000 vastsündinut, 6400 muna inkubaatorist rändas prügimäele. Kahju 100 000 krooni. Vutifarmis peab olema 22 soojakraadi.

Kindlustada saab farmi ainult tulekahju ja veeuputuse vastu. «Võrtsjärvest tuleb jah suur veeuputus,» on Pullissaar mürgine.

Täiskasvanud vutt on kabeda kanapoja kasvu. Kanaga võrreldes seisab vutt rohkem paigal, ei sibli ringi. Vutimunad tellis Ülo Pullissaar Prantsusmaalt, linnud müüb elusalt Tallinna loomaaia kotkastele ja väikekiskjatele maiusroaks. Kolga mõisa restoranis küsitakse vutiprae eest 510 krooni, teab vutimees. Ise võtab ta kilost 80 krooni.

«Suitsuvutt kaob seltskonnas laualt enne angerjat.»