Luup Nr. 21 (104), 18. oktoober 1999

Nr. 21 (104), 18. oktoober 1999
Põhilugu

Politsei külma duši all

Siseminister Jüri Mõis viibutab kirvest. Järjekordse reformi käigus kaob politseis 1131 ametikohta.

tekst: Raivo Palmaru

olitseid on aastaid sarjatud, aga mina ütlen, et kriminaalsus pole Eesti suurim probleem,» lausus siseminister Jüri Mõis juunis Pärnu Postimehele. See üllatav väide lükkas ümber avaliku arvamuse küsitluste tulemused, mis kinnitavad, et alates 1992. aastast on inimesed pidanud kõige olulisemaks just turvalisust ja kuritegevuse pidurdamist.

Uus täht poliitikataevas

Mõis tuli poliitikasse pangast. Mullu 19. novembril teatas Hansapank ootamatult, et vastavalt suuromaniku Swedbanki soovitusele lahkub Mõis panga juhatuse esimehe kohalt ja tema asemele astub Indrek Neivelt.

Mõis on ajakirjale Politsei antud intervjuus nimetanud lahkumise põhjuseks seda, et töö pangas hakkas ära tüütama. Pealegi olnud loomulik, et uued omanikud tahtsid endised aktsionärid tegevjuhtimisest kõrvaldada. Luubi andmetel aga said Mõisale saatuslikuks tema suhted Meelis Laoga. Pärast seda, kui Hansapanga uued omanikud nägid ühte volikirja, mis volitas Laod panka esindama, lasksid nad teha mehe taustauuringu ja otsustasid seejärel loobuda Hansapanga juhatuse senise esimehe teenetest.

Kuid see, mis rootslaste meelest segas Baltimaade suurima panga juhtimist, ei olnud takistuseks Eesti Vabariigile. Pangast lahkuv Mõis läks poliitikasse, tegi oma valiku Isamaa kasuks ja kogus kevadistel valimistel Põhja-Tallinna, Haabersti ja Kristiine linnaosas 6739 häält - rohkem kui ükski teine uustulnuk.

Ekspankuri edu ei ole ainult näide raha võimust poliitikas. Eestis on Mõisast rikkamaid inimesi, kuid vaevalt oleksid nad Riigikogu valimisel kogunud rohkem kui mandaadi jagu hääli ja saavutanud juba esimesel katsel peaaegu kahe tuhande kandidaadi seas neljanda tulemuse. Mõisa näide kinnitab, et mees, kellel on massidele mõju, peab olema mitte ainult rikas, vaid ka lihtne nagu ta publik. «Ma pole seitse aastat ühtegi raamatut lugenud,» tunnistab Mõis.

Linnainimesed on vaimustatud, kuuldes teda ütlemas, et maarahvas tuleb linnadesse ümber asustada. Tõelist edumeelsust hoovab mõtteavaldusest, et ainus viis tootluse viiekordistamiseks on valus, õudne, ilma igasuguste subsiidiumideta varakapitalism. Samast puust on väide, et ärisektorisse, maksumaksjate hulka tuleb saata 50 000 riigiametnikku. (Eestis on 24 992 riigiteenistujat, sealhulgas politseiametnikud, kohtunikud, prokurörid jne.) Seda kuuldes tunnevad valijad, et nende usaldus on igati õigustatud.

Mõis lootis saada rahandusministriks, kuid temast sai siseminister. Ekspankur leppis ka sellega. Veel läinud suvel oli ta koos Laoga nädal aega Otepääl spordilaagris. Sellesama Lao nimi on juba aastaid läbi jooksnud organiseeritud kuritegevuse ülevaadetest, kusjuures viimase poolaasta jooksul on need paberid jõudnud ka Mõisa lauale.

Järjekordne perestroika

Enamik Mõisa eelkäijaid on üritanud jätta politsei arengusse oma kustumatu jälje. Sedasorti reformaatorite käekiri on sarnane: majja saabub õnne toov ülemus, kes kehastab kogu maailma tarkust. Kõigepealt võtab ta oma eelkäijate ja alluvate teod rangele revideerimisele ning teatab, et olemasolev ei kõlba kuhugi ja et kõike tuleb teha teisiti. See tähendab, et võtad kirve kätte ja lähed selle loomeriistaga paremale ja vasakule ropsides sinna, kuhu silmad viivad.

Üheksakümnendate aastate algul, mil miilitsast sai politsei, oli säärane revolutsioonilisus õigustatud. Kuid pikapeale muutusid sõna «reform» soravalt hääldavad poliitilised Batmanid tõeliseks nuhtluseks.

Mõis on järjekordne uutja perestroikalembeste siseministrite pikas reas. Tema uuendusidee on politseinike arvu vähendamine. Mõis ise nimetab seda millegipärast politseireformiks.

Lahtilaskmise kava tehti teatavaks 16. septembril toimunud politseiasutuste juhtide nõupidamisel. «Kuna politsei eelarve väheneb, ei ole võimalik tagada ühele politseinikule tehtavate kulutuste mingitki lähenemist Euroopa sellelaadsetele näitajatele,» sõnas Mõis hiirvaikselt istunud politseidirektoritele.

Nõupidamisel otsustati kärpida politseiametnike arvu 4234-lt 3700-le. Sellest võis järeldada, et enne jõulu lastakse lahti 536 inimest ehk iga seitsmes politseinik. Ametlikult nimetati ettevõtmist politseinike piirarvu vähendamiseks. Kuid politseiametis pole mitte 4234, vaid 4831 kohta, millest politseiameti personaliosakonna andmetel on täidetud 4283. Järelikult läheb kirve alla 1131 kohta. Reaalselt aga kaotab töö 583 inimest.

Asjatundjad kahtlevad

Mõisa koondamisplaani vastu on protestinud kuus maavanemat ning Narva ja Tartu linnapea. Ka enamik politseiprefekte leiab, et avaliku korra kaitsjaid jääb liiga vähe järele.

Koondamiskavas kahtlevad ka valitsuse nõuandva organi kriminaalpreventsiooni nõukogu liikmed. Riigi peaprokurör Raivo Sepp ütles BNS-ile, et politseiametnike koondamine võib mõjutada kuritegude avastamist ja uurimise kvaliteeti.

Peaprokuröri hinnangul oleks normaalne, kui politseiametnik tegeleks korraga mitte rohkem kui kuue kriminaalasjaga. «Tartus tegeleb uurija praegu keskmiselt 26 ja Pärnus 29 kriminaalasja menetlemisega, Eesti keskmine on 30 kriminaalasja ühe ametniku kohta,» märkis Sepp. «Kui politseinikke koondada, kasvab koormus veelgi.»

Kriitiliselt suhtus Mõisa algatatud reformi ka enamik Luubi eksperte. Politseiameti endise peadirektori Ain Seppiku hinnangul toob see kaasa kuritegevuse kasvu. Teine endine peadirektor Herman Simm osutas tõsiasjale, et koondamine halvab politsei töö juba praegu. «Enamik struktuuridest ei tegele tööga, vaid oma olemasolu vajalikkuse tõestamisega,» ütles Simm.

Endine siseminister Marko Tibar märkis, et politseitöötajate koondamine tõeliselt arutu koormuse tingimustes lõpeb halvasti. «Võib tunduda, et ega halvemaks enam minna ei saa, aga saab küll,» hoiatas Tibar. «Minu hinnangul kuritegevus kasvab,» ütles ka Tallinna endine politseiprefekt Aivar Toompere. «Kõigepealt hakkavad sagenema vähem kõlapinda omavad kuriteod - korterivargused, vargused autodest, tänavakuriteod - sest kurjategijad teavad, et neid ei uuri keegi.»

Ebakindel tulevik

Jaanuaris vastu võetud politsei arengukava ette valmistades tehti siseministeeriumis SWOT-analüüs, mille alusel koostati võimalikud arengustsenaariumid. Must stsenaarium kirjeldas muu hulgas, mis juhtub siis, kui investeeringud politseile oluliselt vähenevad. Kuna inimesi turvavaid politseinikke jääb vähemaks, hakatakse looma relvastatud omaabi-organisatsioone.

Ametisse jäänud politseinikud jätkavad tööd pidevas pingeseisundis ja suure ülekoormusega. Nende seas kogub populaarsust ebaseaduslike survemeetodite kasutamine. Huvitaval kombel näib see vastavat praeguse siseministri kujutlustele politsei töömeetoditest. «Oleme demokraatiaga liiale läinud,» väitis ta 14. mai Virumaa Teatajas. «Lähtuvalt seadustest on politsei sunnitud töötama liiga leebekäeliselt.»

Must stsenaarium nägi ette, et menetluses olevate kriminaalasjade suure hulga tõttu väheneb reaalselt avastatud kuritegude protsent veelgi. Sellel taustal võivad ühiskondlik surve ja poliitilised manipulatsioonid kaasa tuua politseijuhtide sagedase vahetumise ja veelgi suureneva ebastabiilsuse politseis. Politseisiseste motivatsiooni- ja distsipliiniprobleemide tõttu kaotab riik kontrolli politsei üle ja see liigub organiseeritud kuritegelike struktuuride mõjusfääri.

Lõpuks on kuritegevus kadunud - eile lõikasid mingid maniakid viimasel kurjategijal kõri läbi. Nii võiks naljaga pooleks kirjeldada järjekordse politseireformi tulemusi. Hiljaaegu hoiatas õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli Riigikogu kõnetoolist valitsuskoalitsiooni läbimõtlemata muudatuste eest. «Ekslik on arvamus, et reform on väga odav ja väga efektiivne asi,» ütles Truuväli. «Reform pole kunagi odav. Efektiivne on ta väga tarkades kätes, kui seda tehakse väga põhjaliku sotsiaalpoliitilise analüüsi alusel.»

Jüri Mõis: Kuriteo tase on liiga madal

intervjuu: Raivo Palmaru

Kui aastas pannakse toime üle 45 000 kuriteo ja nende avastamisprotsent on madal, kas siis on tark politseinike arvu vähendada?

See on mitme otsaga asi. Häda on pigem selles, et kuriteo tase on liiga madal. Kuritegu registreeritakse siis, kui kahju on üle 410 krooni. Me kavatseme viia kuriteo taseme vastavusse rahvusvahelise standardiga. Praegune olukord näitab Eestit halvas valguses. Pisivargustega ei jõuta kusagil tegeleda.

Politseinike arv väheneb neljandiku võrra. Kas seda ei ole palju?

Ei ole. Riigitööle tulek oli minu jaoks nagu ekskursioon Eesti NSV-sse. Et korralikku palka maksta, hoiti politseis tühje ametikohti ja inimesed vormistati pooleteise või kahe kohaga. Sellist jama ei ole enam vaja.

Olete öelnud, et kuritegevus väheneb kümne protsendi võrra. Mida te lisaks politseinike lahtilaskmisele veel ette võtate?

Lahtilaskmist ei olegi plaanis. Kavas on jätta tugevamad tööle, anda neile paremat palka ja koolitust.

Euroopa Komisjoni viimases raportis on öeldud, et Eesti politsei probleemid ei tulene niivõrd seadusandluse puudulikkusest, kuivõrd faktist, et kõik jõupingutused muuta politsei edule orienteeritud organisatsiooniks, on seni läbi kukkunud.

Minu arvates on see õige. Eesti politsei ei ole edule orienteeritud. Seepärast olen öelnud: mehed, püstitage endale eesmärk! Selleks võiks olla näiteks kuritegevuse vähendamine kümne protsendi võrra. Võib-olla me seda ei saavuta, aga eesmärk peab olema.

Maavanemad, linnapead, prefektid ja kriminaalpreventsiooni nõukogu liikmed suhtuvad teie koondamiskavasse kriitiliselt.

Vastuseis on näiline. Uudis, et keegi on vastu, lihtsalt müüb ajakirjanduses paremini. Ka kriminaalpreventsiooni nõukogu ei olnud koondamise vastu. Kui kohal on 30 inimest, on nende seas ka selliseid, kes ei saa kõigest aru. BNS-i pääses inimese arvamus, kes esindas seisakule orienteeritud hoiakut.

Peate silmas riigi peaprokuröri?

Jah, see oli prokurör.

Kaos politseis

Ajal, mil suurkoondamist alustanud Jüri Mõis jagab lõpparveid, otsustas Luup välja selgitada viimase kümnendi parima siseministri.

tekst: Virkko Lepassalu, Raivo Palmaru

Siseminister Olev Laanjärve ajal hoiti pead kinni: kuritegude avastamisprotsent kukkus alla neljakümne! Praegu on see Tallinnas alla kümne. Juba minister Kaido Kama hindas pilti «küllaltki masendavaks», ehkki see oli palju parem kui praegu, mil Mõis soovitab neil, kes kuritegevuse taset välja ei kannata, emigreerida.

Rahva jaoks on siseminister eeskätt politseiminister. Kui korda ei ole, võib käivituda siseminister Taali aegse politsei arengukava must stsenaarium - omakohus. Korra on Eesti selle üle elanud: 1993. aastal külvas legend surmaeskadronist ehk jäägritest kandiliste seas hirmu.

Poliitikutele tähendab siseministri tool informatsiooni ja võimu. «Minister võib politsei peadirektori igal ajal välja kutsuda ja öelda, et selle firma kohta on vaja midagi leida,» ütleb endine politseidirektor Herman Simm. «Aga ausaid firmasid üleminekuajal peaaegu polnudki.»

Sageli on siseministri kabinet olnud ka luukamber. Lagle Parek jättis Pagari tänavaga hüvasti jäägrikriisi tõttu. Heiki Arike osales relvaäris, Robert Lepikson Avanteki metalliäris, Riivo Sinijärv Sakala tänava kinnisvaraprojektis. «Kurjategijat ei oska hinnata,» kirjutasid parimat valivad asjatundjad ühe siseministri kohta.

Advokaat Monika Mägi on mehelikult karm: «Tõenäoliselt otsisid need isikud oma varasemate eksimuste tõttu siseministeeriumist varju.»

1. koht: Olev Laanjärv - kuulivestiminister (04.90-01.92)

Alustas kriminaalinspektorina, lõpetas ministrina. Tema ajal kirjutati politseiseadus ja korrakaitsjad pandi mundrisse. Turumajanduses oldi võhikud: politsei maksis 500 marka Soome kombinesooni eest, mille tegelik hind oli 180.

Laanjärv mäletab, et kümmekond aastat tagasi langes avastamine alla 38-40 protsendi. «Kui avastamine on alla 30, ei saa rääkida kontrollist olukorra üle.» Eelkäijatest hindab Laanjärv kõige enam Kama ja Raski, kõige vähem Lepiksoni. Siis saadeti laiali linnas patrullinud Sisekaitse Operatiivrügement.

Laanjärves on midagi alles kandilisi jälitavast operatiivmehest: turris juuksed, tugev käepigistus, enesekindel hoiak. Tema programm siseministrina oleks praegugi lihtne: «Kogu avastamistsükkel peab olema tugev, et iga asi jõuaks reaalse lahenduseni!» Laanjärv tahaks politseiametnikke koondada kõigepealt peamajast, Pagari tänavalt. Tema ajal soojendas seal toole 56 inimest, nüüd ligi nelisada.

2. Edgar Savisaar - patrulliminister (04.95-10.95)

Kui parajalt paks mees Kamalt ametiauto üle võttis, kirtsutas ta nina eelkäija odavate Priima sigarettide lõhna peale. Ometi hindas Savisaar nagu Laanjärvgi kõige enam just Kama. Neid ühendas mõte, et tegeleda tuleb mitte ümberkorraldamise, vaid kuritegude avastamisega.

Savisaar peatas tema ihukaardiväena tuntud Kodukaitse laialisaatmise ja pumpas politseile raha. Siseministrikarjääri alustas ta käiguga Tallinna politseijaoskondadesse, ega olnud rahul sellega, et mehed ei patrulli.

Kuid see oli Savisaare üks pale. Samal ajal, kui Savisaar raha laristamist taunis, liisis politseiamet kalli, 600 000-kroonise Mercedese. Koos liisinguintressiga maksis limusiin miljon krooni. Samaaegselt tasus politseiamet tuimalt ka Arikese ajal soetatud mersu liisingut, mida Kama polnud taibanud lõpetada. Nende autode eest saanuks rattad alla 6-7 patrullile.

3. Märt Rask - rahupiibuminister (11.95-12.96)

«Ükski ümberkorraldus pole seda väärt, et lõhkuda tehtut või tekitada asjatuid sekeldusi,» kuulutas vandeadvokaadist minister Paikusele kogunenud politseijuhtidele. «Ühtegi reformi pole mõtet teha lihtsalt sellepärast, et ministrile nii meeldib.»

Kui pulki kodaratesse ei topitud, jahvatas politsei masinavärk kiiremini. Raski ajal tõusis kuritegude avastamisprotsent 32,5-ni, viimati oli see nii kõrge olnud laulva revolutsiooni ajal.

Raski ENSV-aegne kolleeg Marko Tibar väidab, et seniste siseministrite haridust, elukäiku ja elukogemust silmas pidades võib teha kindla järelduse: nende asjatundlikkus politsei juhtimisel on nullilähedane. «Erandi teeksin ainult Laanjärvele, keda hindan kaheksa palliga ja Raskile, kellele annan viis palli.»

4. Kaido Kama - priimaminister (11.94-04.95)

Priimapakist lahutamatu Võrumaa mees oli ka priima juht: justiitsministeeriumi naised nutsid, kui Kama sealt lahkus. Siseministrina jagas ta hoope salaviinaärikatele ja kärpis turvafirmade tiibu. Enne teda kihutasid turvameeste autod tänaval võrdselt politsei omadega.

Kama teadis täpselt, et tal on aega vaid 1995. aasta märtsivalimisteni. See oli tema tugevus ja nõrkus. Tugevus, et sai aega kavandada, ja nõrkus, et midagi suuremat oli selle ajaga raske teha. Kama hindas inimeste turvalisust «küllaltki masendavaks» ja patrullimist Tallinnas nõrgaks. Kuigi kuritegusid registreeriti tema ajal 6000 võrra vähem kui praegu.

5. Olari Taal - reformiminister (01.98-03.99)

Taal suutis visa töömehena kasvatada politseinike keskmist töötasu neljandiku ja investeeringuid politseiametile 130 miljoni krooni võrra. Kunagi varem ei ole Eesti politsei nii palju raha juurde saanud. Sellega asus Taal politseiasutusi ehitama ja varustama.

Taali ajal võeti vastu esimene taasiseseisvumisjärgne politseiteenistuse seadus ja politsei arengukava. Erinevalt oma eelkäijast jättis Taal politseiameti juhid paika ja püüdis koos nendega välja arendada suutlikku ning maksumaksja rahale halastavat politseid. Selleks asus ta vähendama prefektuuride arvu ja lihtsustama juhtimist.

Taali luukeret, kurikuulsat Daiwa-tehingut uuris politsei samal ajal, kui mees ministritoolil istus.

6. Robert Närska - maamees-minister (01.92-10.92)

Hall kuju, maamehelikult rahulik sell üritas käivitada Eesti ja Vene siseministeeriumide vahelist koostöölepet. Vene poolel sai kõik kooskõlastatud, ent pärast Närskat jäi asi Eesti poolel venima. Ometi imbus suur osa kurjategijaist Eestisse just idast.

Närska ajal hakati välja andma tulirelva lube. Puuduliku järelevalve tõttu tekitas see hiljem tõelise soodoma: samm, mis oli astutud turvalisuse tagamiseks, andis vastupidiseid tagajärgi.

7. Jüri Mõis - teine luuaminister (03.99- )

Vt eelmine lugu.

8. Lagle Parek - esimene luuaminister (10.92-11.93)

Seni ainsat naissiseministrit hinnates olid Luubi eksperdid delikaatses seisus. Mõnedki neist olid Pareki teisitimõtleja-aegadel teispool rindejoont ja sattunud hiljem tema alluvusse. Õigusemõistmise vanad kalad vaatavad Parekile kui isehakanule, kes tundis siseministeeriumi vaid vangisistumise kaudu. Ka Pareki nn meeskond koosnes seitsmest inimesest, kellest ainult ühte, endist liiklusinspektorit võis nimetada asjatundjaks.

Ja ometi tundub suhteliselt madal hinnang ülekohtune. Kui Mõis võib muutuda koondamise tõttu poliitiliseks laibaks, siis kuidas saab teisiti minna inimesega, kes oli sunnitud läbi filtri laskma siseministeeriumitäie rahvast ja kõrvaldama KGB-lõhnalised tshinovnikud?

President teatas Parekile kesköö paiku, et ta on ametist prii. Jäägrikriis oli oma töö teinud. Sama ootamatult vabastati veel vaid Robert Lepikson ja Riivo Sinijärv.

9. Robert Lepikson - aegunud kuriteo minister (05.97-01.98)

Talle omase energia ja kõva käraga asus Lepikson politseis luuda viibutama: «Politseiamet on siseministeeriumi kõige nõrgem amet,» ütles ta.

Enamik asjatundjatest suhtub Lepiksoni ülikriitiliselt. Ette heidetakse politseiameti peadirektori Ain Seppiku lahkumist, kelle ajal kuritegevus vähenes ja kuritegude avastamise protsent oli taasiseseisvusaja kõige kõrgem. Lepiksoni süüdistatakse ka Sisekaitse Operatiivrügemendi likvideerimises ja politseikooli äraviimises Tallinnast. See tekitas Tallinna patrullteenistuses tühja koha. Nagu oodata võiski, hakkas kuritegevus kiiresti kasvama ja avastamine vähenes.

Lepiksoni ajal uuris keskuurimisbüroo Kuusakoski OY lugu. 1992. aasta mais sai Avantek Internationali peadirektor Robert Lepikson Soome firmalt Kuusakoski OY müüdud metalli eest sularahas 507 899 USA dollarit. Lepikson tõi raha Eestisse, kuid maksis Avanteki kassasse ainult 289 768 dollarit. Uurimine lõppes järeldusega, et kuritegu on aegunud. Uurija määrusest sai naeruainet kogu politsei.

Lepiksoni lahkumise põhjuseks peetakse üldiselt tema kurja keelepruuki. Kuid kohe jõudsid Eestisse ka teated, et Tadzhiki Alumiiniumitehas süüdistab Lepiksoni offshore firmat Hartmann & Partners nelja miljoni dollari kadumises. Paberid selle kohta jõudsid nii politseisse kui ka kaposse.

10. Heiki Arike - tukiminister (12.93-11.94)

Kunagisele EPA ELKNÜ sekretärile sai saatuslikuks interpoli kangekaelne inspektor, kes korraldas koos kolleegidega läbiotsimise Austria relvafirmas ja leidis Arikese allkirjaga relvakaubandussertifikaadi. Hiljem süüdistati Arikest kokku kaheksa sertifikaadi allkirjastamises ja minister sai hüüdnimeks Ärike. Kohus mõistis ta õigeks, sest allkirjade ehtsust ei suudetud tõestada.

Arikese aega iseloomustab allilmamees Igor Kalinini matus. Kandiliste autod hõivasid Toompeal kiriku ees riigikogulaste ja valitsuse liikmete parkimiskohad. Sellest võis näha, kes on peremees.

Ühena vähestest ministritest taipas Arike, kui oluline jõud on konstaablid, kes kunagi teadsid peast iga oma piirkonna varast. Plussina võib Arikese kontole kanda ka selle, et ta nõudis kuritegude avastamist. Tema ajal tegi avastamisprotsent väikese hüppe ja kuritegude arv langes mõne tuhande võrra.

Nr. 20 (103),
4. oktoober 1999

Nr. 22 (105),
1. november 1999