Jooksis maratonis uueks maailmarekordiks 2:01.39.

Et saada aru, mida suutis tänavu septembris Keenia jooksja Eliud Kipchoge, tuleb tema tulemus harutada osadeks ning esitada tavakodanikele seeditavalt. Sest mida ütleb lihtsurelikele, et 33-aastane Kipchoge jooksis Berliinis maratoni ajaga 2:01.39?

Isegi kui lisada, et tegemist oli uue maailmarekordiga, isegi kui rõhutada, et ta ületas eelmise maailmarekordi minuti ja 18 sekundiga, on need arvud, mis iseenesest lihtinimest suurt ei kõneta.

Aga 1000 meetrit on jooksnud küllap igaüks. Vähemasti koolipõlves. Või kui ei ole jooksnud, pange tossud jalga ning minge ja proovige. Kui te üldse harjutanud ei ole, ent olete veidigi talutavas kehalises vormis, siis ilmselt veendute, et aeg neli minutit ei tule sel distantsil sugugi kergelt.

Aga Kipchoge – tema jooksis 42,195 kilomeetrit keskmise kilomeetri tempoga 2.53. 2.53! Kujutate ette? Kui ei kujuta, siis võtke teadmiseks, et sel suvel leidus Eestimaal kõigest üks jooksunaine, kes suutis üheainsa kilomeetri joosta 2.53-st kiiremini. Mis tähendab, et kõik teised Eestimaa treenitud jooksunaised ei suudaks Kipchoge tempos püsida ühtainsat kilomeetritki.

Kas nüüd mõistate, kui ulmeline on Kipchoge saavutus? Selle ulmelisust üksnes suurendab tõsiasi, et kui tema rekordijooks oleks toimunud staadionil eelmise rekordimehe vastu, oleks too kaotanud talle rohkem kui ringiga. Ehk enam kui 400 meetriga.

Viimati suudeti maratonis parandada maailmarekordit rohkem kui minutiga üle poole sajandi tagasi.

Kui 56 kilo kaaluva Kipchoge teenistuslehele vaadata, tuleb tõdeda, et ega tema fenomenaalse jooksu peale maksa üleliia üllatuda. Ta oli kõigest 18, kui võitis 2003. aastal Pariisi MMil 5000 meetris kulla. Tõsi, too jäi pikaks ajaks tema ainsaks suureks tiitlivõiduks. Ateena olümpial 2004 ja Pekingi olümpial 2008 pidi ta 5000 meetris leppima vastavalt pronks- ja hõbemedaliga. Pärast seda, kui ta ei mahtunud Keenia koondisse ega pääsenud Londoni olümpiale 2012, pühendus ta maratonidele. Ja edukalt. Viimasel viiel hooajal on ta võitnud kõik suured maratonid, kus ta on startinud – lisaks Berliinile Londonis ja Chicagos. Ja muidugi tunamullu Rio olümpial.

Huvitav, kas võib loota, et järgmisena võtab Kipchoge maratonis ette kahe tunni piiri murdmise?