Teatrijuhid otsustasid teater NO99 tegevuse ootamatult lõpetada.
«Kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm» – nii pealkirjastasid NO99 «Ühtsest Eestist» rääkiva ja 2013. aastal valminud dokumentaalfilmi. Loodetavasti tehakse kunagi dokumentaalfilm «Mis juhtus tipus ja kuhu kadus usaldus», sest see, mis meie silme all teatriga NO99 neljateistkümne aastaga toimus, on eriline, imetlema ja imestama panev. Neil oli kõik, nad on Eesti teatritest kõige kaugemale (ja seda igas mõttes) jõudnud teater, kuid täna tuleb Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi juhitud teatrist rääkida juba minevikus.
Vaid kahe käe jagu inimesi teadis enne oktoobri viimast päeva, et NO99 on jõudnud punkti, kust ühiselt edasiminek toob rohkem tüli ja pingeid kui valus otsus lõpetada. Polegi tegelikult oluline jälile jõuda inimeseni, kes esimesena kõva häälega ütles «aga mida me venitame, teeme selle lõpu kohe ära», sest see mõte oli paljudele tuttav. Aga ikkagi oli NO99 lõpp ootamatu.
2017. aasta detsembris oli veel kõik võimalik – Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper ning NO99 trupp nautis Roomas tähelepanu ning tunnustust, oli ju kogu teater saanud Euroopa ühe kõige olulisema teatriauhinna, proovisaalis olid mõlema kunstilise juhi lavastused, mis tõotasid tulla intrigeerivad. Näitlejad ja teatrijuhid uskusid, et nad teevad ka numbrit 99 kandva lavastuse. Viimase 11 kuuga läks selles väikeses teatriperekonnas midagi lõplikult katki ning usk asendus pettumuse, kurbuse, jõuetuse ning vangis oleku tundega – NO99 inimesed olid iseenda teatri vangid, selle teatri, mis säras minevikus uhkemalt kui praegu.
NO99 lõpp on kurb ja eriti traagiline on see, et teatri murenemise taga on paljude teiste põhjuste seas teatrijuhi eraeluline otsus ning sellele järgnenud tegu. Elu oli taas teatrist suurem.