Endise Saksa kaitseministri Ursula von der Leyeni muljetavaldav karjäär võttis sel suvel ootamatu pöörde, kui temast sai esimene naissoost Euroopa Komisjoni president.

Samas varjutab tema tõusu teadmine, et tegemist oli poliitilise manööverdusega. Von der Leyen ei kandideerinud eurovalimistel ja komisjoni presidendiks pidanuks saama valimistel võidu saavutanud parteipere esikandidaat. Eelkõige Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni vastuseisu tõttu vajati alternatiivi, kelleks sai von der Leyen.

Kriitikud nimetasid seda sammu tagatoa sobinguks ja näiteks demokraatia hääbumisest. Elevusega ei toetanud oma kaasmaalase edu isegi sakslased, kes mäletavad mitmeid von der Leyeni ministri-aastate skandaale.

Brüsselis, linnas kus naine sündinud on, tuleb tal esmalt tõestada, et demokraatia pole ELis kadunud, kuigi ta ise sai ametisse tänu poliitilistele sahkerdustele. Väljakutsed peituvad ka migratsiooni- ja kliimaküsimustes, jätkuvas Brexiti-teadmatuses ja ELi ühtsuses välispoliitika vallas.

Suurte plaanide elluviimist ei lihtsusta seegi, et uue komisjoni ametisse asumine on osa volinikekandidaatide tagasilükkamise tõttu veninud ja von der Leyenil pole seega olnud võimalust piisavalt kaasa rääkida järgmise eelarveperioodi teemal. Kõigest hoolimata hoiab sakslanna järgmised viis aastat enda käes üht mõjukaimat positsiooni Euroopa kontinendil.