Riik keeldub lapsendatud tüdrukule passi andmast

Toomas Sildam
toomas.sildam@postimees.ee

Eesti kodanikest abielupaar ei saanud oma kolmeaastasele lapsendatud tütrele sinist passi, sest kodakondsusametnikud uurisid välja, et tüdruku bioloogiline ema polnud Eesti kodanik.

Kohtla-Järvel elavad mees ja naine, kes tänavu suvel lapsendasid kolmeaastase lastekodutüdruku, on valmis minema rahvusvahelisse kohtusse, et kaitsta oma tütre õigust Eesti passile ja kodakondsusele.

Kodakondsusameti Jõhvi büroo ei pidanud millekski perekonnaseisuameti antud sünnitunnistust, kus, tuginedes kohtu otsusele, on tüdruku vanematena kirjas Eesti kodanikest abielupaar.

«Seoses sellega, et (järgneb tüdruku nimi - toim) bioloogilisel emal polnud lapse sünni hetkel Eesti kodakondsust, ei olnud ka (järgneb tüdruku nimi - toim) Eesti kodakondsust sünnijärgselt,» põhjendasid kodakondsusametnikud, miks laps ei saa sinist passi ja miks ta peab selle saamiseks alustama naturalisatsiooniprotsessi.

Pass sõltub külajuttudest

«Passi puudumise tõttu ei saanud me suvel teda kuhugi viia, et maailma näidata ja et ta võinuks järsult keskkonda vahetada, nagu psühholoog meile soovitas,» rääkis pereisa ajalehele Põhjarannik.

Koos abikaasaga olid nad kuni kodakondsusametnike ei-otsuseni kindlad, et lapsendamise järel muutuvad just nemad tüdruku vanemateks ja minevikus ei hakka enam keegi urgitsema.

Ajalehes Põhjarannik kritiseeris kodakondsusameti tegevust teravalt Ida-Viru maavalitsuse lastekaitse peaspetsialist Tiina Kallavus, kelle sõnul ei ole lapsendamisotsuse järel enam ühegi riigiameti pädevuses uurida, kes on lapse bioloogilised vanemad.

Kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektori asetäitja Ene Rebane nentis, et kodakondsusseadus välistab tõesti Eesti passi andmise lapsendatud lapsele, kelle bioloogiline vanem ei olnud Eesti kodanik.

«Kõik sõltub sellest, kui palju me külaelust teame: on lapsendamise fakt meile teadmata, vaatame sünnitunnist ja lapse vanemate passe ning anname lapselegi sinise passi,» tunnistas Rebane.

Kui aga lapsendamine on ametivõimudele teada, sunnib seadus neid uurima tema bioloogiliste vanemate kodakondsust ja kui see pole Eesti oma, peab laps saama alguses elamisloa, et siis alustada kuudepikkust naturalisatsiooniprotsessi (see kõik toimuks vähemalt aasta kestnud lapsendamisprobleemide järel).

Katrin Saks on vapustatud

Just väikelinna elu läbipaistvus saigi Kohtla-Järvel tüdruku lapsendanud abielupaarile saatuslikuks.

«Minu meelest oleks mõistlik, kui laps loetakse Eesti kodanikuks lapsendamise päevast,» toetab Rebane seadusemuudatust. «See ei ohusta Eesti riigi julgeolekut.»

Parlamendisaadik Mart Nutt (Isamaaliit) on aga vastupidisel arvamusel. «Seadus peab välistama topeltkodakondsuse,» rõhutas ta. «Mõni teine riik võib seda tüdrukut ju oma kodanikuks pidada.»

Samas on Eesti soosinud topeltkodakondsust nii väliseestlaskonnas kui ka Petseri rajooni elanike hulgas, kellest paljudel on taskus nii Venemaa kui ka Eesti pass.

Rahvastikuminister Katrin Saks ütles, et Kohtla-Järve lugu vapustas teda. «Absurdne! Meie huvides on ju, et Eesti kodanikud kasvatavad Eesti kodanikku ja Eestis sündinud lastest kasvavad Eesti kodanikud,» ütles Saks.

Juristid tulevad appi

Lapse õiguste konventsioon sätestab, et täidesaatvad või seadusandlikud organid peavad igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes seadma esikohale lapse huvid.

Minister Saks lubas juba täna rääkida juristide ja kodakondsusameti juhtidega, et leida Kohtla-Järve perekonna probleemile lahendus. «Kui ainus lahendus on kodakondsusseaduse parandamine, siis tuleb seda teha, kuigi tegu on Eestis ühe raskemini muudetava seadusega,» ohkas ta.

Postimeest konsulteerinud kodakondsuspoliitika ekspertide hinnangul peaks kodakondsusseadusesse lisama sätte, et Eesti kodaniku lapsendatud laps tunnistatakse kohtu korras Eesti kodakondsuse omandanuks sünniga. Sarnaselt on seadus lahendanud leidlaste küsimuse.

Loe ka juhtkirja

Tammert väldib finaalis rabelemist

Eesti kettaheiterekordi omanik Aleksander Tammert alustab täna heitlusi Sydney olümpiamängude finaalis, põhivõistlusel üritab ta vältida eelringi tulemust mõjutanud kiirustamist.

Tammert ihkas finaalipääset lunastada avakatsel. Esimesel sooritusel lennutas ta kahekilost ketast 63.52, teisel 61.84 ja kolmandal 60.90.

«Esimene üritus oli tehniliselt hea, järgmistel kandus ketas liiga kõrgele,» hindas 27-aastane tartlane etteastet.

63 meetri kanti kandunud heide andis Tammertile esimeses grupis seitsmenda koha. Kvalifikatsiooninormi 64.00 rünnanud teisest grupist edestasid teda kaks treeningukaaslast - maailma edetabeli juht Virgilijus Alekna Leedust ja Kanada esindaja Jason Tunks.

Kettaheitevõistluse suurim üllatus oli maailma edetabelis tulemusega 68.32 kuuendat kohta hoidva ameeriklase John Godina kõrbemine. Kuulitõukes pronksi pälvinud atleet sai 61.60ga 17. koha.

Publiku meeli köitnud 100 meetri jooksu kullajahis said ülekaaluka võidu Marion Jones ja Maurice Green. «Olin kullast unistanud 11 aastat, nüüd sai see teoks,» ütles rõõmust nutma puhkenud Jones. (PM)

Jugoslaavia valimised möödusid rahulikult

Erkki Bahovski
erkki.bahovski@postimees.ee

Hoolimata pingelisest õhkkonnast möödusid eilsed Jugoslaavia üldvalimised rahulikult.

Uudisteagentuuri dpa andmeil polnud Jugoslaavias märgata rahutusi. Valimised on proovikivi president Slobodan Milosevicile, kelle kohta presidendina ohustab tõsiselt juuraprofessor Vojislav Kostunica, kes on valimiseelseid küsitlusi Milosevici ees ka juhtinud.

See ongi pannud paljusid vaatlejaid muretsema, kas Milosevic loobub kaotuse korral võimust ja kas ta ei kavatse valimistulemusi enda kasuks võltsida.

Eilsed üldvalimised olid esimesed, kus jugoslaavlased said presidenti otse valida. Valimistulemused hakkasid selguma öösel.

Loe valimistest

Reostust tuli koristama vaid mõni vabatahtlik

Nädalaga on päästeametnikud ja vabatahtlikud mererannalt kogunud juba rohkem kui kümme tonni masuuti.

Küllike Rooväli

Küllike Rooväli
kyllike.roovali@postimees

Kui päästekompanii ajateenijad pühapäeval Leppneeme randa Muugal lekkinud Kreeka tankerist pärit masuudist puhtaks rookisid, ilmusid ka kohalikud inimesed, kes koristustalgutel kaasa lõid.

Sõdureid juhendav Harjumaa päästeteenistuse väljaõppe peaspetsialist Peeter Eylandt oli laupäeval telereporteritele kurtnud, et kohalikud käivad ainult reostuse ulatuse kohta pärimas ega võta oma koduõue puhastamiseks midagi ette.

Kuid pühapäeva pärastlõunal ilmus Leppneemes koristustöödele tosin suvilaomanikku. «Ütlesid, et neid noomiti telekas ja nad otsustasid appi tulla,» vahendas Eylandt.

Päästeautost jagati välja kindad, kummikud, ämbrid, kombinesoonid ja kellud, mis olid seal kogu eelmise päeva asjatult töökäsi oodanud.

Laupäeval oli päästjatel abiks vaid viis vabatahtlikku, kellest kolm tegid reostuseluuret ja kaks - Tallinnas elavad gümnaasiumipoisid - korjasid Tammneemes päikeseloojanguni masuuti ämbritesse.

Koolinoored tulid appi

Majaka teeninduskoolis õppiv Risto Kirsipuu ja Kuremäe tehnikumi õpilane Sven Eesmaa ütlesid Postimehele, et kuulsid koristustöödest sõbralt ning sõitsid linnast omal algatusel bussiga kohale. Oma autoga tuli linnast pühapäeval Leppneeme abiks üks noor loodusehuviline naisterahvas.

Eylandti sõnul on nädalaga kümnekilomeetriselt reostatud kaldajoonelt välja õngitsetud üle kümne tonni masuudikänkraid. Ainuüksi president Lennart Meri krundi piirest korjati kahe päevaga kokku 40-50 kilekotitäit masuuti.

Eylandti sõnul on ilm liiga vaikne ja osa saastest ilmselt veel vees. Seepärast teevad päästjad täna tööpausi. «Kui tuul tõuseb, hakkavad kindlasti reostusteated taas tulema ja läheme tagasi,» ütles Eylandt.

Sadam saab puhtaks

Muugal töid juhtiva Mustamäe komando pealiku Tõnis Pajo sõnul on Muuga sadama masuudireostuse likvideerimine lõppjärgus.

Siiani on tankeri Alambra parda äärest välja pumbatud ja sadamabasseinist Soome reostusekogumise laevaga üles korjatud kokku umbes 340 tonni masuuti.

Keskkonnainspektsiooni tehnikaosakonna juhataja Tiit Tuhkla sõnul selgub reostuse lõplik kogus pärast seda, kui kogu kokku korjatud reostus antakse üle ASile Ökoloog, kes masuudist vee eraldab ja masuudi koguse määrab. Seejärel saab allesjäänud masuudikoguse järgi otsustada, kui suur saastetasu Alambra omanikule määratakse.

Keskkonnainspektsiooni osakonnajuhataja asetäitja Toomas Liidja sõnul tuleb laeva omanikel maksta tekitatud kahju eest saastetasu 180 000 krooni tonni kohta.

Laeva ei lasta enne sadamast ära, kui raha makstud või kui kindlustusfirma annab maksmise kohta garantii.

Olari Taal: lollus ei kesta igavesti
Ekssiseminister hoiatab, et haldusreformiga venitades töötab aeg koalitsiooni kahjuks

Toomas Sildam
toomas.sildam@postimees.ee

Olari Taal, Hoiupanga ülesehitaja ja endine siseminister ning nüüdne ASi Ösel juhatuse esimees, kutsub peaminister Mart Laari võtma haldusreformi toetuspunktiks mudeli 15 + 5.

Milline oleks haldusterritoriaalse reformi õige rööbas?

Esimene mõte: tõde pole olemas. Teiseks ei vali me mitte hea ja halva vahel, ammugi mitte headest parimat võimalust, vaid halbadest kõige vähem halba varianti.

Lähtekohaks on majanduslik ratsionaalsus ehk skeem 15 + 5 (15 valda maakondade praegustes piirides ja 5 suurlinna - toim). See on ideoloogiline toetuspunkt, kust alustada.

Edasi tulevad erandid, aga need peavad kinnitama reeglit, milleks on 15 + 5.

Ja vaielda võib vaid selle üle, kui suureks jääb number 5 ehk omavalitsuse õigused säilitavate linnade arv?

Jah. Aga ärme kuuluta, et linna piiriks on tingimusteta 10 000 elanikku. See on nii meie keeles.

Suahiili keeles võib linn olla ka koht, kus ümber neegripealiku hüti on veel 50 onni ja seal nad oma liignaistega viiesajakesi elavad. Samas on kogu Eesti oma rahvuslikult koguproduktilt jämedalt võttes USA 200 000 elanikuga linn.

Siiski, miks 15 + 5?

See annab võtme radikaalse haldusterritoriaalse reformi läbiviimiseks.

Miks peab reform nii radikaalne olema, kuigi 15 + 5 on muutunud juba skeemiks 15 + x ja iseseisvate linnade arv ületanud tosina piiri?

Küsimus on esimeses sammus, muidu võibki jääda vaidlema, kas 110, 80, 60, 40 jne. Tuleb kokku leppida, et alustame mudelist 15 + 5.

Südames on enamik otsustajaid seda meelt, et haldusreform peab olema radikaalne. Seda ütleb terve mõistus, sest Eesti riik on nii väike ja raha, mis investeeringute nime all täna näppude vahelt läbi lastakse või lihtsalt ära raisatakse, saaks ju arukamalt kasutada. Seda tunnistavad kõik, kelle kohta ei saa öelda: kui tema IQ oleks punkti võrra madalam, oleks ta taim.

Miks valitsus kõhkleb ja jättis 15 + 5 idee välja öelnud regionaalminister Toivo Asmeri üksinda?

Poliitika ja poliitikud ei saa olemuslikult olla ausad. Kui keegi käitub ausalt, siis satub ta trahviroodu või trahvipinki.

Ebapopulaarsed otsused on alati tugeva koalitsiooni tunnused. Mida kiiremini haldusreform ära tehakse, seda kiiremini saabub üleüldine rahulolu. Inimese jaoks ei lähe ju vald - ehk teenindus - kaugemale. Vastupidi, inimese jaoks läheb asi paremaks, sest tema omavalitsus muutub tugevamaks ja raha kasutamine paremaks.

Miks kauplused ketti koonduvad? See on ratsionaalne. Miks pangad liituvad? See on odavam. Nii kauplused kui ka pangad teenindavad inimesi. Mis on kohaliku omavalitsuse ülesanne? Inimese teenindamine.

Kas nõustute Pärnu maavanema Toomas Kivimäega, et paljud väikesed omavalitsused on vähe mobiilsed, ebakompetentse juhtimise ja ebamõistliku rahakasutamisega?

Mitte paljud, aga enamik väikesi omavalitsusi on ebaratsionaalsed ja ebakompetentsed, pluss muud hädad. 1,4 miljonit inimest ja 247 omavalitsust! Naiivne on arvata, et üks lollus võib kesta igavesti.

Kuidas julgustada omavalitsusjuhte radikaalsemalt mõtlema?

Ükski koht ei ole igavene… Ma olen nüüd meelega väga jõhker. Kui homme kukub neile katusekivi pähe, jäävad järele lapsed ja sugulased. Mõelda tuleks sellele, kuidas neil oleks parem edasi elada. Tegelikult on nii, et üha rohkem maksudest kogutud raha jääb siia riiki, ja mida ratsionaalsemalt seda raha kasutatakse, seda parem on nende inimeste elu, kes siin elavad.

Kas teie siseministriks olemise ajal liikusid Mart Siimanni valitsuse mõtted ka haldusreformi poole?

Ei, sest siis oli tegemist vähemuskoalitsiooniga ja sellised mõtted ei saanud seal liikuda. Politseireformi võimalikkuse tagus tollal maa sisse koalitsioon, opositsioonil ei olnud tarvis varvastki liigutada.

Kui radikaalne julgeb nüüd Mart Laari valitsus olla?

Enne järgmisi presidendi-, kohalikke ja parlamendivalimisi kardavad poliitikud ka iseenda varju. Nagunii opositsioon ründab valitsust, aga on suur vahe, kas saada vastu hambaid selle eest, et olid radikaalne, või selle eest, et arg.

Kuidas lohutada neid sadu või isegi tuhandeid valla- ja linnaametnikke, kes 15 + x reformi järel tööta jäävad?

Lauskoondamist ei tule, sest uued suured omavalitsused vajavad samuti töötajaid, senistesse vallakeskustesse tulevad uue valla teeninduspunktid või osavalla ametnikud. Aga osa jääb tööta.

Praegu on paljudes valdades aktiivsem seltskond vallamajades riigi leival, kuigi võiksid ise teistele tööd pakkuda. Kui nad nüüd riigi toetuselt ära pääsevad, paneb see neid tegutsema. Ja vähemalt kolmandik teeb midagi edukalt.

Millal peaks valitsus ütlema, millist haldusjaotust ta toetab?

Aeg töötab koalitsiooni kahjuks. Mida vähem jääb aega haldusterritoriaalse reformi lõppotsuse ja presidendi- või kohalike valimiste vahele, seda halvemini koalitsioonil läheb. Tuleb meeles pidada, et sotsiaalne mälu ei ulatu kaugemale kui kuue kuu taha.

Kui otsust ei tule selle aasta lõpuks, peaks koalitsioonierakonnad haldusreformiga seotud ministrid valitsusest tagasi kutsuma.

Tahate ennetähtaegseid parlamendivalimisi?

Ei taha. See tähendaks ainult, et erakonnad kutsuvad kolm-neli ministrit tagasi, sest nad ei saanud oma tööga hakkama.

Nuttev seen sööb kirikuid

Marko Püüa
marko.pyya@postimees,ee

Järvamaa keskaegsed kirikud on nakatunud haigusesse, mis sunnib Eesti Evangeelse Luteri Kiriku kogudusi tegema sadade tuhandete kroonide suurusi kulutusi, et majavammist nakatanud puitpõrandaid välja vahetada.

Serpula Lacrymansi ehk hariliku majavammi tõttu kulutavad ainuüksi Järvamaal sadu tuhandeid kroone Ambla, Koeru, Türi ja Paide kogudus. Majavamm, mis ladina keeles tähendab roomavat ja nutvat seent, on seal hävitanud kas osa kiriku pikihoonest või käärkambri puitpõrandast.

Järvamaa praost, Türi Püha Martini koguduse õpetaja Teet Hanschmidth ütles, et nad märkasid juba eelmisel suvel, kuidas mingi valge niitjas mass põranda alt välja ajas.

Kogudus tellis toona ekspertiisi ja neile öeldi, et see on kaevandusseen. Nüüd, aasta hiljem, seisab Türi kirik silmitsi tõsiasjaga, et ligi pooles kiriku pikihoones on võimust võtnud hoonet hävitav majavamm.

«Lasime siis aasta tagasi põranda alla, võtsime lauad ja vahetasime ära,» rääkis ta. «Nüüd suvel tekkis seen samas kohas ja saime teada, et see on vamm.»

Sama sõnumi viisid kogudustele eelmise nädala lõpul Järvamaa kirikutes käinud muinsuskaitsjad ja kirikute restaureerijad, kes kutsuti ringkäigule, sest olukord oli muutunud väga tõsiseks.

Ambla Maarja koguduses polnud seen õnneks käärkambrist kaugemale jõudnud. Ambla koguduse õpetaja Tõnu Linnasmäe ütles, et nad lõhkusid paar nädalat tagasi põranda üles ning hoiavad nüüd hinge kinni, et vamm kuhugi mujale levinud poleks.

«Tegime ka kirikus altariruumi juures kontrolli, kuid seal õnneks seent polnud, põrandalauad olid vaid pehastunud,» rääkis ta.

Vammist nakatunud Järvamaa kirikuid kontrollimas käinud muinsuskaitse Kesk-Eesti talituse juhataja Aino Pung ütles, et kõigele lisaks on maakonna vanimas, Ambla kirikus kahtlus, et majavamm on juba läinud ka hoone seina.

«Kui seen on väga massiliselt sees, siis tähendab see seda, et sein pudeneb lõpuks laiali,» sõnas ta. «Kuid kõige hullem on olukord siiski Türil.»

Nii eksperdid kui ka koguduste juhid peavad majavammi leviku põhjuseks viimaste aastate vihmaseid suvesid. Kogudustel endil on aga kahjustuste kõrvaldamine raske, sest raha pole.

Järvamaa naabervalla Lääne-Virumaa Kadrina koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson rääkis, et neil on põranda projekt valmis ning puitu nad enam kasutada ei kavatse, vaid kivi. Maksma läheb see kogudusele kuni pool miljonit krooni.

«Läänepoolse ukse all on põrand täiesti sisse vajunud, ajutiselt on seal lauad peal,» ütles Erikson.

Tehnikaülikooli professor Urve Kallavus ütles, et majavammi vohamises ei ole midagi uudset ning ilmselt on see päevakorda tekkinud seetõttu, et kogudused ise pööravad probleemile rohkem tähelepanu.

Ta lisas, et osalt pole ka tegemist majavammiga, vaid teiste seentega, mis hoonele nii suurt kahju ei tee.

Harilik majavamm

• Harilik majavamm ( Serpula Lacrymans ) on maja kahjustav seen, mis meie kliimavöötmes on suuteline arenema ainult hoonetes. Hariliku majavammi kodumaa on Himaalaja mäestikus 3000 kuni 5000 m kõrgusel, kus seda esineb ka vabas looduses.

• Majavammi ohtlikkus seisneb selles, et selle levikut on alguses raske kindlaks teha.

• Seen roomab mööda põrandaaluseid ning levib ruumidesse piki aknaraame ja puidust talasid.

Tallinna võimuliit üritab Koonderakonnaga jätkata

Argo Ideon
argo.ideon@postimees.ee

Tallinna linnapea Jüri Mõis juhatab täna hommikul võimuliidu koalitsiooninõukogu istungit Isamaaliidu ja Koonderakonna pingestunud suhete klaarimiseks, millest sõltub koalitsiooni lagunemine või püsimine.

Laupäevasel Isamaaliidu suurkogul tegid Mõis ja peaminister, parteiliider Mart Laar erisuunalisi avaldusi Tallinna poliitseisust, mis nädala lõpul keerles kahe kõrge linnaametniku, koonderakondlaste Jüri Oti ja Elmar Sepa võimaliku vallandamise ümber segaste korteritehingute tõttu kummagi mehe varasemal töötamisel Tallinna Kesklinna vanemana.

Isamaaliidu aated

Kui Mõis rõhutas vajadust Tallinna viie osapoolega koalitsiooni säilitada ja mitte tuua linna arengut ohvriks paari koonderakondlase väljailmunud pattudele, siis Laar sõnastas järjepanu lauseid Isamaaliidu aadetest mitte sallida korruptsiooni ja mahhineerimist.

«Meile öeldakse, et Isamaaliit tõmbab endale ise vett peale, niimoodi ei aeta poliitikat ja see ei ole pragmaatiline,» ütles Laar, kommenteerides erakonna tegevust Tallinnas lahvatanud korteriskandaalis. «Kuid iga hinna eest võimul püsimine ei saa olla omaette eesmärk.»

Ta väljendas siiski ka kindlust, et Tallinna valitsuskoalitsioon jätkab ja isamaaliitlane Jüri Mõis jätkab linnapeana.

Tallinna areng esmatähtis

Mõis pöördus erakonnakaaslaste poole palvega mitte plaanida verist kättemaksu Koonderakonnale ja tuletas meelde, et Koonderakond esindab demokraatlikult valitud Tallinna volikogus ümmarguselt 25 000 tallinlase seisukohti ja maailmavaadet, kellega vähem kui aasta tagasi on sõlmitud kolmeks aastaks koalitsioonileping.

«Tallinna arengust sõltub Eestis peaaegu kõik,» sõnas ta. «Isegi see, kas jätkub raha tõsiselt tegelda tänaste ääremaadega.»

Lisaks Sepale ja Otile on Koonderakonnal vaid kaks meest pealinna võimu võtmekohtadel - ekslinnapea Peeter Lepp on volikogu palgaline aseesimees ja Koonderakonna peasekretär Juhan Hindov Kristiine linnaosa vanem.

Võimul püsimine pole eesmärk

«Kuid iga hinna eest võimul püsimine ei saa olla omaette eesmärk.»
Mart Laar, peaminister, kommenteerides erakonna tegevust lahvatanud korteriskandaalis

Piirivalvurid ei leidnud Aldebaranilt kütust
Laevaomaniku esindaja jättis aluse saatuse kindlustuse hooleks

Küllike Rooväli
kyllike.roovali@postimees.ee

Piirivalvurid, kes käisid eile Hiiumadalale jäänud Aldebarani vrakilt ära toomas kütust ja õli, ei leidnud jälgegi venelastest meeskonna jutu järgi laeva jäetud kümnest tonnist diislikütusest.

Piirivalvelaeva 110 meeskonna andmetel loksus eile külmutustraaleri Aldebaran kõigis tankides vesi - diislikütusest polnud jälgegi. Samas pole laeva juures ka reostust avastatud.

Laeva omaniku esindaja Dmitri Tihhonov kinnitas veel ülemöödunud reedel, kui Postimees Hiiumadalal käis, et alusel olnud diislikütuse pumpas meeskond enne kopteriga laevalt lahkumist küljetankidesse, kus see siiani ohutult seisab.

Hiiumaa piirivalvepiirkonna staabiülema Uno Kanguri sõnul on välistatud, et keegi oleks piirivalve teadmata laeval käinud, sest see on radari vaatluspiirkonnas ning iga skuutrist suurem veesõiduk on vaatleja ees ekraanil kohe näha.

Laevaga tegeleva kindlustusseltsi Lars Krogius Eesti ASi eksperdi Rein Tõnissoni sõnul pole laevast midagi muud kadunud.

Möödunud nädalal toimetati lisaks tekil olnud 19-tonnisele kalajahu lastile Kõrgessaare sadama lattu ka laeval olnud side- ja navigatsioonivahendid, päästevarustus, kummipaadid, akud ja arvutid.

Kaks varustust ära tuua aidanud venelastest meeskonnaliiget ning laevaomaniku esindaja lahkusid eelmisel nädalal Eestist Tõnissoniga kohtumata. «Nad ütlesid, et tehke laevaga, mis tahate - see on nüüd teie oma,» vahendas Tõnisson.

Tema sõnul ei saa kindlustus aga kraami lihtsalt müütama hakata, vaid peab hoopis seda valvama, kuni laevaomanik ja kindlustusselts laeva saatuse ja tasude osas kokkuleppele jõuavad.

Tõnissoni sõnul jääb veega täitunud vrakk 80 protsendi tõenäosusega Hiiumadala kõige madalamasse kohta. «Enne viimast maailmasõda seisis samal kohal tulelaev, mis teisi hoiatas,» ütles Tõnisson. «See kulub sinna ära.»

Piirivalvelaev tõi eile õhtul Aldebaranilt ära umbes pool tonni õli ning piirivalve hinnangul laev endast enam reostuseohtu ei kujuta. Ent kahes aluse vett täis külmutustrümmis mädaneb pappkarpides kala. Laeva meeskond seekord trümme ei avanud, kuid hais on nende sõnul juba üsna tugev.

Ida-Virumaale meelitatud noored haritlased pettuvad lubadustes

Erika Prave
uudised@postimees.ee

Kõikvõimalike soodustustega Ida-Virumaale meelitatud noortel spetsialistidel tuleb tihti tõdeda, et nad ei ole seal oodatud, sest elamispind tuleb hankida ja remontida üldjuhul iseenda väikese palga eest.

Kevadel Tartu Õpetajate Seminari lõpetanud õpetajad Pille Allaje ja Maive Lääne tulid Toila gümnaasiumisse õpetajateks, tahtes endale ja sõpradele tõestada, et mõisted «maakool» ja «Ida-Virumaa» võivad noore inimese jaoks köitvad olla.

Julgust lisasid jutud, et Ida-Virumaa on suurte võimaluste kant ning noored ja haritud on siin eriti oodatud. Samas ei osanud kumbki Jõgevamaalt pärit õpetajanna arvata, et mitu nädalat pärast õppeaasta algust pole neil veel kindlat katust pea kohal.

Üheks otsustavaks präänikuks, millega Toila vald endale värsket koolmeistriverd meelitas, oli lubadus kindlustada õpetajad elamispinnaga.

Paar päeva pärast seda, kui Allaje ja Lääne olid oma jah-sõna öelnud, paluti neil asuda vormistama pakutava kahetoalise kahe köögi ja ühise WCga korteri ostu-müügilepingut. Hinnaks oli 3600 krooni.

Kui korter ei meeldi

Kui noored naised tulid maikuus oma tulevaste õpilastega kohtuma, vaatasid nad ka korteri üle. Ja pettusid. «Liiga väike ja kehvad pesemistingimused,» pidasid nad miinuseks. Kõige enam kohutas neid üks korteri sein, mis oli märg.

«Me ei taha sellist korterit osta. Kui me kevadel vallast uurisime, kas enne ostmist tehakse ka korteri sein korda, saime vastuseks, et tulete kohale, ostate korteri ära, moodustate korteriühistu ja siis ajab ühistu kõik asjad korda,» rääkisid õpetajad.

Valla seisukoht oli aga jäik: ostate ära, sest alternatiivi pole. Selle korteri väljaüürimine pidi olema korteriühistu tõttu peaaegu võimatu.

Õpetajatel avanes võimalus asuda elama Toila perearsti Sirje Makke kolmetoalisse korterisse, sest pererahvas kolis pooleliolevasse eramusse. Sellega sattusid nad aga kahe tule vahele - korteri omanik Toila vald ei luba Makkedel õpetajannadega allüürilepingut sõlmida.

Sirje Makke ei taha vallavalitsusega pahuksisse minna ja on sunnitud noored naised välja tõstma, sest ilma allüürilepinguta võivad võõrad tema korteris elada vaid kuu. Seesama kuu saab septembris läbi.

Õpetajate ees piinlik

Makke sõnul on tal õpetajate ees piinlik. «Ehkki meil on oma maja ehitus käsil, tahame ikka korterit ka alles hoida, kes teab, mis elus ette tuleb,» ütleb Makke. Ta tõdeb, et Toila valla praegusest käitumisest võib jääda mulje, et nad pole noortest huvitatud.

Toila vallavanem Bruno Uustal väidab, et tegelikult vaidleb vald perekond Makkega, mitte noorte õpetajatega. «Kui Makked selles korteris ei ela ja tahavad seda välja üürida, siis järelikult nad elamispinda ei vaja ja peaksid selle vallale tagastama,» käib Uustal lahkheli põhjuse välja.

Tema sõnul kasutavad Makked õpetajannasid enda huvides ära ja probleem on seepärast nii suureks lahvatanud, et seda kütavad emotsioonid. Uustal lubab siiski asjad niimoodi korraldada, et õpetajad kuuse alla kolima ei pea.

Toila gümnaasiumi direktor Tiit Salvan, kellel on õpetajate jaoks varuvariandina välja pakkuda ühetoaline korter õpetajate majas, loodab, et korteriprobleemi pärast gümnaasium algklassiõpetajat Pille Allajet ja matemaatika-, eesti ja saksa keele õpetajat Maive Läänet ei kaota.

Tema sõnul muutub koolidirektoril õpetajatele ulualuse leidmine iga aastaga keerulisemaks. Kuigi õpetajatele elamispinna leidmine peaks olema vallavalitsuse ülesanne, tuleb selle probleemiga tegelda direktoril.

Reeglid kehtestatakse ise

Millised on reeglid, mille alusel omavalitsused endale spetsialiste kauplevad, ja kas nende väljahõigatud hüved on ikka nii head, kui lubatakse - neid küsimusi pole ametlikult keegi paika pannud ja nii sõltub pakkumiste spekter valla võimalustest ning spetsialistidesse suhtumisest.

Kevadel Ida-Virumaa tolmu jalgelt pühkinud 25-aastane Tartu Ülikooli matemaatikamagister Ain Iro vahetas matemaatikaõpetaja koha Jõhvi gümnaasiumis õpetajaameti vastu Haapsalus just eelkõige suhtumise pärast.

«Tegelikult ei oota värskelt ülikooli lõpetanud inimene, kes otsustab kooli tööle minna, mingit taevamannat,» arutleb Iro. «Turumajanduse tingimustes tuleb igaühel endal hakkama saada. Elu on näidanud, et suures spetsialistide meelitamise tuhinas lubatakse rohkem kui tagatist on. Elamispind on aga noore inimese jaoks väga tähtis komponent.»

Ida-Viru maasekretär Eduard East tõdeb, et noorte Ida-Virumaale kutsumisel tekib sisemine vastuolu - ühelt poolt on noori ja tarku tegijaid hädasti vaja, teiselt poolt on neile pakutavate võimaluste hulk ahtake.

«Samas on riigiametniku palk täpselt paika pandud ja lisatasude maksmise võimalus on väike. Täpselt samasugused võimalused on ka teistel Eesti linnadel ja valdadel,» ütleb East.

East näeb noorte inimeste jaoks suuremaid väljavaateid erasektoris. Mis puutub kohalikesse omavalitsustesse, siis seal kuulub noorte spetsialistide «meelitusmehhanismide» väljatöötamine kohaliku volikogu pädevusse.

Erika Prave töötab ajalehes Põhjarannik

Aidsiviiruse puhang käib riigile üle jõu

Merike Lees
merike.lees@postimees.ee

Eesti ei ole arstide hinnangul valmis võitlema aidsiviiruse puhanguga, sest ei suuda juba nüüd tagada viirusekandjatele kolmest ravimist koosnevat ravi ja raha ei jätku ka testide tegemiseks.

«Eesti riik ei ole viirusepuhanguks valmis - me ei saa siin 30 patsiendilegi vajalikku ravi kindlustada,» nentis Tallinna Merimetsa haigla peaarst Kai Zilmer.

Praegu saab Merimetsa haiglas kolme arstimiga ravi vaid kolm patsienti, kes jõuavad kolmandat ravimit 2200-2300 krooni eest kuus endale ise osta. Kokku läheb ühe viirusekandja ravi kuus maksma 9000-10 000 krooni.

Seniste viirusekandjate optimaalne ehk kolmest osast koosnev ravi on aga vajalik, sest muidu ei suudeta haige organismis viiruse paljunemist peatada, ütles Zilmer.

Kui viiruse levik on peatatud ja miinimumini viidud, siis suudab viirusekandja organism panna paremini vastu teistele haigustele, samuti ei levi viirus tema organismist nii kergelt edasi.

Järsk viirusepuhang

Kui aga võidelda viiruse vastu mitteoptimaalse raviga, siis ei suuda see viiruse paljunemist arsti sõnul nii hästi pidurdada, samuti võib viirus muutuda ravimitele allumatuks.

Viimase kahe kuu jooksul on Eestis toimunud järsk HI-viiruse kandjate juurdetulek: kui aasta esimese seitsme kuuga diagnoositi Eestis ainult seitse viirusekandjat, siis kahe viimase kuu jooksul on neid avastatud 33. Varasematel aastatel on Eestis tulnud juurde vaid keskmiselt kümmekond HI-viiruse kandjat aastas.

«Ma ei imestaks, kui mõnikümmend inimest tänavu veel juurde tuleb,» märkis Zilmer.

Sotsiaalministeerium saatis augusti keskel rahandusministeeriumile taotluse valitsuse reservfondist 670 000 krooni saamiseks, kuid ei ole sellele vastust saanud. Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna juhataja Piret Lauri sõnul oleks see täiendav summa mõeldud praeguste viirusekandjate ravi jätkamiseks aasta lõpuni.

Süstlaid ei piisa

Peale viirusekandjate hulga kasvu ei ole riik arvestanud testijate juurdetulekuga ning seetõttu ei jätku raha ka HI-viiruse tuvastamise testideks.

Ühe inimese lõplik testimine läheb maksma 1000 krooni. Kui arvestada praegust nõudlust testimise järele, siis vajaks aidsi ennetuskeskus selle juhataja Nelli Kalikova sõnul aasta lõpuni 300 000 krooni lisaks.

Kalikova sõnul on HI-viiruse leviku vastu võitlemisel peamine nõustamine, kondoomide, süstalde ja kirjanduse jagamine. Kõigeks selleks oleks vaja aastas 1,8 miljonit krooni. Praegu jagatakse süstlaid ja kondoome Avatud Eesti Fondi toetusel, kuid see projekt lõpeb detsembris.

«Süstalde jagamine katab praegu ainult 10 protsenti vajadusest ning see ei hoia ära epideemiat,» sõnas Kalikova. «Vaja oleks katta vähemalt 60-70 protsenti süstalde vajadusest, et see mõjuks.»

Nii Kalikova kui ka Zilmeri sõnul peab riik panema paika oma prioriteedid ja teadvustama HI-viiruses peituvat ohtu.

Kängurud ja koaalad ootavad eestlasi

Sydney koaalapargi omanik kutsus eestlasi piknikule koaalade ja kängurude keskele

Veiko Visnapuu , Postimees, Sydney
Deivil Tserp , Postimees, Sydney

Austraalia suurlinnade tänavapildis pole võimalik vapilooma kängurut kohata, ent taraga piiratud loodusparkides saavad uudishimulikud turistid kergejalgselt hüppaval imetajal lõunauinaku ajalgi saba ja kõrvu katsuda.

Sydney eeslinnas West Pennant Hillsis asuv koaalapark peibutab tuhandeid Rohelist Mandrit avastama saabunud võõramaalasi. 1930. aastal Noel Burneti perekonna poolt eksootiliste loomade külastamiseks kohandatud neljahektarine maatükk tõmbab magnetina ligi ka riigi põhiasukaid.

Väravas köidavad tähelepanu lopsakad eukalüptipuud ja kostavad kõrvu pargi püsielanike musikaalsed häälitsused. Ligi 125-kroonise pileti saavad eriti teretulnud külalised, olümpiasündmusi kajastavad Postimehe spordiajakirjanikud pisut odavamalt.

Vihmametsa jäljendavas looduses tervitavad meid justkui tibutantsu vihtuvad kanasarnased linnud. Mõni aeg tagasi Austraaliat külastanud ärimees Even Tudeberg ristis valgesulelised diskokanadeks. Meil ei õnnestunudki järelevalveta ringi tatsanute liiki tuvastada.

«Palun mitte häirida, läheduses puhkab koaala!» teavitab puule kinnitatud tahvlike. Viskame pilgu ladva suunas, ja oh imet - karvakera on end kolme meetri kõrgusel tüve ja oksa vahele mugavalt magama sättinud.

Äratamiseks ei aita hõiked ega jalgade trampimine, koaala-poiss on läbi nagu olümpiamängude peapressikeskuse põrandal tukkuvad 20-tunnistest tööpäevadest kurnatud reporterid.

Puuris ärevalt edasi-tagasi silkavad metsikud dingo-koerad ei jäta esmatutvusel halastamatu kiskja muljet, nii sõbralikult kohtuvad meie pilgud. Samas meenuvad lapsepõlves hingevärinal loetud Jules Verne’i seiklusromaanid.

Järgmine silt teavitab: «Ettevaatust, ma hammustan!» Sipelgakaru põõnab keskpäeval koaala eeskujul nagu kott. Teda ei aja kahuripaugudki üles. Raske uskuda, et õrnalt mõmisev pehme kaisulooma sarnane olevus võiks kellelegi kihvad kätte lüüa.

Näeme avali aiaväravat. Kuigi loomadega lähemalt tutvumise aeg hakkab mööda saama, tõukab inimlik uudishimu kaks leheneegrit ja fotograafi lesivate-tukkuvate kängurutega sõprust sobitama. Arglik pilk puulatvadesse - ega kägistajalooma varitsemas pole - ja juba lähenemegi eesmärgile.

Võõraste saabumine ei paista asukaid häirivat. Ühispildistamine tekitab elevust ainult kahejalgsetes, fotograaf soovitab armsatele olevustele üha lähemale nihkuda.

Märkamatult silitame kukkurlooma sametist selga, naljaviluks katsume saba ja kõrvugi. Känguru on sellega harjunud.

Erilist elevust tekitab meis lähenemine emasloomale, kelle kukrust uudistab maailma suurte rosinpruunide silmadega vastsündinu. Pildistamine venib arvatust tunduvalt pikemaks - känguru on lahkesti nõus oma järeltulijat näitama.

Mõtte koaala sülle võtmisest peame vist unustama, välgatab veel viit-kuut sügavalt magavat eurooplastele haruldast isendit silmates.

Ootamatult sibab aga põõsaste vahelt kõnniteele vastärganud koaala, keda jälitama asume. Meie katsed kõverjalgset püüda ebaõnnestuvad, ta pääseb osavalt pakku.

Teel väljapääsu juurde silmame erinevaid sulelisi. Eelkõige püüavad pilku loiult liikuvad emud, kes ei suuda õhku tõusta, kuid edestaksid kõigele vaatamata 100 m jooksus olümpiavõitjaks kroonitud ameeriklast Maurice Greene’i. Linnud spurdivad tippsprinteritest kaks korda kiiremini.

Puuris kraaklevad lõunasöögi pärast kakaduud, vilusse on varjunud erinevates toonides pidurüüd kandev paabulind, pisut eemal jalutab jaanalind aupaklikult nagu mõisahärra pärast hõrku einet murul.

Pargist lahkudes tunneme, et meidki tõmbab haruldaste loomade-lindude juurde tagasi nagu armastatud naise manu. Omanik kutsub lahkesti uuesti külla, pakkudes välja piknikuvõimaluse koaalade ja kängurute keskel.

Koaalapargi väravas asuva rikkaliku suveniiripoe lette silmitsedes tabab meid härdustunne - ringkäigult tuttavad looduspargi asukad lebavad mänguasjadena.

Ei saa üle ega ümber, ostame koduste rõõmustamiseks elutu minikänguru.

Värava taga ulub keskealine naine piinatud looma kombel, protesteerides nii Austraalia loodusest eemaldatud elusolendite ahistamise vastu.

Juhtkiri

Ohtlik seadus

Lapsendatud tüdrukule kodakondsuse mitteandmine on terve mõistuse vastane

Asjatult oma lapsendatud tütrele kodakondsust nõutanud Kohtla-Järve abielupaar teeb õigesti, kui kaebab Eesti riigi Euroopa kohtusse, sest seadus, mis peab kolmeaastast tüdrukut julgeolekuohuks, häbistab kogu rahvast.

Selle tüdrukutirtsu «süü» Eesti riigi ees on see, et ta ei ole leidlaps ja tema endised vanemad ei ole Eesti kodanikud. Kui ta oleks leitud tänavalt, poleks mingit probleemi - Eesti kodanike poolt lapsendatuna oleks ta kohe kodanik sõltumata sellest, kas ta on näost neeger või hindu.

Sama lugu oleks ka siis, kui kodakondsuse üle otsustajad ei tea lastekodulapse päritolu.

Aga kui lapse hüljanud vanemad on teada ja nad pole Eesti kodanikud, siis peab lapsendaja taotlema lapsele kõigepealt elamisluba, olgugi et seni polnud tal lastekodus riigi kulu ja kirjadega elamiseks mingit luba vaja. Eesti kodakondsuse saamine lapsele nõuab vanematelt sel juhul umbkaudu aasta vintsutusi ametiasutustes ning kuni kodanikuks saamiseni ei saa laps koos vanematega reisida.

Milleks seda absurditeatrit vaja on? Milleks nuhelda õnnetut lastekodulast ja tema uusi õnnelikke vanemaid eelmiste, lapse hüljanud vanemate päritolu pärast? Mida arvata riigist, mis ei pea oma kodanike last kodanikuks?

Terve mõistus tõstab siinkohal käed ja annab alla. Suure heateo korda saatnud lapsendajad on masenduses. Rahvastikuminister Katrin Saks on vapustatud. Aga kodakondsusseaduse vaimne isa, Riigikogu liige Mart Nutt (Isamaaliit) kinnitab, et just nii peavadki asjad käima, sest muidu tekib topeltkodakondsuse oht.

Nutil on kahtlemata õigus selles, et topeltkodakondsust tuleb üldjuhul vältida. Aga mis puutub siia Eesti kodanike kolmeaastane tütar, kes pärast naturalisatsioonikadalipu läbimist saab nagunii Eesti kodanikuks?! Kas kohe kodanikuks saades on ta tõesti meie julgeolekule ohtlik?

Maailm on täis sõjapõgenikena välismaale sattunud Eesti kodanikke, kellel on taskus ka uue kodumaa pass. Venemaal Petseri rajoonis on sadu setusid, kes on eelkõige piiriületuse hõlbustamiseks ühtaegu Eesti ja Venemaa kodanikud.

Seadus, mis sellises olukorras teeb Eestis elavate Eesti kodanike kolmeaastasest tütrest võõrriigi kodaniku ja kodakondsed nördima paneb, on riigi julgeolekule kindlasti ohtlikum kui kõik topeltkodanikud kokku.

Repliik

Valestardid raamatutrassil

HEIKI SUURKASK, Postimees

Vähemalt iga nelja aasta järel võtab ka tavalugeja taas kätte mõne olümpiaraamatu, üritades meenutada varasemaid olümpiaid ja seal saavutatud tulemusi.

Esimene olümpiaraamat anti Eestis välja 1936. aastal ning ka hiljem on ülejäänud olümpiad üritatud raamatu kujul jäädvustada. Enamasti korralikult, ehkki kõiki olümpiatulemusi ei ole veel kordagi raamatutes ära toodud.

Kahjuks tuleb kirjastustele meelde tuletada valestardi ohtlikkust. 1996. aastal üritati küll kiiresti välja anda Atlanta olümpiaraamat, kuid seda vale-stardi vormis, koostajaks Spordilehe toimetus.

Tegemist on raamatuga, kus jalgpalli olümpiavõitjaks on märgitud finaali kaotaja, tõstmise madalaim kaalukategooria on tabloost välja jäetud ja osa jalgrattavõistlusi on hoopis mainimata jäänud. Sydney olümpia ajal eelmise olümpia tulemusi otsides võib selle raamatuga kergesti valejälgedele jõuda.

Tuleb loota, et Sydney järel ei tehta uut valestarti. Uus praakraamat 2000. aasta olümpiast oleks juba teine valestart. Sportlase jaoks tähendaks see stardist eemaldamist.

Lootkem, et Eesti kirjastused leiavad siiski tahtmist anda lõpuks ometi välja korralik olümpiaraamat, mis oleks kasutatav ka aastaid hiljem.

Maailma press

Karikatuur

Reform peaks kaotama ka ebaloogilisused piirides
Juhan Pihelo

Raha vajab rahvast

Kuidas õigeaegselt ühendada vaeste ja rikaste, vanade ja noorte huve?

MART KADASTIK, kirjastaja

Minister Signe Kivi kulukas olümpiasõit, meditsiiniõdede streik, Jaana Padriku sooduskorter, Jüri Mõisa palgatõus jne - viimasel ajal räägime üksnes sellest, mis seotud rahaga.

Rahapuudus painab Eesti riiki ja tema alamaid, põhjustab infarkte ja enesetappe. Isegi mobiiltelefon, mis on muutunud igamehe kohustuslikuks kehaosaks, sünnitab Eestis stressi - sajal tuhandel telefoniomanikul pole raha kõnede eest tasumiseks.

Mida teha? Mõõdukad esitasid üleskutse avalikustada kõikide inimeste sissetulekud. Naabrivalvega loodeti välja kaevata kivide alla peidetud miljonid, et need siis ühiskonnaliikmete vahel ära jagada.

Idee esitajad ei mõelnud aga sellele, et tulude ülesriputamine turuplatsile kujuneks alanduseks hoopis vaesematele. Seda aktsiooni võiks võrrelda Riigikogu liikmete reastamisega pikkuse järgi. Ei ole ju tänase vaesuse taga üldjuhul inimese enda laiskus või rumalus.

Eesti elu edenemise aluseks on peetud haridust. Kas miljonär Hannes Tamjärve algatusel rajatud Rocca al Mare erakool sümboliseerib uue, helgema ajajärgu algust meie haridussüsteemis? Ikkagi paremad õpetajad, parem palk ja paremad õpilased.

Soomes loobuti üldharidust andvatest tasulistest eliitkoolidest paarkümmend aastat tagasi. Eelkõige eetilistel põhjustel - vanemate rahakott ei tohiks lapsi eristada.

Seevastu USAs ei peljata ebaõiglust - lapsed on niikuinii erinevas olukorras. Nüüd on Ameerikas maailma parimad erakoolid ja, kui uskuda sealset meediat, maailma kõige teravamad probleemid hariduses tervikuna.

Kõike head ei saa. Kas eelistada ameerikalikku pragmatismi või (põhja)euroopa-likku humanismi?

Kahtlemata oleks mõnusam elada ühiskonnas, kus keegi ei pea muretsema toimetuleku pärast. Mida vähem muresid, seda pikem elu.

Näiteks sakslased elavad keskmiselt 15 aastat kauem kui eelmisel sajandil, kuid - tänu ametiühingute survele - pääsevad pensionipõlve pidama keskmiselt juba 59-aastaselt, kuus aastat varem kui Bismarcki aegadel 1880. aastal!

Vananevas Euroopas on juba lähitulevikus töötegijaid vähem kui ülalpeetavaid. Kust võtta raha täies elujõus pensionäride aina kasvavate vajaduste katteks?

«Humaanne» Euroopa kägistab iseennast ning on varem või hiljem sunnitud muutma oma populistlikku sotsiaalpoliitikat. Eestil selliseid probleeme ees pole - esiteks, eestlaste eluiga on märksa lühem ja, teiseks, me ei looda enam eriti riigi peale.

Viimase kümne aastaga oleme mõistnud, et iga vähegi terve inimene peab oma tuleviku eest ise seisma. See ei tähenda, et tänaseid 30- või 40-aastaseid ootaks ees rahulik pensionipõlv.

Pigem võib valdav osa tänaseid maksumaksjaid vanemas eas kogeda suuremat kitsikust kui tänased pensionärid ning jääda lootma vaid laste abile.

Majanduslikult iseseisvaks

Ühiskond, kus vanemas eas inimesed on asetatud sõltuvusse oma laste heast tahtest, on moraalitu. Tänane Eesti seda on.

Nii Euroopas kui Ameerikas on vastupidi - heatahtlikud vanemad toetavad oma lapsi. Euroopas kindlustab vanema põlvkonna jõukuse riik kui raha ümberjagaja, Ameerikas inimene ise.

Sestap teabki iga ameeriklane, et rahal on elus määrav tähtsus. Raha on vaja selleks, et saavutada majanduslik iseseisvus. Üksnes majanduslikult iseseisev inimene suudab oma vajadusi ja harjumusi elu lõpuni järgida ka siis, kui mingil põhjusel (haigus, töökoha kaotus jm) jääb ta ilma sissetulekutest.

Lihtsaim viis tulevikuhirmust vabanemiseks on elada juba täna alla oma võimaluste. Just niimoodi elabki tüüpiline USA miljonär: ta kulutab ülikonnale kõige rohkem 360, kingapaarile 140, käekellale 200 dollarit ning eelistab uhiuuele Rolls-Royce’ile kolme-nelja aasta vanust Fordi.

Ameerika miljonär minetab aga vaoshoituse, kui peab kulutama raha tervisele ja haridusele või mängima kaasa aktsiaturul.

Vajadused võimalusteks

Oleks küüniline õpetada säästlikult elama neid eestlasi, kel napib raha elementaarsete vajaduste (toit, rõivad) rahuldamiseks. Ka koliseva Fordi ja odava käekellaga leppimine ei tee kedagi veel miljonäriks.

Eeldades, et majanduslik iseseisvus jääb enamikul meie põlvkonnast saavutamata, peaks mõtlema hoopis sellele, kuidas rikkaid inimesi ühiskonna huvides paremini ära kasutada.

Esimene variant: loota rikaste õilsale hingele. Aadu Luukas või Rain Lõhmus võiksid ju ära anda mõne protsendi oma varast, millest piisaks tervete Eesti piirkondade sotsiaalprobleemide lahendamiseks. Sellist zhesti loota oleks aga naiivsus.

Teine variant: tasandada hekki. Põhjamaades kajastub «rikastelt rohkem» põhimõte nii maksu- kui karistuspoliitikas. Näiteks Soomes ei sõltu kiiruseületamise trahvid niivõrd eksimusest, kuivõrd eksinu sissetulekutest. Ootuspärane, et vähem patriootlikud kodanikud ja firmad eelistavad siirduda pehmema maksupoliitikaga maadesse.

Kummati loovutab enamik soomlasi, rootslasi ja norralasi poole oma sissetulekutest kuulekalt riigile. Sest ka allesjääv pool lubab neil end maailmas väärikalt tunda.

Eestis oleks sellist lojaalsust asjatu loota inimestelt, kes ei taha enam leppida 3000-kroonise paistesjalgse ja unetu bussireisiga Pariisi. Need inimesed aga moodustavadki meie riigi aluse - esialgu vaid aimatava keskklassi.

Kolmas variant: kasutada ära rahaka kõrgklassi tarbimisvajadusi. Ameerika miljonärid jagavad heldelt raha hambaarstidele, psühhiaatritele, ilukirurgidele. Seda taibanud arstid otsivad patsiendi läbivaatusel üles kõigepealt tema rahakoti - mida maksujõulisem oled, seda sagedamini pead edaspidi oma ihuarsti külastama.

Samasuguse osavusega talitavad juristid, kinnisvaraagendid, turvatöötajad, koolitajad jt, kes on pühendunud rikastelt raha väljapumpamisele. Just sel kombel ongi Ameerikas arenenud jõukas keskklass - ühtede vajadused on pidevalt loonud teistele võimalusi.

Ameerika mudelit võib pidada nii jõhkraks kui ka õiglaseks - kõigil on justkui võrdsed võimalused saada rikkaks või jääda vaeseks. Tänastest Ameerika miljonäridest 70% ei ole vanematelt kaasa saanud ainsatki dollarit. Ja vastupidi: pooled neist, kes on kandikul vastu võtnud hiidpäranduse, on selle oma tarbijainstinkte rahuldades kaotanud. Selline isereguleeruvus on hoidnud ära suletud eliidi kujunemise.

Ka Eesti ühiskond - küll ilma formaalse kokkuleppeta - näikse olevat valinud just selle kolmanda, ameerikaliku variandi. Kas sellele tegelikult ongi alternatiivi?

ARVAMUS

Mart Laar
peaminister

Lugedes uudiseid Eesti edusammudest, võib suur hulk meist endalt küsida: «Aga mis minul sellest kasu on?»

Võrreldes arenenud riikidega, on Eesti endiselt vaene maa. Vaesus toob endaga kaasa arvukalt teisi probleeme, mille lahendamiseks on aga taas vaja raha.

Eesti ülesanne on seega muuta uhked makromajanduslikud näitajad reaalseks tuluks elanike taskutes. Selle saavutamiseks on ainsaks võimaluseks senisest rohkem investeerida inimkapitali, eriti haridusse ja väljaõppesse.

On ju just see mitmete rahvusvaheliste uurimuste kohaselt parimaks vahendiks vaesuse ja tööpuuduse vältimiseks. (EPL 09.09.)

Kadi Pärnits
Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees

Kui vaesus süveneb, maksame oma kõhnast rahakotist üha enam sotsiaalabiks ja kuritegevuse tagajärgede kõrvaldamiseks.

Valitsuse küünilisus on vesi ametiühingute veskile ja hoolitseb selle eest, et ametiühingutel protestimeel rooste ei läheks. Kui ei saa nõuga, peab saama jõuga. Ametiühingutel on liikmeid sellistel elutähtsatel aladel nagu auto-, mere-, õhu- ja raudteetransport, energeetika, kaevandamine, meditsiin jne.

Nõrk vasakpoolsus hakkab takistama Eesti tasakaalustatud arengut. (PM 29.08.)

Hämamine probleemi ei lahenda

PEETER MARDNA, Magdaleena haigla peaarst

Meditsiiniõdede ja -töötajate palgaküsimuse taga seisab kogu arstiabi tuleviku lahenduse võti. Kahjuks käsitlevad ministeerium, haigekassa ja nüüd ka ametiühingud probleemi demagoogiliselt.

Asjasse pühendamatutele püütakse jätta muljet raviasutuste juhtide suutmatusest õieti majandada, mis kokkuvõttes ei võimalda töötajatele väärilist palka maksta. Kuidagi ei taheta tunnistada tõde, et tervishoiu käsutuses oleva rahaga ei olegi võimalik kõiki pooli rahuldavat abi tagada.

On olemas ainult kaks lahendusvarianti: olemasoleva rahahulga puhul vähendada oluliselt arstiabi mahtu või arstiabi mahu säilitamisel leida täiendavat raha.

Kui tahame jõuda rahuldava tulemuseni, peame probleemist rääkima ausalt, et kaaskodanik saaks sisust aru ja seadusandjal oleks võimalik vastu võtta ühiskonda rahuldav otsus. Selleks ka järgnev olukorra kirjeldus.

Arstiabi rahastamise mehhanismi on vaja kardinaalselt muuta ning raviteenuse ja terviseuuringu hinna kalkuleerimisel arvesse võtta mitmeid nüansse. Näiteks hinna palgaosa arvestamise erinevust ambulatoorse ja statsionaarse abi juures. Viimasele tuleb lisada seadusega ette nähtud lisatasud (õhtune ja öötöö, töötamine puhkepäevadel ja riiklikel pühadel).

Hinna sisse on seni arvestatud töötasu, peaks aga olema palgafond. See tähendab, et kui teenuse hinnas on näiteks arsti tunnitasuna määratud 50 krooni, saab palgana välja maksta ainult 30 krooni.

Ülejäänu läheb sotsiaalmaksuks, puhkusetasudeks, täiendusel olemise kompensatsiooniks jne.

Palga maksmiseks faktiliselt 50 krooni tunnis peaks palgafond ravitegevuse hinnast moodustama 50 x 1,55 (või kuni 1,6), s.o ligikaudu 80 krooni.

Statsionaaris moodustab palgafond sõltuvalt tervishoiuasutusest ca 50-54% kogu kulutuste mahust. Voodipäeva hind sõltub põhiliselt kokkuleppest, kui suur on töötajate töötasu, sest koosseis on fikseeritud vastavalt nõudmistele, mille alusel väljastatakse litsents - 15 patsiendi kohta üks õe ametikoht jne.

Olenevalt intensiivravi osast ja raviasutuse liigist on ühe voodipäeva kohta kulutatav töötundide arv 6-9,5. Võttes keskmiselt 8 töötundi ühe voodipäeva kohta ja keskmiseks tunnitasuks 20 krooni, kuluks palgale ühe voodipäeva kohta 8 x 20 x 1,5 (või 1,6) = 240 (või 256) krooni.

Kuna muud kulutused on fikseeritud (söök, kommunaalmaksud, ravimid jne) ning palk moodustab 50% kogu maksumusest, tuleb voodipäeva minimaalseks hinnaks 480 (või 512) krooni. Arvestada ega vaielda millegi üle nagu polekski!

Eestis laekub ravikindlustuse eelarvesse 4,2 miljardit krooni. Sellest rahahulgast lõikavad kopsaka tüki makstavad haigus-, sünnitus- ja hooldushüvitused (800-850 miljonit krooni) ning soodusravimite kompensatsioon (500 miljonit krooni). Lisanduvad haigekassade ülalpidamiskulud, ennetusprojektid jms.

Ravitegevuseks jääb 2,7 miljardit krooni ehk ligikaudu 64%, sellest omakorda ca 1,7 miljardit konkreetselt haiglaraviks, mis moodustab 40% ravikindlustuse eelarvest.

Olukorras, kus raviks ette nähtud summad ei ole kolme aasta jooksul (1999, 2000 ja 2001) suurenenud, kahandab hinnaindeksi tõus (8-10% aastas) 2001. aastal osutatud arstiabi mahtu ligikaudu veerandi võrra, võrrelduna sama summa eest antud abiga 1998. aastal.

Et saada pilti kaasaegse haiglaravi maksumusest, toome võrdluseks haigla eelarve Soomes.

Helsingi uues Suurhaiglas (4800 aktiivravivoodikohta ning 6800 pika- ja taastusravi voodikohta), mis teenindab 1,42 miljonit elanikku, on haiglaravi vajaduste katmiseks 18 000 töötajat ja eelarve 6,8 miljardit Soome marka (18,8 miljardit krooni). Eestis seevastu on kokku 10 500 voodikohta, 13 000 töötajat, eelarve 1,7 miljardit krooni.

Töötajate palgarahaks jääb Suurhaiglal 4,6 miljardit Soome marka (12,4 miljardit krooni) ja ravitööks 2,2 miljardit Soome marka ( ca 6 miljardit krooni). Eestis jääb ravitegevuseks 800 miljonit krooni.

See tähendab 7,5-kordset vahet põhiliselt samade hindade (aparatuur, ravimid, põetusvahendid) puhul, mis mõlemal pool lahte ühe konkreetse haigusjuhu puhul on vaja maksta.

Eesti köidab

Indrek Tart
kultuuriuurija

Eesti köidab maailma tähelepanu unikaalsusega, mida kohapeal eufemistlik-hellitlevalt kutsutakse «väike, aga tubli». Selle masohhismihõngulise suhtumisega tahaksime justkui reaalsust vaikselt mujale juhtida.

Tegelikkusest tulevad teated kõnelevad teist keelt. Eesti on ainulaadne, sest siin ei määra haridustase edu, pigem vastupidi - mida akadeemilisem silma- ja kogemustering, seda vähem rakendust.

Vabadus ja vastutus

Vabadus on väärtus, mis on euroopaliku kultuurimõistmise nurgakivi. Vabadus laseb meid köidikuist omatahtsi toimima, ent kaasab veskikivina vastutuse oma tegude eest. Vabaduse teiseks pooleks on kirjutatud ja kirjutamata käitumisreeglid, seadusepügalad ja tavad, kultuur oma tavailminguis.

Kui seda tervikut ei lõhuta mitte analüütilisel, vaid praktilisel eesmärgil (olgugi sel õilis kõla - maksumaksja raha kokkuhoid), siis on tulemus saatuslik. Ihalus järgida, matkida, valdavalt tarbida teisi kultuurikäitumisi on kanapime.

Räägitagu kui tahes palju kosuvast keskklassist - tegelikkusest see ei eristu. Klassiteadvuseta ei vormu ühiseid arusaamu, sihiseadeid, aktsioone, väärtusi.

On siin põhjuseks maarahvalik, selgete kihistusteta maameheminevik või süvapsühholoogiline sund mõisnikku otsida, pole tähtis. Oluline on teadvustada see sültjas seisund ja teed sellest välja, minnes eneseeksponeerimise vahendite otsingult eneseleidmiseni.

Ressursid ja püüdlused

McConnell Internationali uuringus, millele seoses Eesti internetikasutuse seisudega tavatsetakse tähelepanu juhtida, on meie nõrkused ja tugevused peopesal.

Ühelt poolt innukus juurutada e-edumeelt valitsuses ja äriringkondades, panganduse e-õhkkond ja liulaskmine varasemate aastakümnete inimkapitalil, hüsteeriaga piirnev internetistumistarbe väljapakkumine.

Teiselt poolt aga kehvem e-ühendumus, selle taskukohase kättesaadavuse puudumine, elektrivõrkude ebastabiilsus ja informatsioonilise julgeoleku ebapiisavus. Seega võimaluste-vahendite vastamatus püüdlustele, vabaduse sidumatus vastutusega.

Kirjad

Reform peaks kaotama ka ebaloogilisused piirides

Juhan Pihelo ,
Maarja keskkooli eesti keele ja ajaloo õpetaja

Regionaalministri ettepanek muuta praegused 15 maakonda omavalitsusüksusteks (15 + 5 või 15 + x) puudutab tahes-tahtmata iga eestimaalast. Nagu näha, püütakse sellega vältida suuremaid ümberjagamisi ning kontsentreerida kohalikku võimu ja raha võimalikult suurematesse ja elujõulisematesse territoriaalmoodustistesse.

Ettepanekus on iva. Kuid väide, et tuleb säilitada seni kehtivad piirid, vajab siiski läbimõtlemist, sest kui juba teostada haldusreformi, tuleks lahendada ka olemasolevad probleemid, et hiljem mitte nende juurde tagasi pöörduda.

Valdav osa maakondade piiridest on põlised ja kindlad ning paiknevad ratsionaalselt, eraldades oma keskuste ja neile alluvate alakeskuste tõmbepiirkondi. Samas olen veendunud, et hr Asmeri ettepaneku elluviimisel tuleb kohati siiski teha korrektiive.

Praeguse Jõgevamaa lõunapiir, mis tõmmati põhiliselt aastal 1950. aastal, asub täiesti vales kohas, ulatudes sügavale Tartu tagamaasse. Näiteks asub maakondade piir Tartu-Jõgeva maanteel 32 km kaugusel Jõgevalt ja 18 km Tartust. Kui oleks vastupidi, saaks veel aru.

Sealsamas asub ajalooline Äksi kihelkonnasüda, milles kirik ja Vabadussõja mälestussammas kuuluvad praegu Tabivere valda Jõgevamaal, surnuaed aga Tartu valda Tartumaal.

Selliseid näiteid võib piirkonnast leida arvukalt.

Augusti lõpul korraldati Tabivere vallas hääleõiguslike elanike küsitlus halduskuuluvuse kohta. Enamus valis oma valla säilitamise, vastustest teisel kohal oli soov ühineda Tartu vallaga (siis veel Asmeri seisukohta ei teatud).

Eelöeldu mõte on selles, et Jõgeva ja Tartu maakonna (valla) piir peaks olema kusagil praeguse Palamuse ja Tabivere valla piiri kohal, mis enam-vähem tasakaalustab kaht tõmbekeskust, kuigi ka põhja pool seda on Tartu mõju tuntav.

Haldusreformi teostajail tuleb välja selgitada probleemsed piirkonnad ja enne lõpliku otsuse langetamist korraldada neis rahvaküsitlus ja selle tulemustega ka arvestada. Muidu jääb asi ikkagi vinduma ja ükskord tuleb niikuinii teha muudatusi.

Pealinna tulud ja kulud

Toivo Paavle , Pirita halduskogu liige

Tallinna linnavalitsuse 17. novembri 1999. a istungi protokolli 19. päevakorrapunktiks oli maamaksu määra tõstmine pealinnas 0,8 protsendilt 1,2 protsendile. Priit Vilba allkirja kandev seletuskiri prognoosis, et sel teel on võimalik pealinna maksutulu tõsta 36,25 miljoni krooni võrra.

Tallinna linnavolikogu kiitis teatavasti selle ettepaneku heaks, mis tähendas maamaksu pooleteisekordset tõusu Tallinnas 2000. aastal. Õhku jäi turumajandusliku ühiskonna jaoks täiesti põhjendatud küsimus - mida saab linnakodanik makstud raha eest vastu?

Nüüdseks on vastus teada. Selleks, et teha hiigelhüpe ametnike palkades, tuleb nende palgafondi suurendada 42 miljoni krooni võrra (PM 21.09.). Küllap leitakse ka puudu jäävad kuus miljonit, mida maamaksu tõus tasa ei tee.

Kasvuruumi on aga veel nii tulude kui ka kulude osas. Seadus lubab maamaksu määra tõstmist kahe protsendini ja maamaksu baashinna suurendamist.

Teiselt poolt on meile selgeks tehtud, et vaatamata ametnike kuni 80 protsendini ulatuvale palgatõusule ei küüni nende palgad kaugeltki Helsingi ametivendade sissetulekuteni.

Niisiis - kuuldes järjekordsest linnakodanike rahakoti kallale asumisest, ei maksa kahelda, kuhu see raha lõpuks välja jõuab.

Elu killud

M. Treial , Tartu

Ikka ei taha vaibuda kära Jaana Padriku korteriloo ümber. Tegelikult võiksid tema valijad just rahul olla, et nende saadik on kõrge intelligentsiga inimene (kui intelligents võrdub kohanemisvõime), kes piisavalt lühikese ajaga omandas teda ümbritseva keskkonna moraali ja töövõtted. Siin poleks nagu midagi arvustada.

Eks kantsler Indrek Tarandi mister Beani parodeerimist Keskerakonna ürituse taustal tuleks vaadata ka kui valitseva klassi mitmekülgsuse demonstratsiooni.

Noorenduskuur tegi Avensisest uue auto
Uuenemisele vaatamata on Toyota Avensis isikupäratu tarbevahend, mis paelub tänu uutele säästlikele mootoritele

Harli Uljas, Birmingham
harli.uljas@postimees.ee

Toyota Avensis on Eestis müüduim keskklassi sõiduk, mis pidevalt tõuseb ka üldises edetabelis esikolmikusse, välimuses ja tehnikas tehtud muudatused peaksid head seisu säilitama ja parandama.

Avensise esimeselt mudelilt tõmmati kate kolm aastat tagasi.

Augustis otsustas Avensise ostmise kasuks 42 inimest, aasta jooksul on ostjaid juba 213, kes hindavad tagasihoidlikku autot, millega kvaliteediedetabelite järgi auto ostnud ka enamasti rahul on olnud.

Avensise välimuses või kerejoones muudatusi eemalt vaadates hästi tähele ei pane, kui aga lähemalt uurida, siis leiad, et pisut teise kujuga on nii esimesed kui ka tagumised tuled, iluvõre on rohkem Corolla ja Lexuse mudelitega sarnanev. Logo on tulnud kapotilt iluvõrele.

Varustust rohkem

Sisemus ekstravagantsusega ei hiilga. Massiautolt, mis peab meeldima miljonitele, ei saagi seda oodata. Varustuses on kõikidel autodel edaspidi ka laserplaadimängija koos pardaarvuti- ja raadioga, raadio ekraanilt võib vastava lisa ostmisel saada navigatsiooniinfot. Juhi jaoks on kõik nupud-kangid ilusasti käepärased ja mõõteinstrumendid on selged.

Postimehe peatoimetaja Urmas Klaas tõdes, et ehkki tema praeguseks 16 000 kilomeetrit läbinud Avensisele pole midagi ette heita, tundus esialgu Carinast ümber istudes auto sisemus väiksena.

128-hobujõuline kaheliitrine mootor ei ole teda hätta jätnud, möödasõidul tuleb käik ikka alla vahetada. Klaasi sõnul Avensise isikupäratus teda ei sega, sest auto on igapäevaseks kasutamiseks. Ostmisel olid Klaasi sõnul olulisteks teguriteks hea teenindus, auto vastupidavus ja madalad kasutuskulud.

Sisemuselt on uus Avensis mugav, märkimist väärib auto madal müratase, mis ei kasva ka suurematel kiirustel. Vaid pea jaoks võiks eesreas pisut rohkem ruumi olla. Keskautole kohaselt on tagaistmetel ruumi kolmele piisavalt, ehkki kahekesi on pikemat reisi mugavam läbida.

Et proovisõit toimus Inglismaal Birminghami lähedal, olid sõidutingimused pisut harjumatud, sest näiteks käiguvahetus käis vasaku käega. Sama käe all oli suunatulede lüliti, mistõttu asulates on vasakul käel seal palju rohkem tegemist.

Uue Avensise mootorivalikusse kuuluvad 1,6-, 1,8- ja 2-liitrine bensiinimootor ning kaheliitrine turbodiisel.

Ka 1,6-liitrine mootor 110 hobujõuga ning Toyota MR2-lt ja Celicalt tuttav 1,8-liitrine VVTi tehnoloogial ehk muutuvate klapifaaside vahe tehnoloogial põhinev 129 hobujõuga mootor on muutunud toimekamaks. Nii jõuab 1,6 Avensis sajani 11,3 ja 1,8 sama kiiruseni 10 sekundiga.

Täiesti uued on kaheliitrised bensiini- ja diiselmootor. Nii on kaheliitrisel bensiinimootoril võimsust peaaegu veerandi võrra ning pöördemomenti ligi kaheksandiku võrra enam. 100 km/h jõuab Avensise võimsaim, 150-hobujõuline mootor 9,1 sekundiga.

Ehkki hobujõude on 1,8-liitrise 129st 21 võrra rohkem, kulutab kaheliitrine kütust keskmiselt vaid 0,3 liitrit enam - 7,7 liitrit sajale kilomeetrile. Eelmise kaheliitrisega võrreldes on kulu 0,6 liitrit väiksem. Kaheliitrise mootoriga auto puhul saab omanik kaasa stabiilsuskontrolli, pidurdusjõuassistendi ja eesmised turvakardinad, mida teistele mudelitele ei pakuta.

Kuigi bensiinimootoriga autoga on mugav liikuda, tundus uus ühisanumpritse ja turbokompressoriga D-4D diiselmootor isegi parem. Seda tänu madalamatele pööretele, sest diiselmootoril on momendihari vahemikus 2000-2400 pööret. Ka nullist sajani liigub diisel korraliku 11,5 sekundiga.

Hinnad tõusevad

Diisli podinat on sel autol siiski rohkem kuulda kui konkurentidel.

Toyota navigatsioonisüsteemi peaks kohendama. Avensise pardaarvuti näitab teeotsa, millele tuleb ära keerata, liiga vara. Probleem on see siis, kui teed on vaid mõnekümnemeetriste vahedega. Õnneks kalkuleerib arvuti seejärel uue marsruudi või nõuab tagasipööret.

Eestis algab Avensise müük täna. Esimesed omanikele üle antavad autod peaksid aga kohale jõudma nädala pärast. Baashinnaga Avensise hind tõuseb uuenduste käigus 240 900 kroonini. Keskmiselt peaksid hinnad tõusma mõne protsendi võrra.

Toyota Avensis 2,0 D4

Bensiinimootor 1998 cm³, 110 kW (150 hj)

moment 200 Nm 4000 p/min

Viiekäiguline käigukast, esivedu

Mõõtmed ja mass

Pikkus/laius/kõrgus 4520/1710/1425 mm

Kütusepaagi maht 60 l

Pakiruumi maht 500 l

Tühimass 1245 kg

Kiirusomadused

Kiirendus 0-100 km/h 9,1 s

Tippkiirus 210 km/h

Kütusekulu keskmine/linnas/maanteel 7,7/6,7/10,6 l

Maksumus: pole teada

Baashind (1,6) 240 900 krooni

Valik konkurente

Nissan Primera 2,0

Mootori töömaht 1998 cm³

Mootori võimsus 140 hj

Pikkus/laius/kõrgus 4522/1715/1410 mm

Pakiruumi maht 505/1357 l

Tühimass 1360 kg

Kiirendus 0-100 km/h 9,6 s

Tippkiirus 210 km/h

Keskmine kütusekulu 8,1 l

Maksumus koos k/m-ga 259 400 kr

Mazda 626 2,0

Mootori töömaht 1991 cm³

Mootori võimsus 115 hj

Pikkus/laius/kõrgus 4590/1710/1430 mm

Pagasiruumi mahtuvus 502 l

Tühimass 1265 kg

Kiirendus 0-100 km/h 9,9 s

Tippkiirus 198 km/h

Keskmine kütusekulu 7,9 l

Baashind 244 900 krooni

Tartus tuleb Pariisiga võistlev autonäitus
Nädalavahetusel saab Tartu Motoshow’l vaadata 25 marki sõidukeid, Eesti esmaesitlus on neljal mudelil

Harli Uljas
harli.uljas@postimees.ee

Reedel Tartus algaval autonäitusel saab vaadata 17 autofirma müüdavaid sõidukeid, näha saab ka alles hiljuti Eestisse jõudnud mudeleid, millel esitlus veel korraldamata.

Tartu näitusega samal ajal toimub Pariisis näitus, kus on väljas 600 autodega tegeleva firma värskemaid uudiseid.

Tartu värskeimateks autodeks on uus Volkswagen Sharan ja Toyota Avensis, mille müük pole sisuliselt jõudnud alatagi. Ka Renault RX4 ja Toyota RAV4 on värsked mudelid, mida Eestis varem näitustel näidatud ei ole.

Esmakordselt võib Lõuna-Eestis näha Nissan Maximat, Mazda suurt mahtuniversaali MPV, Mitsubishi Pajero Wagoni, luksusautot Peugeot 607, mis oli küll Motorexil väljas, aga sinna sisse istuda ei saanud. Ka Tshehhi tootja shkoda pisemale sõidukile Fabiale saab pilgu heita.

Ehkki BMW X5 ja Audi Allroad näitusele ei jõua, võib seal näha nende konkurenti Volvo V70 Cross Countryt ning uut Volvo S/V40, mille puhul on uue auto tuvastamine välimuse järgi küll päris raske.

Näituse üheks pilgutõmbajaks on sportauto Lotus Elise, mis on helifirma VDO Dayton demonstratsiooniautoks, vaadata võib ka Opel Lotus Omegat, millel kapoti all peidus 370 hobujõudu.

Tartu Näituste «Motoshow 2000» projektijuht Margus Kikkul tõdes, et näitusel ei ole küll kõiki automudeleid. Näituselt on korraldajate andmetel puudu BMW, Audi, Saab, Jaguar, Suzuki, Seat ja Daewoo. Audi A2 võib Kikkuli kinnitusel siiski kohale jõuda, olles ühe varuosafirma boksis.

Kikkuli kinnitusel saab esmakordselt näitusel autosid omavahel lähemalt võrrelda. Nii on reedel omavahel kõrvutamiseks väljas seitse kaubikut, laupäeval kümme maasturit ning pühapäeval kümme mahtuniversaali.

Ehkki proovisõitu autodega kohapeal teha ei saa, võib hinnakirjad ning välimuse-sisemuse üle vaadata, et siis huvipakkuvate autodega pärast näitust ka sõita.

Näitus on avatud reedest pühapäevani, kella kümnest kuueni, pühapäeval neljani. Ühele inimesele maksab pääse 40 krooni, perepääsme hinnaks on 60 krooni ning sooduspääse maksab 20 krooni.

Saigonlased tahaksid Hondalt Mercedesesse
Lõuna-Vietnami suurlinna tänavate liikluses valitseb kaos

Mai Loog, Bangkok - Ho Chi Minh
valis@postimees.ee

Analüütikud ennustavad Vietnamile kiiret majanduskasvu, hoiatades samas, et olematu infrastruktuur võib arengut oluliselt pidurdada.

Septembris 2000 paistab, et Vietnamis ostavad elanikud enne auto kui mootorratturikiivri. Oodatav majanduskasv koos nõrgavõitu infrastruktuuriga, eelkõige teedega, loob maailma infrastruktuuriinvestoritele aastatuhande alguse suure võimaluse.

Takso tagaistmel istudes karjatasin vaikselt ning peast käis läbi korraga kaks mõtet: siin liikluses peaks sõitma autos kinnisilmi, siis oleksid närvid korras, ja teine mõte oli, et eestlasest autojuht oleks ammu infarkti saanud.

Septembrikuine Ho Chi Minh ehk Saigon, nagu kohalikud Vietnami lõunapoolset suurlinna ikka veel kutsuvad, on nagu hiigelsuureks paljundatud suvine Pärnu ilma mereta.

Ho Chi Minhi linnas elab umbes 10 miljonit inimest - suured majaplokid puuduvad täiesti, kesklinnas on kuus kõrget panga- ja büroomaja ning hotelli. Linna parkide vahel jõe ja kanalite kallastele on pikitud lugematuid rõõmsavärvilisi linnaelanike nukumaju, sekka ka prantsuse koloniaalstiilis suuremad riigiasutuste majad.

Puhas linn

Tänavad on puhtad, elavad ja meeletult täis inimesi. Neist 99% ratastel - enamik mootorratastel ja vespadel. Autodest näeb teedel ja tänavail peamiselt suuri 40-jalaste kaubakonteineritega veoautosid, sõiduautodest domineerivad eri firmade värvides taksod. Sekka üksiku hõbeluigena lõunakorealasest tehaseomaniku kurvasilmne mersu.

Käib üks ennastunustav tuututamine, kes kõvemini tuututab, sel on kõvemad shansid edasi liikuda. Kiirus on siiski väike, kui meie takso sõitis 40 km tunnis, tundus, et kihutame meeletult!

Valgusfoore on vähe ning ringiga ristmikul tahaks käed silme ees hoida. Näiteks oli 2. septembril Ho Chi Minhis 700 liiklusõnnetust ja kannatanuist üle 500 said ajutrauma. Kiiver on kohustuslik, kuid peaaegu mitte keegi ei kanna seda. Pole moodne.

Saigonis pole ühistransporti, busse, tramme, trolle, ronge, jõepaate. Inimesed elavad kogu oma elu ratastel, veavad lapsi lasteaedadesse: ema, isa, pioneer ja põngerjas on tavaline ühe Honda seltskond.

Kohe esimesel päeval nägin daami koerakesega rattal, meest karupojaga rattal, naist rohelise taimede kuhjaga rattal, meest üheksa queen-size -madratsiga rattal, meest viie bonsai-lillepotiga rattal. Oli tunne, nagu vaataks mingit naljakat telesaadet, kus varsti on oodata ka meest elevandiga rattal.

Elasin üle ka Ho Chi Minhi esimese suure liiklusummiku. Sellesügisene täiskuupüha langes teisipäevale, 12. septembrile. Kui sõitsime õhtuhämarikus Saigoni põhjarajoonist kesklinna poole, hakkas järsku jalgratturite arv tänaval mitmekordistuma - kõik olid teel pidulikule õhtusöögile.

Otse üle ristmiku ei saanud enam ka 25 minuti möödudes, pöörasime ees oleva veoauto sabas paremale ja liikusime 30 meetrit. Ja sinna me jäimegi - kokku ligi kaheks tunniks.

Isegi ratturid ei saanud edasi, seisid ratastel. Vahepeal oli haudvaikus - keskel üks rida autosid, klaasid alla keeratud, ja ümberringi tuhanded ratturid seisavad ööpimeduses. Kõigi nägudelt peegeldus arusaamatus ja läbematus, kuid vihapurskeid ei tulnud.

Kuue kuuga 4000 surnut

Ummikus istudes nägime ära päikeseloojangu, kuutõusu ja troopilise vihma. Ummik lahenes meie jaoks pärast seda, kui kõik meie taga olijad olid lõpuks tagasipöörde teinud.

Käesoleva aasta esimese kuue kuuga on Vietnami ristmikel saanud surma üle 4000 inimese ja üle 13 000 on jäänud vigaseks. Infrastruktuuri arendamiseks pole riigil endal raha olnud, välisrahale pole siiani aga Vietnami infrastruktuur ahvatlev olnud. Olukord muutub ilmselt üsna pea.

Kui USA Kongress kiidab heaks Vietnami-Ameerika kaubandusleppe, mille kohaselt Vietnami kaupadelt kaob 40-protsendiline toll, on Vietnamis oodata suurt majanduskasvu.

Ettevõtlikud vietnamlased on varsti küll nii rikkad, et oma Hondad autode vastu vahetada. Ennustatakse, et Vietnamis algab suurte rahvusvaheliste infrastruktuurifirmade investeerimisbuum juba sel kümnendil.

Turg on hea - Vietnami 72 miljonit elanikku on Kagu-Aasias ühed haritumad ja töökamad ning neid kannustab elustandardi ja -kvaliteedi kiire tõstmine.

Teenustasude ja maksudena saavad vietnamlased oma pidevalt suurenevatest palkadest kiire ehitustöö paarikümne aasta jooksul kinni maksta. Maailma areng näitab, et kommunism sureb samal ajal kui selle vanakestest liidrid ning homogeensel Vietnamil on peatse õitsenguaja tulek rohkem kui kindel.

Valgevene opositsioon usub muutustesse

Marek Laane
marek.laane@postimees.ee

Kuigi Valgevene demokraatlik opositsioon on otsustanud boikoteerida kolme nädala pärast peetavaid parlamendivalimisi, kinnitas vastasrinna üks juhte Anatol Ljabedzka, et usub president Aleksandr Lukashenko võimu murdumist järgmise aasta presidendivalimiste ajal.

Diktatuuririigi türmist pääsemise järel Eestit külastanud Ühinenud Rahvapartei esimees Ljabedzka kinnitas Postimehele, et otsus Esindajatekoja valimisi boikoteerida oli opositsioonil üksmeelne.

«Kui me oleksime neil niinimetatud valimistel osalenud, oleksime need sellega legaliseerinud,» selgitas Valgevenes valitsevat olukorda pehmeks diktatuuriks nimetanud Ljabedzka otsust.

Pseudoparlamendi õigused on niivõrd piiratud, et seda võib sisuliselt pidada valitsuse allasutuseks: iga presidendi dekreet on suurema jõuga kui Esindajatekoja seadus, isegi kirjatarbeid peavad saadikud taotlema valitsuse kantseleist.

1996. aastal laiali saadetud Ülemnõukogu asespiiker Ljabedzka ütles, et opositsioon oleks võinud valimistel osaleda, kui Lukashenko oleks täitnud neli nõudmist, mille olid esitanud Lääne organisatsioonid.

Neiks olid reaalse võimu andmine Lukashenko ajal loodud võimustruktuuridele, muudatuste tegemine valimisseadustes, opositsioonile ligipääsu tagamine massiteabevahenditele ning inimõiguste tagamine, sealhulgas poliitvangide vabastamine.

Et Lukashenko on teinud vaid mõningaid muudatusi valimisseadustesse, pidas opositsioon paremaks keskenduda järgmisel aastal peetavatele presidendivalimistele.

Demokraatliku opositsiooni uuringute põhjal on Lukashenko populaarsus kahanenud aasta jooksul enam kui paarkümmend protsenti, ulatudes praegu umbes 13 protsendini.

Ljabedzka hindas väga suureks võimalust, et demokraadid suudavad järgmisel aastal Lukashenko võimult tõrjuda, kuigi nende read on viimastel aastatel tihti selgusetuks jäänud kadumiste ja surmadega mõnevõrra hõrenenud.

Siiski ei välistanud Ühinenud Rahvapartei juht ka teisi stsenaariume, seda eriti juhul, kui Lukashenko peaks järgmisel aastal kõigele vaatamata presidenditoolile edasi jääma.

Ljabedzka tuletas meelde Rumeeniat, mille rezhiim langes tööliste verise ülestõusu järel, mainides siiski ka Poola varianti, kus valitsus istus koos opositsiooniga ümarlaua taha lahendusi otsima.

Küll kinnitas võimude keelust hoolimata siiani tegutseva Ülemnõukogu asespiiker, et opositsioonil on olemas korralik seadustepakett, mida võidu korral presidendivalimistel tasapisi ellu viima hakata.

ÜRO raport tõdes meeste ja naiste ebavõrdsust

Evelyn Kaldoja
valis@postimees.ee

Möödunud nädalal andis ÜRO Rahvastikufond välja raporti «Elud koos, maailmad eraldi», kus tõdeb, et naiste halb olukord süvendab mitmeid globaalseid probleeme, nagu näiteks aidsi levik ja maailma rahvastiku pidurdamatu kasv.

«Kaheksa miljonit soovimatut rasedust ja 20 miljonit ohtlikku aborti. Miljonid peksmised ja vägistamised.

Imikutapmised ja niinimetatud aumõrvad,» alustas kirjeldust raportist «Maailma rahvastiku olukord 2000» uudisteagentuur AP. «Naiste diskrimineerimine ja vägivald nende vastu jäävad paljude maailma kultuuride muutumatuks osaks.»

Eriti suure väljakutsena rõhutas raport pereplaneerimise ja sünnitusabi võimaldamist kõigile soovijatele. Raporti andmeil on umbes kolmandik kõigist rasedustest soovimatud või valesti ajastatud. Arengumaades aga sünnitab meediku hoole all vaid keskmiselt 53% naistest. 30% vähemarenenud piirkondade naistest ei saa üldse sünnituseelset abi.

Maailmas tehakse aastas ühtekokku 50 miljonit aborti, millest 20 miljonit toimuvad patsiendi jaoks ohtlikult ja ebahügieeniliselt. Selle tulemusena suri mullu 78 000 naist, lühema- või pikemaajalisi tõsiseid tervisehäireid tekkis miljonitele.

Möödunud aasta lõpuks kandis HIVi 34,3 miljonit inimest. Viirusesse surnud oli selleks ajaks 16,3 miljonit inimest. Epideemia keskpunktiks peetavas Aafrikas on surmaviirust kandvaid naisi kahe miljoni võrra rohkem kui mehi. Samas toob raport välja ka naiste õiguste vallas saavutatud progressi.

Botswana, Hiina, Kolumbia, Suurbritannia ja Vietnam said Inimarengu Fondilt kiita selle eest, et on suurendanud karistusmäärasid seksuaalkuritegude eest.

Ka toodi välja fakt, et Boliivias ei pea naine enam enne, kui esitab kaebuse seksuaalkuriteo kohta, tõestama, et on «aus». Saksamaa on kuritööks kuulutanud abielusisese vägistamise.

Jugoslaavia valimised möödusid rahulikult

Erkki Bahovski
erkki.bahovski@postimees.ee

Slobodan Milosevici saatuse üle otsustavad Jugoslaavia üldvalimised möödusid eile vaatamata pingelisele õhustikule rahulikult.

Enne valimisi ennustasid vaatlejad Jugoslaavias pingeid kahe kandi pealt. Ei olnud selge, kas Jugoslaavia president Slobodan Milosevic hakkab valimistulemusi enda kasuks võltsima.

Samuti ei olnud selge, kas puhkevad konfliktid Tshernogoorias ja Kosovos, kus etnilised serblased moodustavad vähemuse. Dpa andmeil polnud eile keskpäevaks täheldatud rahutusi ei Tshernogoorias ega Kosovos.

Tshernogooria on teatanud valimiste boikoteerimisest, ja seal elab umbes 400 000 serblast. Kosovo albaanlased boikoteerivad samuti valimisi, sealsed 100 000 serblast pidid minema valima Serbiasse.

Lehe trükkimineku ajaks ei olnud selgunud valimiste lõpptulemused ega seegi, kas Milosevic lasi tulemusi enda kasuks võltsida. Enne valimisi juhtis Milosevici ees umbes kümne protsendiga tema rivaal, 56-aastane juuraprofessor Vojislav Kostunica. Vaatlejate arvates võib Milosevic tema eeldatavat võitu mitte tunnustada.

Jugoslaavia ei lasknud valimisi jälgima ka rahvusvahelisi vaatlejaid ega paljusid Lääne ajakirjanikke, lubades küll osaleda Vene, Hiina ja India vaatlejatel. Samas ütlesid Jugoslaavia enda sõltumatud vaatlejad, et valimised toimusid mitmes kohas ebakorrektselt ja mõnes paigas valitses sulaselge segadus.

Marko Blagojevic valitsusvälisest organisatsioonist Vabade Valimiste ja Demokraatia Keskus ütles CNNile, et opositsiooni esindajaid ei lastud mitmesse valimisjaoskonda.

Blagojevici sõnul oli kõige tõsisem seaduserikkumine siis, kui valimisametnikud said näha, kuidas inimesed hääletasid - kas siis otse nende valimispaberite täitmist vaadates või, et valimissedel paistis lihtsalt läbi.

Kartuses, et Milosevic tunnistab end kohe pärast valimiste lõppemist võitjaks, ongi opositsioon ise üritanud jälgida valimiste käiku ja ise ka hääli lugeda. Sellest hoolimata on neil keelatud juurdepääs keskvalimiskomisjonile.

Eelmisel nädalal teatas Jugoslaavia peaminister Momir Bulatovic, et hoolimata valimistulemusest jääb Milosevic võimule järgmise aasta suveni, mil lõpeb tema ametiaeg.

Samas on paljud vaatlejad öelnud, et praeguse põhiseaduse järgi peaks presidendiameti võidu korral üle võtma Kostunica.

Slobodan Milosevici on Haagi rahvusvaheline tribunal tunnistanud sõjakurjategijaks ja paljud vaatlejad on ennustanud, et presidendiameti kaotamine võiks talle tähendada ka kohtuteed.

Samas on Kostunica öelnud, et tema ei lasel NATO-l kedagi kohtusse toimetada ning vältinud valimiskampaanias NATO poolel olemist.

Eilsed valimised olid jugoslaavlastele esmakordsed, kui nad said presidenti otse valida. Kui esimeses voorus president ei selgu, peetakse 8. oktoobril kahe parema vahel teine voor.

Teine suurim opositsioonikandidaat Vojislav Mihailovic (umbes 10-protsendine toetus) on öelnud, et tema kaotuse korral tuleks teises voorus hääletada Kostunica poolt.

Veel olid kandidaatideks Tomislav Nikolic ja Miodrag Vidojkovic, kuid neil puudus laiem toetus.

«Inimesed on vabastanud end hirmust, ja on kampaania ajal ning hääletamise kaudu näidanud otsustavust vahetada välja võimud, kuid võimud ei suuda aktsepteerida kaotust, sest nad ei kaota mitte ainult võimu, vaid ka privileegid.»

Vojislav Kostunica, Miloseci põhivastane presidendivalimistel, Jugoslaavia võimude käitumise kohta

Artur Sirk – mees, kes kõneles end rahva südamesse
Tallinna Keskvanglast välismaale põgenenud vabadussõjalaste liikumise juhtkuju surmal lasub ka 63 aastat hiljem saladuseloor

Ago Pajur
Tartu Ülikooli ajalooõppejõud

Täna möödub 100 aastat Eesti poliitikamaastiku kõigi aegade ühe vastuolulisema ja karismaatilisema tegelase, vabadussõjalaste liikumise juhtfiguuri Artur Sirgu (12vkj /25 ukj. 09. 1900 - 02. 08. 1937) sünnist.

Endise rindemehena oli Artur Sirk algusest peale seotud vabadussõjalaste organisatsiooniga, mis tekkis esmalt apoliitilise ühendusena. Juba 1926 valiti ta Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu aseesimeheks, 1930 aga üleriigilise Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL) juhatuse liikmeks. Veel aasta hiljem tõusis Sirk juhatuse abiesimeheks, kujunedes erukindral Andres Larka varjus vabadussõjalaste tegelikuks hingestajaks ja juhiks. Samal ajal muutus EVKL sõjaveteranide organisatsioonist poliitiliseks liikumiseks. Muudatuse taga oli ülemaailmne majanduskriis, mis tõi kaasa elatustaseme järsu halvenemise ning pani inimesed süüdlasi otsima. Teatud poliitilised ringkonnad kasutasid olukorda oma huvides, kuulutades hädade peasüüdlaseks erakondade paljususe ja Riigikogu domineerimise ning nõudes põhiseaduse muutmist ja «kõva käega» presidendi ametisse seadmist. Võitlusse põhiseaduse parandamise eest lülitusid ka vabadussõjalased.

Kõnemehetalent

Aastad 1931-33 olid vabadussõjalastele ja Artur Sirgule tegevusrohked. Kümned meeleavaldused, sajad kihutuskoosolekud, tuhanded nõupidamised, üha uued ajaleheartiklid ja lendlehed. Näis, et see aastatelt veel noor mees suudab olla korraga mitmes kohas ning lahendada mitut probleemi - tema energia oli ammendamatu. Rahva hulgas muutus ta ülipopulaarseks just tänu kõnemeheoskustele. Kogu vabadussõjalaste propaganda, mille hälli juures Artur Sirk seisis, erines silmapaistvalt seninähtust. Jõulisus, emotsionaalsus ja kaasakiskuvus olid ühendatud intellektuaalsuse ja korrektsusega. Esinemismaneeris säilisid hoogsus ja rahvapärasus, kuid heideti kõrvale sellega pahatihti kaasnev vulgaarsus.

Seejuures ei maksa arvata, nagu olnuks vabadussõjalaste kihutustöö vaba demagoogiast - pigem vastupidi, sest see oli rajatud seniste vigade kriitikale, olemasoleva süsteemi destruktiivsele hävitamisele. Samas puudus propagandas positiivne programm või oli vähemalt segane.

Suured võidud

Need aastad olid Sirgule suurte võitude aastad. Vabadussõjalaste seisukohad leidsid üha enam pooldajaid, EVKL muutus suurima liikmeskonnaga poliitiliseks organisatsiooniks, rahvahääletustel kukutati läbi Riigikogu poolt väljatöötatud uue põhiseaduse eelnõud ning referendumile viidi omapoolne konstitutsiooniprojekt. Artur Sirgu kõned «läksid hästi peale», kuulajad said tema mõtetest aru ja võtsid need omaks. Laiades hulkades hakati temas nägema Eesti riigi ja rahva tulevast juhti. Ka Sirk ise võttis säärase hoiaku omaks, kuid ei sattunud eufooriasse, vaid säilitas kaine mõistuse ja kriitilise meele.

Mõistagi ei puudunud vabadussõjalastel veendunud vastased, kes süüdistasid neid autoritaarsuses, juhikultuses, fashismimeelsuses ja diktatuuripüüetes, kuid alanud võidukäiku ei suutnud peatada miski. Hävitavaks ei kujunenud isegi 1933. aasta augustis Jaan Tõnissoni valitsuse poolt kehtestatud kaitseseisukord. Sama aasta oktoobris saavutasid vabadussõjalased hiilgava võidu kolmandal rahvahääletusel, kus rahva enamus hääletas vabadussõjalaste põhiseaduse poolt. Tõnissoni valitsus astus löödult tagasi, kaitseseisukord tühistati ning vabadussõjalased nautisid suurimat populaarsust, mis ühelegi poliitilisele organisatsioonile Eestis iialgi osaks saanud.

Riigipöörde eel

«Oktoobrivõidu» järgselt otsustasid vabadussõjalased jätkata poliitilise jõuna ning esitada omapoolsed kandidaadid tulevastele Riigikogu valimistele. Taas oli Artur Sirk võitluse esiridades - ta oli liidu keskjuhatuse aseesimees, nõukogu aseesimees, peastaabi ja selle propagandaosakonna ülem, ülemaalise valimisaktsiooni üldjuht, Tallinna osakonna esimees. Tema õlule langes suurem osa organiseerimistöö koormast ja vastutusest.

Teravas valimiseelses võitluses saabus 12. märts 1934, mil salasobingu sõlminud Konstantin Päts ja Johan Laidoner teostasid sõjaväelise riigipöörde, kehtestasid kaitseseisukorra, keelustasid vabadussõjalaste tegevuse ning lasksid arreteerida kõik EVL liidrid. Artur Sirgu taga sulgusid vanglauksed 244-päevaks.

Sensatsiooniline põgenemine ja saladuslik surm

Pühapäeval, 11. novembril 1934 kella 16 paiku pärastlõunal veeres Tallinna Keskvangla (Patarei) peaväravasse sõiduauto, mille ilmumisele ei pööranud keegi erilist tähelepanu. Selleks polnud ka põhjust - Eesti Sing-Singist hüütud vanglast ei olnud selle olemasolu 14 aasta jooksul keegi põgenenud. Nüüd see traditsioon aga purunes. Väravad avanesid ning vanglaõuel jalutuskäiku teinud vahialune jooksis valvuri saatel auto juurde. Mõlemad mehed istusid masinasse, see võttis kiiesti paigalt ning sulas hetkega kokku tiheneva hämarusega.

Hoop herilasepessa

Vahialuse põgenemine mõjus toonastele riigivõimudele nagu jalahoop herilasepesale. Politseiaparaat aeti jalule, valve alla võeti raudteejaamad ning bussi- ja taksopeatused. Teedele ilmusid tugevdatud patrullid, politsei silmis kahtlastes korterites teostati läbiotsimisi, alarmeeriti piirivalve. Sellele vaatamata jäi põgenik tabamata ning see seik häiris tugevasti «vaikiva ajastu» võimumehi. Nende ärevus ja mure oli igati põhjendatud - põgenikuks oli Eesti poliitilise elu üks populaarsemaid ja jõulisemaid isiksusi, 12. märtsi pöörde järel repressioonide ohvriks langenud vabadussõjalaste üldtunnustatud juht Artur Sirk.

Konspiratsioon keskvanglas

Salajased ettevalmistused Sirgu vabastamiseks olid alanud juba suvel. Et enamik vabadussõjalaste juhte oli trellide taga, siis haaras juhtohjad Sirgu klassivend ja sõjakaaslane Asunike Koondise peasekretär Ilmar Raamot. Vabadusse jäänud vabadussõjalastelt saadi parool, mille abil Keskvangla asedirektor Evald Viikman lõi arreteerituga esmase kontakti. Seejärel töötasid mitmed mehed reservkapten Hans Parise juhtimisel pikemat aega põgenemisplaanide kallal. Oma kavade realiseerimiseks värvati vandenõusse keskvangla valvur Johannes Küttim, kes tundis Sirku juba Vabadussõja päevist. Just Küttim oli mees, kes avas Sirgule vanglaväravad.

Vanglaväravas oodanud üüritakso roolis istus endine sõjaväelendur Nikolai Tuiman, kes viis Sirgu ja Küttimi Jakobsoni ja Vilmsi tänava nurgale. Seal istus Küttim ümber Hans Parise juhitud autosse ning pääses peatselt laevaga üle lahe Soome. Sirgu põgenemisteekond kujunes aga märksa aeganõudvamaks, keerulisemaks ja ohtlikumaks.

Õhutee katkes

Algne kava oli küll lihtne - ehitusettevõtjast insener Max Edenberg pidi toimetama põgeniku Perila asundusse, kus teda ootasid tuntud lendurid Ulrich Bracshe ja Heinz Ungern-Sternberg oma õhusõidukiga. Paraku tekkisid politseil lendurite suhtes tõsised kahtlused (mehed olid varem Soome toimetanud tagaotsitava vabadussõjalase Paul Telg'i) ning mõlemad arreteeriti. Seega muutus õhuteel Soome pääsemine võimatuks ning hulljulgest põgenemisest sai kavalust ja vastupidavust nõudev peitusemäng.

Mõned päevad varjas Sirk end omal käel Tallinna lähistel, seejärel sai ta uuesti kontakti insener Edenbergiga, kes leidis sobiva konspiratiivkorteri Kivimäel laevakapten Voldemar Oit'i valdustes. Samal ajal käis kibekiire töö uue põgenemistee leidmiseks. Areenile astus taas lendur Tuiman, toimetades Sirgu üüriautol Tallinnast Tartu kaudu Valka. Kohalikud vabadussõjalased kindlustasid takistusteta piiriületuse ning Lätis võttis põgeniku oma hoolde Riia suurärimees Nikolai Falk. Sirk peatus 6-7 päeva Riias Falki korteris, seejärel õnnestus ärimehel üürida Ventspilsist puksiir Elisabet, mis viis Sirgu 4. detsembril Soome.

Desinformatsioonikampaania

Seega kujunes aplombikalt alanud põgenemine kaunis keeruliste seikluste jadaks, mis võinuks lõppeda ka hoopis teisiti. Lõpliku edu tagas mitte põgenemise organiseerijate asjatundlikkus, samuti mitte politseivõimude saamatus, vaid edukas desinformatsioonikampaania, mille käigus nii Eesti kui Soome politsei sai pidevalt teateid, nagu saabunuks Sirk kohe pärast põgenemist Soome.

Lõpuks tõepoolest Soome jõudnud Sirk palus poliitilist varjupaika ning seda talle ka võimaldati. Kuni 8. detsembrini 1935 elas Sirk Helsingi lähistel Loviisa alevikus, kuid pärast vabadussõjalaste riigipöördekava avastamist pidi ta Soomest lahkuma, rännates läbi mitmed Euroopa riigid. 31. juulil 1937 kella 23 paiku leidis Luksemburgi vürstiriigi Echternachi linnakese pansionaadi «Johann Wengler» perenaine mõne aja eest tema juurde elama asunud välismaalase raskelt vigastatuna oma numbritoa akende alt hoovist. Kostilise elu päästmine polnud arstide võimuses ning 2. augusti esimestel tundidel (kell 3.45) suri Artur Sirk sama linna haiglas. Ametliku teadaande kohaselt lõpetas 36-aastane Artur Sirk oma elu enesetapuga pansionaadi aknast välja hüpates - väidetavaks ajendiks elutüdimus. Samal ajal aga ringlesid visalt kuuldused, nagu oleks tema surmale kaasa aidanud Poliitilise Politsei agendid. Põhjusena on nähtud valitsusringkondade kartust Artur Sirgu võimaliku kodumaale naasmise ees. Kuid seda versiooni pole kunagi suudetud tõestada.

Kuidas hinnata poliitik Artur Sirku?

Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee

Kas Artur Sirgu lühkeseks jäänud roll Eesti poliitikalaval oli positiivse või negatiivse kangelase oma? Tartu ülikooli dotsent Andres Kasekamp arvab, et kõige täpsema kujundi selle rolli iseloomustamiseks on leindud ajaloolane Rein Marandi, kes pani oma vapsi-uurimuse pealkirjaks «Must-valge lipu all». Mustvalget värvi oli vapside lipp ning ka nende roll Eesti ajaloos sisaldas nii musti kui ka valgeid varjundeid.

«Kokkuvõttes oli Sirgu tegevuses Eesti riigi ja rahva arengule siiski rohkem halba kui positiivset,» ütleb Kasekamp. Esialgu suutsid Sirk ja tema kaasvõitlejad tuua Eesti ühiskonda teatavat positiivset energiat ja idealismi, kuid poliitilise mängu teravnedes väljus protsess lõpuks ka Sirgu enda kontrolli alt. «Sirgu võimuiha ja tema erakonna teravate avalduste tõttu pingestus Eesti poliitiline olukord 1930. aastate algul sedavõrd, et Päts ja Laidoner said viia läbi riigipöörde, mis kägistas Eesti demokraatia.»

Fashistid või mitte?

Oma raamatus «The Radical Right in Interwar Estonia» tõdeb Kasekamp, et ehkki vapsid jagasid mitmeid fashistlikele liikumistele omaseid eesmärke ja sihte (rahvusühtsus, ühiskonna vajaduste prioriteet üksikisiku õiguste ees, naise roll eelkõige koduhoidjana ning isamaale laste kasvatajana, metafüüsiline idealsim ja vitalism, noorusekultus jne), ei kujutanud nad endast siiski stiilipuhast fashistlikku liikumist. Peamiste iseärasustena toob Kasekamp välja vapside soovimatuse ühiskonda täiel määral ümber korraldada ning selle, et hoolimata nende organisatsiooni militaarsest struktuurist, sümboolikast ja retoorikast ei kutsunud vapsid üles poliitilisele vägivallale (ning tõepoolest seda ka ei kasutanud). Samuti ei rõhutanud vapsid oma rahvusühtsuse-ihaluses rassipuhtuse elementi.

«Vabadussõjalased ülistasid noorust, rõhusid põlvkondade konfliktile ning samastasid end siiralt noorema põlvkonnaga, kelle tõusu blokeeris riigis väljakujunenud status quo,» kirjutab Kasekamp. Vabadussõjalased olid sarnaselt Sirgule noored mehed, kes ei leidnud Eestis ühiskonnas endale väärikat kohta, sest riigi Vabadussõja-aegsed juhid nagu Päts ja Laidoner olid riigitüürile pääsenud küllaltki noorelt ega kavatsenudki sealt lahkuda.

«Siin ma tõmbaksin paralleeli isegi tänapäevase olukorraga,» ütles Kasekamp Postimehele. «Ka praeguse Eesti juhtivad poliitikud ja ametnikud on väga noored mehed, kes jäävad oma kohtadele ilmselt pikaks ajaks. Järgmine põlvkond, kes on saanud võibolla parema hariduse, ei pääse löögile ning nende olukord võib kümne aasta pärast olla üsnagi fustreeriv.»

Sirgu surm

Andres Kasekamp ei usu Sirgu mõrvamist ega ka mitte enesetappu. Tema ja Rein Marandi on teineteisest sõltumatult jõudnud järeldusele, et surmapõhjusi tuleb otsida mujalt.

«Mees hüppas või visati alla aknast, mis asus ainult 8 meetri kõrgusel. Ma usun, et nii enesetapu sooritaja kui ka mõrvar valiks oma teoks mingi muu, kindlama koha,» leiab ta.

Luksemburgi politsei aruanne ja arstlik hinnang näitavad, et Sirk maandus jalgadele, kuid kukkus siis ettepoole, põrutades oma põlvi ja laupa. Viimane vigastus tingiski surma. Kasekamp arvab, et Sirk hüppas aknast alla ise, kuid mitte enesetapmiseks, vaid kellegi eest põgenemiseks. «Sirgul esinesid sel perioodil psüühilised häireid ning ta võis ka lihtsalt ette kujutada, et keegi tuleb teda tapma, ja selle kujuteldava mõrvari eest põgenedagi,» ütleb ajaloolane.

Kasekampi sõnul polnud Pätsi režiimil erilist motiivi Sirgu mõrvamiseks, sest pärast 1935. aasta 8. detsembri riigipöördekatset oli Eesti avalik arvamus pöördunud kindlalt vapside vastu ning Sirk polnud Eesti valitsusele enam ohtlik. Teiseks, leiab Kasekamp, oli Pätsi režiim küll diktatuur, kuid poliitilised mõrvad ei kuulunud siiski selle vahendite hulka.

Sirgust saanuks Haider?

Päts õigustas riigipööret vajadusega vältida vapside võimuletulekut ning vapsid süüdistasid Pätsi, et see vääras nende demokraatliku tee võimule. Andres Kasekamp on seisukohal, et tegelikult poleks vapsidel õnnestunud saada parlamendis piisavalt palju kohti, et moodustada ainuvalitsus, ning ka nende presidendikandidaat Andres Larka ei oleks tõenäoliselt presidendivalimisi võitnud.

«Riigikogus oleksid vapsid pidanud astuma kellegagi koalitsiooni, diktatuuriohtu poleks olnud. Tulemuseks oleks olnud midagi sarnast praegusele Austriale - radikaalsete loosungitega võimule tulnud partei peab reaalset võimu teostades oma seisukohti pehmendama, laskuma kompromissidesse ning kokkuvõttes kaotab oma populaarsust,» ütleb Kasekamp.

Vapside presidendikandidaat Larkaga aga oleks võinud minna nii, nagu 1992. aastal juhtus Arnold Rüütliga - ehkki mees oli rahva seas kõige populaarsem kandidaat, ei oleks ta tõenäoliselt kogunud esimese valimisvooru võitmiseks vajalikku üle 50% häältest ning teises valimisvoorus oleksid teiste kandidaatide toetajad tema vastu ühinenud.

Sirgu roll

Paljuski just tänu Sirgu karismaatilisele isiksusele tõusid vapsid enneolematult populaarseks liikumiseks. Sirku seadsid oma eeskujuks ka Soome ja Läti paremäärmuslased. Vapside tõusulaine mängis olulist osa Eesti riigi vajumisel diktatuurisohu, kuid samas ei saa ka kogu süüd juhtunus Sirgu kaela ajada, märgib Kasekamp. «Päts kasutas vapside liikumise ära ettekäändena demokraatia mahasurumisel,» ütleb ta. «Laidoner ja Päts arvasid, et Eesti Vabariik on nende loodud laps ning et neil on Jumalast antud õigus seda valitseda. Nad uskusid siiralt, et ainult nemad oskavad riiki juhtida - kuid korraga ilmusid ei-tea-kust mingid upsakad noormehed, kes tahtsid riiki nende käest ära võtta.»

Jüri Jaanson lõpetas paigaltammumise

Andrus Nilk
andrus.nilk@postimees.ee

Lõunapoolkera on Jüri Jaansonile lahke kant: kümme aastat tagasi tuli ta Tasmaanias ühepaadil sõudes maailmameistriks, olümpiafinaali murdmine pani pikale paigaltammumisele punkti.

Maailmameistritiitli võitmise järel 1996. aastal eliidist pudenenud 34-aastane Jaanson kannatas poolfinaalis jälle tippklassi tempot. Ta lõpetas Atlanta olümpiavõitja shveitslase Xeno Mülleri ja sakslase Marcel Hackeri järel kolmandana, tõustes viieaastase vaheaja järel maailma esikuuikusse.

«Enne olümpiat seadsin eesmärgi tulla kaheksa parema hulka,» ütles Jaanson. «Ent vara on veel jalgu seinale visata ja rahulolust rääkida. Teen finaalis, mida suudan. Viimaseks ei taha jääda.»

Lätlane andis alla

Jaansoni suurimaks ohustajaks ei osutunud tshehh Vaclav Chalupa, vaid lätlane Andris Reinholds. 600 meetri järel sattus teisel rajal sõudnud Jaanson kanalite ühenduskohas vastutuule rünnata, viiendal rajal ponnistanud lõunanaaber sai eelise. 1000 meetril olud võrdsustusid ja pärnakas pages otsustavalt eest.

«Viimasel 200 meetril liikusin tahtejõu varal, sõitsin end tühjaks,» lausus Jaanson. «Pärast 1500 meetrit sain Reinholdsi ees piisava edu, aga ma ei usaldanud ennast ja kütsin nagu suutsin. Lõpus kangutasin raskelt.»

Teisest poolfinaalist pääsesid esikuuikusse Rob Waddell Uus-Meremaalt, Derek Porter Kanadast ja Jaansonile lohutussõidus alla jäänud Ivo Janakiev Bulgaariast.

«Neli meest on minust võimsamad, neil on seljataga edukas hooaeg,» kaalus tänavu maailma karika etappidel vaid korra finaali mahtunud Jaanson. «Mul oleks vaja vähemalt pool suve sõita kõval tasemel. Nüüd võin medalile mõelda ainult tingimusel, kui kellelgi midagi kogemata äpardub või satub olema halb päeva.»

Kuldmedalisoosikuks peab Jaanson Waddelli. «Tema võimsus avaldas muljet ka sõidujärgsel lõdvestusel,» märkis ta.

Jahivad preemiat

Paarisaerulise kahepaadi meeskond Andrei Shilin - Leonid Gulov leidis treener Sergei Glushkoga aru pidades, et finaalikoha eest heitlemine medalit taotlevate Norra, Ungari ja Saksamaa paatkondadega pole võimetekohane, ja hoidsid energiat.

Poolfinaalis viiendana lõpetanud narvalased valmistuvad B-finaalis elu parimaks etteasteks. Shilinit ja Gulovit õhutab koht kaheksa parema hulgas, seitsmes ja kaheksas koht tagavad 100 000-kroonise preemia.

B-finaali liidrid on tippregattidel korduvalt esikuuikusse pääsenud Prantsusmaa ja Taani paatkonnad.

Prantslastele Frederic Kowalile ja Adrien Hardyle jäid Shilin ja Gulov lohutussõidus alla, taanlasi Bertil Samuelsoni ja Bo Kaliszani edestasid nii eelsõidus kui poolfinaalis.

«Keskendumisel pole vaja mõelda vastastele,» märkis treener Glushko. «Kui suudad viimase jõuvaru ammendada ja end ületada, pole tähtis, kas tuled seitsmendaks või kaheteistkümnendaks. Häbi oleks pärast vabandada, et jaksu jäi alles.»

Jüri Jaanson finaalkuuikus

1. rada - Jüri Jaanson (34), Eesti

2. rada - Marcel Hacker (23), Saksamaa

3. rada - Xeno Müller (28), Shveits

4. rada - Rob Waddell (25), Uus-Meremaa

5. rada - Derk Porter (32), Kanada

6. rada - Ivo Janakiev (24), Bulgaaria

Tõnisted langesid rivi keskele

Andrus Nilk
andrus.nilk@postimees.ee

Purjetamise teisel võistluspäeval puhus Tõnu ja Toomas Tõnistele mittesobiv keskmise tugevusega tuul ning nad langesid klassis 470 18. kohale.

Päeva esimeses sõidus vajusid Tõnisted stardis jahtide rivi lõppu ja said viimase, 29. koha.

«Kuigi tingimused olid meile väga ebameeldivad, aitasime ka ise kehvadele kohtadele kaasa,» tunnistas Toomas Tõniste. «Start läks nässu, siis tõusime ettepoole, aga tegime vea.»

Teises sõidus said kaksikvennad 17. koha. «Start ei õnnestunud taas. Ja kui juba rongist maha jääd, läheb paate üksteise järel mööda.»

Liidrina jätkavad portugallased Alvaro Marinho ja Miguel Nuńes. Mitmed avapäeva paremad neelasid alla mõru pilli. Atlanta olümpiavõitjad Jevgeni Braslavets ja Igor Matvijenko said teises sõidus valestardi, avasõidu eest ähvardab neid diskvalifitseerimine.

Peter Sharashkin sai Laseril 6. ja 31. koha, olles kokkuvõttes 26. «Pärast teist sõitu oli Peter löödud,» kommenteeris Toomas Tõniste. «Ta pingutas nagu oskas, aga ikka kukkus järjepanu tahapoole.»

Uue ajastu ootel

Andrus Nilk , Postimees

Tänasest saab olümpia võimsama hoo, 110 000 istekohaga staadionil algavad kergejõustikuvõistlused.

Õhus ripub mitu küsimust. Kui 100 m jooksust loobunud Inger Miller ei saa teha kaasa ka USA 4 x 100 m teatejooksus, kas Marion Jonesi hiilgeplaan võita viis kuldmedalit lendab pauguga uppi? Kas Maurice Greene kihutab staadionisirge maailmarekordiga 9,75, nagu pakkus talle jõukohaseks ajaks treener John Smith?

Millega tõrjuvad võitmatuna püsinud Haile Gebrselassie ja Hicham El Guerrouj kannulekippujate rünnaku? Millega paneb Sergei Bubka karjäärile punkti? Kuidas mõjutab haige jalg Jonathan Edwardsit ja valulik põlv Tomash Dvorakit? Jne.

Keegi pole altmineku ees kaitstud. Barcelonas niitis kõhuhäda rivist Michael Johnsoni ja jalavalu Noureddine Morceli. Bubka lahkus nulliga nii Barcelonast kui Atlantast.

Kõige põletavamalt kõlab küsimus, kui suurt mõju avaldab dopingu kontrollimise vahendite täiustumine võidujooksus keelatud ainete leiutajatega. Asjatundjate hinnangul kütivad dopingukontrolörid endiselt mitu sammu rohusegajatest maas. Esmakordselt püütakse kinni ka erütropoietiini kasutajad, ent väidetavalt on EPO-le juba avastatud asendaja.

Pole tähtis, kas kuuendal olümpial osaleva Merlene Ottey ja Javier Sotomayori vabastamine võistluskeelu alt näitas Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu juhtkonna suuremeelsust või selgrootust. Nad saagisid oksa, millel ise istuvad. Patustanute vabastamise plaan sai IAAFil õnneks vist täis - Dieter Baumanni ja Aleksandr Bagatshi võistlema ei lubatud.

Maratoni olümpiavõitja Frank Shorter ootab uut, dopingupriid ajastut. «On suur shanss, et Sydney läheb ajalukku viimase olümpiana, kus valemänguritel on eelised.» Küll tahaks tema usku jagada.

Perec lahkus Sydneyst

Kolmekordne olümpiavõitja Marie-Jose Perec lahkus üleeile Sydneyst ja tema suurduell Cathy Freemaniga jääb ära.

Perec ei öelnud alguses Prantsusmaa kergejõustikuliidule, kuhu ta läks. Enne lahkumist kinnitas ta, et asub 400 meetris kolmandat järjestikust esikohta püüdma. «Marie-Jose otsustas lahkuda, sest teda ähvardati,» ütles tema agent Annick Avierinos Prantsusmaa televisioonile.

Politsei- ja hotelli ametnikud ei teadnud ähvardamisest midagi. Hotellis järgitakse väga rangeid julgeolekumeetmeid.

Eile õhtul teatas Prantsusmaa kergejõustikuliit Pereci loobumisest. Avalduses seisab, et egotsentrilise jooksja loobumist ei põhjustanud dopingutestimine.

Perec kirjutas läinud nädalal oma interneti koduleheküljel, et tundis end hotellitoas nagu vangis, ajakirjanike piiramisrõngas ei lasknud tal segamatult õuegi minna.

Teisipäeval ei ilmunud Perec Prantsusmaa koondise pressikonverentsile, kuigi oli varem lubanud.

«Ta ütles, et tahab olla üksi,» rääkis Prantsusmaa kergejõustikuliidu juht Philippe Lamblin. «Ta ei anna ka meile mingit teavet.» (PM)

Viies olümpiakuld jääb Redgrave’ile viimaseks
Inglise imesõudja kinnitas Sydney-triumfi järel lõplikku loobumist

Veiko Visnapuu, Sydney
veiko.visnapuu@postimees.ee

Suurbritannia roolijata neljapaadis olümpiakulla teeninud Steven Redgrave’i võidujada on lõppenud, viitel mängudel järjest triumfeerinud sõudja lubas aerud kuurinurka visata.

Avameetritest finišijooneni juhtinud Inglise neljapaat eesotsas Redgrave’iga lõi Penrithi järvel Itaaliat 0,38 sekundiga.

Olümpiaajaloo üht säravaimat atleeti autasustas Briti printsess Anne, kodumaal teleri vahendusel kaasa elanud sajad tuhanded inglased alustasid võidupidu.

«See on läbi - ei taha isegi mõelda, et istun veel kunagi paati. Soovin ka midagi muud teha,» ütles 1984. aasta Los Angelese olümpial kullajahti alustanud Redgrave.

Iga medal nagu laps

Lisaks temale kuulusid võidukasse meeskonda kolmedel mängudel esikoha teeninud Matthew Pinsent, James Cracknell ja Tim Foster. «See, millega Steve hakkama sai, on hullumeelne,» lausus Pinsent. «Ta innustab meid kõiki edaspidigi rügama.»

Redgrave’ile soovisid edu ka konkurendid. «Paar päeva tagasi astus mulle ligi üks uusmeremaalane ja ütles: loodan väga, et võidad, mind ei häiri isegi see, et sul tuleb mu pojaga heidelda,» rääkis inglane.

Suhkruhaige Redgrave tõrjus arvamuse, et Sydney kuld kaalub neljast ülejäänust rohkem. «Iga medal on nagu laps - üht ei saa teistele eelistada,» märkis üheksakordne maailmameister.

Redgrave’i ärritas autasustamistseremoonia korraldus. Pjedestaal asus publikut puupüsti täis tribüünide vastaskaldal. «Autasustamise võiks korraldada sportlastele ja publikule, mitte ajakirjanikele,» nentis Redgrave. «Pidulikkus jäi tagaplaanile.»

1984. aastal Los Angeleses võidutses Redgrave roolijaga neljasel, 1988 Soulis, 1992 Barcelonas ja 1996 Atlantas roolijata kahesel. Rügades Sydney-eelses mäestikulaagris Austrias, kannustas teda higi valama vaid viimane võistlus. «Olümpia sundis mind hommikul vara tõusma, miski muu enam treenima ei pannuks,» selgitas sõudja.

Pärast Atlanta olümpiavõitu kuulutas Redgrave 20 miljonile televaatajale: «Kui te mind veel kunagi paadi juures näete, võite mu maha lasta.»

Nüüd on loobumismõte lõplik. «Ei kujuta ette, et võiksin jätkata,» lausus ta. «Kuid pärast eelmist lubadust ei suuda mind vist keegi enam uskuda.»

Naine lubas taas veele

Redgrave lubas Atlanta edu järel pühenduda rohkem abikaasa Anne’ile ja kolmele lapsele.

«Kui naine soovib, et ma enam ei sõua, loobun kohe,» märkis ta 1996. aastal. Abikaasa jättis aga olümpiaajaloo ühele suurimale atleedile otsustamisvabaduse.

«Naine kordas kogu aeg, et mõelgu ma ise, mida teen - ma ei tahtnud jääda tegevusetult koju istuma, peas kummitamas mõte, et võiksin ka ise Sydneys olla,» selgitas Redgrave meelemuutust.

Redgrave’i treener Jürgen Grobler meenutas, et ei uskunud eelmise olümpia järel hoolealuse jätkamist. «Ma ei toetanud tema soovi edasi sõuda - uue nelja-aastase olümpiatsükli läbimine tundus uskumatu -, kuid ta tegi seda.»

Väsimatu Steven Redgrave

• Sündinud 23. märtsil 1962 Inglismaal Marlow Bottomis, elab Marlow’s.

• Pikkus 193 cm, kaal 103 kg.

• Abielus, kolm last.

• Hakkas võistlema 14-aastaselt.

• Viiekordne olümpiavõitja (1984 ja 2000 roolijata neljasel, 1988, 1992 ja 1996 roolijata kahesel), üheksakordne maailmameister.

Sõudja Jaanson jäi iseenda ees ausaks

Andrus Nilk, Sydney
andrus.nilk@postimees.ee

Olümpia finaalsõidus hooaja parima etteastega kuuendaks tulnud Jüri Jaanson veendus, et suudab pärast viieaastast vaheaega taas tippsõudjatega konkureerida.

Jaanson alustas laupäevast finaaliheitlust sama auahnelt nagu soosikud.

1995. aastal maailma karika ja maailmameistrivõistlustel hõbemedali teeninud pärnakas juhtis 500 meetrini, siis hakkas medalitaotlejate võimas tempo talle üle jõu käima.

«Tahtsin liidreid ehmatada, kaotada polnud midagi,» ütles 34-aastane Eesti esisõudja Jaanson.

Finaali eel arvas Jaanson, et auväärsest seltskonnast peaks talle alistatav olema Ivo Janakiev.

«Janakieviga olen kogu aeg nagu noateral jagelenud, seekord pidin mina alla vanduma.»

Jaanson tunnistas, et maksis terava stardikiirenduse järel lõivu. Ometi suutis ta viimasel 500 meetril jälle liidrite tempot kannatada.

«Andsin endast viimased jõuriismed,» märkis ta. «Aus sõit eeskätt iseenda ees, võin rahule jääda. Kõik, mida suutsin ettevalmistusega koguda, mängisin Penrithi järvel välja.»

Olümpiavõitjaks tulnud uusmeremaalase Rob Waddelli esimene õnnitleja oli abikaasa Sonia, kes sai ühepaadil kuuenda koha. Hõbeda teenis Atlanta olümpiavõitja Xeno Müller Šveitsist, pronksi Marc Hacker Saksamaalt, neljas oli Derek Porter Kanadast.

«See oli mu tänavune esimene ülihea võistlus,» märkis Jaanson.

«Kuigi kümnesekundine kaotus võitjale oli suur, veendusin, et olen veel suuteline tipus kaasa lööma. Täielikuks õnnestumiseks oleks vaja teha hooajal kolm-neli tugevat etteastet.»

Jaansoni suuremaid abilisi regatil oli norralasest treener Thor Nilsen. Kahekõned tõstsid sõudja võitlusvaimu.

«Finaaliks soovitas Nilsen mulle sama, mida olin ise plaaninud,» ütles Jaanson. «Ta innustas valu kannatama ja ennast säästmata pingutama.»

Jaanson soovis tänada Jaan Tultsi, kes aastaid on tegutsenud tema mänedzherina.

«Nüüd aitas Tults viimastes kodustes treeningulaagrites tehnika parandamisel meeletult palju kaasa,» ütles sõudja.

Tõnisted ootavad tuult, Ineshin kirus puhanguid

Andrus Nilk, Sydney
andrus.nilk@postimees.ee

Andrei Inešin jagas jahilaskmise kaarrajal 19.-22. kohta, 470-klassi purjetajad Tõnu ja Toomas Tõniste on kolm sõitu enne lõppu 20. kohal.

Inešin kogus 120 tabamust, lisalaskmisele pääsesid 122 taldrikut puruks tulistanud kümme jahilaskjat.

Avapäeval 72 tabamust kogunud Inešin läks sektorisse kindla plaaniga pürgida finaali kuue parema hulka. Esimeses voorus lasi ta eksimatult 25 märki, teises äpardus aga esimesel katsel.

«Fortuuna ei soosinud, tuul tõusis just laskmise momendil,» selgitas Inešin ebaõnnestumist.

Olümpiavõidu pälvis Mikola Milchev Bulgaariast 150 tabamusega.

Tugevnenud tuul aitas aga vendi Tõnisteid, kes lõpetasid eile pärast kehvi starte 16. ja 14. kohaga.

«Me ei tunne end võistlusolukorras koduselt,» ütles Tõnu Tõniste. «Tallinnas harjutasime väikese pundiga, siin tuleb purjetada tihedas seltskonnas. Stardikiirenduse tegemisel on avaldanud mõju vastastest ligi kümme kilo suurem kogukaal.»

Regatti juhib Austraalia paar Tom King - Mark Turnbull. Järgnevad Alvaro Marinho ja Miguel Nunes Portugalist.

Peter Šaraškin on Laseril kuue sõidu järel 33. kohal, Imre Taveter Finnil eelviimasel, 24. kohal.

Marion Jones suudles esimest kuldmedalit
Pöidlahoidjate huvi üles kruttinud Maurice Greene tegi säravat võitu lubades oma elu närviliseks

Andrus Nilk, Sydney
andrus.nilk@postimees.ee

Plikatirtsuna olümpiavõidust unistanud Marion Jonesi suur kullajaht algas 100 meetri jooksu ülekaaluka võiduga.

Jones sai esimese kulla kaheksa aastat hiljem, kui oli julgenud unistada. Siiras ja vahetu ameeriklanna näitas kogu olekuga võidu tähtsust.

Finishijoone järel kiirgas temast rõõmu, siis nägi olümpiakulla pälvinu tribüünil istuvat ema, venda ja sugulasi ning puhkes neilt õnnitlusi vastu võttes nutma.

Austas ema kodu Belize’i

«Olin kullast unistanud üheksateist aastat, nüüd sai see teoks,» ütles Jones. «Äkki ilmusid silme ette rasked päevad. Lähedasi märgates meenus, kui palju nad on mind aidanud ja pisarad voolasid iseenesest.»

Jones haaras nii USA kui ema Marioni sünnimaa Belize’i lipu. «Võlgnen sellele maale palju,» selgitas ta.

Hooaja tippmargiga 10,75 võitnud Jonesi ülekaal oli olümpiaajaloo üks võimsamaid. Hõbe kuulus kreeklannale Ekaterini Thanoule 11,12 ja pronks jamaicalannale Tanja Lawrence’ile 11,18ga.

40-aastane Merlene Ottey jäi kümnendiku võrra nõrgema ajaga neljandaks. «Lapsepõlves unistasin Otteyga koos võistelda, nüüd õnnestus teda nii kaalukas paigas edestada,» märkis Lawrence.

Jones jätkab kullajahti neljal alal - 200 m jooksus, kaugushüppes ja mõlemas teatejooksus.

«Ma ei säästnud jõudu, olümpial on see võimatu,» tõdes Jones. «Praegu on elu üks õnnelikumaid aegu, ma ei tunne mingit survet. Pühapäeva pühendan perele, siis keskendun 200 meetri eeljooksule. Võidupidu pean pärast olümpiat.»

1984. aastal Los Angelese olümpiat näinud kaheksane plikatirts Marion kirjutas kodus magamistoa tahvlile: «Saan 1992. aastal olümpiavõitjaks.»

Ta kutsuti USA teatejooksu naiskonda, ometi loobus Barcelonasse sõitmast. «Sellel kullal poleks olnud mingit tähendust, sest ma poleks tundnud, et autasu väärin. Tahtsin, et esimene kuld oleks eriti magus.»

Greene tänas Boldonit

Atlanta olümpia täht Michael Johnson ennustas viit kulda püüdvale Jonesile Sydney mängude suurimat menu.

Suurepärase stardi teinud Maurice Greene valitses 100 m jooksu esimestest meetritest - ajast 9,87 on ta vaid kord nobedam olnud.

Esimesena jagas Greene’iga rõõmu treeningukaaslane, ajaga 9,99 hõbemedali teeninud Ato Boldon Trinidadist.

«Võlgnen edu treener John Smithile ja Atole, kes on aidanud mind tugevaks saada,» märkis Greene, kes liitus Smithi grupiga neli aastat tagasi pärast Atlanta olümpiakoondisest pudenemist.

Mullu maailmarekordi 9,79ni viinud Greene’i elu tegi raskeks ta ise, kui kuulutas, et tahab olümpial pakkuda midagi erilist. «Viimasel nädalal närveerisin väga,» tunnistas Greene. «Raske oli magada, ei tahtnud midagi süüa. Püüdsin lõbusana näida, aga see ei õnnestunud.»

Pronksmedali viis Barbadosele Obadele Thompson ajaga 10,04.

Marion Jonesi kullajaht

100 m jooksus võitis viit kulda jahtiv Marion Jones esimese autasu.

22. september - 100 m eeljooks ja vahejooks

23. september - 100 m poolfinaal ja finaal

27. september - 200 m eeljooks ja vahejooks, kaugushüppe kvalifikatsioon

28. september - 200 m poolfinaal ja finaal

29. september - 4 x 100 m eeljooks ja kaugushüppe finaal

30. september - 4 x 100 m finaal ja 4 x 400 m finaal

Vihmasadu sobis olümpial Kljuginile ja Marinovale

Deivil Tserp, Sydney
deivil.tserp@postimees.ee

Vihmasajus kulgenud meeste kõrgushüppe ja naiste kolmikhüppe võitsid venelane Sergei Kljugin ja bulgaarlanna Teresa Marinova.

Kljuginile tagas kulla hooaja tippmark 2.35. «Mul oli õnne,» ütles Kljugin. «Ei uskunud isegi 2.35 ületamise järel, et võidan. Samas olen varemgi vihmasajus hästi hüpanud - ilmselt käivitun rasketes tingimustes paremini kui rivaalid, julgen riskida.»

Kljugini hooaja senine parim tulemus 2.33 sündis juulis Venemaa meistrivõistlustel. «Minu tänavune keskmine tase on olnud 2.28. Sydneys oli soosik mu treeningukaaslane Vjatsheslav Voronin.» Hooaja tippnäidu 2.40 valdaja jäi 2.29ga kümnendaks.

Üllatusvõitja Kljugin pühendub kodumaal spordile. «Meil polegi eriti muud teha,» sõnas 26-aastane atleet. «Võid ärimeheks hakata, aga siis on tõenäoline, et sind tapetakse.» Kljugini senine parim saavutus oli kuldmedal juunioride maailmameistrivõistlustelt.

Teiseks tuli suvel dopingusüüdistustest vabanenud kuubalane Javier Sotomayor 2.32ga. Sama kõrguse alistanud alzheerlane Abderrahmane Hammad tõi Aafrikale sel alal esimese olümpiamedali.

Kolmikhüppes Bulgaaria rekordiga 15.20 triumfeerinud Marinova pelgas venelannasid. Tema eesmärk oli parandada olümpiarekordit 15.33.

Maailma edetabeli juht venelanna Tatjana Lebedeva sai hõbeda 15.00 ja ukrainlanna Olena Govoroa pronksi isikliku rekordiga 14.96. «Hommikul unistasin kullast,» tõdes Lebedeva. «Valasin selle võitmiseks kõvasti higi. Kuuldes, et Austraalias on heitlikud ilmad, harjutasin palavuses, vihmasajus ja jaheduses.»

Govorova nimetas sporti teatriks. «Meie oleme näitlejad ja peame oma tööd tegema võimalikult hästi,» sõnas ta. «Etteaste eel nägin make up ’iga palju vaeva, kuid vihm pesi kõik maha.»

Seitsmevõistluse võitis Suurbritannia esindaja Denise Lewis 6584 punktiga. 800 meetri võit tõstis venelanna Jelena Prohhorova 6531 punktiga teiseks. Natalja Sazanovitsh Valgevenest kogus 6527 punkti. Ukrainat esindanud tallinlanna Larissa Netsheporuk jäi 5762 punktiga 20. kohale. Suursoosik Eunice Barber Prantsusmaalt katkestas vigastuse tõttu.

Naiste maratonis finisheeris esimesena jaapanlane Naoko Takahashi olümpiarekordiga 2:23.14. Atlanta olümpiavõitja Fatuma Roba Etioopiast sai üheksanda ja maailmarekordinaine Tegla Loroupe 13. koha.

Meeste vasaraheites pälvis kulla poolakas Szymon Ziolkowski tulemusega 80.02. Itaallane Nicola Vizzoni sai isikliku tippmargiga 79.64 hõbeda. Valgevenelased Igor Astapkovitsh ja Ivan Tihhon heitsid 79.17, paremuselt teine tulemus 79.06 andis Astapkovitshile pronksi.

Vigastused aitasid Jan Zeleznyl võita kolmanda olümpiakulla
34-aastane tšehh pühendas Sydney-medali arstidele ja Emil Zatopekile

Deivil Tserp
Veiko Visnapuu, Sydney
sport@postimees.ee

Odaviskes kolmandat korda järjest olümpiavõitjaks kroonitud tshehh Jan železny leiab, et traumad aitasid tal tippu naasta.

«Arstid ütlesid, et nii viletsas seisus õlaga ei suuda ma enam kunagi oda kaugele visata,» meenutas tulemusega 90.17 esikoha pälvinu. Õla ja seljavigastuse küüsis vaevelnud maailmarekordiomanik ei pääsenud 1997. aasta MMil lõppvõistlusele ega saanud järgmisel suvel osaleda EMil.

Arstid lappisid õla kokku

Tshehh jätkas harjutamist hädade kiuste. «Raskes olukorras leidsin uue motivatsiooni,» ütles ta. «Vigastused piitsutasid mind, hambad ristis, edasi pingutama. Pidin leidma võimaluse treenida nii, et kahjustan võimalikult vähe tervist.»

Enne olümpiat võistles Zhelezny vähe, Sydneys särtsus temas püssirohi. Avakatsel tõusis 34-aastane atleet 89.41ga liidriks, teises voorus möödus kolmekordne Euroopa meister Steve Backley hõbeda andnud tulemusega 89.85. Kolmandal katsel vastas Zhelezny 90.17ga ja rivaalid murdusid.

«Pühendan võidu kõigile arstidele, kes mu kokku lappisid - uskuge, et õlg näeb õudne välja, kuid töötab hästi,» lausus võitja. «Hea, et rõõmustasin kodus kaasa elanud lapsi. Naine oleks mu tapnud, kui lasknuksin võidu käest.»

Tshehhimaa kõigi aegade kuulsaim kergejõustiklane on neljakordne pikamaajooksu olümpiavõitja Emil Zatopek, Zhelezny astus teisele reale. «Minu silmis on ta suurim. Pühendan oma medali ka Emilile, kes eelmisel nädalal lamas raskes seisus haiglas.»

Tagasilöökide tõttu ei sea Zhelezny pikaajalisi plaane. «Olen otsustanud veel ühe hooaja võistelda,» kinnitas mees, kellel puudub vaid Euroopa meistri tiitel. «Nüüd lähen dushi alla ja õhtul pubisse, et pingutuse järel lõõgastuda.»

Tippude tulus koostöö

Hõbedameest Backleytki pole vigastused säästnud, inglane alustas hooaega suve teisel poolel. «Vaatamata kõigele on olnud edukas aasta,» tõdes 31-aastane britt, kellele elukaaslane, Soome kolmikhüpperekordi valdaja Heli Koivula kinkis kuuma suudluse.

Teisel katsel hõbeda kindlustanud Backley tänas medali eest ka Zheleznyt, ässad on viimastel aastatel ühislaagrites rassinud. «Jan õpetas mind mõistlikumalt harjutama, pühendades mind oma treeningusaladustesse.»

Zhelezny lükkas ümber arvamuse, et ta on konkurenti liiga palju abistanud. «Koostöö on vastastikune,» täheldas tshehh. «Osutame teineteise nõrkustele.»

Tulemusega 88.67 pronksi pälvinud venelane Sergei Makarov tunnetas jõudu heidelda esikoha pärast. «Olen odaviskajaks sündinud,» ütles Moskva olümpiahõbeda Aleksandr Makarovi poeg. «Kaheaastasena läksin isaga trenni, seitsmeselt elasin staadionil kaasa papsi medalivõidule. Meenub, et kisa ja kära hirmutasid mind.»

Viiendat hooaega tiitlivõistlustel osalev 27-aastane Makarov sai esimese medali. «Isu kasvas, järgmisel suvel tahaksin maailmameistriks tulla.»

Maailmameister Aki Parviainen leppis tulemusega 86.62, mis andis viienda koha. «Achilleuse kõõlused tegid valu,» ütles soomlane. «Pidin veel augustis tõestama, et olen õige mees Sydneysse sõitma. Siis pidanuks hoopis jalga ravima ja rahulikult harjutama.»

Kolmekordne olümpiavõitja

Jan železny on sündinud 16. juunil 1966. aastal Mlada Boleslavis.

187 sentimeetri pikkune tshehh on abielus, tal on 9-aastane poeg Jan ja 11-aastane tütar Katka.

železny nimele kuulub odaviske maailmarekord 98.48.

Ta on kolmekordne olümpiavõitja (1992-2000) ja olümpiahõbe (1988), kahekordne maailmameister (1993, 1995).

TÜ/A. Le Coq murdis raskustega Hotronicu

Indrek Petersoo
sport@postimees.ee

Eesti meeste korvpalliliiga avavooru keskses kohtumises võitis Tallinna Ülikoolid/A. Le Coq BC Hotronicu 79:77. Ülejäänud kolm soosikut, Kalev, Nybit ja Tartu Ülikool/Delta said silma pähe raskusteta.

Kalev alistas Aivar Kuusmaa viskekontserdist Ehitustööriista 102:74 ning Tartu Ülikool/Delta viigilise avapoolaja järel liiga uustulnuka KK Rakvere 84:68. Delta leedulasest leegionär Rolandas Maciulaitis viskas 19 punkti ja noppis 14 lauapalli, Rakverele tõi meeskonna liider Priit Lokutshevski 24 silma. Nybit purustas Ida-Virumaa klubide koondise 96:39.

Keila Puuviljaparadiisi mantlipärija BC Hotronic alustas TÜ/A. LeCoq’i vastu raevukalt ning võitis poolaja 46:38. «Lasime avapoolajal vastasel liiga lihtsalt visata. Hotronicul on noored ja tugevad mängijad, nende ohjeldamine pole kerge,» tõdes TÜ/A. Le Coq’i peatreener Andres Sõber.

Vaheaja järel sai TÜ/A. Le Coq kaitse pidama, kolmanda mänguveerandiga lisandus Hotronicu kontosse vaid 11 punkti. Närvesöövas lõpuspurdis kallutasid Rauno Pehka, Margus Metstaki, Indrek Rumma ja Chris Moore’i kogemused kaalukausi TÜ/A. Le Coq’i poolele. «Just nende meestega jään kõige enam rahule. Eriti meeldivalt üllatasid jalavalu trotsiv Moore ning väga vajalikul hetkel kaheksa punkti toonud Mark Shein,» lisas Sõber.

Derby jätkab võiduta

Indrek Kannik
indrek.kannik@postimees.ee

Inglismaa jalgpallimeistrivõistluste 7.voorus viigistas Mart Poomi Derby County koduväljakul Leeds Unitediga 1:1 ja jätkab võiduta. Derby jagab koos Bradfordiga 5 punktiga eelviimast ja viimast kohta. Meistrivõistlusi juhivad 15 punktiga Manchester United, kes viigistas 3:1 eduseisust Chelsea’ga 3:3, ja Leicester, kes samuti mängis viiki - 1:1 Evertoniga.

Derby jäi Pride Parkil kaotusseisu 34.minutil, kui Ian Harte’i karistuslöök umbes 22 meetrilt osutus Poomile püüdmatuks. Väljakuperemeeste olukord halvenes veelgi minut hiljem, kui argentiinlasest kaitsja Horacio Carbonari väljakult eemaldati. Siiski suutsid koduväljakumehed punkti päästa, viigivärava lõi grusiinlasest vahetusmees Georgi Kinkladze veerand tundi enne kohtumise lõppu.

Soome karikavõistluste poolfinaalis alistas Kotka TP kodustaadionil FC Lahti 3:0. Taani meistrivõistlustel viigistas Urmas Rooba FC Midtjylland kodus AB Kopenhaageniga 1:1, Andres Operi Aalborg aga kaotas võõrsil 0:2 Bröndbyle. Nii Rooba kui Oper mängisid 90 minutit.

FC Flora võit lükkas Levadia peo edasi

Jüri Maran
sport@postimees.ee

FC Flora 2:0 võit Eesti jalgpalli meistriliiga 24. voorus Narva Transi üle lükkas Viljandi Tulevikuga 1:1 viiki mänginud Maardu Levadia meistriks kroonimise edasi.

Tallinlased murdsid Transi 66. minutil, kui Meelis Rooba tungis äärelt Narva väravavahi Konstantin Rubtshoviga silmitsi ja tõstis palli üle tema värava ette. Tallinlaste ründajal Aleksander Saharovil jäi üle nahkkera tühja väravasse toksata.

Kolm minutit hiljem jäi Trans platsile kümnekesi, sest Nikolai Lõsanov eemaldati floralase jalaga löömise eest. 81. minutil mängis Aivar Anniste 18 meetri joonelt Narva kaitsjast mööda ja lõi tugeva löögiga teise palli Transi väravasse.

Maardu Levadia vajanuks Eesti meistri tiitli kindlustamiseks Viljandi Tuleviku vastu võitu, kuid pidi leppima 1:1 viigiga.

Levadia läks 11. minutil Juri Fenini löögist juhtima, kuid Marius Dovydenas viigistas 50. minutil seisu.

«Meil oli viis-kuus reaalset võimalust, kuid mehed suutsid palli kas üle või mööda lüüa,» polnud Tuleviku juhendaja Aivar Lillevere rahul.

Nimepäev: REGINA GINA IIRIS

JÄÄR (21. III - 19. IV)

SÕNN (20. IV - 20. V)

KAKSIKUD (21. V - 20. VI)

VÄHK (21. VI - 22. VII)

LÕVI (23. VII - 22. VIII)

NEITSI (23. VIII - 22. IX)

KAALUD (23. IX - 22. X)

SKORPION (23. X - 21. XI)

AMBUR (22. XI - 21. XII)

KALJUKITS (22. XII - 19.I)

VEEVALAJA (20. I - 18.II)

KALAD (19. II - 20. III)

Vilnius 6...15 pilves

02.00-02.05 Homne kava

00.30 Soovisaade@tv1.ee

23.50 Teleturg

01.00 STOP!