Tasakaalustab konservatiivset valitsust.
Parlamentaarses riigis, nagu Eesti seda on, nähakse presidenti ühiskondliku majakana. Mida see tähendab, ei ole ühiskonnas täpsemalt määratletud. Kersti Kaljulaidi viieaastane ametiaeg võiks ju senisest selgemalt selle debati välja tuua.
Näiteks Siim Kallas nägi 2016. aasta suvel presidendiks kandideerides ühiskondliku majakana presidenti, kelle «seisukohad peavad olema rahva ja tema juhtide ühistahte väljendused» ja peavad «arvestama ja suhtlema kõigi ühiskonnagruppidega, looma nende vahele tasakaalu».
Jüri Ratase teise valitsusega on kinnitust saanud, et Kersti Kaljulaid on nende kriteeriumite täitmisel hätta jäänud. Samas, vaadates, kuidas EKRE esilekerkimisega on ühiskondlik polariseeritus aina süvenenud, siis ehk ei saagi Kaljulaidile ette heita, et ta ei ole suutnud kõiki ühiskonnagruppe kõnetada ning nende vahel tasakaalu leida.
Ehk võib omaette väärtust leida selles, kui silmatorkavalt konservatiivse valitsuse kõrval täidab president nn «liberaalse frondi» vaatest tasakaalustavat rolli ja pakub ühiskondliku majaka mõistele nii täiesti uue dimensiooni. Seega seisneks tasakaalupunkt mitte selles, et Kaljulaid arvestab kõigi ühiskonnagruppide seisukohtadega, vaid ta hoolitseb selle eest, et poliitilisel maastikul ei läheks jõudude vahekord liiga kreeni konservatiivse telje suunal.