ormilised sündmused Ida-Euroopas kümme aastat tagasi murendasid mõne kuuga süsteemi, mis näis olevat igavene. Sotsialismileeri vedur Nõukogude Liit pani vastu veel kaks aastat, kuid 1991 augustis sai ka tema aeg ümber. Mitte asjata ei peeta N Liidu lagunemise intensiivseteks aastateks 1989-91. Ida-Euroopa oli nagu fataalne süst, mille mõju laastas vääramatult organismi, mis oli põdenud Mihhail Gorbatsovi võimuletulekust saati. Paljude arvates aga veelgi varasemast ajast.

Kümme aastat tagasi ei olnud N Liidu lagunemine ja Balti riikide taasiseseisvumine enesestmõistetav. Seda uskus vaid osa rahvast ja sugugi mitte kõik poliitikud. Paljud lootsid ikka veel, et N Liitu on võimalik reformida. Lääneriikide liidritele oli Baltimaade vabanemine vastuvõetamatu. Lähtuti teesist, et "Gorbatsovi reformipaati ei tohi kõigutada". Sündmused Ida-Euroopas aga andsid ka Baltikumile tugeva impulsi. Sini-must-valge heiskamine, MRP tühistamine Moskvas ja eriti Balti kett olid aga tõsised signaalid, et ahelate kandmise aeg hakkab läbi saama.

Poola: ümarlauarevolutsioon

Kommunismi kokkuvarisemine Ida-Euroopas sai alguse just Poolast. Sõltumatu ametiühinguliikumine Solidaarsus oli esimene, kes 80. aastate alguses kinda poksiringi viskas. N Liidu invasiooni kartuses oli kindral Jaruzelski sunnitud 81. aastal kehtestama sõjaseisukorra, kuid protestivaim jäi küdema. 1989 kaalus Jaruzelski taas sõjaseisukorra kehtestamist, kuid tabas targa poliitikuna ära, et rong on lootusetult läinud. Jaruzelskil tulnuks niisugusel juhul tugineda partei vanameelsele tiivale ja see oleks tähendanud enesetappu. See oleks tähendanud ka Gorbatsovi reetmist, sest tema pidas N Liidus armutut võitlust just samasuguste vanameelsetega. Jaruzelskit peeti Gorbatsovi perestroika ja glasnosti kõige usinamaks õpilaseks Ida-Euroopas. Gorbatsov utsitas pidevalt Ida-Euroopat, et too kiirendusest maha ei jääks. Omavahelistes vestlustes väljendas Gorbatsov sügavat rahulolematust Honeckeri ja Ceausescu üle, kes ei tulnud uue kursiga kaasa.

Nagu Gorbatsov, uskus ka Jaruzelski võimalusse, et paindlikum kurss, opositsiooni kaasamine dialoogi, annab komparteile võimaluse säilitada oma juhtpositsioon ühiskonnas. Just sellest usust lähtudes nõustus Jaruzelski alustama Solidaarsusega ümarlauakõnelusi, kus vaieldi kuni väsimusest ümberkukkumiseni Poola tuleviku üle. Just nendel kõnelustel langetati kommunismi seisukohalt saatuslik otsus - korraldada Poolas esimesed vabad valimised Ida-Euroopas. Tegelikult olid valimised ainult poolvabad, sest kommunistid reserveerisid endale kindla arvu kohti Seimis. Kuid kõikide vabade kohtade jagamisel tegi Solidaarsus puhta töö, saades ülemkojas peaaegu kõik paigad. Valimisedu oli Solidaarsusele ootamatu, sest nad ei olnud sellega arvestanud. Valimised surusid opositsioonile pihku võimu, mida ta ei olnud veel valmis üle võtma. Kuid võtta tuli. Poola kommunistide auks tuleb ütelda, et nad möönsid kaotust läbi hammaste, kuid ikkagi möönsid. Jaruzelski oli sunnitud tõdema: "Valimistulemused on kohutavad."

Maailma mastaabis oli Solidaarsuse võit kõnekas - just sel ajal surusid kommunistid tankide abil veriselt maha üliõpilaste väljaastumise Pekingis Tiananmeni väljakul…

Ungari: ümbermatmisrevolutsioon

Pea igal Ida-Euroopa riigil oli lähiminevikus mõni hell koht, mille 80. aastate lõpu tormilised sündmused kiskusid lahti nagu armistunud haava. Ungaris oli selleks 56. aasta rahvaülestõus, millest vene tankid veriselt üle sõitsid. Ungari toonane peaminister Imre Nagy tegi ülestõusnutele suuri järeleandmisi, ja maksis selle eest eluga. Ennekuulmatu ülbus oli Nagy'i otsus viia Ungari välja Varssavi Lepingu Organisatsioonist ja kuulutada riik neutraalseks. Nagy arreteeriti ja hukati, 200 000 ungarlast põgenes Läände, Ungari etteotsa sai (ja jäi) Janos Kadar.

Ungarlased polnud aga oma kangelast unustanud. 1988 nõudsid üliõpilased Nagy'i korralikku ümbermatmist, kuid politsei peksis meelavaldused laiali. Aasta hiljem aga pidas politsei juba korda, et pidulik ümbermatmistseremoonia, millest võtsid osa mitmed Ungari kommunistlikud juhid, viisipäraselt sujuks. Tseremoonia, milles osales 200 000 inimest, kujunes võimsaks arveteõienduseks minevikuga ja valitseva olukorraga. Tagantjärele tark olles võib öelda, et tegemist ei olnud mitte Nagy'i ümbermatmisega, vaid temalt venelaste tääkide abil mantli haaranud Kadari eelmatustega: Kadar suri kolm nädalat hiljem, samal päeval kui Ungari Ülemkohus teatas Nagy'i täielikust rehabiliteerimisest.

Ida-Saksamaa: müürirevolutsioon

61. aastal ööpäevaga üles ehitatud Berliini müür oli külma sõja sümbol. See eraldas vaba maailma ja totalitaarsust. Sajad idasakslased kaotasid elu, üritades üle müüri, läbi müüri või müüri alt vabadusse põgeneda. Erich Honeckeri reziim oli N Liidule üdini sõnakuulelik, täites Moskva korraldusi saksa täpsusega. Gorbatsov saatis korduvalt Honeckerile signaale, et "perestroikaga" tuleb kaasa minna. Oktoobris Berliinis käies kuulis ta noorte idasakslaste skandeerimist: "Gorbie, aita meid!"

Tegelikult algas Berliini müüri murenemine Ungari otsusest võtta maha piiritõkked Austriaga. Tuhanded idasakslased ruttasid olukorda ära kasutama, hakates Ungari (kuhu minek oli lihtne) kaudu Läände tormama. Nendele lisandusid üleriigilised demonstratsioonid, mida juhtis opositsiooniline Uus Foorum. Parteisisene võimuvõitlus viis Honeckeri tagasiastumiseni. Sama teed läksid valitsus ja partei poliitbüroo.

Otsustava apsaka tegi propagandaseff Günter Schabowski. Pressikonverentsil uusi reisieeskirju selgitades luges ta seda dokumenti ette niivõrd segaselt, et inimestel jäi mulje, nagu võiks SDV-st Lääne-Saksamaale lahkuda kõigi piiriületuspunktide kaudu. Rahvahulgad valgusid Berliini müüri juurde. Piirivalvurid sattusid segadusse ja pühiti teelt. Osside tee tõotatud maale oli avatud.

Hiljem üritati nii Berliinis kui ka Moskvas jõuda selgusele, kuidas see juhtus, kuid niidi algust ei õnnestunudki leida. Gorbatsov, keda tabas Berliini müüri langemisest kuuldes sokk, sai sellest kiiresti üle. Sisimas oli ta juba mõnda aega uskunud, et Saksamaa taasühinemine on vaid aja küsimus.

Tsehhoslovakkia: Praha kevade jätkurevolutsioon

Kui Poola oli pannud põdema sõjaseisukorra kehtestamine 81. aastal ja Ungarile avaldas mõju 56. aasta ülestõusukatse, siis Tšehhoslovakkiasse löödi haav 68-ndal, mil nõukogude tankid lämmatasid nn Praha kevade. Rohkem kui miljoni inimese represseerimisega õnnestus see riik suruda kaheks aastakümneks Gustav Husaki jäiga kommunistliku reziimi alla, kuid rahva hinges elas alandus edasi.

Samal ajal oli 68. aasta inimesed nii ära hirmutanud, et nad ei uskunud vabanemisse isegi siis, kui Gorbatsovi perestroika oli N Liidus juba mitu head aastat käinud. Teisitimõtlemise liider ja inimõiguste liikumise Harta 77 algataja Vaclav Havel möönis veel 88. aastal nukralt, et vabadusmõtetele tuntakse küll vaikselt kaasa, kuid midagi konkreetset teha ei riskita.

Husaki reziim oli Honeckeri ja Ceausescu omade kõrval Ida-Euroopa jäigemaid. Gorbatsov pidi neid isiklikult muudatustele ärgitama. Paradoksaalsel kombel võib öelda, et Husaki-sugused nägid kõige paremini ette, mis juhtub kommunismiga siis, kui ohjad lõdvaks lasta. Sestap on mõistetav, miks Husak reageeris lausa hüsteeriliselt katsetele anda aus hinnang Praha kevade sündmustele - ülestunnistus, milleks Gorbatsov oli täiesti valmis.

Ometigi piisas leegi lahvatamiseks sädemest. Ida-Euroopa kontekstis sai selleks Berliini müüri langemine, Tsehhoslovakkias endas aga üliõpilaste suurmeeleavaldus, mille laialiajamiseks kasutas politsei jõudu. Järgmine samm oli opositsiooniliikumise Kodanike Foorum loomine, mille eesotsas seisis Vaclav Havel. Nüüd meenus inimestele Praha kevad ja Alexander Dubcek - mees, kes üritas juurutada "inimnäolist sotsialismi", kuid kes jäi rängalt süsteemi rataste vahele. Rahvas oli oma kunagise iidoli vahepeal täiesti ära unustanud. Nüüd tõstis rahvas Dubceki taas pjedestaalile. Havel ja Dubcek koos said Tsehhoslovakkia vabanemise maagilisteks sümboliteks - nii nagu oli sümboolne nende üheskoos juhitud kõnekoosolek Prahas Maagilise Laterna teatris 24. novembri õhtul.

Bulgaaria: paleerevolutsioon.

Bulgaariat rohkem kui 30 aastat valitsenud Todor Zivkov läks erru päev pärast Berliini müüri varisemist. Tegelikult on need kaks sündmust seotud vaid sümboolselt. Bulgaarias oli toimunud kõige ehtsam parteisisene paleepööre, kus kauaaegse kommunistliku liidri käest võttis võimu ära natuke vähem kauaaegne, "ainult" 20 aastat partei juhtivatel kohtadel olnud Petar Mladenov. Tõsise opositsiooni puudumist näitab fakt, et rahvas tervitas paleepööret nii eufooriliselt, nagu oleks Bulgaarias tõepoolest tulnud võimule tõelised demokraadid või vähemalt dissidendid. Mladenov juba tundis snitti: kuulutas välja mitmeparteisüsteemi, demokraatlikud vabadused ja vabad valimised.

Zivkovi Bulgaaria oli olnud kummaline nähtus. Ebameeldivasse valgusesse sattus see N Liidu 16. liiduvabariigiks hüütud riik 70. aastate lõpul, kui kurikuulsa "mürgivihmavarjuga" mõrvati Londonis dissident Georgi Markov. 81. aastal arvati Läänes päris tõsiselt, et Rooma paavstile tehtud atentaadikatse taga on bulgaarlased. Kõlasid ka süüdistused, et Bulgaaria on relvade ja narkootikumide salakaubitsemise transiitmaa.

80. aastate keskelt alates alustas Zivkov kurikuulsat türklaste assimileerimise kampaaniat: Bulgaarias elavaid türklasi (10% rahvastikust) sunniti võtma bulgaaria nimed. 89. aasta mais saatis Zivkov raevuhoos (julgevad korraldada näljastreiki!) riigist üleöö välja 300 000 türklast.

Kuid mitte see ei tekitanud bulgaarlastes nördimust. Vastasrinna idusid tuleb hoopis otsida keskkonnakaitseliikumisest Ecoglasnost, kes alustas proteste Doonau jõge palistavate Rumeenia keemiatehaste vastu. Tekkisid pinged ka Zivkovi ja talle muidu nii lojaalse ajakirjanduse (intelligentsi) vahel, kes julges juhti süüdistada onupojapoliitikas. See oli siiski piisav pinnas paleepöördeks: partei reformitiiva ja intelligentsi toetuse kaotanud Zivkov tõstis käed püsti.

Rumeenia: verine revolutsioon

Rumeenia liider Nicolae Ceausescu oli Läänes omandanud Nõukogude-vastase protestimehe kuulsuse, kes mitmetes rahvusvahelise elu küsimustes armastab Moskvaga vägikaigast vedada. Lääs oli nii vaimustatud, et näiteks Inglise kuninganna lõi ta Bathi suurristi rüütliks. See on kõrgeim austasu, mida välisriigi juhile saab anda.

80. aastate keeristormis oli aga Ceausescu muutunud idabloki kõige tagurlikumaks juhiks, Rumeenia füüreriks, nagu Gorbatsov teda eravestluses nimetas. Ceausescu oli Ida-Euroopa vanadest liidritest ainus, kes Poola sündmustest raevu sattus ja nõudis VLO vägede saatmist sellesse riiki - et "päästa sotsialism".

Ceausescu arvas, et Rumeenia on tal käpa all. Koos abikaasa Elena ja ülejäänud suguvõsaga oli ta usurpeerinud kõik kõrgemad võimutasandid. Salapolitsei Securitate oli SDV Stasi kõrval Ida-Euroopa võimsamaid. Piisas aga vaid väikesest kivikesest, et panna liikuma laviin, mis re¯iimi minema pühkis. Selleks kiviks olid veriselt maha surutud rahutused Temesvaris. Rahvamassid, kes vähemalt väliselt seni Ceausescule truud olid, pöördusid tema vastu. Suurel miitingul 21. detsembril üritas Ceausescu viimast korda inimesi enda poole võita, kuid olukord väljus täiesti kontrolli alt. Ei aidanud ka Securitate täpsuskütid ja tänavatele toodud tankid. Kokkupõrkeid küll oli, ja puhuti veriseid, kuid üsna pea ühinesid sõdurid rahvaga ja salapolitseinikud pugesid pakku. Ceausescu ja Elena üritasid end rahva kättemaksu eest kopteriga päästa, saadi aga varsti kätte ja hukati.

Kiiresti end Ceausescust distantseerinud kommunistid vahetasid osavalt värvi ja maailmavaadet, võitsid rahva sümpaatia ja võtsid võimu enda kätte.