Türgi president Recep Tayyip Erdoğan haaras kodumaal veelgi kõvemini kõrist kinni.

Türgi läks hirmuõhkkonnas peetud valimiste järel üle presidentaalsele riigikorrale, andes Erdoğanile senisest veelgi suuremad volitused. Valimisvõidu nimel pandi tööle kogu riigiaparaat ning tulemuses kahtlusi õhku ei jäänud. Riigikorra muutumisega astus sultanit meenutav Erdoğan sammukese lähemale diktatuurile, tehes ühtlasi hüppe Euroopa Liidust veelgi kaugemale.

Erdoğani valitsemist iseloomustab paranoia. Tänini nähakse iga nurga peal režiimi poolt 2016. aasta riigipöördekatses süüdistatava islamivaimuliku Fethullah Güleni varju. Terrorismiga võitlemise ettekäändel rikutakse räigelt inimõigusi ja Türgi riiki iseloomustavad Erdoğani võimu all hoopis puhastused, vangistamised ning sõna- ja ajakirjandusvabaduse piiramine. 

Samal ajal üritab riigipea väsimatult oma käpa all oleva meedia kaudu jätta muljet, et ta viib ühtlasi ellu ka suuremat plaani, mille ta ise tahaks ajalukku kirjutada erdoğanismi nime all.

Ehkki Erdoğan sooviks endast maha jätta suurema pärandi, kui seda suutis tänapäevase Türgi riigi asutaja Mustafa Kemal Atatürk, siis vähemalt läänemaailmas jäädakse teda ajaloos meenutama kui tülikat sultanit.