Tegi filmi, mida me vajasime.
Esimene täispikk film ja kohe eestlaste absoluutne lemmik. Tanel Toomi «Tõde ja õigus» on vähemalt taasiseseisvumisaja vaadatuim film Eesti kinodes (nõukogude aja eest ei saa pead anda, olen kuulnud, et «Helisevat muusikat» vaatas umbes veerand miljonit inimest), mida kiidavad sama vaimustunult kriitikud, kaasa arvatud siinkirjutaja.
Film haarab nimest sõltumata ju vaid meie rahvusliku tüviteksti esimest raamatut ja keskendub põhijoones Andres Paasi saatusele ja traagikale. Võib olla, et Tammsaare «Tõde ja õigus» on kujundanud suure osa meie, eestlaste minapildist — iseasi, kuivõrd see pärast Nõukogude okupatsiooni ja 21. sajandi tõmbetuuli tõele vastab. Aga oma filmi stsenaariumisse (sest ta on režissöör ja stsenarist) suutis Toom sisse kirjutada seda, mida suurel määral omaks tunnistame.
«Pean valmis olema ka selleks, et inimesed tulevad rehade ja hangudega hoovi: «Ei, see ei ole meie «Tõde ja õigus»! Paljud ei saa aru, et film ja raamat on kaks erinevat meediumi. Pole võimalik kõike ümber panna ja see ei töötakski nii,» ütles Toom vahetult enne filmi linastumist Postimehele antud intervjuus.
Oma oluline osa «Tõe ja õiguse» õnnestumisel on muidugi Eesti Vabariik 100 filmiprogrammi rahadel ja tänu inimestele, kes Toomi filmi sinna vajasid. Eelarve oli 2,43 miljonit eurot, see on Eesti filmimaailmas kaalukas number. Sul võib olla annet nagu Fellinil, Kurosawal ja Kubrickul kolmepeale kokku, aga sellist eeposlikku tulemust saiarahaga ei tee.
«Tõde ja õigus» kandideerib järgmisel aastal parima võõrkeelse filmi Oscarile ja väga arvestatavas seltskonnas. Ma ei julge ära sõnuda. Aga samas: Toomi 2010. aasta «Pihtimus» («The Confession») jõudis juba korra Oscari-konkurentsis olla üks kümnest lühimängufilmist, mis läbis valikusõela ja nomineeriti edasi vastava kategooria auhinnale. «Pihtimus» valmis siis, kui Toom oli magistriõppes National Film and Television Schoolis Inglismaal. Sellesse kooli pääsemiseks kandideerib kaheksale õppekohale 400 inimest. See annab tunnistust Toomi tasemest.