illest alustate?

Esimene asi on võtta valitsuses vastu konkreetne haldusreformi programm, mis määratleb, mida teha, kui ulatuslikult, miks teha ja kes teeb.

Millal see programm valmib?

Aega ei ole palju, sest praegu püütakse ise igal tasandil reformi läbi viia. Praegu koondatakse mõni inimene, keda uues süsteemis jälle vaja oleks.

Kui palju on vaja koondada?

Seda teab minister. Minister peab saama sujuvalt reguleerida, kui palju on ühes valitsusasutuses töötajaid, tal peab olema võimalus töötajat valitsusasutusest teise üle viia nii, et koondamistasusid ei peaks maksma.

Millega peaks riik kindlasti tegelema?

Suhtelise eelise printsiibi järgi, millest lähtun, tuleb tegeleda aladega, kus riigil on suhteline eelis teenuse pakkumisel. Need alad, kus ei ole, tuleb anda üle neile, kes tulevad toime riigist paremini või sama hästi.

Kus see suhteline eelis teie meelest on?

Suhteline eelis on seal, kus riigil konkurente pole - näiteks riigikaitse, õiguskord ja korrakaitse. Üha vähem aga muudel aladel, näiteks meditsiin ja haridus, kus riik on lubanud konkureerida ka teistel. Suhteline eelis paneb paika ka alade järjekorra, mida tõmmata kokku ja mida veel mitte nii tugevasti kokku tõmmata.

Kuidas efektiivsust saavutada?

Suurim probleem on, et riiki ja omavalitsusi juhitakse õigusjuhtimise kaudu. Riigikogu otsustab kuluartiklite kaupa, kuhu valitsus ja allasutused peavad neile eraldatud raha kulutama.

Mis on õigusjuhtimisest parem?

Palju efektiivsem on tulemusjuhtimine. Valitsus määrab ministeeriumide lõikes oma eesmärgid ja kinnitab need parlamendis koos ministeeriumide üldeelarvega. Edasi otsustab minister, kuidas saadud raha kulutada.

Minister saab võtmeisikuks?

Ka kogu ministeeriumi struktuur, kuid vastutust ei saa enam hajutada kantslerile.

Kuidas tulemusjuhtimist rakendada?

Rakendamisega võib tulla raskusi, sest tulemusjuhtimine ei meeldi ei Riigikogu liikmetele ega rahvale.

Miks?

Riigikogu liikmetele tundub, et nemad kontrollivad pisiasju otsustades rohkem. Rahvale ei meeldi see sellepärast, et nende arvates ei tohi ministrile usaldada suurt summat - jagab teine selle veel oma sugulastele. Kuritarvitus on muidugi võimalik, kuid selle suhteline tähtsus võrreldes efektiivsuse tõusuga on tühine.

Kuidas kergendada inimese suhtlemist võimukandjatega?

Lihtne on tal suhelda siis, kui ta saab seda teha ühes kohas. Selleks tuleb legaliseerida vastuvõetavad ja väljaantavad elektroonilised dokumendid.

Kuidas te omavalitsusreformi näete?

Omavalitsusreformi ei tohi käsitleda riigihaldusreformina. Omavalitsus on inimestele teenuse osutamiseks. Riik peab määratlema minimaalse teenuste taseme.

Mis teenused need on?

Esimene nii raha kulutuse kui ka tähtsuse seisukohalt on haridusteenuse pakkumine. Ei saa olla valda, kus pole põhikooli. Taseme võiks viia aste kõrgemale - ei saa olla omavalitsust, kus ei anta gümnaasiumiharidust.

Kui palju see valdu vähendaks?

Miinimumtase peaks jõudma sinna, et vallas on vähemalt üks gümnaasium. Riik ei peaks kohe sunnivahendeid kasutama, kuid teatud aeg või administratiivse sunni oht peab silmapiiril olema, vastasel juhul võivad vallad püsida soovist pakkuda vallaametnikele töökohti. Omavalitsusreformile ei peaks suruma sama radikaalset tempot kui riigihaldusreformile.

Milline peaks ikkagi tempo olema?

Põhiküsimuste lahendamine ei tohiks üle viie aasta aega võtta ning kahe aastaga peaks saama paika põhiline struktuur. Edasised struktuursed muutused ministeeriumides ja maavalitsustes toimuvad automaatselt, kuna ministril on võimalus valida, kas teenust pakutakse otse ministeeriumi struktuuri kaudu või maavalitsuste kaudu ning kas kõigi maavalitsuste kaudu või mõne kaudu neist.

Mis teenuseid need oleks?

Põhiliselt hariduse ja sotsiaalhoolekandega seotud ja keskkonnakaitsega seotud. Baasmaavalitsus peaks igal juhul olema, sõltumata sellest, kas ministeerium talle täiendavaid funktsioone annab.

Kui palju maakondi alles jääb?

See pole esmane küsimus. Maavanema asumine kohapeal on emotsionaalne küsimus, põhiline on raha efektiivne kasutus ja seda otsustab minister. Maakondi jääb ehk vähem, kui oli esimeses vabariigis. Ehk aitaks kolmest-neljast maavalitsusest. Võib-olla, kui läheneme seisukohalt, et maavalitsus jääb teenuse vahendajaks.