Paavo Matsin on autor, kellel on eriline anne sobitada oma loomingus rahvalik ja elitaarne, globaalne ja kohalik, üldine ja üksik.

See pole sugugi enesestmõistetav, sest pole just sage, et üks kirjanik suudab kokku tuua nii lugejad, kes tahavad tunda keelemõnu, nautida harvaesinevaid sõnu ja vähetuntud mõttekäike, kui ka need, kelle eelistus on huvitav, hea ja lõbus lugu. Kuid Matsin oskab seda. Ta ei jäta ühtegi lugejat hätta ning on vaimukas ja teravmeelne igaühe jaoks.

Tänavu 20. juunil tegi Eesti Kirjanike Liit teatavaks romaanivõistluse võidutööd. Esimese koha pälvis Matsin oma käsikirjaga «Kongo tango», mis aasta lõpul ka viimaks raamatupoodidesse jõudis.

Selles raamatus näitab Matsin taaskord seda, mille pärast lugejad teda armastavad: tekstimeisterlikkust, vaimukat sõnakunsti ja hästi jälgitavat jutustamisoskust. Tema teoses saavad kokku kohalik ja globaalne, tänapäev ja ajalugu, üksik ja üldine. Nõnda demonstreerib Matsin uue romaaniga mitte ainult enda õigustatud kuulumist Eesti kirjanduse tippu, vaid ka seda, miks nüüdisaegne Eesti kirjandus loeb kõige üldisemas mõttes: sest see aitab lugejal väljuda korraga nii praegusest hetkest, sirutuda korraga igaviku poole ja teha seda samal ajal nii, et see tegevus oleks nauditav ja meelelahutuslik, kui ka osutada sellele, et Eesti kirjandus on ühtlasi maailmakirjandus.