President Erdoğan näeb end Atatürgi mantlipärijana.
Ilmalikkusele ja heanaaberlikele suhetele rajatud vabariigi põhimõtteid on Erdoğan uuristanud, asendades selle neo-osmanliku kuvandiga, kus Türgi on muutunud autoritaarsemaks, korrumpeerunumaks ja nepotislikumaks.
Erdoğan proovib oma murenevat toetust päästa. Koroonaviiruse levikut hakatakse tunnistama alles siis, kui IMF lubab raviks raha anda. Istanbuli tuhandetele mošeedele lisatakse Hagia Sophia. Rahandusministeeriumi juhtima pandud väimees teatab oma tagasiastumisest Instagramis. Selle peale tõuseb liiri väärtus 5 protsenti.
Ehk saab kodust positsiooni toetada välispoliitiliste avantüüridega? NATO hukkamõistu saatel alustatakse Süürias pealetungi. Euroopa ees lehvitatakse immigratsiooni punast rätikut. Ameeriklaste pahameeleks hakatakse õhutõrjerelvastust soetama Venemaalt. Samal ajal norib Türgi venelastega tüli Mägi-Karabahhis, sest vennasrahvast asereid ei saa ju toetamata jätta. Teise käega noritakse tüli Emmanuel Macroniga, kui Erdoğan kutsub üles prantsuse kaupu boikottima. Vahemerel teravdatakse pingeid Kreekaga.
Konfliktide vahel ristuvad liitlased ja vaenlased, ärritades nii kõik üles. Kui Erdoğan tuli võimule, polnud Türgil halbu suhteid pea kellegagi. Nüüd pole tal häid suhteid enam pea kellegagi.