Doktor Didier Deschamps tõi Prantsusmaale võidukarika.

Sõim, ähvardused, boikott, piinlik väljakukkumine, mängukeelud ja üldrahvalik hukkamõist. Sellises seisus naasis Prantsusmaa jalgpallikoondis suviselt MM-finaalturniirilt.

Jutt käib mõistagi 2010. aastal Lõuna-Aafrikas peetud MMist. Kaks aastat pärast seda, kui koondis Raymond Domenechi käe all MMil tuumapommina plahvatas ja katastroofi põhjustas, võttis rahvusmeeskonna tüüri üle Didier Deschamps. Et 1998. aastal Pariisis mängijana Kuldse Jumalanna taeva poole tõstnud mehest saab toonase hiilguse taastaja, julgesid toona uskuda vähesed.

Üks uskujaist oli Deschamps ise. Nelja aasta pärast näiski, et ajalugu kordub ja Prantsusmaa võidab koduseinte toel jälle suurturniiri. Ent EM-tiitli, mis pidanuks justkui juba Prantsusmaale kuuluma, näppas prantslaste sõrmede vahelt hoopis Portugal.

Deschamps ei heitnud meelt, vaid asus valmistuma MMiks. Koondisesse pääsesid vaid mehed, kes olid valmis sulanduma 23-liikmeliseks tervikuks. Introvertne tööloom N'Golo Kante ja paabulinnuna läbi elu tantsisklev Paul Pogba, väike võlur Antoine Griezmann ja nooruslikult uljas Kylian Mbappe ning kõik nende kaaslased allutasid oma ego ühiselt hingavale organismile, mille südamerütmi suunas Deschamps. Kakskümmend aastat hiljem seisiski Gallia kukk taas kõigist kõrgemal, haarates tiibade vahele Kuldse Jumalanna.