Kui tahad tuleval suvel Inglismaale marjakorjajaks, on viimane aeg avaldus ära saata.

tekst: Andres Tohver

ööots välismaal, olgu tegu siis lapsehoidmise, autode pesemise või hotellitubade koristamisega, leiab ka siinses peenemas seltskonnas äramärkimist. Trükis pealkirjaga «The Directory of Summer Jobs in Britain» paneb idaeurooplasel käed värisema. Tublile marjakorjajale lubatakse 80-150 naela nädalas ehk 8-15 tuhat krooni kuus.

Sellele, et marjakorjamist võivad segada vihmane kliima ning et periooditi ei pruugi midagi korjata olla, esimeses õhinas ei mõelda. Ka lennupileti maksumus, tööloa hind ja reisikindlustus meenuvad üldjuhul alles tasumise tunnil.

Ellujäämisõpetus

Marjakorjaja tasub lisaks kõik kohapeal elamise kulud - toidu, telkimispaiga (või magamiskuuri) üüri ning maksab kõikvõimaliku pudi-padi eest.

Toiduained on Inglismaal odavad. 15 naelaga võib nädalakese kenasti mööda saata. Ööbimispaiga üür on tavaliselt sümboolne, ulatudes harva üle kümne naela. Säärasel juhul lähenevad majutustingimused aga juba asisema noortelaagri tasemele.

Tööluba maksab 60-85 naela, sõltuvalt sellest, kas see hangitakse Harvesting Opportunity Permit Scheme’i või Concordia kaudu. Bussi- või lennukipileti eest - see peab olema edasi-tagasi, muidu maale ei lasta - tuleb välja käia 3500-5000 krooni, mis pole võimalikku teenistust silmas pidades samuti tappev summa.

Kokkuhoidlikult elades, maarjamaist vorsti ja juustu süües, telgis magades ja kohalikke vägijooke pruukimata ning tasulisi turismiobjekte külastamata, on võimalik tuua kodumaale kena kopikas. Tõelisi askeete on marjakorjajate hulgas siiski vähe. Naastes avastatakse ikka, et raha on loodetust vähem, kuid ollakse ometi rahul.

Välismaal töötamine ei ole ju üksnes raha teenimise viis, vaid ka turism, keeleõpe ning vahetu kontakt teise rahva ja kultuuriga.

Ankeete saates ja saades

Vaid EL-i maade ja Inglismaa endiste kolooniate kodanikel piisab telefonikõnest à la tulen nädala pärast.

Eestlane (nagu teisedki idaeurooplased) peab jääma vanuselt 20-25 aasta piiresse, õppima ülikoolis, sealjuures mitte viimasel kursusel, olema kehaliselt ning vaimselt terve. Lisaks vajab ta maksulist tööluba, mille saamiseks x aasta juuniks-augustiks tuleb tal kirjutada taotlus juba sellele eelneva aasta sügisel. Ja ka siis ei ole Albionile pääs veel kindel.

Taotlus marjakorjajana Inglismaal tööd saada peab niisiis postkasti minema hiljemalt detsembris (kui peetakse silmas Harvesting Opportunity Permit Scheme’i) või jaanuaris (Concordia puhul). Järgneb pingeline ootuste aeg.

Eitava vastuse puhul ei kesta ootamine kaua. Britiliku korrektsusega jõuab sinuni juba talvel pisikene trükitud kiri, mis tuhandetes identsetes eksemplarides annab ettevõtmise luhtumisest teada ka lätlastele, tshehhidele, rumeenlastele...

Kui taotlemine osutub edukaks, saadetakse sulle ankeedid ametliku taotluse tarbeks, samuti arve vormistamisele mineva tööloa eest. Järgneb palavikuline paberite täitmine. Ülikoolist tuleb võtta tõend, et sa ikka õpid, pangast tshekk tööloa kulude katteks...

Siiski ei saa salata õhinat ja eufooriat, mis sääraste toimingutega kaasneb. Olgugi, et sinu isikuga seotud paberite hulk annab lõpuks kokku lühiromaani mahu, on ka kõige lamedam ankeet esmakordsel täitmisel uudne ja huvitav.

Albioni väravas

Nõutud tshekke, ankeete ja koopiaid ümbrikusse surudes tunneb marjakorjajakandidaat kergendust. Teda on ikkagi tähele pandud ja ära märgitud. Lisaks on tööperioodi alguseni üsna mitu kuud.

Naiivne on siiski loota, et tööluba (kolm kuud) kindla farmi jaoks (täpsemad koordinaadid) juba järgmisel nädalal pärale jõuavad. Omas rasvas praadida tuleb pikalt ja põhjalikult - tööluba saabub kõigest paar nädalat enne tööperioodi algust.

Enda tähtsusest teadlikud tolliametnikud ei ole idaeurooplaste suhtes just ülearu armulikud, pommitades nende jaoks kaugelt ja kahtlaselt maalt tulijat üpris teravate küsimustega. Marjakorjaja pagas läheb revideerimisele, mis, sõltuvalt ametniku eripäradest, piirdub kas põgusa kottidesse kiikamisega või lõpeb nende põhjaliku puistamisega.

Ühel hetkel tollitöötaja naeratab. «Welcome to the UK,» ütleb ta, ja pöördub järgmise tulija poole. Oled Inglismaal viibimise vääriliseks tunnistatud.

Aeglaselt pagasit enda järel lohistades eemaldud tollist. Kõikjal on kuulda klassikalist, pedagoogide poolt hinnatud inglise keelt. Võõrtöölise tee «tõotatud maale» on lõpule jõudnud. Algab töö ise.

Põõsa alla ei jäeta

Töötasin Londoni lähedal Essexis paiknevas 200-hektarilises farmis. Inglismaa mõistes oli tegemist keskmise suurusega majapidamisega. Kui minu tööandja oli värvanud «vaid» 50 marjakorjajat, siis ühel tema naabril oli neid 500.

Elamistingimuste üle ei võinud kurta. Baraki kujuga ehitises, mis jagunes kümnesteks tubadeks, olid korralikud voodid, tualetid, dushiruumid ning köök. Tõsi - nende mugavuste eest tuli maksta 15 naela nädalas, aga see-eest püsis terves kehas ka terve vaim.

Selleks, et farmer omal initsiatiivil marjakorjajat põõsa alla magama ei paneks, saab too lisaks tööloale üksikasjaliku küsimustiku, kus tuntakse huvi nii farmi majutus- kui ka töötingimuste kohta. Küsimustik tuleb Inglismaalt naastes saata brittide Home Office’i immigratsiooniosakonda.

Kuna farmerid teavad, et neil silma peal hoitakse, ei ole seaduslikult maale tulnud marjakorjajal põhjust karta, et tema seljast seitse nahka nülitakse. Tööpäev algab hommikul kell seitse või kaheksa ning lõpeb vastavalt kell neli või viis õhtupoolikul. Kuna keskpäeva paiku on marjakorjajal õigus tund aega puhata, ei pea - ja tegelikult ka ei saa - keegi päevas üle kaheksa tunni töötada.

Poola keel ja meel

Tööpäeva lõpp on Inglismaal kui aamen kirikus. Selle üle ei kurvasta siiski niivõrd tööandjad kui töövõtjad. Enamik marjakorjajaid, kes on pärit mitte eriti jõukatest Ida-Euroopa maadest, jätkaks tööd kasvõi hilisõhtuni, aga kuna seadus on seadus - ja inglastest tööandjad on vägagi seaduskuulekad - tuleb päeva teine pool sisustada millegi muuga.

Farmis olid mehed ja naised paigutatud eraldi barakitubadesse. Õige pea jaguneti ka rahvuste järgi. Kuna inglasi oli marjakorjajatest vaid 2, poolakaid aga 25, leidsid viimased, et oleks mugav ja mõnus, kui nende kultuur õilmitseks ka Inglismaal. Räägiti poola keelt, kuulati poola muusikat ja söödi poola rahvusroogi. Kusagilt ilmus välja ka poola päritolu katoliku preester, kes rahvuskaaslastele hingeõnnistust jagas.

Teiste rahvuste esindajad - kümmekond tshehhi-slovakki, mõned hispaanlased, portugallased, sakslased, soomlased, itaallased ja üks leedulanegi - pagesid poolakate tubadest.

Sealjuures ei olnud poolakad sugugi pahatahtlikud. Märgates, et ma valdan peale inglise keele veel soome ja saksa keelt, küsisid nad, ega ma juhuslikult ka poola keelt ei oska. Minu eitava vastuse peale pakuti endid õhinal õpetajateks.

Mitte kõik Eestist pärit marjakorjajad ei olnud poola keele ja kultuuri suhtes nii ignorantsed kui mina. Kohtasin ühte Maarjamaa tütarlast, kes oli poola keele üsna hästi suhu saanud. Farmis, kus ta töötas, olid peale tema ja ühe leedulase olnud kõik poolakad.

Poolakad ise võõrkeeli ei rääkinud. 25 marjakorjajast valdas inglise keelt hästi 3-4 inimest, pooled ei osanud seda aga üldse. Nii farmi territooriumil kui ka sellest väljapoole jääval alal liiguti seetõttu suuremate gruppidena, kus juhi roll langes valgustatud - inglise keelt tundvale - inimesele.