Koroonal on mitu muukrauda.
Oktoobris avaldas tippteadusajakiri Science kaks eraldiseisvat uuringut, millega näidati ära seni teadmata mehhanism, millega SARS-CoV2 inimese rakkudesse siseneb. Kui juba kevadel said teadushuvilisematele vaatlejatele selgeks sõnad nagu «ogavalk» ja «ACE2 valk» – viiruse muukraud ja raku lukuauk, siis nimetatud uuringud näitasid, et olemas on ka teine, tõenäoselt sama oluline sisenemispunkt, täpsemini: valk nimega neuropiliin-1.
Kahe uuringu ühenduslüliks on tõsiasi, et mõlemad arendasid edasi avastusi, mille tegi Tartu Ülikooli nanomeditsiini professor Tambet Teesalu juba kümme aastat tagasi. Tegu on õpetliku looga sellest, kuidas ammu tehtud fundamentaalteaduslik töö võib aastaid hiljem osutuda potentsiaalseks elupäästjaks. Teaduses võib järgmine läbimurre alati tulla kusagilt, kust me seda oodatagi ei oska.
Kuigi tollase uuringu lõpus oli välja toodud terve rodu viiruseid, mille puhul võib kirjeldatud mehhanism oluline olla, ei saanud see tollal kuigi suurt tähelepanu. Tõsi, Teesalu ise kündis oma vagu edasi ning koroonapandeemia alguseks oli tal olemas juba hulk laboritehnikas vajalikke preparaate, mis võimaldasid SARS-CoV2 ja neuropiliini seose kiiresti kindlaks teha. Nüüd võib just see olla üks uurimissuund, mis toob meile kunagi ravimi. Töö selle nimel peaks juba käima.