| 16. september 2000 |
|
|
| S I S U K O R D |
|
|
|
Arvamused oodatud aadressil:
|
||
|
|
||
|
ARUTELU: |
|
KULTUUR: |
|
Ülejäänud lood leiad sisukorrast
www@postimees.ee
|
||
| 16. september 2000 |
|
Kolmas, otsustav katse Indrek Pertelsoni lähedased on veendunud, et ta läheb Sydneysse võitma. Millele toetub nende usk? |
| K A A N E L U G U |
|
Sooja südamega võitleja
29-aastane |
|
|
Priit Pullerits Lootused purunesid juba enne, kui kellaosutid avamatshi lõppu kuulutasid. Rassimine oli kestnud poolteist minutit, kui Rafal Kubacki, poolakast maailmameister, heite järel Indrek Pertelsonile peale kukkus. Kõksti! lõi 140-kilone raskus Eesti esijudokal hinge kinni. Või purunes ribi? - levisid kuuldused. Koguni kaks? Nii hullusti siiski ei läinud. Vaid roiete kinnituskoht sai muljuda. Ent sellest piisas, et Pertelson, Euroopa absoluutkaalu meister, rütmist välja lüüa. Kubacki tegi kolmandal minutil esimese ja 27 sekundit enne maadlusaja lõppu teise heite - judo keeli waza-ari - ning Eesti medalilootusel Atlanta olümpial enam matile asja polnud. Nüüd on 29-aastasel Pertelsonil uus võimalus. Ja taas on ootused kõrgel. Kuue päeva pärast võistlustulle astuvat raskekaallast nimetavad Eesti üheks suuremaks medalipretendendiks nii Eesti Olümpiakomitee president Tiit Nuudi kui Eesti Spordi Keskliidu aseesimees Mart Siimann. Ainult Pertelson ise hoiab madalat profiili, paludes end olümpia eel intervjuudest säästa. Kurvad mälestused Põhjus pole selles, nagu kummitaks teda hirm oma Sydney-esinemist ära sõnuda. Ehkki fiasko, mis tabas teda ühe medalisoosikuna neli aastat tagasi Atlantas, meenutas paratamatult tema olümpiadebüüti 1992. aastal Barcelonas. Ka toona astus ta tatamile suurte lootustega, kahekordse Euroopa juunioride meistrina, ent pidi juba esimeses kohtumises kaotusevalu tundma. Tõsi, Barcelonas õnnestus tal lõpuks viiendaks tulla. Sest tundmatu inglane Ray Stevens, kellele ta avaringis paarikümne sekundiga alla jäi, jõudis kõigi üllatuseks finaali ning avas niiviisi Pertelsonile ukse lohutusringi. Põhjus, miks Pertelson Sydney eel ajakirjanikud «kuivale» jätab, on Eesti judokoondise peatreeneri Aavo Põhjala sõnul vajadus energiat säästa ja aasta, täpsemini, nelja viimase aasta tähtsaimale võistlusele keskenduda. («Pärast olümpiat, palun väga, küsige, palju tahate - kui siis veel huvi on,» lubab Pertelson lõbusal häälel telefonis.) «Sydney nimel on tööd tehtud ja vaeva nähtud,» ütleb Põhjala, kes on Pertelsoni treeninud 15 aastat, «Sydney on olnud meile verstapost.» Olümpia nimel otsustasid nad loobuda isegi maikuistest EM-võistlustest. Sydney-pilet oli Pertelsonil nagunii taskus - tänu hõbemedalile mullusügiseselt MMilt Inglismaal Birminghamis. Ometi võinuks too jõuproov lõppeda palju traagilisemalt ehk nagu Pertelson ise on öelnud: lõpetada minu pudrusöömise sel planeedil. Kukkumine surmasuhu Birminghami MM oli ühtlasi võistlus, mis tähistas eelmise hooaja lõppu. Paraku algas sellele järgnenud olümpiaettevalmistus tõsise kaelatrauma ravimisega. Esimeses MM-matshis Venemaa mehe Tamerlan Tmenoviga maandus Pertelson pea peale. Pilt lõi silme ees mustvalgeks, mäletab Põhjala hoolealuse ütlemist. Appikutsutud Belgia koondise kiropraktik väänas Pertelsoni pead ühele poole, siis teisele poole - raks, raks, raks, käis kaelast läbi -, ja värvid tulid tagasi. Kõigele vaatamata suutis ta kohtumise võita ja lõpuks koguni finaali jõuda.
«Kui meil oleks arst kaasas olnud, oleks ta Indrekul võibolla edasivõistlemise ära keelanud,» meenutab Põhjala. «Tollal ei osanud keegi arvata, kui tõsine see trauma on.» Õnnetuse tagajärjed ilmnesid alles pärast koju naasmist, kui Pertelsoni käsi hakkas pakitsema. Doktor Rein Jalak pani diagnoosi: kaelalüli vaheketas on kahjustatud ja nihkunud koeosad ärritavad närvijuuri. Nüüd, tagantjärele, teab ka Pertelsoni abikaasa Marge, et mehe vigastus võinuks muuta kogu nende elu. «Selline trauma võib invaliidistada,» lausub 29-aastane Marge Pertelson. «Veidi altpoolt kaelalülisid vigastades võib halvatuks jääda.» Pertelsonil läks õnneks. Isegi topeltõnneks: kael sai terveks operatsioonita. Kolm kuud soojendamist ja taastusharjutusi aitas. «Minusuguse massiga mees pääses tõesti kergelt,» tunnistas Pertelson jaanuari lõpus Õhtulehele. Viimaks sai hakata Sydney olümpia nimel vormi koguma. Pingutus koos naisega Pealtnäha - aga ainult pealtnäha - pole vahet, kas ees ootab olümpia, MM või EM. Pertelson valmistub igaks võistluseks täie tõsidusega, kinnitavad nii tema pereliikmed kui Põhjala. «Indrek on maksimalist, läheb alati andma endast parimat,» lausub ema Maarja Pertelson. «Ta ei lähe kunagi 5. või 10. koha peale võistlema.» Seda, et olümpiaettevalmistus erineb siiski varasematest hooaegadest, on saanud juba talve lõpust saadik kõige rohkem tunda Pertelsoni abikaasa. Ühest treeninglaagrist tulek ja teise minek jättis neile suvel vaid kaks nädalat, mil koos olla - ja neidki nädalaid sisustasid mehe jalgpalli- või rannavollemängud. «Ta on rohkem kodunt ära kui kodus olnud,» lausub Marge Pertelson. Seetõttu on pooleteiseaastase poja Marcuse kasvatamine jäänud peaasjalikult vaid naise kohustuseks. Aga ta ei kurda. Endise laskesportlasena, kes on lõpetanud Eesti Spordigümnaasiumi - seal ta tulevase mehega tuttavaks saigi, kuigi lähedasem suhtlus tekkis alles hiljem -, saab ta aru, et ainuüksi kodumatil harjutades tippu ei jõua. Jah, tunnistab Marge Pertelson, mõnikord tunnevad nad pojaga isast suurt puudust, kuid lisab: «Peame pingutama ühise eesmärgi nimel.» Indrek Pertelson on selle nimel, et heidelda Sydneys medalite eest, rassinud ja pingutanud läbi treeninglaagrite kadalipu. Ja kontrollinud oma valmisolekut üksikutel MK-etappidel. Olümpiavormi teritamine läks lahti juuni algul Itaalias, kus nii Pertelson kui Eesti teine olümpiajudoka Aleksei Budõlin alistasid kõik vastased ning tõid 45 riigi konkurentsis Eesti kolmandaks. Partnerite otsing Järgmise treeningumahvi järele sõitis Pertelson juuli hakul Barcelonasse. Mullu võttis ta sinna laagrisse ka naise ja 5-kuuse pisipoja kaasa - et perega koos olla ja tatamil higistamisse vaheldust tuua -, ent sedapuhku jäid nad koju. Perekonna «konsiilium» lihtsalt otsustas nii. «Eelmine aasta oli poiss nõus vankris istuma,» selgitab Marge Pertelson, «aga nüüd on raskemas eas, tahab iseseisvalt tegutseda.» Ega laagrid raskuselt võistlustele palju alla jäägi. Maadlustreening toimub kaks korda päevas, kaks tundi korraga. Ühe treeningkorraga tuleb pidada umbes tosin matshi, päeva jooksul seega ligi veerandsada. Tõsi, ega seal kõrvaltvaatajale midagi huvitavat pole. «Mehed matil suurt midagi ei tee,» kirjeldab Põhjala, «põhimõtteliselt niisama tammuvad. Keegi ei näita, milleks ta parajasti valmis on. Üldiselt tunnevad kõik mehed teineteist niigi hästi, sest nad on ju aastaid koos maadelnud. Midagi üllatavat sealt välja ei tule ja midagi uut juurde ei õpi.» Milleks siis kauged treeningkogunemised? Laagrite eesmärk on saada treeningupartnereid, sest Eestis oleks Pertelsonil rinda pista üksnes poolraskekaallase Martin Padariga, kes oma kaalus esimesena olümpiakohast ilma jäi. Rahvusvahelistes laagrites, kuhu koguneb ligi pool tuhat judokat, on neid rohkem valida, keda treeningul loopida. («Või loobivad nemad sind - ega seal papist poisse ole,» lisab Põhjala.) 112-kilosele Pertelsonile on väärt sparringupartneriks just alla-saja-kilo-mehed. Kuna enamik tema konkurente kaalub 125-140 kg, peab ta üritama endast raskemaid mehi lüüa kiirusega. Seda saab aga kõige paremini lihvida just endast kergemate vastaste peal. Kuigi laagrid on kurnavad, jättes treeningute vahepeal mahti vaid süüa ja magada, on nad tüki jagu inimlikumad kui NSV Liidu koondise päevil. Nüüd piirduvad treeningkogunemised nädala-pooleteisega, toona venisid aga 21 päevani. «Nii pikalt hakkab ajudele käima,» tunnistab 43-aastane Põhjala. «Oled ühes kohas, ühed-samad näod on kogu aeg ees ja müttad muudkui samade meestega.» Jooks läbi öö Ent koormuste poolest pole praegusajalgi hõlpu loota. Juuli teises laagris Prantsusmaal Aixen-Provence’is, kus hiigelsaalis puudus liiati õhukonditsioneer, kummutasid mehed treeningu jooksul kuni kolm liitrit vett. Tõstsid jõuruumis nii palju kangi, et kogunes tonne paras vagunitäis, ütleb Põhjala. Mõni ime siis, kui pärast harjutamist olid riided nii läbi higistatud, et vääna vett välja. Need lühikesed vahepõiked koju, mil Marge Pertelsoni sõnul jätkus aega üksnes selleks, et mehe pesu puhtaks pesta, möödusid samuti olümpia tähe all. Video abil sai vaagida taktikat ja saalis voolida tehnikat. Marge Pertelson mäletab hilisõhtut nende uues kahekorruselises majas Tallinna lähedal Sakus, mil väljas pladistas vihma, kuid mees otsustas ikkagi kell 11 jooksma minna. «Kohalikud olid kohkunud, et kes see pimedas ringi silkab,» räägib ta. «Mulle on ka täiesti mõistetamatu, miks peab keset ööd jooksma minema. Aga kui Indrek midagi otsustab, siis ta teeb selle ära.» Viimase Sydney-eelse treeninglaagri pidas Pertelson augusti algul Valgevenes Minskis. Varem käis ta Venemaal Podolskis, aga Põhjala väitel on sealmail hakatud röövima - «hind ja kvaliteet pole vastavuses, nad tahavad meilt Venemaal koorida mitu nahka». Paraku polnud Minskiski sedakorda kõige mugavam. Nimelt: pooles linnas polnud sooja vett. Hotellis kohtas prussakaid (aga mitte nii massiliselt nagu Venemaal, kinnitab Põhjala). Hea seegi, et kõhuhädad kallale ei tulnud. «Võibolla seepärast, et oleme Venemaa kooli läbi käinud,» oletab Põhjala. «Aga näiteks soomlastel, niipea kui nad mõne teise riigi toitu saavad, läheb kõht kohe lahti.» Testid, mida doktor Jalak pärast Minski laagrit Eestis tegi, näitasid Pertelsoni väsimust. Ent nii see pidigi olema. Kui vere ja südametegevuse näidud räägiks vastupidist, tähendanuks see treeningute läbikukkumist. Ka Pertelsoni 28-aastane õde Jaanika, kes on Tartu Ülikoolis taastusravi resident ning tegi vahetult enne venna Sydneysse sõitu talle massaazhi, tunnistab: «Indreku lihased on pehmed. See näitab, et ta on rahulik ja heas vormis.» Keelatud teema Nii nagu Pertelson ei aruta teemat «minu soovid ja võimalused olümpial» ajakirjandusega, pole ta seda küsimust üles võtnud ka kodustega. Ometi on kõik tema lähedased veendunud, et seekord peab tal minema paremini kui kahel eelmisel olümpial. «Ma arvan, et ta läheb ikka kulla peale välja, vorm on ju hea,» ütleb isa Ants Pertelson, keda teised pereliikmed nimetavad Indreku suureks innustajaks ja eeskujuks. Treener Põhjalasse süstib optimismi asjaolu, et mullusügiseseks MMiks valmistus Pertelson samasuguse plaani järgi nagu tänavu Sydney olümpiakski. Tookord päädis ettevalmistus finaali pääsuga. Nüüd jääb Austraalias vaid hoolitseda, et hoolealune etteastet oodates üle ei küpseks. Teisisõnu: mõtted tuleb viia olümpiaturniirilt eemale. Atlanta katastroofi kirjutab Põhjala just selle arvele, et enne starti jäi liiga palju sisutühja aega, mil nii Pertelson kui paljud teisedki Eesti sportlased läbi põlesid. Selleks, et judoturniir ei hakkaks asjatult hargnema Pertelsoni peas, vaid kulmineeruks sedapuhku ikkagi matil, kõlbab Austraalias ka kalalkäik.
Kui palju Indrek Pertelsoni ema mälu ka ei pinguta, suudab ta meenutada vaid ühte juhtumit, mil poeg on oma jonni näidanud. See oli siis, kui arstid opereerisid 5-aastasel Indrekul adenoide. Sidusid poisi jalad, käed ja pea pingi külge ning tegid oma lõikustöö ära. «Pärast seda ei rääkinud Indrek meiega mitu päeva,» meenutab ema Maarja Pertelson. «Sest arvas, et tema suhtes on tarvitatud vägivalda.» Rohkem pole Indrek Pertelson oma kibestumisi elus välja näidanud. Isegi kaotuste puhul. Ta oskab läbikukkumised vaikselt alla neelata ega ruineeri sellega lähedasi. Terve vaim, visa hing ja soe süda - need on sõnad, millega pereliikmed teda iseloomustavad. Isa Ants Pertelson mäletab, kuidas omal ajal hakkas pere söögilaualt kaduma suhkur ja leib. Selge, taipas ta peagi - need läksid hobusele. Ratsutamine oli suusatamise ja ujumise, samuti malemängu ja balleti kõrval üks alasid, millega tulevane judoka lapsepõlves tegeles. Indrek Pertelsoni hoolitsust on saanud korduvalt tunda ka temast aasta noorem õde Jaanika. Vend kaitses teda ulakate poiste eest plikaeas, ja kaitseb nüüdki. «Vahel olen näinud tema kaitsereaktsiooni, et see siin on minu väiksem õde,» tunnistab Jaanika Pertelson. Ent suurim hoolitsus langeb abikaasa Marge ja pisipoja Marcuse osaks, kinnitab ema Maarja Pertelson. «Indrek jumaldab oma naist ja last,» ütleb ta. «Ta ei häbene näidata oma tundeid nagu enamik eestlasi. Kui tal tundepuhang peale tuleb, võib ta iga hetk anda naisele ja lapsele musi ja neid kallistada.» Poja selline südamesoojus teebki emale kõige rohkem rõõmu. Erinevalt Eesti esijudoka pöidlahoidjaist ei ole talle esmatähtis, et poeg võidaks Sydneys ilmtingimata medali. Tema hindab seda, et tänu spordile on Indrek Pertelsonist saanud tubli inimene.
Priit Pullerits
© Postimees 2000
|
|
|
|
|
| |||
| |
K A A N E L U G U
P E R S P E K T I I V
K A K S I K E L U
A R U T E L U
N O O R T E E L U
E E S T I N I M E D
T E R V I S
R E I S
|
|
K U L T U U R
Kõik teed viivad Hiinasse...
K U L T U U R
K U L T U U R
P L A A D I D
R A A M A T U D
|
|
esilehele © Postimees 2000
| |||
| 16. september 2000 |
|
Stopp harimatuse võidukäigule Kõik rumalad otsused, isegi see, kellele mehele minna, näitavad hariduse puudujääke, väidab sotsioloogiaprofessor Ülo Vooglaid vestluses Arteri ajakirjaniku Valner Valmega. |
| A R U T E L U |
| Professor Ülo Vooglaid põgenes Tallinnast maale elama, seal puutub ta harimatusega vähem kokku kui linnas, kus kokkulepped ei kehti ja tehakse valesid otsuseid. |
|
|
Tean teie teravalt kriitilist suhtumist Eesti haridusellu, seega küsin lihtsalt: kus ja kellel jääb haridust enim puudu? Kui Eesti meedia ja haridustegelased räägivad haridusest, räägivad nad koolist, aga kool ja haridus on kaks eri asja. Kool kui nähtus ei anna haridust. Ehkki tal on haridussüsteemis oluline koht. Isegi kui õppeprogrammid oleksid koostatud nii, et õpilaste teadmised kujunevad süsteemseks ja kaasaegseks, ei koosne haridus ainult teadmistest. Lisaks teadmistele on inimesel vaja oskusi, kogemusi, aru saada põhjustest, seostest, mõista teisi inimesi. Enim haridust jääb puudu haridusest rääkimisel, ja siin ei ole süüta ka meedia. Üldharidus on ainult hariduse nurgakivi, aga sageli logiseb Eesti keskkoolilõpetajal ka see kivi. Kas lugu on tõesti nii masendav? Kool peab andma võime õppida läbi elu. Iga hetk võib olla õpetusliku väärtusega. Haridus ei ole fenomen, mida saab anda või võtta, osta või müüa. Haridus on ühiskonna ja kultuuri funktsioon, objektiivne kaassõltuvus süsteemist, kus elame. Masendav on seis siis, kui inimesel jääb vajaka alusharidusest, mida omandatakse enne kooli - see on tähtsaim osa haridusest üldse. Emakeel, mina ja meie, ilus ja inetu, kohane ja kohatu, suhtlemine, see peab olema selge enne kooli. Teadmistega pole suurt miskit peale hakata, kui ei oska neid kasutada, kui ei oska käituda ja otsustada. Jah. Haridus kui protsess on ju elukestev sündmuste jada valmisolekuteks. Milleks on vaja valmis olla? Targalt käitumiseks kõigil puhkudel, kui on vaja arukalt otsustada. Kuidas käituda koolis ja tööl, kuidas ja kellele tuleks mehele minna, millal minna peole ja millal mitte minna - kõik rumalad otsused neis küsimustes näitavad hariduse puudujääke. Kool üldiselt seda ei õpeta, kuidas elus toime tulla. Nii et ta ei peagi seda tegema, inimene õppigu ise oma vigadest? Ent elu suurim traagika on ju see, et aega ei saa tagasi kerida nagu filmi videomakis. Hariduse kui nähtuse karakteristikud on teadmised ja oskused, olek ja käitumine, mineviku tundmine ja tuleviku aimamine. Kool seda tõepoolest kõike ei võimalda ega saagi anda. Miks tehakse elus valesid otsuseid? Sest teadmised ilma oskusteta pole palju väärt. Aga siia on juurde tarvis veel kolmandat mõõdet: arusaamist. Inimene teab, oskab, aga ei saa aru seostest, kuidas tema teod mõjutavad edasist elu. Sel juhul võib inimene teha professionaalseid sigadusi. Üldhariduskool annab võime käia lahtiste silmade ja kõrvadega läbi elu. Et end rakendada, selleks on vaja nii erialast, kutsealast kui ametialast haridust. Viimane puudub Eestis! Seda võib kohata ainult eraõiguslikes kõrgkoolides. Olen rääkinud riiklike ülikoolide rektoritega, nad ei saa minust aru. Kas Eesti riiklikud ülikoolid jagavad tõesti üksnes abstraktset teavet? Kui inimene lõpetab mingi õppeasutuse, siis peab ta suutma omandatud teadmisi ja oskusi kasutada, pakkuma kellelegi teenust, korrastama keskkonda. Kui inimene seda ei suuda, milleks ta siis üldse ülikoolis õppis? Peale selle peab inimene asjatundlikult osalema ühiskondlikus ja kultuurilises elus. Meie ülikoolide lõpetajad peavad ametialast ettevalmistust omandama alles töötades. Kõik gümnaasiumi lõpetajad ei pea minema ülikooli, kõigil elualadel pole kõrgharidust tarvis. Loomulikult mitte. Aga meie üldhariduskoolid on selgelt orienteeritud ettevalmistuseks ülikooli. Kuid kõik ei taha minna, kõik ei pääse ülikooli, kõik ei saa seda endale lubada. Meil aga käsitletakse kõrgkoolist väljajäämist jõleda juhtumina. Noorel endal silmad häbi täis, koolil halb sissesaamisprotsent. No mis jutt see on? Mis riigis me elame! Kõrgharidus võibolla devalveeruks, kui kõik noored ülikoolis õpiksid. Teiseks pole müüjal või bussikontrolöril tingimata tarvis kõrgharidust ja selle mitteomamist ei saa inimestele pahaks panna. Kahjuks on Eesti hariduspoliitika mäda. Üks näide. Riigikogu võttis vastu rakenduslike kõrgkoolide seaduse, mis reguleerib ainult keskastme kõrgkoole ehk endisi tehnikume. Kas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetaja ei pea siis kogutud teadmisi ja oskusi rakendama? Kas arst ei pea rakendama? Kuna ma omal ajal Riigikogus selliseid lollusi takistada ei suutnud, ei suutnud ma jagada ka kaasvastutust lolluste eest. Seetõttu lahkusin parlamendist. Igal saadikul on formaalne õigus vajutada iga värvi nuppudele, aga tal ei ole hääletamiseks moraalset õigust, kui ta ei saa aru, mida tema otsus kaasa toob. Formaalselt võib olulisel positsioonil istuv inimene olla isegi haritud. Segi ei tasu ajada mõisteid «haridus» ja «haritus». Vene keeles ei aja neid mõisteid keegi segi. «Obrazovanije» on protsess ja «obrazovannost» on tulemus. Haritust ei saavuta siis ju keegi, kui haridus kestab kogu elu. Ja elu toob üha rohkem valikuid, mistõttu on vaja järjest keerukamat haridust. Inimene oskab ehk vahet teha heal ja halval. Aga valdav enamik valikuid tuleb teha olukorras, kus on valida hea ja hea vahel või kahe halva vahel. Siis satub inimene raskustesse. Olen näiteks märganud, et suur osa Eesti poliitikutest ei ole otsustusvõimelised ega suuda hinnata olukordi adekvaatselt, sest neil puudub vastav ettevalmistus - kui metalliasjatundjast insener otsustab haridusküsimuste üle, võivad käima minna pöördumatud protsessid. Nii et demokraatia meie riigis ei toimi? Tuleks ehk hoopis kutsuda kokku õpetatud meeste nõukogu, kes otsustaks rahvasaadikute asemel. Igal kodanikul on põhiseaduse järgi võrdne õigus osaleda valimistel ja riigiasjus. Aga elanikkond ei ole piisavalt haritud, et kasutada oma õigusi. Kes vastutab selle eest, et meie poliitika ei ole enam usaldusväärne? Nüüd tekib jube pilt, kus rumalad valivad rumalaid ehk siis, et ühiskond on tervikuna väheharitud. Näete väljapääsu? President Meri küsis kevadel: miks on meie hoog raugenud? Ilmselt tuleks tõesti kutsuda kokku haritud inimesed, kes on võimelised oma peas riiki kui tervikut kandma, kes fikseeriksid põhjused, miks on Eesti hariduselu, majandus ja muud eluvaldkonnad paigale tammuma jäänud. Kõik jääbki nii, kui ei ole vajadust olla haritud. Sageli käiakse ülikoolis diplomi pärast. Eesti ei kuulu enam nende maade hulka, mille kohta võiks öelda, et elanikkond on haritud ja tööjõu kvaliteet kõrge. Harimatuse tagajärg on matslus, aga seda sõna on eestlased enda puhul alati enesestmõistetavaks pidanud. Matslikult käituda on sama vabandatav kui jääl libiseda. Kultuurrahvaste hulka me sellisena ei sobi. Mõni aasta tagasi võttis Riigikogu vastu avaliku teenistuse seaduse, mille järgi riigiametnikelt ei tohi nõuda ametialast ettevalmistust. Koshmaar! Kui ametnikele loota ei saa, siis mida võiks iga inimene teha Eesti hariduselu edendamiseks? Teha endale kõigepealt selgeks, mis on haridus. Kuidas haridus seondub informeerituse ja otsustamisega. Eelkõige on haridus kõlbeline probleem, inimene peab endale selgeks tegema, et tal pole õigust otsustada asjade üle, milles ta ei orienteeru. Pea suu ja õpi! Teiseks: kool on hariduse oluline osa, aga mitte kogu hariduselu. Raamatukogud, kino, teater, kirik, reisimine, muusika, suhtlemine, massikommunikatsioon aitavad kujuneda harituks ja säilida harituna. Vahetut kogemust ei asenda miski.
Väljavõtteid
© Postimees 2000
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
Kuidas õppides terveks jääda Mis salapärane haigus see on, mis algklassilastel puusad, põlved ja hüppeliigesed, vahel aga seljagi valutama paneb? |
| M E E D I A |
|
Vale rüht kisub keha kõveraks |
|
Arstide nõuandeid • Lapse jalanõud olgu mugavad: kõrge ja kinnise kannakapiga, mis jalga toestab, ning pooljäiga tallaga. Kontsa kõrgus olgu kaks sentimeetrit. • Kui lapsel on tallavõlv lamenenud või liiga kõrge, tuleb kanda kõikide jalatsite sees tallatugesid ja teha jalaharjutusi. • Tool ja laud peavad olema kasvukohased, nii et laps oleks laua taga sirge, jalad toetuksid täistallaga maha ja küünarnukid vabalt lauale. • Tool olgu seljatoega, laud sirge servaga. Vajadusel tuleb jalgade või istumise alla seada kõrgendus. • 60-vatise pirniga laualamp olgu vasakul, töötades peab põlema ka üldvalgusti. • Silmad olgu raamatust või arvutist 30-40 sentimeetri kaugusel. • Arvutiga töötades tuleks vähemalt iga veerand tunni tagant silmi puhata, lugedes poole tunni tagant. • Laps kandku seljakotti või ranitsat - siis on õlad taga ja raskus jaotub õlgadele võrdselt.
|
|
|
Annika Alasoo Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetanud Krista Soobiku poegi kummitavad imelikud hädad. 8-aastane Johannes ja 7-aastane Miikael on mitu korda kurtnud, et ei saa öösiti hästi magada. Põhjus on selles, et jalad valutavad. Mida teha? «Siis olen teinud sooje jalavanne ja masseerinud - mõnikord väsid ise enne ära, kui valu järele annab,» ütleb Soobik. Arstiks õppinuna ei kahtlusta ta teab mis hullu tõbe. Asi on ülekoormuses, oletab ta. «Eriti lööb valu välja siis, kui poisid on käinud mõne sõbra sünnipäeval: seal joostakse, müratakse ja lapsi on palju koos,» jagab Soobik oma tähelepanekuid. Ta soostub, et jalavalude põhjuseks võib olla ka vilets jalanõu, sest kõige kallimaid - loodetavasti ka parimaid jalavarje - ta osta ei saa. Elva haigla ortopeediakeskuse ortopeed Helli Kelk aga otsib valude põhjust kõigepealt just viltu vajunud tallavõlvist. «Ma võtan oma abilise lähemale, on julgem,» ütleb Kelk ja veeretab ruuminurgast välja skelettmehe Stani. Stani pöida mudides näitab Kelk, kuidas lampjalg - lamenenud tallavõlv - ajab terve keha ühele poole ja õõspöid - liiga kõrge võlv - teisele poole viltu. Mõlemal juhul on abi võimlemisharjutustest ja võlvitoega jalanõudest: jalats olgu hästi vormitud, tagant kõva kapiga, kuid siiski painduva tallaga. Ei suss ega platvormking pole jalale head, lausub ta. Viltune keha koormab liigese üht poolt rohkem kui teist, õrnad liigeskõhred hakkavad niimoodi kuluma ja sealt need valud tulevadki. Muide, tallavõlvi hädasid on tervelt 60 protsendil inimestest. Rikutud keha Jalgadel me seisame, kuid kogu konstruktsiooni hoiab koos siiski selg. Kui palju ilusa rühiga inimesi te teate? Mulle meenub üks, alla viiekümnene naine, keda ema õpetas raamat pea peal rühti harjutama. Minu meelest ei unusta ta kuningannalikku hoiakut iialgi - ju on see siis veres - ja seljavalu pole ta küll kurtnud. Kuid pole miskit lihtsamat, kui näiteks diivanilaua taga poolviltu küürutades ja lugedes-kirjutades keha tugi lootuselt ära rikkuda. Tartu tervisekaitsetalituse vaneminspektor Jelena Tammeorg peab lapsele lauda valides kõige olulisemaks, et see oleks kasvukohane. Selge see, et vanemad ei osta igal aastal uut mööblit, kuid olemasolev tuleb mugavaks sättida. Tänavu Miina Härma gümnaasiumi esimesse klassi läinud Juuli Puusepp sai päranduseks ema omaaegse koolilaua, mille jalad on lühemaks saetud - tõsi küll, toona kasutati lauda kirjutusmasina alusena. Juuli jalad toetuvad ilusti täistallaga põrandale ja küünarnukid vabalt lauaplaadile. Kui aga laud on lapsele kõrge, saab tooli kõrgemaks seada või pingikese jalge alla panna. Jalad ei või ka rippuda, sest nii surub jala oma raskus veresooned kinni. Tagajärg: jalad surevad ära. «Hea laud ja tool on need, mis on lapsele mugavad,» ütleb Tammeorg, kuid soovitab vanematel siiski jälgida, et laps poleks istudes küürus ega viltu. Paraja kõrgusega tool ja sirge lauaserv seavad lapse iseenesest õigesse, see tähendab sirgeselgsesse asendisse. Ümmargune laud aga kisub õppuri kiiva. Õppimine kõhuli Võib arvata, et Tartu Tamme gümnaasiumi viienda klassi õpilane Miina Prikk sai selja vildakaks samuti halvasti istudes. Igatahes jõudis arst asjale jälile ja soovitas neiul kõhuli olles lugeda. Niimoodi tulevad seljale õiged kumerused sisse: õlad taha, rind ette, kõht sisse. Miina on arsti soovitusi edasi arendanud ja isegi joonistab põrandal - jõupaber vaibale ja värvipurgid kõrvale. Tõsi, siis tuleks ka põrandalamp maha tuua, sest üldvalgustusest jääb peenema töö jaoks väheseks. Laualamp olgu vasakul, et paremakäeline kirjutades tööd ei varjaks, ning 60-vatise elektripirni valgusest piisab. Tammeorg soovitab lapse toa teha heleda, et oleks valgem. Ka telerit vaadates - mitte lähemalt kui kaks ja pool meetrit - tuleb üldvalgusti põlema jätta, samuti arvuti taga töötades. Ent teler ja arvuti teevad Tammeoru murelikuks, sest lapsed kipuvad mõlemasse ära uppuma, kuid silmadele pole see hea. Viienda klassi laps võiks matemaatikaülesandeid lahendada vaid veerand tundi järjest, siis peaks silmi puhkama. Ja muidugi selga sirutama.
Helli Kelk , Elva haigla ortopeediakeskuse ortopeed Et areneda, vajab kasvav inimene nii vaimset kui kehalist koormust. On võtmepiirkonnad, mis võivad vale koormuse puhul kahju saada - puusad, põlved ja hüppeliigesed. Luud kasvavad kiiremini kui lihased ja nii jäävad need piirkonnad lihaste kaitseta. Vanemad võiksid vahetevahel last selja tagant vaadata: milline on lapse kehahoid, kuidas ta liigub, kuidas istub. Seletamatute valude põhjus võib olla just halb rüht. Ebaühtlaselt koormatud liigeste kõhred kuluvad ning tekib haigus, osteokondroos. 30 protsendil neist, kel on tallavõlviprobleemid, esineb ka põlvevalusid. Niipea kui inimene püsti hakkas käima, tekkisid tal seljaprobleemid. On oluline, et ka väike inimene oskaks end jälgida ja aeg-ajalt oma rühti kontrolliks. Kui inimene vajub kühmu, suureneb surve lülide eesservale ja lülide vahekettad õhenevad. Nii jäävad kitsamaks need pilud, kust närvijuur välja tuleb ja närv on pidevalt ärritatud. Seetõttu on häiritud ka lihase töö ning lihas ei jõua selga püsti hoida. Abi on massaazhist, mis lõõgastab, ja võimlemisest, mis lihast treenib. Kehva rühi raviks kasutatakse rühibandaazhi. Need on nagu traksid. Samamoodi on hea kanda seljakotti, mis selja sirgeks tõmbab, kuid kott ei tohi ülearu raske olla. Üleõlakott tekitab omakorda rühivigu. Kuigi kehalise kasvatuse normid võivad mõnele lapsele üle jõu käia, ei maksaks siiski kehalisest kasvatusest kõrvale hoida. Liikumine parandab rühti. Loodetavasti teevad õpetajad vahet, kes kui palju norme jõuab täita, sest suur koormus võib arengut vales suunas mõjutada. Võimlemine võiks olla lapse elu üheks osaks, nii et laps lausa ootaks võimlemistundi. Praegu on ju tõeline kehakultuse aeg, seda võiks enda heaks ära kasutada.
© Postimees 2000
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
Kaaslasteks raadio kaudu Milline seiklusteahel käivitub siis, kui lasete eetrisse tutvumiskuulutuse? |
| N O O R T E E L U |
|
Kuhu tutvumiskuulutust panna?
Raadio Sky Plus (Tallinn) Kuulutuse mahahõikamine: poole tunni jooksul üks kord. Hind: esimesed 10 sekundit tasuta, edasi 100 krooni minut pluss kaugekõnemaksumus.
Tartu Raadio Kuulutuse mahahõikamine: laupäevaõhtuti kell 18 on otse-eetris tutvumissaade «Saame kokku». Hind: kohaliku kõne maks (Tartu piires).
Raadio Võru Ring Kuulutuse mahahõikamine: soovitud ajal kolm korda. Hind: 40 krooni pluss kaugekõnemaksumus.
Soovitusi raadiosse tutvumiskuulutuse panijale
• Lõuna- ja Kagu-Eestis tasub kaaslaste otsimisel abiks võtta Raadio Võru Ring, mis avaldab tutvumiskuulutusi hommikust õhtuni. Tartu Raadios on tutvumissaade laupäevaõhtuti. Tallinna seltskonnaotsijate lemmikkanal on Sky Plus. • Enne raadiosse helistamist tasub kuulutuse tekst hoolsalt läbi mõelda ja kirja panna. Esinenud on juhuseid, kui Võru Ring laseb helistaja otse eetrisse. Kuulutuse tõhusus sõltub aga selle selgusest ja efektsusest. • Kuulutuse tekst olgu lühike, lihtne ja rabav. Mida lihtsam sõnum, seda rohkem helistajaid. Eriti palju kõnesid toob abiellumissoov, vähemasti poole rohkem kui jutud reisimisest. • Kuulutusse ei tasu panna mingeid piiranguid. Sobiva vanuse, koha ja aja saab määrata hilisemas telefonikõnes. • Telefoninumbri andmisel raadiosse on kasulik anda EMT Simpeli number, mis tagab anonüümsuse.
|
|
|
Aive Antsov Kes see hull paneb suvel raadiosse kuulutuse, et kolm vallatut tüdrukut tahavad teha suusahüppeid? Ega see nii hull mõte olegi - kui ikka siiralt soovida, et keegi kuulutusele vastaks. Siinkirjutajale ja kahele tartlannale, 21-aastasele matemaatikatudengile Ille Sutile ja 23-aastasele majanduse kõrgharidusega Kaire Taimrele ei tulnud noorsandidest helistajaist puudu. Risk Võru Ringi raadio kaudu külalisi kutsuda tasus vähemasti sedapuhku priskelt ära: kõht sai grillvorstidest täis. Ega enamat oskakski tahta. Selge see, et raadiokuulutuse abil vaevalt elukaaslase leiab, ja kes teda raadio kaudu tõemeeli otsikski. Aga argihallust raputada ja elurutiini vürtsitada võib seeläbi küll. Jaguma peab vaid söakust, et Sky Plusi, Võru Ringi või Tartu Raadio eetris endast teada anda. Huvilistele julgustuseks: ega igale helistajale pea kohe aadressi ja armastust avaldama. Pange end vaid seikluseks valmis. Kõlvatud tüübid Kui Ille Sutile ja Kaire Taimrele sulnil reede- või laupäevaõhtul külla minna, ootab tihti ees kari kontvõõraid, kes on kohale saabunud raadiokuulutuse peale. Nende seas on nii karvaseid ja sulelisi Audide ning Mercedetega kui ka maalt ja hobusega mehi, ühistunnuseks see, et enamikul grillivorstid ja veinipudel näpu otsas. Huvitav, kui mitu noormeest raadiokuulutuse peale õhtu jooksul läbi astub? Reede õhtul helistab ühe kuulutuse peale Võru raadios vähemalt kümmekond Võru, Põlva, Kanepi, Antsla ja Krootuse noorsandi. Igatahes palju rohkem, kui Suti või Taimre õu neid ära mahutab. Helistajate seast valiku tegemine sõltub Taimre sõnul sellest, kas «mees tundub jutu järgi tegija või mitte, et kas vastused on positiivsed või hakatakse virisema». Mõnikord on telefonist tulnud ka kõlvatut teksti - siis lendab toru otsemaid hargile. Võibolla on asi kohalikus eripäras, aga grillvorstikeste mainimise peale hakkab nii mõnigi Võru mees häbematult kiimast juttu ajama. Mees hüppab näkki Lohutuseks neile, kes end Tom Cruise’iks ei pea: kehvapoolne väljanägemine ei ole vähemasti Suti ja Taimre väitel kaaslase leidmisel miinuseks. Värava taha jäävad neiude sõnul vaid tõelised kollid ja vingujad. Aga sääraseid on nad trehvanud üksnes korra. Kas raadiokuulutusele vastavad mehed on väljas ainult selle peal? Ei, nad pole sugugi seksmaniakid või potentsiaalsed vägistajad, veenavad neiud. Aga lõbusat seltskonda ootavad nad küll. Garneeringuks öine suplus, jalakeerutamine ööklubis või teab-mis-ideede genereerimine päikesepaistelisel varahommikul kusagil külakolkas. Vastutasuks on autosõidud mööda Eestit, näiteks õhtul Võrru ja hommikul tagasi Tartusse. Mõni mees pakub koguni tööd. Kuumim pakkumine on olnud ühelt privaatklubi omanikult Võru metsasauna seljavihtlejaks. Kõige kummalisema elamuse on andnud Põlva mees, kes istus pool tundi Suti aia taga autos ja keelitas tüdrukuid paljalt ujuma. Lõpuks pidi ta ikkagi ihuüksi näkki hüppama. Ka 19-aastane Brit, Veritase majandustudeng, ja Tallinnas moekunstnikuks õppiv 20-aastane Triin peavad raadiokuulutusi käepäraseks abimeheks, kelle toel õhtuks kaaslasi hankida. (Nende kahe neiuga saab enamasti ühendust Sky Plusi kaudu. Paraku ei julge nad oma täisnime avaldada.) Sest alati ei pruugi isegi parimail sõpradel sinu jaoks aega leiduda. Siis lähevadki nimi ja telefon raadiosse. Või tuleb eetrist välja peilida kuulutus, millele ise vastata. Riskantsed tutvused Ega tutvumisteate panek või sellele vastamine teab mis julgustükk olegi, kinnitavad selle loo neli veteran-kuulutajat. Ei pea olema ekstraaktiivne ega silmapaistva jutuga suhtleja. Piisab pealehakkamisest. Kompleksivabadus ja julgus kulub ära hiljem, luust ja lihast inimesega silmitsi jõudes. Loomulikult pole ette näha, kas see, kelle eetri kaudu leiate, on 3. seeria päevinäinud BMWga bravuuritseja või kooner naistenoolija, kel mõlgub mõttes vaid, teadagi, mis. Aga alati jääb võimalus kuulutusele vastaja kõne katkestada. Või kõnedele üldse mitte vastata. Aga eales ei maksa loota, et ükski tutvus elus algaks riskita.
Autor õpib Tartu Ülikoolis politoloogiat
Kuulutus: «Kaks vallatut tüdrukut tahavad teha suusahüppeid.»
Helistaja 1 , peenikese häälega: «Teie panite raadiosse kuulutuse?» «Jaah, ja kes sina oled?» Helistaja eirab küsimust: «Palju teid seal on?» «Palju vaja on? Mina olen ja Malle on ka. Tahad Mallega rääkida?» Toru läheb Kairele. Kaire: «Tere, mina olen Malle, õpin lenduriks.» Nimede, ametite ja vanuse kohta tavaliselt valetatakse. Raadiokuulutuse teel hangitud tuttavate õiged nimed võivad isegi mitmendal kohtumisel veel saladuseloori alla jääda. (Nii nimesid kui muud argirutiini meenutavat raadio kaudu alanud sõprusse enamasti kaasa ei võeta.)
Helistaja 2 , puhib pisut telefoni: «Kus te neid hüppeid teete, ma muide praegu just suusatan.» Helistaja ei valeta. Ta sõidab parajasti Pühajärvel veesuuskadega.
Helistaja 3 , meeldiv sügav hääl, tundub vanem ja arukam: «Mida teeme?» «Meile sobib iga variant, mida välja pakute?» «Kus kandis te maha hüppate?» «Tartus ikka.» «Ja pikad tulevad?» «No saab tehtud nii pikki kui lühikesi. Tulge ka, võtke grillvorstid ja veinid kaasa.» Poole tunni pärast jõuab Põlva kandist valge madala sportautoga kohale kolm noormeest, hunnik grillvorste, päts leiba ja pudel veini kaasas.
Eksperimendi viisid läbi Aive Antsov, Ille Sutt ja Kaire Taimre
© Postimees 2000
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
|
| F I L M |
|
|
|
|
|
|
© Postimees 2000
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
Lauluvägilased iidset kultuuri päästmas Mordva lauluansambli Toorama uus CD esindab boreaalset laulukultuuri |
| K U L T U U R |
| Meie laulus on raev |
|
Mordvalased (ersad ja mokshad) on üks Venemaal elavatest soome-ugri rahvastest. Asudes suurriigi keskel, ei ole neil sõltumatut kultuuri- ega majanduselu. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli NSV Liidus umbes 1,15 miljonit mordvalast - seega umbes samapalju kui eestlasi. Kahjuks elab suurem osa ersasid ja mokshasid hajutatult Venemaal, Mordvas oli neid 1989. aastal 313 299. Ersadel ja mokshadel ei ole omakeelset haridust, raadiot ega televisiooni, ametlikku asjaajamist, klassikalist ega kerget muusikat, omakeelseid ees- ega perekonnanimesid. Mordvalastel on kaks kirjakeelt - ersa ja moksha - mida märgitakse slaavi tähtedega, mõned omakeelsed ajakirjad ja ajalehed, rahvaeepos «Mastorava», mõned head kirjanikud ja kunstnikud ning rikkalik, hästi säilinud rahvakunst ja rahvaluule. Rahvaluule ja eriti rahvalaul on ersade ja mokshade rahvusliku identiteedi peamisi kandjaid. Mordva parim folkloorirühm on Toorama, kelle juhendaja Vladimir Romashkin on üks võimsamaid sealse rahvusliku (kultuuri)liikumise juhte. Allikas Indrek ja Taive Särg
|
|
|
Lauri Sommer Toorama tähendas mordva mütoloogias kuningas Tjushtja sarve. Häda korral tuleb puhuda, ta teisest ilmast appi kutsuda, et hävivat maad ja kultuuri taastada. Nimelt seda asja ajab mitmekülgsel moel mordva laulupärimusele keskendunud ansambel Toorama. Enne tegevuse alustamist kogus grupi eestvedaja Vladimir Romashkin (Jovlan’ Olo) koos sõpradega hoolikalt vanarahva laule, kombeid jms. Lindistati ning filmiti, jäädvustades ka lauljate loitsivad käeliigutused ja sõrmemurdmised. Kogu esitust ümbritsev lumm. Materjali kallal töötati, seda arranzheeriti traditsiooni ja energiat silmas pidades. 1990 algasid Mordva pealinnas Saranskis proovid ning peagi ka esinemised. Käidi mitmetes maades, võideti auhindu. 1994 valmis film «Toorama kutse». Tehti kassette. 1997 ilmus Soomes esimene CD ersa iidsete lauludega. Bänd on korduvalt külastanud Eestit (viimati lauldi Viljandi Folgil, kus toimus ka ersa-moksha laulu tutvustav workshop ). 1999 loodi üliõpilastest fännide poolt Toorama Austajate Ring. Ja tänavu ilmus siin mitmepoolse koostöö tulemusena moksha laule sisaldav CD «Taga erjaza shkai!» («Taas elagu Jumal!»). Maa ja rahva energia Selle loo taustaks on mordva rahvusrühmade kauakestev venestamine ning venestumine. Praegugi on seal maal vaid tund aega ersa- ja mokshakeelseid saateid raadios ning teles. Radikaalrahvuslikku väikse tiraazhiga lehte Erzjan Mastor riik ei toeta, pigem takistab. Samuti esineb lahkhelisid ersade ning mokshade vahel. Nukrat loetelu võiks jätkata, kuid plusspool ei puudu. Külades on põliskeeled elaval kasutusel, iidne maausk tõstab pead, arhailine puutöö õitseb jne. Mida muud saabki Toorama muusika sellelt taustalt olla kui vabadusvõitlus, ürgsega koos tulevikku tulemine. Isegi Mordva rahvuslipu kolme värvi tajuvad nad heliliselt. Sinine on bass, valge noored ja tugevad hääled ning punane - kõrge, õrn ja tundlik inimhääl, mis ühendatud jumala häälega. Iidsed viisid saavad ses kontekstis uudseid jooni. Vladimir Romashkin on öelnud: «Me laulamegi valjusti ja läbitungivalt ning meis on väga palju energiat, raevu. Sest aimame: nüüd kohe saabub lõpp. Tahame seda ennetada, takistada oma maad ja rahvast kadumast. /---/ Energia tuleb kontsentreeritusest, millega me laval esineme, oleme kõigeks valmis.» Kui kõik oli veel üks See loitsiv võitlusvorm seostub nii iidsete shamaanide kui tänapäeva protestivate subkultuursete liikumistega. Nende laulude innustus ei mõju härdale südamele, vaid inimestes peituvatele ürgsetele vägedele, mis võiksid taas ilmneda ning põhjarahvaste identiteeti kujundama hakata. Peale arhailise laulustiili ja raevu (seepärast on hääled metsiku kõrilise tämbriga, kuid moodustuvad intervallid jäävad puhtaks - Toorama laulukunst on kõrgprofessionaalne) leidub selle muusika taga veel ürgset küti tähelepanu, mis suudab end täiesti ühte tegevusse kaotada. Tollal sõltus tehtava õnnestumisest elu, nüüd iseolemine. Nõnda laulmine tähendab vabadust ka lauljale endale. Ansambli koos kõlavad hääled voogavad jõujoontena kõrvuti ning nende liikumised meenutavad veevoogude kulgu kevadises, tulvaveest rikkas ojas, mis murrab tammid. Tõesti, nad liiguvad looduse ringkäiguga kaasa. Metsikud hääled mäletavad aega, mil lõhet laulu ja looduse vahel veel tekkinud polnud. Ümbruses kõlas palju hääli - tuul, pikne, vihmasabin jne. Laul oli siis loomulik, peaaegu nähtav objekt (võrrelge näiteks puust tõusva pungaga), mis inimest ümbritsevasse keskkonda sulandas. Lõi ekstaatilise olukorra, õnnestunud laul kasvatas laulja väge. Laul mõistatas ka ümbritsevaid objekte ära. Taipas neid ekstaasis suureneva empaatia kaudu. Sellest annab aimu pala «Kelu» («Kask»), kus võimas tundepuhang teeb kodukõivust ilmapuu. Pühendumus, mõistmine ja väljendus lõid boreaalse tunnete tõe. Laulja enesetunnetus pidi olema üks paindlik asi. Ka laulu väge tajuti eriti selgelt. See oli laulja elutuksete vahetu väljendus. Rütm ühtis jõupuhangute vallandumisega. Laul nagu sisekino Muidugi oli mõte alati lauldava juures, kaasnes ju sellega sageli mingi töö või rituaal. Kas või kevadaja tervitustest õhkub tõelist joovastust. Iga laulukorraga elatakse kevade tulek uuesti läbi. Inimesi portreteerivaid lugusid («Jarma», «Maatrija Alda» jt) esitades leiab aset omalaadne kohtumine laulja ja laulu tegelase vahel. Viisi ajamine oli ühtaegu nii traditsiooniline kui sügavalt isiklik performatiiv. Side muusikaga püsis otsene ja loomulik. Muud võimalused, nagu plagiaat, odava põnevuse tagaajamine vms, ei toiminud, sest neis oli vähe väge. Esitaja tähelepanu koondumise tõttu öeldavale tekkis helide järgnevuse tulemusena peaaegu visuaalne kujutis, olupilt. Laulja viitas pildile käeliigutustega. See püsis pidevas värelemises, valguse kirgamises. Väidan, et praegused videotehnika trikid on tolle mentaalse «sisekino» kõrval väeti lapsemäng. Vastavalt sündmuse loomule varieerus lauljate hulk, loo pikkus, tempo, improvisatsioonide ulatus jne. Ühesõnaga - toimis täielik vastavus laiema kontekstiga ja katkematu taasloomise moment. Laulikud võistlesid, pilkasid ja parodeerisid üksteist. Kuid kogukonnas oli nende roll olla hakatajaks, eestlauljaks, kellele koor saab väepuhangut tekitades järgneda. Eeslauljad vahetusid, et ükski tähtsust täis ei läheks, ja ka selle järgi, kellele laulu mingid read kõige enam tähendasid, kes sai neid suurima tähenduslikkusega välja laulda. Uku Masing kirjutab teoses «Taevapõdra rahvaste meelest» lauljatest, kellele maksti, et nad vaikiksid, sest muidu võisid puud kuivada, inimesed hulluda ja isegi surra. Kaugete vägede kaja kostab ka Toorama looja sõnadest: «Esinedes vaatan inimestele silma: nad on ehmunud, järelikult jõudis pärale! Ma justkui paiskaksin elektrit välja ja see kandub edasi kui välk.» Jutt jääb veel kultuurse intervjuu piiridesse, kuid on ilmselgelt shamanistlik. Iidsel vokaalmuusikal on transsi esile kutsuv mõju, laul toimib ekstaatilise tehnikana. Energia muudab tasapisi kuulajat. Mütoloogiline maailm tõuseb neis helikooslustes taas esile. Sarnast meelsust kohtab tiibeti muusikas, joigudes ja tuva kõrilaulikute juures. Toorama liikmed armastavad väga ka setu laule ning on mõnele neist isegi ersa teksti teinud. Inimesed otsivad muusikat Võibolla ma sonin, kuid mulle näib, et inimesed on pidevalt otsimas muusikat, mis neid hingepõhjani liigutaks, mis oleks nendega üdini seotud, mis ütleks neile midagi neist endist. Lõplikku vastust mordva muusikast ei leia. Kuid selles on midagi väga virgutavat. Plaat toimib kui vihje aegadele, mille me siin unustusse vajuda oleme lasknud. Tehnika on muusika tegemist mugandanud ja sageli esitaja isikust kaugemale viinud. Toorama Teise Maailma sõdurid meenutavad teile: kes enda juurtest eemaldub, jääb nõrgaks ja hukkub. Ma ei propageeri siin mingit regivärsi ja kandle ülemvalitsust, vaid soovitan muusikutel üle mõelda: kui te laulate, siis mis keeles, miks, kuidas ja milline seos on laulul teiega?
Vladimir Romashkin, millisena näete mordva rahvamuusika tulevikku? Kui rahvaluulet kogusime, juhtusid noored naised pealt kuulma, kuidas me vanakesi lindistasime, ja kostsid seepeale: milleks teile need vanad laulud, neid pole kellelegi tarvis, ei taipa, miks te küll neid lindistate? Möödus 10-15 aastat ja samad külaneiud, kellest olid saanud soliidsed naised, laulsid oma vanaemade ja vanaisade laule. Vanakesed laulavad väga hästi, tajun seda kui folklorist, kes kogub autentset kultuuri. Kuid vanad inimesed on juba nõrgaks jäänud, neis pole enam seda energiat, mis noori täidab. Noored on justkui loomad, nad karjuvad looma moodi, nagu kistaks neid juustest, nagu rebitaks neil südant seest, nii et kananahk tõuseb ihule. Arvan, et oleme viimane põlvkond, kellel on võimalus vahetult seda arhailist kultuuri kogeda. Järgmine põlvkond ei suudaks enam teha sellist CDd, nagu meie välja andsime. Nad küll kuulevad veel, kuid ei näe enam: vanakeste silmi, kuidas nad käsi liigutavad ja kõike näitavad, lauldes sõrmi murravad. Teie ansambli nimi on Toorama. Mida see tähendab? Tjushtja oli Mordva müütiline valitseja: poolinimene, pooljumal. Teise maailma lahkudes ütles ta: ma jätan teile oma pilli toorama . Kui häda käes, siis puhuge seda, ma kuulen ja tulen teile appi. Sellepärast ongi ansambli nimi Toorama. Selles on oma iva - kui teete häält, siis rahvas kuuleb teid ja tuleb kokku, et arutada: mis teha, et nende kultuur ei häviks. Ja seepärast me laulamegi, valjusti ja läbitungivalt ning meis on väga palju energiat, raevu.
Katke Indrek ja Taive Särje intervjuust, mis on tehtud 1999. aasta märtsis Saranskis
© Postimees 2000
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
|
| K U N S T |
|
|
|
|
|
|
© Postimees 2000
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
Kangelaste ootel
Haritlased haistavad stalinismi Retseptid teismeliseea üleelamiseks |
| P E R S P E K T I I V |
|
|
|
|
Vanemtoimetaja veerg
Kangelaste ootel Aeg on küps patriotismi testiks. Neile, kes peavad end tõelisteks eestimaalasteks, kuulub Sydney sundmenüüsse vaadata, kuidas trikoodes mehed teineteisel selja prügiseks teevad. (Küsimus meestele: kas te üldse teate, mille poolest erineb kreeka-rooma maadlus vabamaadlusest?) Ja kuidas nad kanalil nooljaid paate edasi kangutavad. (Küsimus naistele: kas te teate, mille poolest erineb sõudmine aerutamisest?) Ja kuidas nad lainetel tuult püüavad. (Kui paljud üldse purjetamisest aru saavad?) Ja valges kostüümis maski taga musketäri mängivad. (Epeed floretist ja espadronist ikka eristate?) Või teineteist valgest kimonost kisuvad. (Waza-aril ja ipponil teete vahet?) Vaevalt maadlus ja sõudmine, aerutamine ja purjetamine, judo ja vehklemine eestlaste lemmikalade hulka kuuluvad. Nii et tunnistage ausalt: te ei istu teleri ette sugugi ega peaasjalikult selleks, et Imre Taveteri Finni teiste paatide seast üles leida, näha Toomas Proovelit türklase peal topeltnelsonit üritamas või Hain Heldet ühesüstal eelsõidust edasi kahlamas. Liiati kui pole kindel, et kõigi eestimaalaste esinemised üleüldse otsetelepilti jõuavad. Olümpiamängud on liiga suur üritus, et seda üksnes läbi patriotismi prisma vaadata. Ei maksa valehäbi tunda, kui te pulss lööb Maurice Greene’i 100 meetri stardi eel kõvemini kui Pavel Loskutovi maratoni lähte eel. Kui Leedu korvpallimeeskonna käekäik pakub teile rohkem kõneainet kui Andrei Shilini ja Leonid Gulovi ponnistused sõudekanalil. Olümpia on gigantide heitlus, kus patriotismitundest omadele kaasaelamine pakub vaid väikest lisaemotsiooni, ei rohkemat. Seda enam, et tõeliselt suurtel aladel on eestimaalastel gigantide sekka vähe asja olnud. Meenutagem vaid, mis aladel on tulnud eestlaste viimase veerandsajandi olümpiamedalid. Vennad Tõnisted vähetelegeenilises purjetamises. Erika Salumäe naiste trekisprindis, mida enne teda maailmas vaat et olemaski polnud. Viljar Loor, Mait Riismann, Tiit Sokk, Aavo Pikkuus, Raul Arnemann ja Ivar Stukolkin on pidanud võitjaau jagama Nõukogude meeskonnakaaslastega. (Jumala eest, see ei kahanda kellegi medali väärtust.) Erandiks, mis peab teatavasti kinnitama reeglit, on Jaak Uudmäe kolmikhüppekuld kaks kümnendit tagasi. Seda silmas pidades on kerge aru saada, miks tahavad eestlased Erki Noolest vägisi rahvussangarit teha: ta läheb medalit püüdma kergejõustiku, kuningliku ala kuninglikul alal, kümnevõistluses.
Ent andkem Noolele korraks rahu ja me näeme, et sport on ammuilma väljunud lokaalsuse kammitsaist. Kas kellelgi oli omal ajal midagi selle vastu, kui Tartu Kalevi korvpallimeeskonda tugevdasid keskmängijad Viktor Viktorov ja Rashid Abeljanov? Ja mäletate aplausi, millega omal ajal võttis rahvas Kalevi hallis vastu Venemaalt saabunud Sergei Babenko? Nüüdki ei tee keegi numbrit, et Narva noored vene poisid said olümpiapileti eestlastest sõudepaari ees. Et judoka Aleksei Budõlini medalilootusi hindavad mõned asjatundjad suuremaks kui Indrek Pertelsoni väljavaateid. Rääkimata kultuuriministrist, kes otsustas isiklikult Natalja Hissamudtinovat olümpiabasseini aidata. Järeldus: sport, olgu Eesti või olümpia tasemel, edendab universaalseid väärtusi. Tähtis pole niivõrd spordikangelase rahvus, usk või sugu, kuivõrd elamus, mida ta miljonitele pakub. Kuna ükski elamus pole teisega eales sarnane, ei maksa karta, et sport end kunagi ammendab.
Haritlased haistavad stalinismi Eile avaldas Postimees Eesti haritlaskonna avaliku kirja Riigikogule ja valitsusele, kus väljendub protest kultuuriministeeriumi kavatsuse vastu sulgeda Eesti Akadeemiline Raamatukogu (EAR). Põhja-Eesti raamatukogunduse pöörast perspektiivi kommenteerib raamatukoguajaloolane Piret Lotman. Kuidas paistab Eesti Akadeemilise Raamatukogu sulgemine ajaloolasele? Kultuuriministeeriumi otsus sarnaneb otsusega 1950. aastast. Üks suurem Eesti raamatukultuuri suhtes toime pandud nõukogudeaegne kuritegu oli Tallinna Keskraamatukogu fondi jaotamine erinevate raamatukogude vahel. Ka siis ei sõnastatud seda raamatukogu hävitamisena, vaid räägiti kodanike põhiõiguste eest seismisest. Kultuuriministeeriumi koostatud «Raamatukogude arenduskava 2000-2001» ei kõnele raamatukogust ja lugejast, vaid sihtrühmadest, klientidest, teenustest, s.o äri- ja reklaamimaailma fenomenidest. Arusaamatu on väide, et «raamatukoguteenuste tarbimise suurenemine võib pikemas perspektiivis viia tegelikkuses selleni, et raamatukogud muutuvad ühiskonnas üha enam marginaalse rolli täitjateks». Mis juhtuks pärast EARi likvideerimist? EAR on elav vaimne struktuur. Temaga juhtuks see, mis iga elava organismi tükeldamisega: osad oleksid alles, mõned ehk kasutatavadki, aga organism ise surnud. 330 000-lise baltikakogu võib füüsiliselt mujale paigutada, Rahvusraamatukokku näiteks, uurijad ei saaks seda aga enam harjunud viisil kasutada. Eriti hukatuslik, ja taas nõukogudeaega meenutav, on välissuhete katkemine. EARil on välisvahetussuhted 346 asutusega 30 riigis. Kui Eesti pealinnas enam universaalset teadusraamatukogu pole, peab Tallinna teadlane orienteeruma teiste linnade raamatukogudele. Kas avalik kiri on esimene või viimane samm haritlaste võitluses EARi sulgemise vastu? Arvan, et kui meie kultuurieliidi reageering jätab valitsuse ükskõikseks, siis ei hooli valitsus üldse millestki. See on ikka viimane abinõu. Appikarje. Millisena näete kultuuriministri kui riigitegelase rolli rahvusmälu säilitamisel? Rahvusmälu on rahvuse identiteedi alus. Ei usu, et maksumaksja maksaks ametnikule palka oma identiteedi hävitamise eest. Salamisi kahtlustangi, et kõnealuse arengukava on sepitsenud «meile mitte päris sõbraliku välisriigi» salaagendid.
• • •
Olümpiamänge jälgivat kultuuriminister Signe Kivi asendab raamatukogude alal raamatukogude nõunik kultuuriministeeriumis Meeli Veskus. Millega põhjendate ministeeriumis tekkinud vajadust sulgeda Eesti Akadeemiline Raamatukogu? Kultuuriministeeriumi plaan ei näe ette sulgemist. Nimetagem siis konkreetse asutuse kaotamist EARi varade ümberkantimiseks teistesse raamatukogudesse. Teisipäeval kutsuti ministri käskkirjaga kokku komisjon, kes töötab välja akadeemilise raamatukogu edasised arengukavad. Miks on komisjoni vaja, kas EAR ei õigusta end praegusel kujul? Püütakse leida parim variant. Vajadus muutusteks tekkis 1995. aastal, kui tekkis vahendite nappus ülikoolide raamatukogude arendamiseks, teadustöö arendamine peaks aga põhjalikumalt käima just ülikoolide raamatukogude juures.
Valner Valme
Retseptid teismeliseea üleelamiseks Anneli Aasmäe Kui lapsel vanust rohkem kui kümme aastat, on ka vanemate peavalud kergemad tekkima. Sest laps on ühtäkki tundmatuseni muutunud. Ta muretseb vannitoapeegli ees üleöö põskedele tekkinud vistrike pärast, prõmmib mööda korterit tuhisedes uksi ning protesteerib ninakalt, kui tal kästakse südaööks peolt koju ilmuda. Ei tasu imestada - ta ju teismeline. Või kes siiski imestab, sirvigu ajakirja Pere ja Kodu septembrinumbri vahele torgatud eriväljaannet Teismeline. Ehk õpivad vanemad uhiuue lisa abil oma mässavatest võsukestest paremini aru saama, ilu-tervist-suhteid kajastavad kirjutised kuluvad aga teismelistele endilegi marjaks ära. Värsket eriüllitist sirvinud on sama meelt:
Helle Niit, perepsühholoog ja nelja tütre, Kaisa-Kitri (26), Eeva-Liisa (21), Madli-Maria (20) ning Hanna-Maarja (16) ema: «Murdeiga toob kaasa hulgaliselt muutusi: lisaks bioloogilistele muutustele kehas peab laps leidma lahenduse suuremale iseseisvusele. Avalikum või varjatum vastuhakk seni kehtinud tavadele-normidele-reeglitele ongi arengu märgiks. Eriväljaanne Teismeline on väga hästi ajastatud, on ju beebibuumi arvukas lastepõlvkond jõudmas tasapisi teismeliseikka. Selle lugemine on igati värskendav ja ajakohane, eriti oluliseks pean noorukite endi seisukohtade, arvamuste ja kogemuste kasutamist kõrvuti asjatundjate artiklitega. Teismeline on käsitlenud noorukiga pere jaoks kõige elulisemaid teemasid - muutusi teismelise suhetes nii vanemate kui eakaaslastega, hariduse jätkamist ja kutsevalikut, füüsilist küpsemist ja seksuaalkäitumist, välimust.»
Kärt Hellerma, kirjanik ja kahe poja, Joonase (15) ning Juhani (14) ema: «Seda, et inimesed tõsisemate pereprobleemide puhul üldhuviajakirjadest suuremat abi saavad, ma küll hästi ei usu, kuid pisike valgustuslik moment ja äratundmisrõõm on ka väärtused. On vist paratamatu, et intellektuaalsem lugeja näitab pereajakirja teemade vastu üles teatavat kõrkust, sest arvab, et oma eraeluga tuleb toime tulla loomulikust tarkusest. Teemasid on palju, alates psühholoogilistest muutustest kehalisteni välja. Väljaande piiratud mahu juures võib pidada puuduseks, et on püütud hõlmata natuke liiga palju ainestikku. Vahest võinuks teemasid olla vähem, aga käsitluslaadilt süvenenumad. Pole tarvis karta, et pikki lugusid ei viitsita lugeda. Küllap loetakse, kui need on elavalt ja hästi kirjutatud. Mulle meeldis endise buliimiahaige tüdruku pihtimus, siiras lugu otse elust.»
© Postimees 2000
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
Juustukuubik pürib Hamletiks Ekraanilt vilksatanud vuntside ja kostnud porgandihääle paine jääb näitlejat jälitama pikaks ajaks, kas või elu lõpuni. |
| K A K S I K E L U |
|
Vahetage elukohta, vabanete sildist
Kiir võttis Margus Lepalt kõik
|
|
|
Aigi Viira, Villu Päärt «Läks lahti!» tõmbab Haista Gäng omanimeliselt õllepudelilt korgi maha. Õllevahustest vuntsidest ja higist läbi imbunud maikast on saanud näitleja Dan Põldroosi kaubamärk. Kui Põldroos juhtub istuma mõnes pubis, tulevad teda patsutama napsilembid, kes Põldroosi sõnul võiksid olla Haista Gängi lihased vennad. Tunneb näitleja Põldroos Haista Gängi fännklubi paistel edu hõrku maitset? Vaevalt küll. «Ma olen teinud igasuguseid asju, kuid kahjuks on see Gäng mulle külge jäänud,» tunnistab Põldroos. Sellest hooajast läks Haista Gäng hingusele, kuid süüdimatu joomakõri imidzh jälitab teda sellegipoolest. Tõsisemad osapakkumised on tagaplaanile jäänud, alles on kergema kaaluga rollid, mis Põldroosile suuremat ei paku. Raha viib piirid Põldroos toob näiteks Andrus Vaariku, keda kümne aasta eest kasutati vaid kergekaalulistes komöödiatükkides. Naljamehe imidzhist väljarabelemine võtab aega, kuid nagu näha, teeb Vaarik väga hästi ka tõsiseid osi. «Iga näitleja püüab luua rolli, mis vaatajale meelde jääks, aga kunagi ei tea ette, kuhu see asi võib välja jõuda,» tähendab ta. «Piir tuleb ära tajuda, aga mina lasin Haista Gängiga sellest lohinal üle.» Nüüd loodab Põldroos eesti rahva lühikesele - kolmepäevasele - mälule. Et Haista hais hajuks. Kodumaisest pilasarjast «Wigla shõu» sai sildi selga ka näitleja Jan Uuspõld, keda suvalised inimesed Hillar Kohvina tervitama kippusid. Uuspõld kinnitab, et väga hulluks kohvitamine ei läinud, aga nagu Põldroos saatis Gängi, nii saatis Uuspõld Kohvigi kus seda ja teist. «Viimasel ajal pole mind enam Kohviks nimetatud,» rõõmustab Uuspõld südamest. Uuspõld on Põldroosiga sama meelt, et eredate teletegelaskujude loomisel ja ekspluateerimisel peab näitleja piire tajuma. «Kui piirist üle lähed, hakatakse sind ära kasutama,» lisab Uuspõld. Kes keda kasutab? Teinekord on piiritu üleekspluateerimise põhjus hoopis muus: eks näitlejagi tahab leiva peale võid määrida. Oma näoga telereklaam toob oluliselt rohkem sisse kui igapäevane töö teatrilaval. Vähem on rohkem - vana tõde. Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen, kes ennast Kodu-Anttila Pantalonena rahvamasside mällu kinnistas, tunnistab, et tal pole olnud võimalust teha tööd näitlejaga, keda publik tunneb eeskätt juustukuubiku või lihakotletina. Talle endale pole Pantalone-reklaam jalga ette pannud, sest see jõudis teleekraanile siis, kui etendus oli Ugala kavast juba maha võetud. Nüganeni teatri täht Marko Matvere ripub küll nägupidi iga telefonipoe aknal, kuid kollase särgiga pointimehe imidzh ei sega tal Linnateatris Hamletit mängimast. Rollid kägistavad Seevastu Mihkel Smeljanski, keda jälitab Kuldse Trio lõuapooliku imidzh, on kindel, et kui ta ka laval Hamletit mängiks, tekiks saalis kihin-kahin. «Inimestele tulen ma ikka Kuldsest Triost tuttav ette,» sõnab ta. Näitleja Smeljanski elas kaksikelu: oli Kuldses Trios tola ja teatrilaval tegija. «Ehk on mul vedanud, lavastajad on nii mind kui Jüri Vlassovit usaldanud,» oletab Smeljanski, kes juba kümnendat aastat on vabakutseline näitleja. «Tolamehe maine tõttu ei jäänud mul teatris midagi tegemata, kuigi pea kolmveerand teatrirollidest oli komöödialavastustes.» Vaatamata peamiselt kergekaalulistele osadele leiab Smeljanski, et temal õnnestus vältida kõige hullemat, mis näitlejaga juhtuda võib - üks roll läbi elu, nagu Ervin Abelil. Tema mängitud Kiir jättis rahvale templi mällu igaveseks. Abel on manalamees, kuid praegugi kannavad Eesti lavalauad näitlejaid, kes on end ühe rolliga poolkogemata surematuks mänginud. Kui Egon Nuter teeb kaameli nägu, on selge: Lennart Meri on jälle laval. Toomas Kalli «Prügikasti» projektiks sündinud paroodia omandas ühtäkki pöörased mõõtmed. Meie Lennut tegi Nuter teles, raadios, vabaõhukontsertidel. Isegi eesti teatri kultuslavastaja Jaan Tooming lasi tal «Victoris» presidenditseda - et juhtida Meie Lennuna tähelepanu tagalava dekoratsioonivahetuselt kõrvale. «Ma saan aru, et lavastajatel on mugav näitleja kiiresti paika panna,» põhjendab Nuter. «Kui oled mingisse rolli sisse jäänud, siis on sellest üksi väga raske välja rabeleda.» Õnnetud näitlejad Leiab Nutergi, et temast on veel õnnetumaid. Ta toob näite: «Margus Lepa kurtis ühes Eino Baskini proovis: palun, ma ei taha enam seda porgandihäält teha. Ta oli sellest nii tüdinud.» Selliseid rollislepiga ringikõndijaid liigub Eesti rambivalguses teisigi: Aare Laanemets on ja jääb Joosep Tootsiks, Kaljo Kiisk sai Liblest lahti ja kukkus kingsepp Johanneseks. Reklaamiguru Linnar Priimägi kirjutab oma raamatus «Reklaamikunst» järgmist: «Liitudes ja sarnastudes vahetavad kaup ja isik oma mained. /---/ Isik muutub anonüümseks, õigemini võtab endale külge kauba nime. Inimese enda nimi kaob reklaamiprotsessis väga kiiresti.» Telefonistunud Tõnu Kark, kes toob televaatajateni Radiolinja ministripalga võlusid, on sattunud üleüldise irooniatulva alla. «Ma ei taha sel teemal midagi rääkida,» kuulutab Kark. Eesti on väike. Pingutagu näitleja kodulaval kas või hing välja, kuulsaks saab ikka ja ainult läbi telepurgi. Nali ja reklaam - need müüvad. Viimane eriti.
Vahetage elukohta, vabanete sildist Voldemar Kolga , psühholoog Ühelt poolt on loomulik, et sildid ja rollid jäävad inimestele külge. Tänu sildile on tekkinud mingi identiteet ja sind on kergem võtta sellisena, nagu silt näitab. Inimesed tahavad ju lihtsamalt läbi ajada. Oled sa siis Kiir või Toots. Kui aga juhtub, et inimene ise ei tahagi väljastpoolt peale pandud raami mahtuda, võib ta ikkagi oma olemust ja isiksust selle fiktsiooni järgi kujundama hakata. Näiteks ei pruugi inimeses olla mingit õppejõuloomust, aga kui ta üliõpilasi õpetab, hakkab ta õppejõu moodi käituma. Indiviidi seisukohast on sildistamise protsess negatiivne. Keegi ei taha, et teda mõistetaks üheülbaliselt, vaid ühe näo kandjana. Kõik tahavad omada ikkagi mitut nägu, mitut olemust. Eestis on sildistamise küsimus eriti hull. See on katastroof, kui sulle on üks nägu kinnistunud. Suurte rahvaste puhul ei ilmne see probleem nii tugevalt. Väikses Eestis võib aga inimene end üsna halvasti tunda, kui ta on ühe märgi või idee kandja. Asi on selles, et kui teistele pakub huvi vaid inimese üks omadus, aga inimesele endale see enam midagi ei paku, siis on sildistamisega kaasnev suhtumine kitsendav. Kui inimene tahab ahistavast sildist vabaneda, tasuks keskkonda vahetada. Uues keskkonnas tunneb ta end vabamalt, keegi ei oska temalt enam sama rolli oodata nagu vanas keskkonnas. Nii saab käitumispiirangutest lahti. Kiir võttis Margus Lepalt kõik Nõmme raadio saatejuht Margus Lepa, kas teie näitlejakarjääris on olnud rolle, mis teid ka lavavälises elus jälitavad? ??? Mis te ise arvate??? Igasugune esinemine publiku ees on käsitatav massihüpnoosina - roll ei jälita, rolli ennast jälitatakse, sellest «mäletatakse» asju, mida iial nähtud ei ole. Ka Jaanus Orgulas vandus, et «Kevades» on kaader, kus me Aare Laanemetsaga pudelist veini kummutame. Selles triloogias näevad inimesed rohkemat, kui kaameraga üles võetud; ja seda nad jälitavadki, olgu kelle nahas tahes. Mil moel on see, et te juhtusite koolipoisina mängufilmis «Kevade» Jorh Aadniel Kiirt kehastama, mõjutanud teie era- ning tööelu, koormanud teid mängitud tegelaskuju imidzhiga? «Kevadest» on möödas üle kolmekümne aasta. Päris tihti tuleb mõni «vaimuhiiglane» ikka veel välja täiesti «värske» naljaga, näiteks hõikab mulle: «Lible, kuhu sa Tootsi jätsid?», ja hakkab astmaatiliselt hingama, markeerides sellega naeru. Ja tõesti, tegelaste ja teoste nimed on pea kõigil segi. Päris tihti kiidetakse, kui heade filmidega ikka tegu on jne. Aga kuidagi nukker hakkab... nagu oleks nendest kiitjatest-vaimutsejatest halegi. Kui ei ole midagi öelda, mis mõtet on punnida. Filmid ammu valmis, nähtud, minu jätavad ükskõikseks. Kui, siis vaid nii palju, et tänu nendele filmidele ma suurt muud tööd ei olegi saanud. Imidzhist niipalju, et soliidseks raidkujuks grimeeritud mees võib rääkida nii lolli juttu kui tahes - teda peetakse tarkuse tipuks. Minuga on vastupidi. Ja kui saadakse aru, et see ei olnudki nali, siis minnakse tigedaks. Kuidas saab näitleja teatrilavalt, filmilinalt või reklaamiklipist külge kleepunud imidzhist vabaneda? Hooajalise vabanemise annab see, kui lood uue ja hullema rolli ja imidzhi. Karta on aga, et ühel hetkel tuleb tänu mõnele edevale, kes end sinuga koos näiteks telesaates küsijana eksponeerida soovib, kogu ports korraga selga. Ja siis selgub, et ega sind, sitta, olemas olegi - on ainult sinu mängitud rollide mõju nõrgemate psüühikale.
Aigi Viira, Villu Päärt
© Postimees 2000
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
Nimes peitub sõnum Perekonnanimi pole lihtsalt iluasi, vaid teade minevikust |
| E E S T I N I M E D |
| Juhend kodu-uurijatele |
|
Veidrad nimed
Pentsikuid perekonnanimesid 19. sajandi algusest kihelkonniti
1. Riistapuu - Tartu-Maarja
|
|
|
Alo Lõhmus Ega nimi meest riku, ütles Kose kandi vanarahvas ning võttis (või pigem sai) endale läinud sajandi alguses perekonnanimedeks Karro, Unnd, Rebbane, Jännes, Ilves, Hiir ja - Rott. Aeg läks, elu muutus peenemaks ning Roti suguvõsa hakkas oma priinime siiski häbenema, seletades selle teket saksakeelse sõnaga rot (punane). Alles selle sajandi 1960. aastatel märkasid perekonnanimede uurijad Edgar Rajandi ja Helmut Tarand, et Kose kihelkonna Pikavere mõisa nimedepanija on inspiratsiooniallikana järjekindlalt kasutanud metsaelanikke - ning Rottide tegelik saamislugu oligi paljastatud. Tartu Ülikooli ajaloo osakonna arhiivinduse professor Aadu Must toob selle juhtumi ära oma värskes raamatus «Eestlaste perekonnaloo allikad» näitena selle kohta, kuidas süvenemine onomastikasse - perekonnanimede tegelikku päritollu ning nende algkodu probleemi - võib anda üllatavaid tulemusi. Kui näiteks mõni Kerge-nimeline lugeja kohtab kusagil Euroopas vana hauaplaati oma perekonnanimega, ei pruugi tal veel tegemist olla oma esivanematega, sest seda esmapilgul eestilikku nime on juba hallidel aegadel kandnud ka Sileesias elavad slaavi päritolu inimesed. Ning küllap on inimestel perekonnanimedega Raal, Piipar, Makk, Roller, Pardel ja Pastak tulnud rohkem kui üks kord selgitada, et nende nimede paberitesse kandmise juures on siiski seisnud 1820.-1830. aastate mõisnik või pastor, mitte 1960. aastate kolhoosiesimees. «Meie nimepilt on võrratu,» ütleb Must. «Nimi pole ju muutumatu, ta korjab enda külge kihistusi, näitab oma autorite mentaliteeti.» Eestlastele pandavaid perekonnanimesid inspireerisid kõige erinevamad loodus- ja elunähtused, abstraktsed mõisted ning igapäevased tööriistad, varasem traditsioon, piiblitegelased jne. Lisaks kõigele polnud eesti keel 1820. aastatel veel valmis ning nimesid pandi kohalikus murrakus. «Selle tulemuseks on 41 000 perekonnanime, millest 21 000 on unikaalsed,» nendib Must. «Võib tõepoolest öelda Rajandi ja Tarandi sõnadega: eestlased on perekonnanimede poolest sedavõrd rikkad, et tundub, nagu oleksime prantslastest vaid veidi väiksem rahvas.» 1000 elaniku kohta on meil 25 korda rohkem erinevaid nimesid kui Prantsusmaal. Nime sõnum Aadu Musta raamatust moodustab suure osa just nimede uurimisest kõnelev peatükk. Must on koostanud eesti perekonnanimede algkodude andmebaasi Onomastika-1 ja tema juhendamisel on koostatud ka seda täiendav eestistatud nimede andmebaas Onomastika-2, mis võimaldavad kindlaks määrata iga unikaalse perekonnanime algkodu - kihelkonna ja mõisa, kus nimi esmakordselt ametliku perekonnanimena arvele võeti. Rohkelt esinevate perekonnanimede (Tamm, Saar jne) puhul saab aga arvutist järele vaadata, millistes Eestimaa piirkondades on neid valitud. Näiteks perekonnanime Kallas on valitud peaasjalikult kihelkondades, mis piirnevad mere või suurjärvedega, ning arvutiekraanile ilmuvad need kihelkonnad justkui Eestimaad palistav ring. Kuid kuidas seletada näiteks perekonnanime Kass esinemist peaaegu eranditult ainult Võrtsjärve ümbruses, toob Must näite tüüpilisest onomastilisest küsimusest. Igas nimes peitub sõnum ning ühte andmebaasi kätketud nimed üheskoos võivad moodustada terve jutustuse. Nii näiteks on arvuti abil võimalik oletada, kas mingi kandi talupojad on oma nimevalikul olnud vabad või on nimesid määranud pastor või mõisnik. Igal juhul on võimalik teha järeldusi nimevalija mentaliteedi ja maailmapildi kohta. «Kui kihelkonna igas vallas on täheldatav isesugune nimepilt, siis võib arvata, et nimesid on valinud talupojad ise või on valikul kaasa mänginud mingi väga kohalik tegur,» seletab Must. Kui aga kogu kihelkonnas on jälgitav ühesugune muster, võib selle taga aimata pastori korrastavat kätt. Pastori tegevusest räägivad ka piiblipärased perekonnanimed. Muide, perekonnanimi Palm on näiteks samuti pärit piiblist, see ei ole puu.» Kus on talupoegadel olnud nimevalikuvabadus, domineerivad perekonnanimedena tihti vanad talunimed. Samas ei saa aga sugugi mitte alati kõiki saksapäraseid nimesid mõisniku arvele kirjutada - toonased talupojad ihkasid endale saksa nime vägagi, see oli vaba inimese staatusesümbol. Isegi veel tükk aega hiljem võis juhtuda, et eesti Räimest sai saksalik Reinson, märgib Must. Saksa perekonnanimedega ei kaasnenud aga enamasti saksikute eesnimede tarvituselevõttu. «Raskem on selgitada venepäraste nimede päritolu,» jätkab Must. «Uurija Leo Tiik on oletanud, et vene nimede taga on toonane sõbrakaubandus - perekond valis endale nime venelasest kaupmehe järgi, keda ta tundis. Vene nime võis endale saada ka Venemaal tööl käies.» Nime alusel tema kandja rahvuse järeldamine on nii või teisiti riskantne tegevus. Aadu Must teab anekdootlikku lugu lähimineviku Rootsist, kus järsku hakkas kõigi Tamme-nimeliste rootslaste postkasti laekuma ENSV ajaleht Kodumaa. Nõukogude Liidu saatkonnas teati, et Tamme on eestlase nimi. Nimi muutub Eesti nimede järjepidevus katkes 1930. aastatel aset leidnud nimede eestistamise kampaania käigus, mil oma nime muutis kokku 210 000 inimest. Iga nimemuutmisaktiga läks kaduma mõni põline perekonnanimi, mida tema rahvuslikult meelestatud ning linnastumishimuline kandja põlgas nüüd liiga võõrapäraseks või maavillaseks. Saksa ja vene nimede kõrval hävisid ka sellised haruldused nagu Tont, Koll, Persekivi, Elevant, Juut, Karuauk. Asemele võeti loodusromantilised, kohati isegi liiga ilusad tehisnimed - kõikvõimalikud kaljud, hiied, laaned, õied ja järved ühendatuna sageli veidratessegi liitsõnadesse. Kõige selle tulemusena on tänapäevasel perekonnauurijal raske katkenud niite taastada, ehkki nüüd on abiks spetsiaalne andmebaas Onomastika-2. «Eestistamiskampaania polnud kuigi hästi organiseeritud,» leiab Must. «Juhtus, et vennad võtsid endale igaüks erineva perekonnanime. Veelgi hullem oli, kui võõrad inimesed võtsid endale ühesuguse perekonnanime. Õnneks leidus taiplikke haruldaste perekonnanimede omanikke, kes panid oma nimed kinni, takistades nende kasutuselevõttu võõraste poolt.» Kuid nimi kipub «kuluma» ka ilma igasuguste kampaaniateta, see on kogu maailma nimeuurijatele tuntud nähtus. Väliseesti Peetrist on saanud Peter ning mitmed kodueestlased on oma algse nimekuju kaotanud Nõukogude armee ridades. Arvuti aitab Aadu Musta poolt või juhendamisel loodud onomastilised arvutiandmebaasid tähendavad uut taset Eesti perekonnanimede kui tervikteema uurimises. Baasidesse on kätketud massilised allikmaterjalid, mis muidu on nõrgalt korrastatud ning mille traditsiooniline kasutamine oleks raskesti ettekujutatav. «Trükkisime andmebaasi kord ka paberisse,» muigab Must. «Tulemuseks oli kaksteist suureformaadilist köidet - see pole just kuigi mugav. Arvutis aga saab baasile esitada konkreetseid päringuid või kogu baasi statistiliselt töödelda.» Kutseliste ajaloolaste teadustöö kõrval pakuvad need andmebaasid oma juurte leidmise võimalusi ka igale kodu-uurijale. «Nimi on kõige algus,» räägib Must. «Kui suguvõsa minevikust kohe mitte midagi teada pole, siis saab nime järgi otsida suguvõsa algkodu kuni valla täpsuseni. Väga paljudele on see ainus sild oma juurteni - kui pole tegu just väga levinud perekonnanimega. Kuid muidugi tuleb juurte uurimisel esmalt alati ära kasutada kogu teave, mis peitub meie vanaisade mäludes ning lauasahtlites.»
Mujal maailmas on perekonnaajaloo uurimine üks osa kultuuritraditsioonist, Eestis seni veel mitte. Aadu Must ei salga, et tema raamat «Eestlaste perekonnaloo allikad», mis lisaks nimede temaatikale käsitleb kõiki perekonnaloo uurimisel kasutust leida võivaid allikaid, on ennekõike mõeldud naeratusena kodu-uurijate suunas. «Rootsis ja Soomes on amatöörajaloolased täiesti arvestatavad partnerid kutselistele, neid tsiteeritakse akadeemilistes töödes,» arutleb Must. «Meil suhtuvad kutselised ajaloolased kodu-uurimisse teatava üleolekuga. Teiselt poolt aga saabki kodu-uurija töö olla usaldatav ainult siis, kui selle kirjutamisel on tuginetud kindlale ja usaldatavale metoodikale ning allikmaterjalidele.» Uus raamat ongi üks esimesi samme kodu-uurijate järje peale aitamise teel. «Lihtsa inimese tee ajalooni käib läbi oma perekonnaloo. Küüditamised on lihtsalt üks kole ja tüütu episood kooliõpikust senikaua, kuni saadakse teada, mismoodi see sündmus tabas isiklikke vanavanemaid.» Arhiivis saab kodu-uurija kasutada ka onomastilisi arvutiandmebaase. Kuid enne arhiivi uksest sisseastumist tuleb igal kodu-uurijal ära teha eeltöö - küsitleda minevikusündmusi mäletavaid sugulasi, tutvuda perekonna valduses olevate dokumentidega, uurida, ega keegi sugulastest pole suguvõsa uurimist juba alustanud jne. Eriti seda esimest punkti, elusolevate sugulaste küsitlemist, ei tohi alahinnata. «Arvamus, et vanaonu on võimalik küsitleda ka siis, kui ma kord ise pensionil olen, ei vii reeglina kuhugi,» ütleb Must.
Alo Lõhmus
© Postimees 2000
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
Seal, kus vein on kuningas |
| R E I S |
|
Reisinõuanded
Transport
Majutus
Vein
Lisainfo
|
|
|
Britt Rosen Hingematvalt kaunid vaated kunagise Rooma impeeriumi linnaväravale, kümbluspaleele, amfiteatrile ja lõpututele viinamarjaväljadele - Itaalia, oletate? Eksite! Hoopiski Saksamaa ja selle vanim linn Trier. Rongiaknast vilksatavad maalilised külad, vaheldudes laugjate mägede nõlvadel laiuvate viinamarjaistanduste ja lossidega. Raudteejärsakust allpool laiutab Moseli jõgi, teisel pool ulatub silm nägema vaid püstloodis kõrgusesse tõusvat kaljuseina või viinamarjavääte. Hetk hiljem kihutab rong käänakul pöörase kiirusega kaljutunnelisse. Kõrvad lähevad lukku ja mobiiltelefoni levi kaob. Trier? Murdosa sekundi jooksul kukub pagasiriiulilt kohvreid alla upitanud rohelise kikilipsuga vanahärra kogu täiega mulle kaela, kohvrid kolinaga järele. See aga ei sega meid pärast lärmakat ja õnneks vaid siniste muhkudega lõppenud mürglit pisarateni naermast ja teineteist lohutamast - midagi nii tragikoomilist juhtub ju ainult Mr Beani suguste sellidega. Pealegi peetakse sealmaal ülimaks ebaviisakuseks, kui sa ei vaevu kupee- või kohvikulauakaaslasega, olgugi võõraga, sõnagi vahetama. See heasoovlik ja inimlik suhtlemisviis, või kui soovite, siis lihtsalt argine viisakus hakkab sealses eluolus üsna ruttu külge. Seljataga idüllilised veinikülad, heidan pilgu Trierile - linn jääb Moseli jõe oru rüppe, igast küljest ümbritsevad seda laugjad mäed. Pilt on aukartustäratav ja võluv ühtaegu. Ahmin ninna jõeniiskuse ja lilleklumpide magusmahedaid aroome. Trier ja Mosel löövad mu ettekujutuse Saksamaast hooga uperkuuti, sest see on seninähtust täiesti erinev: ei Baierimaa vorsti-, õlle- ja roosisegust romantikat, barokkpaleede toretsevat hiilgust ega suurlinnade jahedat sära, kiirteid ning Euroopa New Yorgiks tüüriva Berliini trendikust. Muidugi leidub killukesi sellest kõigest Trieriski, kuid tagasihoidlikumates annustes. Ja loomulikult puuduks Trieril ehteuroopalik nägu, kui seal ei oleks ülikooli, kirikut, turuplatsi ja jõge. Ent kõigel sellel on seletamatu karguse ja elegantsuse pitser - põhjuseks kirev ajalugu. Eelkõige on linna ilmes näha vanade roomlaste kätt ja inimeste elustiilis tunda prantslaste kooli. Roomlaste kätetöö «Katoliku kirik, veinitööstus ja sigaretivabrik, kus muu hulgas valmistatakse Cameli sigarette,» loetleb elurõõmust pakatav Ameerika päritolu giid kohaliku elu mõjutajate esikolmiku. Ja ikkagi: Trier? küsib suur osa eestlasi kulmu kergitades. Just 105 000 elanikuga Trier uhkeldab suure riigi vanima linna staatusega - Saksamaa ja Luksemburgi piiri lähedase koha ajalugu ulatub kahe tuhande aasta taha, mil Moseli jõe äärsed alad ühendati Rooma impeeriumiga. Hotelli aknast turiste lõbusõidule lennutav hiigelõhupall ehmatab mu pool seitse hommikul virgeks. Kriitvalgete linadega kaetud laudadega hommikusöögisaalis enesele masina surinal värsket ja viljalihast tummist apelsinimahla pressides silmitsen mõtlikult Rooma riigi aegadest säilinud Porta Nigra linnaväravat (tõlkes: must värav) - Trieril on tõesti aukartustäratav sümbol. Nii see aastasadadega mustaks tõmbunud kiviplokkidest värav kui iidse amfiteatri jäänused muudavad linna otsekui unikaalseks vabaõhumuuseumiks. Samalaadsed tõmbenumbrid on antiiksete kümbluspaleede varemed, mille maa-alused hästi säilinud ehitised maalivad tõetruu pildi vanade roomlaste erakordselt kõrgele arenenud kümbluskultuurist ja puhtuselembusest - saunad, basseinid, veevärgiga käimlad jm. Keskaegsete vallutajate elamisviis oli selles vallas oluliselt robustsem - julgen öelda, et Eestis on see kohati veel praegugi algelisem. Ja muidugi ei saa Trierist lahkuda, nägemata Konstantin Suure rajatud grandioosset Rooma basiilikat, mis on aegade jooksul oma 2,7 meetri paksuste kiviseintega olnud residentsiks mitmetele valitsejatele, sh peapiiskopile. Hõljuksin nagu ebareaalsuses ja tahaksin end isegi näpistada, on see ikka Saksamaa? Kõige vähem oskab ju Baierimaa-stereotüüpi kinnistunud välismaalane oodata, et ühes saksa linnas saab ta näha vanade roomlaste kätetööd! Vaevalt aga oskab keegi uneski aimata, mis võiks ühist olla Eestil ja Trieril. Nimelt sündis ja elas Trieris Karl Marx, kelle mõtteviljad maailma, aga ka Eesti ajaloo drastiliselt pahupidi pöörasid. Kui seni kohalikud seda fakti pigem ignoreerisid või Marxist meelsamini vaikisid, siis nüüd suhtutakse sellesse kainelt, ja, mis seal salata, kui kasutoovasse tõika: näiteks tõmbab Trier üha enam ligi Hiina turiste ja seda just tänu Marxile. Vanade roomlaste kätetöö on selle kõrval hiinlastele köömes: mehe sünnikodu uudistanud, lahkuvad nad sealt rahulolevalt ja siiras vaimustuses. Rieslingu kuningriik Sama tähtis kui suursugune ajalugu, on Trierile vein. Moseli, Saari ja Ruweri jõe org ja nende lähiümbrus on Reini-äärsete alade kõrval üks Saksamaa tähtsamaid veinipiirkondi. Vein annab kohalikele leiva - vähe sellest, et kogu ümberkaudne maa on pandud viinamarjaistanduste alla, perekonnad kasvatavad viinamarju ka oma õuel. Kel saak suurem, müüb need lähimale veinitootjale, teised aga valmistavad veini vaid kodusesse veinikeldrisse. Muide, paljus tähendab viinamarjade kasvatamine käsitsitööd. Et Moseli kandis kasvatatakse enamasti rieslingut, on sõnadel Mosel ja riesling sakslastele enam-vähem üks tähendus. Eri veinitegijate ja aastakäikude kuiva rieslingut tasub käia veinikeldrites testimas - kui koju suveniiri osta tahate, eelistage saksa valget veini, sest Eestis häid saksa veine lihtsalt ei müüda. Ja kuigi külluslikust valikust suudab parimaid eristada vaid väga hea veinitundja, usaldage enese maitset. Veinigurmaanidele julgen soovitada näiteks Reichsgraf von Kesselstatti veinikeldri toodangut. Tundub, et sakslased ongi Rooma impeeriumile tänulikud pigem maaletoodud veinikultuuri kui ajalooskulptuuride eest. Ja õigusega. Veinita poleks Trier see, mis ta on. «Vein on hoopis midagi rohkemat kui jook, see on elu!» kuulutavad kohalikud. Ja lasevadki elul hea maitsta. Tuhandeid inimesi kokku meelitavad veinifestivalid, sajad veinikeldrid ja restoranid, kus lugematul arvul kohalikke vürtsikaid ja mahlaseid valgeid veine pakutakse - igal sammul ainult ahvatlused! Ka lõuna- ja õhtusööke veini saatel võetakse kui tähtsat toimingut - ehk ei ole see nii püha kui prantslastel, ent mobiiltelefoni helin õhtusöögi ajal (mis meie söögikohtades on üsna tavaline) paneb kogu saalitäie rahvast etteheitvalt kahisema. Tallinnas argiellu tagasi potsatades karjuvad Moseli kandi veinikultuurist läbi imbunud ihu ja hing harjumuspäraseks saanud kahe klaasi veini järele. Prosit!
Laevaga Moselil
Laevasõit mööda Moseli jõge on Trieri külalisele absoluutselt kohustuslik, sest vaid nii on võimalik ümberkaudset hingematvalt kaunist maastikku täiel rinnal nautida ja kohalikust elust ettekujutust saada. Eri laevafirmade laevu saalib Moseli kallastel pesitsevate külakeste (Eesti mõistes on need pigem väikelinnad) vahel tihedalt nagu linnadevahelisi ronge - tuleb vaid soovitud jõesadamas laevale astuda ja siis peatuseks meelepärane küla valida. Väikeste võõrastemajade ja restoranide pererahvas võtab teid lahkesti vastu. Minu poolepäevane laevareis (hind 224 kr) algab art-nouveau ’d täis pikitud Traben-Trarbachi külast ja lõpeb õhtuhämaruses muinasjutuliselt kaunis Cochemis ei muu kui Moseli kaldapealses restoranis veiniga alla kummutatud pidusöögiga. Sinna vahele mahub aga lõputul hulgal maalilisi viinamarjaistandusi, mägedes kõrguvaid losse, vanu kloostreid ning idüllilisi veinikülasid ja -mõisaid, mis elatavad end põhiliselt veini tootmisest ja turistidest.
Päev Euroopa südames
Soovite sharmantset ja erilist pühapäevahommikut? Kui juba Trieris olete, on see käkitegu. Luksemburgi Suurhertsogiriik on sealt poole tunni rongisõidu kaugusel. Vaid mõned minutid rohkem kulub aega Belgiasse või Prantsusmaale jõudmiseks. Pühapäeva hommik on Luxembourg’is romantiline. Peaväljakul mürtsub puhkpillimuusika, linnarahvas - perekonnad, saatjaks soengutega koerakesed ning soliidsed ja aupaklikud kikilipsudega vanahärrad - on parvedena kogunenud platsiäärsetesse tänavakohvikutesse mustjat ja ahvatleva aroomiga kohvi jooma. Igal juhul väärib 400 000 alamaga kääbusriik ja selle 90 000 elanikuga pealinn Luxembourg vaatamist - imepisikeste mõõtude tõttu piisab põgusaks Toompea-sarnaselt kõrgendikul trooniva pealinnaga tutvumiseks vaid poolest päevast. Nii ehedat ja samas turvalist konservatiivsust ei näe just iga päev. Merci või danke , mõlemaga saate kohvikus ideaalselt hakkama, ja teenite sealjuures tumedapäise ja pruunisilmse kelneri prantslaslikult vallatu silmapilgutuse.
© Postimees 2000
|
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
Kõik teed viivad Hiinasse... Hiina filmikunst võidab maailmas üha suuremat populaarsust |
| K U L T U U R |
| Tõde on kaadrite vahel |
|
Hiina film teel maailma
Zhang Yimou: «Punane sorgo» - Berliini Kuldkaru 1988 «Punaste laternate valgusel» - Veneetsia Hõbelõvi 1991 «Shanghai triaad» - Cannes’i parim operaatoritöö (Lu Yue) 1995 «Mitte ühtki vähem» - Veneetsia Kuldlõvi 1999 «Kodutee» - Berliini Hõbekaru 2000 Chen Kaige: «Hüvasti, mu konkubiin» - Cannes’i Kuldne Palmioks 1993 Zhang Yuan: «Seitseteist aastat» - Veneetsia parima reþissööri eriauhind 1999 Jiang Wen: «Saatanad ukselävel» - Cannes’i þürii grand prix 2000
Tabelis pole Hongkongi ja Taiwani lavastajate töid, samuti arvukate väiksemate festivalide auhindu
|
|
|
Tiina Lokk, filmikriitik Milline on Hiina? Hiina on kolm korda nii suur kui India ja natuke suurem kui USA, Venemaale seevastu mahuks ära peaaegu kaks Hiinat. Veel paar aastat tagasi olid olemas kapitalistlik Hongkong ja Hiina Rahvavabariik. Mõlema ette oleks sobinud hästi superlatiiv kõige-kõige, mis läheb kokku ka keskmise hiinlase teadmisega, et hiinlased on alati olnud maailma kõige võimsama ja kõige arenenuma kultuuri kandjad (J. C. Young). Kuigi kultuurirevolutsioon püüdis maksimaalselt hävitada ja ümber ehitada kõike, mis meenutas vanu aegu ja tavasid, on säilinud piisavalt palju, et kultuurihuviline tunneks oma jõuetust jõuda kõikjale ja näha kõike. Ainuüksi selleks, et käia läbi kõik Unustatud Linna Keisripalee ruumid, ja teha seda põhimõttel ruum ja päev, kuluks selliseks ajaviiteks 27 aastat… Hiina - maailma mudel Millised on hiinlased? Pikalt mõtlemata - äärmiselt viisakad, lahked ja abivalmis. Nad ei suru ennast kunagi suhtlemisel peale, muidugi juhul, kui nende eesmärgiks ei ole midagi parasjagu maha müüa. Euroopalik müüt, et hiinlased on kõik ühtlaselt kollane mass, keda pole võimalik nägupidi eristada, laguneb Hiinaga lähemalt tutvudes. Hiinlased on pikad, lühikesed, paksud, peenikesed, lõpmatult erinevate näotüüpide ja nahavärviga. Öelda, et hiinlasi on palju, oleks kohatu. Hiinlasi on väga palju - üle miljardi. Kui ühe Pekingi telejaama programmi vaatajate arv küünib 70 miljonini, on ta Hiina mõistes ikka veel väike jaamake… Hiinas on kokku üle 2000 telejaama, ainuüksi Pekingis on võimalik jälgida 40 kohalikku kanalit. Mida hiinlane sööb? Ärgem rääkigem söögist! Londoni Soho linnaosa parimad hiina restoranid on vaid kahvatu vari võrreldes sellega, mida on võimalik süüa kohapeal - Hiina on tõeline ja suhteliselt odav gurmaanide paradiis! Kuidas ja kus hiinlane elab? Hongkongi graatsilistes pilvelõhkujates ja Lasnamäe-taolistes tüüpelamutes Pekingis, nende kahe vahele jääb veel lugematu hulk kõikvõimalikke maju meenutavaid moodustusi, mida inimfantaasia võib vaid välja mõelda… Hiinlast, nagu ka ameeriklast, ei huvita, mida arvatakse temast väljaspool kodumaad. Hiina turg on sedavõrd hõlmamatu, et tal ei ole asja väljapoole. Võõramaalane, kes on huvitatud Hiinast, tema turust, inimestest või millest iganes, leiab varem või hiljem, hiina loogika järgi, ise tee Hiinasse… Milline on hiina film? Viimase kümne aasta jooksul maailmas äärmiselt populaarne. Ükski endast lugupidav rahvusvaheline filmifestival ei saa läbi ilma nendeta. Euroopalik filmiajaloo käsitlus ütleb, et juba filmikunsti sünniaastatest peale jagunes filmimaailm kaheks: Ameerikas sündis meelelahutustööstus ja Euroopas kuues kunstiliik. Nende kohtumise eest hoolitseb Atlandi ookean… Hiinas ei ole Atlandi ookeani, seal on olemas aga kõik, mis on omane ka vanale heale Euroopale ja Ameerikale, ja veel enamgi. Seal on kõike, ja palju. Info seitsme luku taga Hongkongi filmitööstus on läbi aegade olnud võrreldav Ameerika Ühendriikidega. Filmide ja teleprogrammide eksportöörina on ta üks suuremaid maailmas, eriti suur on tema tähtsus Aasia maades. Filmitoodangu kogumahult ühe elaniku kohta kuulub endine saareriik Hongkong aga maailma tippu. Vaatamata sellele, et viimasel kahel aastal toodetakse endise 200-250 filmi asemel ainult (!) sada filmi aastas. 1970. aastatel algasid Mandri-Hiinas majandusreformid, mille tulemusena pidi plaanimajandus asenduma turumajandusega, seda ka filminduses. Tänaseks on Mandri-Hiinast saanud tsenseeritud sotsialistliku ideoloogia ja areneva turumajandusega riik (kuidas selline kooslus võimalik on, teab vaid hiinlane). Sügisel peaks Hiina ühinema WTOga, mis omakorda tähendaks turu täielikku avamist. Hongkongist on aga saanud Hiina Rahvavabariigi osa. Nii liiguvad need kaks maailma üksteisele lähemale. Ühe minevikus peitub teise tulevik ja vastupidi… Võimalik, et see oligi põhjuseks, miks Hongkongi Trade Development Council ja filmiturg FILMART 2000 organiseeris 15-le maailma filmiprofessionaalile reisi Hongkongi filmiturule ja sealt edasi Beijingi, tutvumaks Hiina filmitööstuse hetkeseisuga. Olgu öeldud siin tänusõnad neile ja Eesti Vabariigi Kultuurkapitalile. Vaatamata sellele, et hiina film pakub maailmas kõneainet, on tõest informatsiooni selle kohta, mis on toimunud ja toimub Hiina filmitööstuses, raske kätte saada. Ja paraku ei õnnestunud meilgi teada saada, kui suur on riigieelarveline raha, mida eraldatakse Hiina filmitööstusele, kui suure osa moodustab riiklik toetus keskmise eelarvega mängufilmi projektist jne. Kui ma liialt aktiivselt sellekohaseid küsimusi esitasin, tundis üks meie grupi giide pärast ühe kohtumise lõppu huvi, mis ülesandega ma olen nende juurde tulnud... See sundis kärmelt meenutama, millise mineviku ja mängureeglitega ühiskond meil endil mitte nii väga kaua aega tagasi seljataha jäi…. Kinematograafiline ooper 1896. aasta 11. augustil, s.o vähem kui aasta pärast vendade Lumiere’de esimest kinoseanssi Pariisis, toimus analoogne sündmus ka Hiinas, küll mitte pealinnas Pekingis, vaid hoopis Shanghais. Küll sai aga Pekingist 1905. aastal paik, kus valmis esimene hiina film, autoriks Din Jun Shan. «Dinjuni mägi» on lugu, mille aluseks on ooperilibreto. Ehkki filmikunst on sümbioos erinevatest kunstiliikidest, lähtus ta oma arengu algaastail kogemuslikult arenenumatest kunstiliikidest. Prantsusmaal olid selleks kirjandus ja kujutav kunst, Inglismaal kirjandus. Itaalia filmi sünnilugu mõjutasid teater, maalikunst ja arhitektuur. Hiina film ei laenanud teatrist ainult süzheed. Kes on näinud Pekingi teatrilaval hiina ooperit, mõistab, miks just ooper on mõjutanud hiina filmi arengulugu. Sealne traditsiooniline ooper on äärmiselt dünaamiline, liikuv, atraktiivne, teatraalne, narratiivne ja seejuures hämmastavalt kinematograafiline! Hiina filmi areng oli tormiline ja dramaatiline nagu 20. sajandi Hiina ajalugugi. Aastail 1915-31 tehti üle 300 filmi, põhilisteks keskusteks kujunesid Hongkong ja Shanghai. Euroopa ja Ameerikaga sünkroonselt läbis Hiina tummfilmi perioodi ja jõudis välja helifilmini. Samal ajal, juba 1920. aastate teisel poolel, algas kohaliku natsionaalpartei ja kommunistliku partei vaheline võitlus, mis viis Hiina kõigepealt kodusõtta, siis Jaapani sõtta, ja lõppes alles 1949. aastal kommunistide võidu ja Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamisega. Esimesed suured mogulstuudiod kujunesid Hongkongis nagu Shanghaiski välja juba 1920. aastate alguses. Siiski oli Hongkong juba tol ajal Aasia Hollywoodiks kutsutud Shanghai vari. Shanghai kolib Hongkongi 1937. aastal okupeerisid Shanghai jaapanlased. Mandri-Hiinas oli poliitiline võitlus oma haripunktis: riik ja rahvas poliitilisest võitlusest ja sõjast lõhestunud ja räsitud. Samal ajal elas Inglise koloonia Hongkong turvalist ja rahulikku elu… Tasapisi hakkas Hiina vaimu- ja ärieliit Hongkongi kogunema. Iseenesest mõista oli nende seas hulganisti filmitegijaid. Hongkongi kolis ka üks suuremaid Shanghai filmifirmasid Tianyi, mis kuulus kahele vennale. Üks vendadest, filmiäris hea nina poolest kuulsaks saanud Runde Shaw arendas seal uue zhanrina välja nn Hiina action filmi, mis meil on tuntud kungfu-filmi nimetuse all. Uus zhanr müüs end sedavõrd edukalt, et peatselt õnnestus vennastel alla neelata kõik oma põhilised konkurendid, saades pikaks ajaks regiooni suurimaks filmimoguliks. Shaw’de stuudio teeb aastas umbes 50 filmi ning hakkab tootma ka muusikale ja ajaloolisi draamasid. Väiksest stuudiost kolitakse Selgevee lahte, kus 1961. aastal tekib legendaarne Movietown - uus Aasia Hollywood. Ajal, mil Hongkongi saareriigis kogus tuure filmimaailma üks suuremaid meelelahutustööstuse keskusi, peatas 1966. aasta kultuurirevolutsioon Mandri-Hiinas filmitegemise ligemale neljaks aastaks. Kuni 1950. aastateni oli Mandri-Hiina filmikeskuseks Shanghai, v.a lühike periood, mil jaapanlased vallutasid koos Shanghaiga ka seal oleva filmitööstuse. Seejärel ehitati venelaste abiga Pekingisse Hiina kõige suurem filmistuudio, sisuliselt vähendatud koopia Mosfilmist. Venemaa kuulekas õpilane Vahetult enne seda aga toimusid sündmused, mis jätsid jälje kultuurilukku. Mandri-Hiina kinematografistid lõid Kunluni filmikompanii, kus sündisid Hiina filmiajaloo kõige avameelsemad ja ausamad filmid. «The Spring River Flows East» (1947) ja «Crows and Sparrows» (1949) jäid aastakümneteks verstapostiks paljudele järeltulevatele filmitegijatele. Mõlemad filmid käsitlesid Hiina kaasaega, rääkisid tõtt ja olid ühiskonnakriitilised. Vaba sõna periood kujunes paraku liialt lühikeseks. Ühelt poolt oli maa poliitilisest võitlusest ja Hiina-Jaapani sõjast liialt räsitud, vaene ja näljas. Raha filmitegemiseks nappis ja hiina filmikunst vaevles suurtes majanduslikes raskustes. Teisalt, Hiina Rahvavabariigi tekkimisega riigistati stuudiod ja filmitegemine läks nii majanduslikult kui sisuliselt valitsuse kontrolli alla. Tekkisid riiklikud struktuurid. Filmtegemine kängus pea olematusse. Hiina oli oma vanema venna Nõukogude Venemaa üllatavalt hea ja kuulekas õpilane, võttes sealt üle kogu tollase filmitootmise ideoloogilise ja finantsilise struktuuri. Hiina filmitööstuse kõrgeimaks riiklikuks organiks sai (ja on seda tänini) Filmi Administratiivbüroo, mis kontrollis täielikult kogu Mandri-Hiina filmitööstust. Stalini surm ja Hrushtshovi võimuletulek ei toonud vabamaid tuuli mitte ainult Vene kinematograafiasse. Koos teiste sotsialismimaadega hingasid vabamalt ka Hiina filmitegijad. Lühiaegne sula aga sumbus kultuurirevolutsiooni mässavatesse lainetesse. Kultuurirevolutsioon pühkis filmitegemisest viimasedki «minevikuigandid». Pekingi Filmiakadeemia suleti. Paljud Hiina filmitegijad said sel perioodil oma filmialase hariduse Moskvas. Mandri-Hiina sulgus välismaailmale, Hongkongist kujunes aga välja maailma üks suuremaid filmitööstuskeskusi, toodangumahuga enam kui 200 filmi aastas. Bruce Lee ja Jackie Chan said kuulsaks kogu maailmas. Mõistagi oleks ebaõiglane väita, et kuni 1970. aastate keskpaigani ei tehtud Hiina Rahvavabariigis ühtki head filmi. Küllap tehti, nii nagu tehti häid filme Eestiski, aga kes neid väljaspool Nõukogude Liitu nägi? Hiina avaneb 1970. aastatel toimusid muudatused nii Mandri-Hiina kui Hongkongi filminduses. Hongkongis said mõtteliseks pöördpunktiks kolm komöödiat: «Games Gamblers Play» (1974), «The Last Message» (1976) ja «The Private Eyes» (1977), mis käsitlesid lihtsalt ja humoorikalt Hongkongi igapäevast elu. Pärast Bruce Lee saladuslikku surma kaotas Hongkongi action poole oma võlust, ammendades zhanrina nii ennast kui suuresti ka vaatajat. Esile kerkis noor kineastide põlvkond Allen Fongi ja Ann Huiga eesotsas. Neid ei huvitanud action ja ekraanimuinasjutud. Ümbritsev elu, kaasaeg, hiina kultuur ja ajalugu, mis aastakümneid ei leidnud väljundit ekraanidele, pakkus neile enam huvi. Miks mõelda thriller ’eid välja? Narkootikumid, kuritegevus, skandaalid, millest kirjutasid ajalehed, oli ju suurepärane aines… vaatajale huvitav ja uudne. 1980. aastal oli maailm vaimustuses Akira Kurosawa filmist «Kagemusha» kui Aasia filmikunsti tähtteosest. Tähelepanuta jäi aga fakt, et kaks aastat enne seda, 1978. aastal, avati taas kultuurirevolutsiooni päevil suletud Pekingi filmikool. 1988. aastal valmis esimene koostööfilm Läänega - Bernardo Bertolucci «Viimane imperaator», mis filmiti Hiinas ja pälvis üheksa Oscarit. Filmimaailm nimetas aastat 1988 Hiina aastaks. Sündmus oli tähtis kahel põhjusel: esiteks, pärast «Tuulest viidut» (1959) polnud ükski film saanud nii palju Oscareid, ja teiseks oli Mandri-Hiina olnud aastakümneid kauge ja kättesaamatu. «Viimane imperaator» kujunes esimeseks puna-Hiina arvestatavaks koostööfilmiks Läänega. Esimene kaalukas rahvusvaheline tunnustus hiina filmile tuli aastal 1991, mil Veneetsia filmifestivalil pälvis ühe kolmest Hõbelõvist Zhang Yimou film «Punaste laternate valgusel». Gong-Li sai esimese hiina naisnäitlejana maailmakuulsaks. 1993. aasta tõi hiina filmile ühe ihaldatavama auhinna - Cannes’i Kuldse Palmioksa, mille võitis Chen Kaige filmiga «Hüvasti, mu konkubiin». Hiina turg on piiritu Ehkki Hongkongist on saanud praeguseks üks osa suurest Hiina Rahvavabariigist, jaotub Hiina filmitööstus endiselt kaheks: Hongkongi ja Mandri-Hiina omaks. Lihtsustatuna võiks hetkeseisu iseloomustada järgmiselt. Mandri-Hiina on suur ja elamiseks suhteliselt odav. Vabamõtlemise ja turumajanduse plusse ja miinuseid nautiv Hongkong on väike ja elamiseks kallis. Vaatamata sellele, et Mandri-Hiinas on plaanimajandus valdavas osas asendumas turumajandusega, kontrollib riik endiselt kogu majandust ja ideoloogiat. Väliskapitali osalus ühisettevõtteis ei tohi ületada 49%, kõigis nn võtmeettevõtetes on riik enamusosanik. Välisettevõtted on teretulnud oma investeeringutega, valitseva seaduse järgi saab aga väliskapital reinvesteerida oma ettevõtte kasumit vaid Hiinas. Raha väljaviimine riigist on seadustega keelatud. Et aga turg on sedavõrd suur, ei hirmuta selline piirang suuri investoreid. Tähtis on olla kohal ja sees. Sama kehtib filminduses. USA, Prantsusmaa, Saksamaa, Kanada ja Aasia riikide filmitööstused tunnevad huvi koostööprojektide ja ühtlasi kinovõrgu väljaehitamise vastu. Mis on ka igati loomulik, nii tootmis- kui ka turupotentsiaal on erakordselt suur. Kõik Pekingi, Shanghai või mõne teise suurema linna multiplex -kinod on ehitatud kahasse Hongkongi või Ameerika firmadega. Hiinas on sadakond kobarkino, milles on enamasti 15 saali. Piletihinnad jäävad samasse hinnaskaalasse nagu Eestis. Tänu rahvaarvule kuulub Hiina filmilevis A-klassi turgude hulka. Kui Hongkongis on vaid (ühes linnas!) 188 ekraani, siis suur-Hiinas on umbes 3000-9000 (just nii suure erinevusega andmed me saime) seitse päeva nädalas tegutsevat kinoteatrit. Lisaks veel maakohtades tegutsevad kinopunktid. Arvestatav filmiriik Endiselt kureerib kogu filmiimporti Hiina Filmikorporatsioon (China Film Corporation), kes on olnud ainus filmide maaletooja alates oma loomisest 1951. aastal. Veel paar aastat tagasi oli imporditavate filmide hulk aastas vaid kümne ringis. Nüüd on see kvoot suurenenud 50-60 välisfilmini aastas, põhiliselt linastuvad USA ja Hongkongi filmid, sekka ka mõni Euroopa oma. Viimastel aastatel on riiklikule monopolile lisaks tekkinud nn alternatiivlevi, seda küll vaid kodumaise filmilevi osas. Turu pärast tasub aga võidelda, sest väidetavalt kõigub tippfilmide box office vahemikus 440-880 miljonit krooni, seda olukorras, kus filmilevi väljaarendus on kaugel täiuslikkusest... Alternatiivleviga tegelevad põhiliselt sõltumatud filmitootmiskompaniid, kes ei ole rahul kohmaka ja aegunud riikliku filmileviga. Hea näide oleks siin Imar Film, mis toodab ja levitab oma filme ise, eelkõige selletõttu, et olla kindlas tulemis ja omada kontrolli raha liikumise üle. Imar Film ei paku aga alternatiivi ainult filmilevis, vaid ka tootmises. 1999. aastal kujunes Hiinas aasta hitiks Imar Filmi toodetud «Spiecy Like Soup» (rezhissöör Zhang Yang), mis pärast Berliini filmifestivali linastus kõikjal maailmas. Imar Filmi juhib noor ja energiline ameeriklane Peter Loehr. Tema nimega seostatakse nüüd juba kuuenda-seitsmenda laine tulekut Hiina filmindusse. Firma toodab oma filme ilma riiklike toetusteta, mis teeb ta vabaks ja sõltumatuks. Imar Filmi ligemale kolme miljoni dollarilise eelarvega linateosed kuuluvad nn urbanfilmide kategooriasse. Praegu toodetakse Mandri-Hiina 31 filmistuudios umbes sada filmi aastas, keskmine eelarve mahub kahe miljoni ja 18 miljoni Hiina jüaani (1 jüaan = 2,2 Eesti krooni = 0,13 USA dollarit) vahele. Lisaks toodetakse anima- ja dokumentaalfilme. Hongkongis toodetakse aastas samuti umbes sada mängufilmi. Kokku annab see üsna soliidse ja arvestatava tootmismahuga filmiriigi, mis on kaugel oma võimalikest tootmismahtudest. Kaklus hiina filmide pärast Skeptik, lugenud seda ülevaadet hiina filmist, võib nüüd küüniliselt küsida, kas hiina filmi läbimurre peitub vaid hunnitutes tootmismahtudes, millest ju ennekõike räägivad artiklis toodud arvud. Hoopiski mitte. 15-20 aastat tagasi unistasid hiina filmitegijad pääsemisest selliste mainekate filmifestivalide võistlusprogrammi nagu seda on Berliin, Cannes või Veneetsia. Nüüd osalevad nad neil festivalidel regulaarselt ja mitte ainult ei osale, vaid võidavad ka auhindu. Tänavuse Cannes’i festivali võistlusprogrammis oli kolm hiina filmi, millest Jiang Weni film «Devils On The Door Step» võitis grand prix . Zhang Yimoust, Wong Kar-Waist, Chen Kaigest on saanud juba klassikud, kelle iga uue filmi pärast festivalid võistlevad, et mitte öelda kaklevad. Lou Ye film «Suzhou» pälvis sel aastal peaauhinna Rotterdamis. Eelmisel aastal sai samal festivalil tuule tiibadesse Zhang Yuani film «Shower». Mõlemad viimati nimetatud autorid kuuluvad juba tegelikult kuuenda põlvkonna liidrite hulka. Viimasel päeval käisin maailma suurimal väljakul, Pekingis asuval Taevase Rahu väljakul. Sinna mahub korraga üle poole miljoni inimese. Eestis on saja aasta jooksul filmikunstiga igapäevast leiba teeninud umbes paar tuhat inimest. 25 000 aasta pärast mahume me veel, manalamehed ja tulevased filmitegijad, maailma suurimale väljakule, et sõlmida omavahel maine ja taevane rahu.
Jaak Lõhmus , filmikriitik Oriendi filmidele suunatud tähelepanu on Euroopas ja Ameerikas aastatega üha kasvanud. Seda alates läbimurdest, mille sooritas Akira Kurosawa oma filmiga «Rashomon» (1950) Veneetsia filmifestivalil. Pärast Kurosawa Kuldlõvi võitu hakati nii filmifestivalidel kui ka tollal üha enam populaarsust koguvates filmiklubides, samuti filmikoolide auditooriumkinodes avastama, et idamaades tehakse ääretult huvitavat filmikunsti. Enne teisi leiti üles Jaapan, siis India (Satyajit Ray!) ning 1980. aastatest tulid erinevad Hiinad: Hongkong, Taiwan, Hiina RV ning viimastel aastatel juba ka Vietnam. Andrei Tarkovski jumaldas Kenji Mizoguchit ja tema «Kahvatu kuu lugu», Wim Wenders on üheks oma elu armsamaks filmiks nimetanud Yasujiro Ozu «Tokyo lugu». See on juba ajalugu. Tänapäeval ollakse vaimustatud Takeshi Kitanost, Wong Kar-Waist, Zhang Yimoust ja Tran Anh Hungist. Kaug-Ida geeniuste kõrval on nüüd kinoarmastajate südames koha leidnud ka Euroopale lähemate oriendi maade filmiloojad: näiteks iraanlased Abbas Kiarostami ja Mohsen Makhmalbaf, kui tuua ainult mõni näide. Suurte filmifestivalide võistluskavad ja põhiprogrammid on vallutanud idamaised filmid (tänavuse Cannes’i festivali konkursikavas oli kolmandik töid Aasiast). Ja need filmid ei lähe hästi mitte üksnes festivalidel, vaid ka Euroopa art house-kinode ekraanidel, teles ja videolevis. Muidugi mõista ei suuda nad levimenult võistelda Hollywoodi toodanguga, mida valmistades teevad ilma ka Aasiast Inglite Linna üles ostetud talendid, nagu näiteks John Woo. Kuid need filmid on olemas, kogu aeg nähtaval, kogu aeg jutuaineks, ükski endast lugupidav filmikool ei saa enam õpetada filmiajalugu ilma elavate klassikute Kitano, Zhangi või Wongi teoste ülevaateta. Oriendi riikidel on, millele oma filmide menu rajada: eksootiline loodus ja olustik, tuhandeaastane kultuuritaust ning selle kõrval hulluks ajavalt urbaniseerunud elukeskkond. See kõik paistab nende filmidest kätte. Elu otsekui kinos. Pean tunnistama, et minu meelest vaatab enamik eesti filmiloojad liiga vähe maailma parimate tegijate filme. Seda loeb ka nende filmidest välja. Kui tohiksin üldse midagi soovitada, siis soovitaksin ära vaadata vähemalt 12 paremat idamaist filmi. Aga tõde on pigem vaikimises kui rääkimises, pigem kaadrite vahel kui filmikaadrites. Nii võiks ümber öelda üht idamaist mõttetarkust.
© Postimees 2000
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
Ervin Õunapuu teispoolsust kompimas Nabokovi «pornograafiast» Suu@silm.jukukalle |
| K U L T U U R |
|
Ervin Õunapuu kaduviku ja jumaliku spiraali keerutamas.
|
|
|
Ervin Õunapuu teispoolsust kompimas
Ervin Õunapuu Arno Oja , kirjanduskriitik Kogu Ervin Õunapuu loomingut iseloomustab teatav teispoolsuse kompimine, silmitsiseis surma ja Jumalaga, otsimata kummaski midagi lõplikku. Mäletatavasti lavastas Õunapuu vahetult enne esikromaani «Olivia. Meistriklass» (1996) ilmumist Sammas-galeriis enda kui akvarellisti peied. Kolm maalitud oliivi galerii seintel klaasi all kui Kristuse pisarad, sark ja mõtliknukra ilmega kunstniku fotoportree. Jeesuse eluaastad ammu ületanud mees peitis maalikunstniku sarka ja sündis uuesti kirjanikuna. Oliividest aga võrsus Olivia, kes otsib Jumala nime ühest elust teise. Hiljem Von Krahlis lavale tulnud Lepo Sumera muusikaga ooper ja nüüdne, Õunapuu enda kirjutatud ning lavastatud «Surm ooperis» Draamateatris, kombivad «surmade ja sisenemiste» teemat uuest vaatenurgast. Kaduvik ja jumalaotsingud on Õunapuule nagu ühe sirge kaks otsa. Seos nende vahel ei katke. Küll aga võib sirge koolduda kaareks ning lähendada otsi teineteisele. Aprillikuu Loomingus ilmunud novellis «Kaisa ja surm» on otsad suisa kokku veetud. Nimitegelase voodi jalutsisse istub lõimetust kangast mustas mantlis SURM ja mõtleb oma mõtteid. Ta ei ole pelgalt isikustatud, vaid jumalustatud. Surm ongi Jumal. «Jumal on kujunemisel,» ütleb Jorge Luis Borges ning lisab: «Kui vaim on kirgas, siis aitame ehitada Jumalat.» Selline mõtteviis sobib Õunapuule. Temagi tegelaste maailm on lakkamatute taastulekute ja tagasiminekute jada, borgeslik «hargnevate teede aed», kus mäng vaheldub tõsidusega ning vaim püsib kirkana. Õunapuu romaanide puhul on korduvalt osutatud Ladina-Ameerika «maagilisele realismile», mis pärast romaani «Sada aastat üksildust» eestindamist tähistab siinmail pea ainuisikuliselt Gabriel Garcia Marqueze loomingut. Maagia maagiaks ja realism realismiks, ent olen seda meelt, et Õunapuu teoste «maagiline» diskursus pole sedavõrd hingeeluline kui Marquezel, pigem rohkem intellektuaalselt struktureeritud, st Borgese laadi. Kui Ervin Õunapuu kirjanikuksolemise algul räägiti sõnadega maalimisest, siis edaspidi võib ütelda, et autor kas «teeb kino» või lavastab elu. «Eesti gootikasse» (1999) koondatud novellidest alates tema lugude tekst aina lüheneb, sinna kätketud «laengu» kontsentratsioon aga tõuseb. «Väikese palveraamatu» alapealkiri rõhutab kõigi kahe tosina palve loetavust ühe hingetõmbega. Samas viitavad raamatu teksti liigendus ja nummerdamata leheküljed ühispalvusele, meie kõigi kollektiivsele palvele Jumala ees. Oleme üks. Tões, vaimus ja mängus.
Väidetavasti oli see relatiivsusteoora «isa» Albert Einstein, kes kinnitas, et Jumal täringuid ei mängi. Kahju, kui kõigevägevama renomee seda tõesti ei luba. Kirjanik Õunapuu mängib oma tegelaste kaudu Jumalaga küll. Arvatavasti just täringuid, Vana Maailma intelligentset õnnemängu. Ning edukalt. Tema vastne common prayer on mõjus. «Väike palveraamat» on kokku pandud iidsel yin ’i ja yang ’i põhimõttel, koosnedes seega kahest poolest - mees- ja naisalgest. Esimest esindab Saaremaalt pärit Kalvetu «jumalamees» (tema kõnepruugis leiduvad veel bussimees, taksomees jms) Ekke, nüüdne Concordia ülikooli üliõpilane, teist 14-aastane põlistallinlanna Sirlimai Vesse. Mõlemad saadavad taevase Jumala poole palveid, mis viimaks kipuvad vaat et nõudmiste vormi võtma. Viis, kuidas autor eri algeid tervikuks seob, meenutab otsesõnu vana tuntud mõistatust «Loe mind eest või tagant otsast, ikka tõusen maast ja metsast», mis teadupärast tähendab udu. Ometi pole Õunapuu raamatus midagi udust ega mõistatuslikku. Concordia-mees ihkab võimu ja/või kuulsust ( ibi victoria, ubi concordia ), koolitüdruk jumalikku armastust. Arengupeetus ja (eestlaslik?) otsekohtlus annavad tunda mõlema puhul.
Ekke ja Sirlimai teed ja saatused ristuvad «eesti gootika» poolest kuulsas Tallinnas. Noormees päästab tüdruku põlevast majast (taas üks autorilähedasi psühhoanalüütilisi sümboleid, nagu fallosega seostatav nugagi). Jumalalt ei palu ta ei rohkem ega vähem kui inimsoo loomise kordamist. Ekke tahab olla nabatu Aadam, Jumala vahetu kätetöö. Siis looks ta oma küljeluust endale Eeva. Sirlimai soovidki pole õigupoolest maisemad. Tema ihkab kas taevasse Jumalaga ühele aujärjele või siis taevase isa armukeseks maa peal. Olgu või kättemaksuks emale, kes on Kristuse pruut. Inimlik unelm, kas pole? Ja ärgem unustagem esikromaani Oliviat, kes kaotas süütuse taevas, kuid võimuheitlustes Jumalaga leiab, et too on ohtlik hull, kes tuleb tappa. Sirlimai piirdub pettumuse järel manamisega, et Jumal, too «vana saast», Eestist kaoks. Ta nõustub koguni Ekke seltsis Jumala mälestuseks vaarikajäätist sööma. Noormehe kena nabauuristamisnuga (on see ehk «Oliviast» tuttav Friedrichi nuga?) jääb aga kaotsi. Kuigi «Palveraamatus» jäävad elu, Jumala ja surma vahekorrad lõplikult selgitamata, on mängureeglistik Jumala kätes. Nagu «Olivia» või «Teie mälestuseks…», on «Palveraamatki» omamoodi «tagurpidi issameie» (L. Priimägi). Siiski loodan, et autorit ei panda Jumalaga mängimise eest kirikuvande alla. Kaarli kiriku rüpest Toompeale lennutatud jumalamees Jaan J. Leppik ei eksinud väites, et Õunapuul puudub «ateistile nii vajalik ükskõiksuse kapatsiteet» (Sirp, 11. veebruar 2000). Enamgi veel: «võitlevate ateistega» käitub kirjanik armutumalt kui tõsi- või valevagatsejatega. Peale aktiivsete palvelausujate osaleb Õunapuu ühispalvuses igat masti hästi tabatud tüüpe. Siin on elukunstnikust «luuletaja» Kulno Mägeda, mängujuhi või vahendajana toimiv ühiselamukomandant Pilvi Kallas, endale uue nime ja Eesti passi ostnud kuldsõrmustes kohamees Taavi Tamm.
Igaüks neist esindab nüüdis-Eesti «äriilma». Ja nende äri ei lähe just viletsalt. Isegi rahapesust on samm edasi astutud. Nüüd tegeldakse raha kogumise ja triikimisega. Sealjuures levivast raisakullide raipelehast ei tee keegi väljagi. Ning Sirlimai Vesse teab, et raisakullid on kõige kaunimad linnud, «raisakullid on nagu issanda inglid». Jumala silma aitab kõigel peal hoida vana professor Martens (sügav kummardus auväärt Jaan Krossile), kes ei räägi põhimõtteliselt vene keelt ja maksab poes alati taskuräti sisse keeratud peenrahas. Tundub, et Ervin Õunapuu keerutatud kaduviku ja jumaliku spiraalil hakkab üks ring täis saama. «Väike palveraamat» on kokkuvõte, seniloodu kvintessents. Kuid korrakem siin ühes Oliviaga: tsh-tsh-tsh! Kirjanik Õunapuu on «tabamatu tasuja».
Nabokovi «pornograafiast» Marina Grishakova Tartu Ülikooli lektor Äärmiselt tüütav on mõnes Nabokovi loomingut tutvustavas artiklis taas leida kaht süüdistust, mis seavad kahtluse alla tema «klassikalisuse». Kuigi vist keegi enam tema klassikalisust ei vaidlusta, on «klassikalisuse» kriteerium ise üsna kahtlane. Lugedes F. Jamesoni kogutud materjale Euroopa intellektuaalide vaidlusest realismi ja modernismi üle raamatus «Esteetika ja poliitika», näeme, et just «klassikalisuse» kriteeriumi kasutasid kommunistid ja natsistid rünnakutes avangardsete liikumiste vastu, moodustades «kirjandusolümposed» vastavalt oma ideoloogiatele. Ometigi algab Mati Undi artikkel just nende kulunud süüdistuse kordamisega: «pornograafia» kasutamine (nagu oleks Joyce, Robbe-Grillet või Pynchon siivsa käitumise eeskujudeks) ja keerulisus. Viimane ongi põhjuseks, mis Undi tsiteeritava kommentaatori Carl Profferi arvates ei luba kirjanikul «tõusta kirjandusolümpose tippu». Sõltub muidugi sellest, kelle me sinna tippu paigutame. Galsworthy? Victor Hugo? Daniel Steele’i? Pole ju ladusus ja spontaansus alati kirjandusliku kvaliteedi kriteeriumiks. Võibolla on asi selles, et head lugejad, kes oskavad teksti keerulisust hinnata, pole alati kommentaatorid. Paar aastat tagasi leidsin eesti filoloogia üliõpilaste esseedest mõndagi, mille peale pole Nabokovi kommentaatorid tulnud. Mati Unt kutsub appi üsna keskpärase ja Nabokovi tekstiga võrreldes vaese Adrian Lyne’i filmi, halva Pia Pera raamatu ja Carl Profferi kommentaari, lugupeetava, kuid kohati ebatäpse ja juba ammu teiste kommentaatorite, näiteks Alfred Appeli poolt ületatu.
Quilty ja Humberti moraalsuse üle arutledes jätab artikli autor raamatu paroodilisuse tähele panemata. Mainitakse Dostojevskit kui eelkäijat, ja ka seda, et erinevalt kuulsast vene prohvetist ei leia me Nabokovi raamatutest «hammaste kiristamist ja oigeid» ja et Nabokov on hoopis «hõrk ja kaalutlev esteet» - niisiis oma kangelase alter ego ? Soovimata alustada pikka vaidlust, toon vaid mõned näited sellest, kuidas lugejad ja uurijad on «Lolitat» mõistnud. Esiteks, palju on kirjutatud konfliktist Ameerika tehnilise tsivilisatsiooni ja suurest kultuurikoormast väsinud dekadentliku Euroopa vahel romaanis. Üheks «Lolita» alltekstiks on chateaubriand’lik müüt Ameerikast kui «ilusate puude» ja keelatud seksuaalsuhete (verepilastuse) vabaduse maast. Romantik ja dekadent, prantsuse kirjanduse armastaja Humbert leiab Chateaubriand’i Ameerika asemel hoopis teise maa. Nagu märkis üks Nabokov-Listi lugejaist, on «Lolita» lugu sellest, kuidas noor ja küüniline Ameerika kasutab kõlvatult ära vana ja väsinud Euroopa (nii et hoopis vastupidi Mati Undi pakutud tõlgendusele). Teiseks, ühe huvitava seletuse on pakkunud Elizabeth Phillips ajakirjas «Literature and Psychology» («The Hocus-Pocus of Lolita», 1960, X). Nimelt, «Lolita» kui paroodia psühhoanalüütilisele Edgar Allan Poe elu ja loomingu tõlgendusele: on ju E. A. Poe luuletus «Annabel Lee», pühendatud autori «lapsest pruudile», veel üheks tähtsaks «Lolita» alltekstiks. Nabokovi enda sõnade järgi oli esimeseks väikeseks tõukeks «Lolita» kirjutamisele 1939. a ajalehest loetud lugu ahvist Pariisi loomaaias (Jardin de Plantes), keda üks uurija kuude kaupa meelitas ja veenda püüdis ja kes lõpuks tegi söetükiga esimese joonistuse. Joonistusel olid trellid, mille taga ahv istus. Sellest tõukest sündis lugu «Võlur». Umbes 1949. a, jätkab Nabokov, hakkas esialgne tunne ( throbbing ) teda uuesti vaevama ja sundis veel kord sama teema poole pöörduma. E. Phillips osutab seosele Nabokovi seletuse ja E. A. Poe jutustuse «Mõrv Morgue tänavas» vahel: orangutan, kes tappis Madame L’Espanaye’ ja tema tütre, püüti kinni ning omanik sai tema eest suure summa Pariisi loomaaias Jardin des Plantes’is. 1933. a ilmunud ja 1949. a (!) inglise keelde tõlgitud Marie Bonaparte’i, Freudi õpilase, psühhoanalüütilises uuringus «Edgar Allan Poe elu ja looming: psühhoanalüütiline interpretatsioon» on ahv isa sümboliks. Madame Bonaparte arvas, et Poe, nagu kõik lapsed, samastas ennast isaga, kes ilmub «raevuka ahvina, kehastades neid agressiivseid ja elajainstinkte, mis, lapse poolt primitiivselt mõistetud, määravad ära tema arusaamise seksuaalaktist». «Et noor Edgar püüdis omaenda atavistlikust sügavikust ennast kujundada selle metsiku ja loomaliku, võrdselt kütkestava ja neetud isa järgi», ilmneb sellest, et ahv jutustuses on umbes neli või viis aastat vana. Võimalik, et Dupin, kadestades meremehe omandit, ilusat ja noort ahvi, «väljendab ka Poe kui mõtiskleva täiskasvanu kahetsusi kaotatud esmainstinktide üle, mis on veel elus ilusas poisis, kuni algab nende mahasurumine… Jutustuse lõpus näeme mahasurumise protsessi: paha ahv on asetatud publiku pilgu alla, puuri Jardin des Plantes’is». Kuid Poe isa polnud ainult elajas, jätkab E. Phillips, ta oli ka jahimees. Mme Bonaparte, analüüsides Poe teist lugu «Metzengerstein», seletab isa identifitseerimist neetud hingedega, mütoloogiliste metsikute jahimeestega: «Jaht igavikus kujutab mõne jahimehe karistust liiga suure julguse või ülihullu jahikiindumuse eest. Kummaline loom, keda Metsik Jahimees taga ajab, sümboliseerib naise, eriti ema, seksuaalset jälitamist.» Sellise tõlgendusega on kooskõlas ka Humberti kui jahimehe Aktaioni ja Lolita kui Diana teema: lugu jahimehest Aktaionist, kes muudeti hirveks karistuseks selle eest, et ta vaatas pealt Diana suplust. Sellele juhtis oma essees tähelepanu ungari filoloogia üliõpilane Külli Kressa: Humbert võrdleb ennast hirvega, Lolita mängib Quilty näidendis Diana rolli. E. Phillipsi artikkel näitab, kust pärineb Humberti ja Quilty kaksiklus: see on üks ja sama kangelane, «isa kuju», nii «elajas» kui «jahimees» - lõppude lõpuks on lugu lihtsalt Döppelganger, kriminaalromaan, kus jälitajal-nuuskuril ja jälitataval-kurjategijal on sama nägu (nt Agatha Christie «Hiirelõks»).
Omalt poolt pakun veel ühe seletuse, rousseauliku. Nimelt sisaldab «Lolita» Rousseau «Pihtimuste» paroodiat: Nabokovi kangelane nimetab ennast «Jean-Jacques Humbertiks». Nii Rousseau kui Humberti pihtimustes peitub tugev vuaeristlik-ekshibitsionistlik impulss: soov paljastada oma seksuaalsed kalduvused (piiluda, olla seksuaalaktis «kolmandaks», vaatajaks) ja selle paljastuse nauding. Rousseau kirjanduslik teisik, Saint-Preux romaanist «Julie ehk uus Heloise» naudib samuti pikksilma abil piilumist armastatu magamisruumi. Kuid, nagu Rousseau ja Humbert, on ka tema alati valmis tõestama ja teisi veenma oma kavatsuste vooruslikkuses: «Minu kirg ja tema objekt jäävad alati puhtaks … oma armastatu kõrval oled sama ohutu kui isa kõrval». Arvestades Saint-Preux’ (ja ka tema autori) äärmist seksuaalset kiindumist naisesse, näivad need kinnitused üsna silmakirjalikena. Nabokovi tekstides on mitu vuaeristi - guvernöör autobiograafias, aedniku poeg «Marys», köögipoiss «Adas», Kinbote «Kahvatus tules», kes jälitavad armastajaid oma optiliste abivahenditega. Arvan, et sellest piisab nägemaks «Lolita» paroodilisust, mis on suunatud nii sotsiaalsetele kui ka kirjanduslikele klisheedele. Tundub, et on võimatu tõsiselt rääkida «Lolita» pornograafilisusest (sest pornograafia on tõsine) ja tõemeeli arutleda kangelaste moraalse palge üle. Adriane Lyne’i film, mis on Nabokovi tekstist palju tõsisem, otsesem ja jõhkram, ei ole pornograafiline - seda enam Humberti tinglik-dekadentlikus keeles kirjutatud pihtimus. Nabokovi «austajad», eeskätt Mati Undi mainitud Viktor Jerofejev, teavad seda.
Õigem valem Sven Kivisildnik WHAW!ZAIKSi solist Õigem valem on tõesti kõige tõhusam algoritm viljatute kirjanduskoosluste ja nende koguteoste naeruvääristamiseks. Variautori võtet ollakse edasi arendanud ning kasutatakse varjamatu jultumusega varirühmituse müstifikatsiooni. Turg vajab rühmitusi, eks söögu siis. Ometi on see isu kirjandusliku maitse seisukohalt täiesti arusaamatu: mida siis ikkagi on võtta kõigist nendest koguteostest? Kui mõtlema hakata, siis ei midagi peale jagatud vastutuse. Viimasel ajal ilmunud hunnikust koguteostest jääb sõelale vaid «Hea raamat» ja «Õigem valem», mõlemad sisaldavad ligi 50% kvaliteetset materjali. «Õigem valem» on kordumatu kogumik selles mõttes, et teisejärguline toodang ei ole mitte põhimõte nagu koguteostes üldiselt või viga nagu «Heas raamatus», vaid läbimõeldud kompositsiooni funktsionaalne osa. Nagu juba pealkiri ütleb, koosneb raamat õigest ja valest osast. Õiged osad on Juku-Kalle Raidi ja Fagira D Morti nime alla paigutatud tekstid. Jan Kausi ja Kalju Kruusa nime all ilmutatu on läbinisti vale. Esimene õige: Juku-Kalle «Õigem valem» ei ole midagi erandlikku ja eemalseisvat Juku-Kalle Raidi muude tegemiste kõrval, tema toimetatud menukas väljaanne KesKus paljastab ametlike kultuuriväljaannete mannetust ning tema kirjastatud poola klassik räägib selget keelt riigikirjastuse tõmblustest väärtkirjanduse väljaandmisel, kuid pole põhjust pikemalt peatuda tõsiasjadel, mis selletagi on selged. Nii selle osa kui kogu raamatu kompositsioon on üles ehitatud meeleliselt, Raidi peatükk sünteesib nägemis- ja maitsmismeele andmeid. See on suur samm edasi ekspressionistide kaootilistest meeltesegunemistest. Raid segab meeli kindlakäeliselt ja ühemõtteliselt: Ehkki õuna pilt on silme taga alles, ehkki suu on magusaga koos. Lk 27 See pole juhuslik tsitaat, pigem valem kogu raamatu mõistmiseks. See silma ja suu seos on eriti ilmne neis kirjakohtades, kus nähakse und sellest, et pole midagi juua või et kurk kuivab. Nagu abikaasa õudhommikuses unenäos: Ma sulle poest õlut ei saand. Lk 8 või justnagu plekilist und, kus janusel pole vett lk 11 Ning süvenedes jõuab asjade loomulikku kulgu jälgides tuumani: kes allveekala kõhus oma pimedale pilgule vastu sõitis. lk 24 Juku-Kalle Raid on nägemuslikku luulesse kokku võtnud selle, mida Karl Martin Sinijärv käsitleb oma kokakirjanduses ja Kalev Kesküla veinipublitsistikas, kuid vahe on oluline. Raid ei räägi toodet tutvustavat või tehnilist köögieneseabi juttu, vaid toob välja inimese sügavama olemuse. Mis on niisama vähe tarbijalik ja hedonistlik kui valutulestik enne päikesetõusu. Esimene vale: Jan Kaus Jan Kausi kaubamärgiga tekstid on sama söödavad kui lusikas, kahvel või taldrik. Põhjus on ilmne, Kausi tekstid on rõhutatult ühemeelsed ja kalduvad nürisse visuaalsusse. Kujundus on neis tekstides väga asjakohane, suured mustad larakad paistavad väga hästi silma, aga see on ka kõik. Millist Jani luuletust me ka ei loeks, silme ees on pilt lobisevast ja tüütust tegelasest. Saab mõnda aega lehti edasi keerata ja mõelda, et söödava katteta nägemuslik luule pole kopikatki väärt. Teine õige: Fagira D. Morti Fagira D Morti nimemärgiga tekstides on olemas nii silma kui suu pool - luuletused on visuaalselt väga nägusad, kujutades erinevaid joogianumaid, pudeleid, klaase, pitse ja punsusid. Müts maha. Aga kuigi nägemis- ja maitsmismeele seos on olemas, on lühis formaalne ja pealiskaudne - sageli on siduvaks lüliks joogikeskkond. Kogu välisele hiilgusele vaatamata on see lustiga loetav osa, valus hoop naiskirjandusele, mis arvab et ta peab nagu Vallisoo või et ta võib nagu Selberg või et ta saab hakkama nagu Ränik. Ei pea, ei tohi ja kindlasti ei saa. Fagira luuletused veenavad, et kõledad ööklubi- ja kohvikumaastikud on kindlasti sügavamad ja erutavamad kui vaimne agul. Ole vahendatud, ole formaalne, aga ära ole vastikult umbne, see on Fagira sõnum ja selle peavad paljud luuletajad endale selgeks saama - tehke oma ventilatsioonisüsteem korda, muidu hakkab lugejal halb. Kuidas, seda saab õppida igast korralikust kohvikust või küsida Juku-Kalle Raidi käest. Teine vale: Kalju Kruusa Teine valede osa pealkiri on Kalju Kruusa. «Õigemas valemis» ilmunud Kalju Kruusa luuletused tunduvad Vikerkaares loetute kõrval uduste koopiatena. Ka need koopiad räägivad peamiselt kõrvakeelt. Kõrval pole silma ja suuga midagi tegemist, nii pole ka meil midagi Kruusa koopiatega tegemist. Koopiaid tuleb teha ikka koopiamasinaga. Kuulmismeel võib ära petta, muusika on väga populaarne tootegrupp ja sellest võiks järeldada, et kuulmismeel on midagi tähtsat, aga kui vaatame, mis Elmareid inimesed kuulavad ja maitseme mõnda edetabelit, saavad asjad kohe selgeks. Kokkuvõtteks võib siiski öelda, et see libakogumik on suurepäraselt komponeeritud ja räägib meile heast silma ja suu koostööst ning annab hävitavaid tunnistusi luule vastu, mis püüab läbi ajada pelga silma või kõrvaga. Tore, et üks ilmaasjata inimeste peades ruumi raisanud kogumiku idee on leidnud lõpuks kunstipärase kasutuse. «Õigem valem» on raamat nagu rosinate ja pulgaga vahvlijäätis - Fagira on vahvel ja Juku-Kalle on jäätis, Kruusa on pulk selleks, et Jani rosinad välja koukida. Rosin on ju kuivanud viinamari, aga viinamarju tuleb kääritada, mitte kuivatada. Ja veel. Raamatust tuleb lugeda kohta: Kukkudes soovivad nad kahte võimatut, üht võimalikku ja lõputult poolikuid soove.Lk 14
© Postimees 2000
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
Nädala plaat Uued plaadid |
| P L A A D I D |
|
TOP 10 ALBUMID
Top 10 albumid
Eesti müügitabel 9. septembri seisuga
1. MEIE MEES Teen tapeeti (1.) 2. N-EURO Vesi peale (2.) 3. 666 Who’s Afraid Of...? (5.) 4. SCOOTER Sheffield (6.) 5. JOEL STEINFELDT Parimad I (4.) 6. VILJO TAMM BÄND Üksindus (-) 7. ÜLLAR JÖRBERG Parimad I (3.) 8. KATE Kõik, mis tehtud... (-) 9. PUSH UP Teeme süsti (8.) 10. BRITNEY SPEARS Oops... I Didi It Again (-)
Plaadikaupluste andmete põhjal koostanud Raadio 2. Sulgudes on koht müügitabelis nädal tagasi. |
|
|
NÄDALA PLAAT
Madonna Selle albumi eellugu on möödunud kuude hitt, kus juttu ammustest aegadest, mil muusika võlus laulja näole naeratuse. «Kui saanuksin võimaluse, oleksin pannud inimesed tantsima, ja nad võinuksid ehk olla veidi õnnelikud.» Madonna plaati «Music» lõpetava laulu «American Pie» sõnad kuuluvad folkar Don McLeanile, kes 30 aastat tagasi nendega ameeriklasi võlus. Muusika kui hingepäästja, muusika kui elu sisu. Kuid seal on tekstirida, millele tollal omistati avarat tähendust. Refräänile eelnev räägib päevast, mil suri muusika. Õnnelike 60ndate ideaalid tuhmusid 70ndatel. Mulle tundub, et ka «Music» räägib ridade vahele kirjutatud lugu millegi lõppemisest. Mitte ainult isiklikust draamast, vaid millestki suuremast. Lootuse kaotamisest. Madonna vahetab maske sama sageli kui mehi. «Music» väldib house -vormelit (välja arvatud garaazhihõnguline, koos William Orbitiga tehtud «Runaway Lover») ja eelistab kalduda eurodisko tehnitsistlike biitide meelevalda. Assotsieeruvad Daft Punki alternatiivhõnguga helid, retusheerituna arhailiste elektrooniliste efektidega. Üks Madonna rolle siin on Elektritüdruk, vooluvõrkudes ja vocoder -efektides uitlev hääl, mis virtuaalselt kehastab tantsupõranda anonüümset võõrandumust. Kuid kantri-imidzh plaadi ümbrisel ei ole pila. Muu hulgas leidub siin ka folgilikke kitarriga laule («I Deserve It», «Gone») ja kontrasti tekitavaid vihjeid Ameerikas populaarsele kantrile. Palju isiklikku kumab neis lauludes. Pihtimuslikku ja külmalt kirjeldavat. «Kui olen sinuga, kes ma siis olen? Kui olen üksi, kes ma siis pole?» Kuulajale jääb võimalus sellega samastuda ja ennast nendesse rollidesse ja küsimustesse paigutada. Esmahetkel kahtlusi tekitav plaat kubiseb salakonksudest, millega popmuusikas publikut köidetakse. Kui uus Madonna tundub imelik, tasub meenutada, et peaaegu sama juhtus eelmise albumiga «Ray of Light», mille kest erines siinsest, kuid mis mõjutas järgnevate aastate popmuusikat tugevalt. Kesta alla vaadates on «Music» endine Madonna, kuid küpsem ja väljendusjõulisem. Ei maksa liigset tähelepanu pöörata üllatusprodutsendile nimega Mirwais (pooled plaadi lugudest), kellelt mõned ootasid rolli, mida saaks võrrelda William Orbiti omaga. Plaadi tugevuse - aga tegemist on väga tähelepanuväärse popalbumiga - tagab korduvmotiivide, repetatiivsuse, monotoonsuse ja varjatud meloodiate omavaheline koosmõju, mida paljud on füüsiliselt kogenud diskopõrandal. Kui tüüpilist popmuusikat võrreldakse kiirleevendust pakkuva tabletiga, siis see siin on tugevatoimeline ja pikalt mõjuv.
Immo Mihkelson
Pop & rock
Dusted When We Were Young Go Beat!
Dustedi plaat pakub hajameelseid hetki, mil teile lapsepõlv meelde tuleb. Valdavad on aeglaselt edenevad helilabürindid, kus kohtab trip-hop ’i, soul ’i ja laialdasi ämbientseid pindu. Üks lugu võib koguni kolmest-neljast eri kõlapildist koos seista. Kena võte. Töötab eriti palas «Biggest Fool In The World», kus õõnes tantsutuur pastelseks klaverisaateks tilgastub ja taas elavneb. Bänd poetab teosesse ka moraali-iva: ema austamist õpetab kaheosaline oopus. Vaevuaimatavate loovahedega labürindiformaat on iseenesest teemale sobiv. Paraku ei jõua ükski meeldejäävam lugu end koguda. Muutuv taust pühib tärkavad algmed minema. Pikad käigud käänlevad, kuid üllatusi ei too. Eriti sellele, kel isiklik lapsepõlv kirkalt meeles. Aga kui juhtute sõpradega mõtlikult teed jooma, võib selline plaat taustaks käia küll. (LS)
Steve Earle Transcendental Blues Epic
Hihaa, hää sõber Beppo, ühel õhtul tuli tubli peremees Steve minu juurde talli, patsutas mu turja ja sõnas, et ta on nüüd hakand oma hinge eest hoolt kandma. Vaatasin teda oma suurte suksusilmadega, valmis kõik ta mured ja mõtisklused ära kuulama. Peremees hingas karedalt sisse, tõstis kitarri põlvile ja hakkas jutustama… Kui silmad avasin, oli öö. Olin millalgi suigatand - peremees aga ei märganudki seda, heietas ikka edasi ja lasi vaba peoga hajameelselt saepurul mu pääle sadada. Ta on üks tõsine ja aus farmer, ja üks terasemaid siin Nashville’i kandis; ja küllap kõneles ta palju tarku sõnu elust ja maailmast ja tähistaevast meie kohal. Mul on nii piinlik, et ma magama jäin. Aga nii uinutavalt vestis ta oma lugusid, nii äiutavalt kõlasid kitarrikeeled, isegi kui ta ägedaks saades kõvemat häält tegi… Mis ma siis parata sain. Vaat selline lugu. Võibolla tuleb ta ja räägib sinuga ka, ja sa püsid ärkvel ja jutustad mullegi? Sinu truu sõber Kõmpa. (BV)
Push Up Teeme süsti Hitivabrik
Eestil on vedanud. Esiteks, juhul kui maailma peaks tabama viirus, mis hävitab muusikud, jääb Push Up ikka alles, jääb meid lõbustama tundmatutes kultuurimajades n-ö esinedes. Teiseks teame nüüd, milline peab olema ühe miljonirahva (pop)kultuurimudel. Ei vaeva mitte mingisugust, ei rahakotti ega seda löga seal tühimikus meie nina kohal. Kolmandaks, see on nii lihtne nagu telekool: pange nukuriided selga, võtke kapi otsast alla vanema venna värviliste nuppudega klahvpill, pange sinna uued patareid ja vajutage nuppudele «ON» ja «EURODISCO» ning «START». Siis las üks poiss rögiseb «Tule mu juurde beibi» ning teine peenikese häälega «Kommionu», «seksitest», «Lennart Meri», «Internet» või midagi muud, mis kirjas ajakirjas X. (MK)
Deejay Punk-Roc Spoiling It For Everyone Independiente
Halleluuja! Esimeses loos tuleb võnget ja funki nii et tapab. Aga neljandas teeb räppar häält, nagu võiks teha mõne N*Synci kuti «paha» vend koolipingis. Kooliteema sõidab sisse juba ümbriselt. Dammit, keedame seda paksu hirmsat mammit, muidu ta lajatab meile kaardikepiga vastu näppe! See on tõesti lõbus plaat ja nii võikski seda võtta, lihtsalt ja vabalt. Sügava elamuse jaoks kuulame teisi plaate, milleks siis plaadiriiul seinast seina kasvab?! Nii ei nurisegi muu kui paari pala vokaali kallal. Plaat rokib ja breigib ja räpib ja annab elektrit ja seitsmendas loos tantsime dzhunglis orangutanidega tangot. Stiililiselt kirju album annab mõista, et armastuslaule «punkrokkarid» ei kuula, küll aga energilist peomuusikat hiphop ’ist ja electro-funk ’ist Bentley Rhythm Ace’i, ja, no andke andeks, Limp Bizkitini. Vanemad on kodust ära ja need on hoopis ühe tüdruku vanemad, sest see on jõukate inimeste maja ning küllatulnud luftivendadel on vabad käed. Ah, ei ole kah vabad. Ühes käes on avatud shampus ja teises majaperenaise..., näiteks kasvõi sukk. Põhjuseid selleks pole vaja kaugelt otsida, möll käib ja chillida jõuab 9. («Back In The Classroom») ja 11. loo ajal. Neljanda noodi saab plaat selle eest, et hullu nime taha peituvad kutid on viitsinud selle tobeda muusika ise luua ja mängida, kõvasti sämplida ja programmidega liialdada, ning selle eest, et ümbrisele on tänusõnadele tasakaaluks kirjutatud: Fuck you Paul - Tour Manager Of The Year! (VV)
Retro
Joe Dassin Ses plus grands succes Versailles
Nii mõnigi liigselt anglo- poole kiivas popmuusikateatmik ei tee temast üldse välja, mis pole teab kui tark tegu. Mitte üksnes seepärast, et tänu üleliidulise heliplaadifirma Melodia krigisevatele ketastele ja osalt Mati Nuude tõttu teab Dassini kõige kuldsemaid laule terve põlvkond, ehk isegi mitu, eestimaalasi. Estraadilaulja ning «Kolme tuvi kohviku» staari aktsiad on easy listening ’i uue tulekuga seoses veidi kerkinud, ent siit ei maksa otsida bossa kergust või jätsivat nõtkust. Dassin on frankofiilse euroestraadi peavoolu üks suurimaid eilseid tähti, tema laulud on enamasti hoogsad, heatujulised ja kvadraatse rütmiga. Siin on 70ndate hittide prantsuskeelseid töötlusi, läbisegi Christie, Doors ja teised; on jaburlõbusaid umptsarütmis pidulugusid; on euroopalikuks silutud ameerika folk rock ’i (Guthrie, Seeger, Joni Mitchell, Paul Simon) ja selle pikendusena paar näputäit siidjalt lainetavaks triigitud shansooni ja kepslevat kantrit. Pole hoolitud kronoloogilisest järjestusest, aga enamik lugusid mahub ajavahemikku 1965-1975. Uue latino-remix ’i on teinud hitist «Taka Takata» pojad Julien ja Jonathan. Kuigi aastakümneid tagasi neide hullutanud Dassini mehelik seksapiilsus teisest ilmast enam ei toimi, on nii mõneski hitis kõvasti ausat nostalgia väge: «L’été indien», «Si tu t’appelles mélancolie», «Le café des 3 colombes», «Il faut naitre à Monaco». Alles seda duubelplaati kuulates sain aru, mille vastu matinuudelik estoestraad tegelikult patustab, kui kopeerimisel võõpab elusädeme üle halli tüdimusega. (IM)
Jam Greatest Hits 1994-2000 Hitivabrik
Mõnel tüübil pole häbiraasugi. Eks igaüks on oma elus, eriti nooruses lollustega maha saanud. Kes naabritüdrukule tite teinud, kes autoga eidekese alla ajanud, mõnuainetega sehkendamisega elu rikkunud, kunsti tegema hakanud või joodikuga abiellunud, tulevasest pankurist sõbraga tülli läinud või kaitseliitlasena baaris püssi proovinud. Aga ega hiljem sellega teiste ees kekutama hakata, kui just duubelpluss nina all ei ole. Seltsimehed Juss & Mihkel - kelle lintshimiseks piisaks paljalt faktist, et nad on rüvetanud ühe vingeima briti new wave ’i bändi nime - on aga oma haledad vokaalid, primitiivse sündisaundi, hädised meloodiad, mõttetud tekstid ehk hunniku tõelist prahti kokku kogunud ja selle rämpsu müüki paisanud. Mõned viibivad oma arengutasemelt ikka veel aastas 1995, mida kinnitavad ka plaadi lood, mis dateeritud AD 2000. (MK)
Heart Greatest Hits 1985-1995 Capitol
Lugupeetud küpseealised baaripidajad, direktrissid, filmidiivad ja teised elus hästi edasi jõudnud eesti naised, kes te saladuslikul aldihäälsel naerukõhinal meenutate oma tormilisi plikapäevi ning praegugi iga paari kuu tagant võtate ette riivatu ekskursi mõne verisulis austaja rüppe! Siin on teile paarkümmend vestet teie ameerikamaiste hingesõbrannade elust ja armastusest oma päikeselisel, kuid tihti nii petlikul ja ohtuderohkel kodumaal. Peitke plaat oma padja sisse, et teid sageli külastav raadiodiskor muhevil vuntside varjust meelitusi pobisedes seda imeketast salamisi tagitaskusse ei libistaks, sest nii palju on ta kuulajate seas neid, kes tahaksid olla nagu teie, kes te tahaksite olla nagu õed Wilsonid! Tulemusi märkate juba kahe nädalaga. Normaalne toonus kõrge eani. (Ei, tegelt ka. Kuigi siin on ka tuhmilt põntsuvat squash imängu vastu rockimausoleumi sammaldunud seina, siis parimais lugudes ometigi aimub mingi Thelma & Louise-fataalsus. Ja keskmistes - mis ju pidavatki need kindlaimad kojutulijad olema - vähemasti «Keskea rõõmude» fataalsus. Terviseks.) (BV) Etno Toorama Taga erjaza shkai! Eesti Ersa-Moksha Sõprade Selts/Toorama Austajate Ring
Mordva arhailist mitmehäälset vokaalmuusikat, pillilugusid ja kombeid kandva koosseisu teine CD. Keskendub mokshade rahvarühma lauludele. Kaootilisest suurriigist piiratud väikerahva vabadusloits. «Taas elagu Jumal!», ütleb ka pealkiri. Boreaalse muusika shamanistlikud elemendid on selgelt kuulda. Palvete, pööripäevalaulude ja eepiliste lootükkide seas leidub isegi rituaalse inimohverduse vihje («Võeh, siin-seal»). Maauskne vaimsus ja väelauljate massiivsed energiapuhangud tulevad otse alglätetest. Pole venestunud, nagu suur osa autentse folkloori pähe pakutavast. Arhailine, metsik ja täpne esitusmaneer toimib detektorina. Selgitab kohe välja, palju teis ürgugri verd on. Sellest sõltuvalt kostab häirivalt või haaravalt. Toorama liikmed on tihedad Eestis käijad ning armunud setu laulupärandisse. Selles muusikas leidub Teine Tähelepanu ja hingejõud, mida tehnokraatlikust maailmast võrsunud helidel napib. (LS)
Lastele
Eesti muinasjutte loomadest Kaljukotkas
Räägitagu globaliseerumisest ja digitaliseerumisest palju tahes, väidetagu liikuvat pilti (multikaid) sõnast ülemaks või mitte, hoiavad lastele mõeldud muinasjutud ikka veel kindlalt oma positsiooni. Loetud tekst võimaldab fantaasiatele liikumisruumi. Hästi loetud, häälega mängiva näitleja oma seda enam. Loomamuinasjuttude kassetil on kümme eri aegadel salvestatud lugu, millest vanimaid loeb Hugo Laur. Veel kõlab Tarvo Kralli, Villu Kanguri, Toomas Lõhmuste ja Tõnu Oja hääl. Kõik lood on Eesti Raadio arhiivist, on omal moel õpetlikud ja esitatud soojal, sõbralikul moel. Kui millegi üle üldse nuriseda võimalik, siis liiga lühikeste pauside üle lugude vahel. Aga see on tühine pisiasi, mis kasseti väärtust kuidagi ei kahanda. (IM)
Klassika
Nina Kotova Nina Kotova Philips
28-aastasel Nina Kotoval on värvikas elulugu. Ta kasvas üles Moskva konservatooriumis, kus töötas tema ema, ja filharmoonias, kus töötas isa Ivan Kotov (esimene rahvusvahelist klassi nõukogude kontrabassikunstnik). Tüdruk oli kontserdilaval juba kuueselt, teismeeas räägiti temast kui nõukogude imelapsest ja valati pisaraid tema esituses Elgari kontserti kuulates. Moskvas olid tema õpetajad Mstislav Rostropovich ja Natalia Gutman. Saanud täisealiseks, lahkus Nina nõukogudemaalt, õppis Kölni konservatooriumis ja Yale’i ülikoolis. Ameerikas tegi kaunis Nina karjääri modellina ning tema näopilt kaunistas paljude ajakirjade kaasi. Kogunud mannekeenitööga raha, ostis Nina Armani pilli ja jätkas muusikuteed. Tshellot mängiv supermodell meelitab publikut ligi. Ilusate piltidega kaunistatud nimialbum on Ameerikas väga menukas. Albumil on hingelised vene meloodiad: Tshaikovski, Glazunovi, Stravinski, Rahmaninovi, ja prantsuse heliloojate vene koloriidiga lüürilised palad, tõeline melomaani unistus, kus üks tundeküllus järgneb teisele. Ka Kotova enda kompositsioonid on samas võtmes. Kolm minimalistlikku palakest Leonard Bernsteini kõlavärvides «Sketches from the Catwalk» on Kotova helimälestis modelli tööpäevast. Meloodilise minimalismi võtted on ka Kotova teistes oopustes, kus muusik viitab oma Venemaa-igatsusele. Nina Kotova modelli-maine muudab n-ö tõsise publiku ettevaatlikuks, kuid tema tasemes ei ole põhjust kahelda. Kotova on artistlik, mängib kauni tooniga, emotsionaalselt ja kirglikult. Teiste silmailu-muusikute, näiteks Vanessa-Mae ja Linda Bravaga võrreldes on tal muusikas rohkem öelda. (TT)
© Postimees 2000
|
|
|
|
| 16. september 2000 |
|
Lugemissoovitus Nädala raamatud Uued raamatud |
| R A A M A T U D |
|
TOP 10 RAAMATUD
Enimmüüdud raamatud Eestis 07.09.-13.09.2000 1. Harry Potter ja saladuste kamber J. K. Rowling Varrak 143.- 2. EE 14 Eesti Elulood Eesti Entsüklopeediakirjastus 480.- 3. Täielik Puhh A. A. Milne Olympia 228.- 4. Ebanormalne Kaur Kender Eesti Keele Sihtasutus 143.- 5. Harri Potter ja tarkade kivi J. K. Rowling Varrak 143.- 6. Britt-Mari puistab südant Astrid Lindgren Eesti Raamat 74.- 7. Emotsionaalne intelligentsus Daniel Goleman Väike Vanker 246.- 8. Jõgi Eedenist Richard Dawkins Ilmamaa 62.- 9. Asumi äär Isaac Asimov Eesti Raamat 139.- 10. Uus noa Gerald Durrell Ersen 99.-
Raamatukaupluste Maurus, Postimehe raamatuäri, Tartu Ülikooli raamatupood, Kupar, Mattiiseni raamatukauplus ja Teadus andmete põhjal
|
|
|
LUGEMISSOOVITUS Usk, lootus, armastus
Cormac McCarthy Esimene asi, millest McCarthy romaani puhul rääkida, on raamatu keeleline esteetika. Keel muudab selle romaani lüüriliseks ja igavikuliseks, kuigi need märksõnad näivad sobivat hoopis luule kirjeldamiseks. Juba see on praeguses kirjanduses uuenduslik ja tavapäratu. McCarthy on kirjutanud vesterni-stiilis raamatu. Loo peategelane on 17-aastane John Grady Cole, kes koos oma sõbra Rawlinsiga lahkub salaja kodust Texases, et Mehhikosse õnne ja armastust otsima minna. Mõlemat sõpra seob armastus hobuste vastu. Pärast lahkumist leiavad tegelased, et tagasiteed ei ole, tee viib ainult edasi. Teel Mehhikosse kohtuvad nad Blevinsiga, kelle hilisem surm jääb peategelast vaevama: ta õieti ei tundnudki teda, kuid kõik näib nii ebaõiglane. «Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette,» on John Donne’i luuleread, millega algab Hemingway suurteos «Kellele lüüakse hingekella». Võibolla ongi kõige parem võrrelda McCarthy teost just sellega (kuigi romaanis on nähtud ka väga faulknerlikku teost). Ühiseid jooni on mitmeid: Hemingway romaani tegevustik toimub 1937, siin aga 1949, sarnane keeleline ja kultuuriline keskkond ja paljuski samad küsimused. McCarthy romaani peategelane on idealist, kes ei taha leppida tegelikkusega. McCarthy vastandab vabadust ja ahistatust, elu ja surma, lootust ja lootusetust. Cole ja Rawlins mõtisklevad religiooni ja jumala olemasolu üle, mis meenutavad Hemingway suurromaani tegelase arutlusi sellest, miks jumal laseb inimestel sõdida ja kas jumalat üldse enam ongi. Ja kui jumalat enam ei ole, siis kes andestab meile meie kuriteod? Cole püüab vabaneda süüdistustest, nagu oleks ta hobusevaras ja mõrvar, kuid inimesed ei usu mitte sind, vaid alati kedagi teist. Cole arvab, et inimeste elukogemus lubab neil mõista valetamist, pettumust ja armastuse tähtsust, kuid eksib. Kuigi McCarthy pühendab palju ruumi tegelase arutlustele õiglusest ja ebaõiglusest, pole süüaluse otsingud olulised, McCarthy vaeb hoopis inimkäitumise ajendeid ja erinevate põhimõtete kokkupuuteid. Armastatu Alejandra kaotamine, Blevinsi surm ja vanglaelu ei muuda Cole’i kibestunuks ega sunni teda oma unistustest loobuma, kuid elu ja maailma näeb ta uue pilguga. Need muutused lubaksid seda teost pidada kujunemisromaaniks, kuid McCarthy romaani mitmetasandilisus ja keel välistavad selle. «Ta mõtles, et maailma ilusse on peidetud saladus. Ta mõtles, et maailma süda lööb mingi hirmsa hinna eest ja et maailma ilu ja valu liiguvad erisuunalises erapooletus seoses ja et selles ennatus puudulikkuses võib lugematute hulkade veri lõpuks koonduda nägemuseks ühestainsast lillest.» (lk 268). Kui minna natuke romantiliseks ja klisheelikuks, siis julgen väita, et sellised romaanid teevad maailma ilusamaks. «Noormees tõmbas sigaretti ja puhus nähtamatut suitsu pimedusse.» (lk 204). See raamat ongi nagu sigaretisuits: kohati nähtamatu, vahetult ilus ja piiritu. Francois Truffaut ja Krzysztof Kieslowski tõestasid, et filmi võib võrratuks elamuseks muuta ainult üks pisike detail. Ja pisiasjad, teadagi, omavad tähtsust. Kuulus Taani kirjanik Peter Hoeg on öelnud: «Minu jaoks on raamatus hääl. Ma kuulen, aga ei näe.» McCarthy romaanis «Kõik need ilusad hobused» on hääl ja meeleolu, ja iga lugeja peab nende abil leidma oma vastused, et näha.
Argo Riistan
Adrienne Burgess Kuigi raamat ilmub Varraku eneseabi-raamatute sarjas, erineb ta nende meilgi juba laialdaselt kättesaadavast, ühetaolisest ja suhteliselt mullimaigulisest kuhilast nii teema kui käsitluslaadi poolest. Kuigi raamat ehitub osaliselt libapsühholoogias vohavale empiirikale, esitades erinevate isadega tehtud intervjuukatkeid, on need esitatud raamis, kus lisaks tänase sotsiaalse kliima täiesti põnevale analüüsile on pühendatud palju ruumi erinevate ajastute folkloorsete, religioossete, «teaduslike» (st psühholoogiliste) müütide ja kultuurikihi lahtiarutamisele ja näitamisele, kuidas see kultuuriline pagas räägib kaasa tänases sotsiaalsuses. Nii et see self-help psühholoogia tiitli all ilmunud raamat võiks vabalt kuuluda mõnda esseistikasarja. Ka teema poolest peaks see raamat igati tähelepanu väärima - sellest pole meie kultuuris just palju mõeldud ja kirjutatud ning on hea, et ilmunud harv erand ei tüüta sentimentaalse ja kulunud retoorikaga laadis, et isad ei ole ja isad ei tee pereelus kõike seda, mida nad peaksid ja võiksid, vaid on teema laiemaid kultuurilisi hoiakuid ja nende tagamaid vaagivalt ette võtnud. (Valle-Sten Maiste).
William Dalrymple Labürint, paleede linn, lahtine rentsel, kuplite maastik, anarhia, inimeste tunglemine, heitgaaside lämmatavus, vürtside hõng - leiab britt William Dalrymple India pealinna Delhi kirjeldamiseks üha uusi sõnu. Tema raamat «Dzhinnide linn» on täis värve ja lõhnu, see hingab ise ja laseb ka lugejal hingata. Neli aastat Delhis elanud Dalrymple ei suru ennast peale. Ta laseb delhilastel, olgu nendeks siis hindud või sikhid, rääkida oma lugusid. Nende lugude kaudu avaneb Delhi, mis võib ühel hetkel olla su kõige suurem sõber, järgmisel hetkel kaotada enesevalitsuse ja amokki joosta. Kindlasti pole see aga selline Delhi, mida kogevad turistid ja eksootika otsijad. Mul on Varraku «Rännuraamatu» sarja üle tõeliselt hea meel. Aga ma tahaksin teada, kus on Eesti autorite rännuraamatud. Selleks, et raamatut kirjutada, ei pea ilmtingimata ronima Mount Everesti tippu, lendama õhupalliga ümber maailma või elama 30 aastat maa all. Selleks ei pea reisima isegi Indiasse. Riiastki piisab, kui teha seda piisava sisseelamisvõimega ja pühendunult. Selline raamat haakuks hästi ka praegu maailmas valitseva nn pehme reisikirjanduse buumiga. (Tiit Tuumalu)
EE 14 Eesti elulood
Biograafiliste leksikonide, iseäranis aga ühe väikese riigi kohalikke ühiskonna- ja kultuuritegelasi puudutavate biograaafiliste leksikonide puhul on vältimatu, et need tekitavad suurel hulgal virisemist, solvumisi ja pahameelt ning rahulolevat või kiitvat sõna tegijad vaevalt et kuulevad. On võimatu leida kuldset keskteed ja õiget proportsiooni vaidlustes, et kui juba see, siis miks ei ole ka seda, ja miks sellest nii pikalt ja sellest pildiga. Nii töömahuka ettevõtmise puhul raske vältida nii vaieldavusi kui lihtsalt apsakaid ja küllap leiab neid sellestki 5419 Eestiga seotud isiku elulugu esitavast raamatust. Ometi võib kindel olla, et paremat või usaldusväärsemat analoogset universaalleksikoni pole seni tehtud ja vaevalt et niipea tehakse. Köite taga on ikkagi võimsa oma ala spetsialistidest koosneva autorkonna aastate pikkune töö, millele turul olevad «Kes on kes» tüüpi biograafilised leksikonid vaid ühe või teise nüansi, aga kindlasti mitte hõlmavuse poolest konkurentsi suudavad pakkuda. Köide ületab märkimisväärselt ka EE varasemate köidete analoogseid artikleid ja seda mitte ainult kaasaegsuse ja tendentslikkuse vältimise, vaid ka mahu ja arvukuse poolest. (Valle-Sten Maiste)
Proosa
Dan Simmons Hyperioni langus Inglise keelest Mario Kivistik. Kupar, 648 lk
Teine osa ameerika kirjaniku ulmetetraloogiast, mida on nimetatud filosoofiliseks kosmoseooperiks, mis loodud Euroopa kultuuripärandi erinevatest kihtidest pärinevatest suurteostest võetud allusioonidele. «Hyperioni languse» ühe keskse motiivina on nähtud võitlust inimliku ja masinliku mõistuse vahel.
Erle Stanley Gardner Ettevaatliku edvistaja juhtum Inglise keelest Liina Tordik. Elmatar, 288 lk
Öölase sarja 52. raamat esitab krimkaklassika suurmeistri Gardneri järjekordse loo tüseda advokaadi Perry Masoniga peaosas. Advokaati huvitab üks avariipaigalt põgenenud auto, aga tunnistajaid leidub koguni kahele autole ja segadusi näiliselt lahendatud mõistatustega jagub veelgi kuni selleni välja, et ühe laiba kõrvalt leitakse Masoni enda sõrmejälgedega revolver.
Varia
David Lelait Maria Callas Prantsuse keelest Mare Mauer. Kunst, 160 lk
Maria Callas oli 20. sajandi silmapaistvamaid lauljatare, olles 1950.-1960. aastate maailma ooperi-lavade primadonna. Kuid Maria Callase särav tähelend katkes - ta kaotas oma hääle ning valu ja kannatust valmistas lauljannale ka lavaväline elu. Prantsuse kirjaniku biograafia vaatleb nii lauljanna elu hiilgehetki kui ka selle tumedamat poolt. Lasteraamat
Lilian Kivi, Milvi Roosleht Alguse asi Elmatar, 96 lk
Tegemist on lasteraamatuga, mis käsikäes samuti äsja välja tulnud «Mõmmi ja aaabitsa» videokassettidega aitab hällist väljakasvanutel lugemist, kirjutamist ja ka joonistamist õppida. Raamatus vahelduvad värvilised pildid lehekülgedega, mida laps ise värvipliiatsitega illustreerida saab ning iga leheküljega kaasnevad ka järk-järgult keerulisemaks muutuvad keelelised harjutused. Raamatu vahelt leiavad lapsevanemad pisikese juhendi selle kohta, millal, kuidas ja miks ühte või teist asja lapsele õpetama hakata.
August Jakobson Suur onu ja väike vennapoeg Tänapäev, 36 lk
Vihikujagu August Jakobsoni eesti rahva muinasjuttude ja muistendite motiividel kirjutatud lastejutte, mille hulgas lood kuningast, kes aina valetas, õelast ja heast eidest, hiirte ja kasside tekkimisest, taluperemehe poja rumalast naisest, sulasepoisi nutikusest, sellest, kuidas kiisk Võrtsjärve elama sattus ja veel muustki.
Ernst Särgava Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest Tänapäev, 34 lk
Tänapäeva kirjastuse «Minu esimese raamatu» sarja valimik kõikvõimalike rahvajuttude keskse kangelase kavalpea Reinuvader Rebasega peaosas. Lapsed saavad teada, kuidas rebane taadi ja eide kalad pihta paneb, hundiga kavaldab, kuidas kukk omakorda tema üle kavaldas, kuid kuidas rebane sellest hoolimata jälle hundiga käsikäes paha peale läks. Luule
Marianne Mittag Võtaks nunnalt rüü Autori väljaanne, 76 lk
Marianne Mittagi luuletajanime taga peitub noor, igapäevaelus psühholoogina tegutsev autor, kelle esimene luuleraamat sisaldab läbi eelmise kümnendi kirjutatud tekste. Autori sõnul on tema luuletuste keskseks teemaks Inimeseks saamine, sellega kaasnev kukkumise kogemus, valikute tegmise julgus jne. Luuletused on kokku pandud nii, et need peaksid mõjuma ühe inimese kujunemise loona, millel on õnnelik lõpp ja mis peaks lugejasse sisendama rõõmsameelset ja optimistlikku maailmatunnetust.
© Postimees 2000
|
|
|
|