Isa ja poeg Mart ja Martin Helme viisid EKRE reitingu enneolematule tasemele, EKRE meeleavaldusega jõudis Eesti poliitikasse füüsiline arveteklaarimine.
Kui Eesti Konservatiivse Erakonna reiting aasta keskel 20 protsendi piiri ületas, oli üllatus suur: kõik need, kes nii kõva toetuse võimatuse peale kihla olid vedanud, pidid ära sööma oma suusamütsid.
Ekspressiivsete kõnemeestena on mõlemad Helmed ära teinud mitme mehe töö – eriti arvestades, et EKRE pink pole just ülearu pikk. Peale nende kahe kaabukandja on EKRE omadest suuremale pildile murdnud Jaak Madison, teised on esialgu ikkagi veel kõik teised. Tuntud nimede värbamisega läks aga suuresti nihu: Siiri Sisask loobus erakonnaga liitumast, sest ei tahtnud samasooliste vanematega peresid kimbutama hakata; Jaan Männikule olid aga vastukarva laste pidevad küsimised, kas nende isa on nüüd rassist. Männiku närv ei pidanud vastu, ta jättis poliitika üldse kus seda ja teist.
Riigikogus ennast juba igati kodusena tundvad Helmed on kinnitanud, et nemad juba valitsusse jõudmise korral põlissoomlaste eeskujul ei mahene. Siiski on opositsioonis lärmata üks asi ja valitsusvastutust kanda teine. Nii et võib-olla võtaks EKRE valitsusse pääsemine maha nende inimeste hirmud, kes üle kõige kardavad populistlikke poliitikuid. NO99 pani ennast niikuinii juba ise kinni ja ilmselt jääks kohtunike pead ikka õlgadele. Päris kindel ei saa pärast Indrek Tarandi löömist EKRE meeleavaldusel aga enam milleski olla - kui poliitilises debatis võetakse kasutusele käed ja jalad, siis on midagi jäädavalt muutunud.