ew Yorgi Columbia ülikooli professori Robert Mundelli Nobeli majanduspreemia on krooniks majandusilmas hoogustuvale diskussioonile nn uue finantsarhitektuuri olemusest. Vaidlused, kuidas peaks maailma finantssüsteem täienema, et minimeerida hiljutisi majanduskriise vallandanud põhjusi, käsitlevad muuhulgas ka vahetuskursside probleemistikku. Küsimused kas ja millistel tingimustel tagavad pikaajalise stabiilse majanduskasvu nn ujuvad, poolseotud või kindlalt fikseeritud vahetuskursid, sh ka kullastandardil põhinevad, on olnud ka R. Mundelli majandusuuringute keskmes.

Suund valuutapiirkondadele

Robert Mundell jõudis tippu ajal, mil just oli hingusele läinud kullastandardil põhinenud Bretton Woodsi rahasüsteem (1971). Ometigi peetakse Mundelli meheks, kes on taas tõstnud diskussiooni kullastandardi kui sellise võimalikkuse üle arvestatavale tasandile. Kuigi Mundell ise sellist radikaalset seisukohta pehmendab, on ta kindlasti üks nendest, kes ennustab rahvusvaluutade kadumist ja suurte valuutapiirkondade (eelkõige suure kolmiku: dollar, euro, jeen, aga mainitud on ka jüaani) teket.

Eeskätt on Mundell tuntud aga nn optimaalse valuutapiirkonna teooria rajajana (et analoogilist rada pidi liikus ka tänaseks manalasse varisenud Marcus Fleming, kutsutakse käsitlust Mundell-Flemingi mudeliks). Lühidalt saavad fikseeritud ehk ühist vahetuskursi poliitikat järgida piirkonnad, kus tootmissisendite vaheline mobiilsus (kapital, tööjõud) on kõrge. Nimetatud kriteeriumeid hinnates võib jõuda aga ka tulemuseni, et teatud tingimustel võib isegi tervet maailma lugeda optimaalseks valuutapiirkonnaks. Pole kahtlust, et nii Euroopa (euro) kui ka Eesti kontekstis on küllaga põhjust antud käsitlust põhjalikumalt uurida.

Euro isa pooldab valuutakomiteed

Robert Mundelli on kutsutud isegi euro isaks, kuna just tema olevat loonud teoreetilise aluse - optimaalse valuutapiirkonna - eurotsooni loomiseks (ise eelistaks ta ristiisa rolli - ühena mitmest). Lisaks sellele on Mundell ka ise euro-optimist. Muuhulgas on ta soovitanud kõigil Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel minna üle euro baasil rangelt fikseeritud vahetuskursile - eelistatavalt valuutakomiteele. Ühes käesoleva aasta algul publitseeritud artiklis ennustab ta esimese viie kandidaatriigi, sh Eesti, ühinemist eurotsooniga aastaks 2005, ülejäänute ühinemist aastaks 2010. Lisaks ei saavat ükski Euroopa riik lubada endale mitteühinemist euroga. Samas väidavad euroskeptikud, et just Mundelli teooriale rajanedes võib euro üritust juba ette nimetada läbikukkunuks - praegust eurotsooni ei saavat lahterdada optimaalseks valuutapiirkonnaks! R. Mundelli peetakse ka teise suure majandusteadlase, J. M. Keynes'i hegemoonia üheks raputajaks. Asendades suletud majandustele tuginevad mudelid kaasaegsete ehk avatud majanduse mudelitega, lähendas R. Mundell teooriat tublisti reaalsusele, kuna tolleaegne maailm erines juba tunduvalt Keynes'i sõjajärgsest suletud ning kapitali piiratud mobiilsusega maailmast. Just Mundelli uuendused, mis kehtivad eriti avatud väikeriikides, peaksid olema ka meie Keynes'i austajate süvendatud tähelepanu all. Valuutakomitee ideoloogia aluseks on üks järeldustest - et avatud riigi ja kapitali suure mobiilsuse juures osutub keskpanga poolt juhitav suvaline rahapoliitika mõttetuks ning ujuvad valuutad ebastabiilsust tekitavaks. Tõsi, paradoksaalsel kombel kasutab Mundell oma töödes just Keynes'i poolt pakutavaid mudeleid (nn IS-LM mudel), olles sel viisil justkui keynsiaanliku lähenemise jätkaja. See aga ei takista tal viimase järeldusi oluliselt kõigutamast.

Tõenäoliselt saaks R. Mundell preemia ka kui üks vitaalsemaid majandusprofessoreid. Minu õppejõuna Columbia ülikoolis jättis ta üliõpilaspidudel unustamatu mulje. Vähemalt osa Nobeli auhinnast (960 000 USA dollarit) lubas ekstsentrikuks kutsutud majandusprofessor kulutada oma Itaalias asuva lossi renoveerimisele.

Peter Lõhmus on Eesti Panga asepresident