Reportaaž: ajakirjanikud pisteti suitsuahju

Madis Filippov
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tuletõrjujad käivad aastas korra sisetulekahju simulaatoris, et värskendada oma oskusi tulekahju korral tegutsemiseks. Tegemist on kambriga, millel tehakse ühte otsa võimas tuli – ruum täitub tiheda tossuga ning temperatuur tõuseb pea 1000 kraadini.

Täna pisteti Kose päästekomandos suitsuahju ka ajakirjanikud. Vabatahtlikult ja ikka selleks, et anda aimu, mis töö see päästjatöö on.

Enne tulikuuma kogemust tuleb selga ajada varustus. Paksud rõivad lähevad üll, kätte kindad, nägu katab suusamask ning jalga tõmmatakse rasked metallninaga kummikud.

Järgneb instruktaaž. Kose päästekomando pealik Jaanus Jaago räägib, et kuigi simulaator on vana ja auklik, tõuseb temperatuur seal väga kõrgele. Niisuguseks, et juba pea kohal läheks ajaleht põlema, mistõttu pole mõistlik end väga kõrgele upitada. Veidi kõhe, et kaela katab vaid suusamask.

«Tobe, kui mõnes filmis kujutatakse täispõlengut vaid lõõmavate leekide ja õrna tossupilvekesega, sest reaalselt pole sellise tulekahju korral mitte midagi peale tossuseina näha.»

«Simulaatoris näeme, kuidas tuli areneb, missugune on süttimisfaas, kuidas ta edasi areneb ja kuidas ta täispõlengu faasi läheb,» seletab Jaago.

Neil faasidel on oluline tähendus. Kui näiteks põlenguruumis saab hapnik otsa, hakkab tuli kustuma, ent see on petlik. Ruum on kuum ja avades järsult ukse, võib peale tulnud hapnik põhjustada plahvatuse. Seepärast lastakse kõigepealt uksed-seinad märjaks, avatakse ettevaatlikult uks ning pritsitakse veega lage, mis on kõige kuumem koht. Peale mahajahutamist saab alles päästja ruumi siseneda.

«See on täpselt sama, mida teevad päästjad. Enamvähem sama pikalt ja umbes samasuguse intensiivsusega tuli,» räägib Jaago eesootavast. «Sama kogevad tuletõrjujad igal aastal, olgu nad kogenud tuletõrjujad, kes on aastaid treeninud või noored, kes on äsja koolist tulnud.»

Näidanud, kuidas käib pähe hapnikumask, nii, et sealt tossu vahelt läbi ei immitseks, ja kuidas kruttida hapniku pealevoolu balloonidest, millest kõigest mul jääb meelde vast pool, antakse need meile kätte. Kõmbime kuuri meenutava hoone juurde, mille seintest sirab päevavalgus läbi nagu sõelapõhjast.

«Vajaks hädasti remonti,» nendib Jaago. «Eks me ootame, et leitakse summad, sest kindlasti on seda vaja.» Sarnaseid sisetulekahju simulaatoreid on Eestis igas päästekeskuses ja päästekoolis Väike-Maarjas.

Oluline on taskusse mitte midagi unustada. Loomulikult tohi olla välgumihkleid, mobiiltelefone ega kella käel, sest metall võib väga tuliseks minna. Kaitseriiete taskust leian paki tikke, mida pole mõistlik tulikuuma kambrisse kaasa võtta.

Saanud veel ka kiivrid ning ette tõmmanud maskid, astume hanereas juba otsast põlevasse kuuri. Istume – ühed ühel pool ja teised teisel pool seina. Vastas on leek. Alguses väike, kuid kogub kiiresti tuure ning peakohal surub järjest lähemale paks hall toss, millest läbi ei näe.

Tobe, kui mõnes filmis kujutatakse täispõlengut vaid lõõmavate leekide ja õrna tossupilvekesega, sest reaalselt pole sellise tulekahju korral mitte midagi peale tossuseina näha. Ja lapikesest nina ees on samuti kasu vaid filmis, sest hapnikku lihtsalt ei piisa.

Kuumas näeb ingleid. Selleks ei pea isegi peast soe olema. Ka mitte paduusklik. Tegemist on üksikute tuleleegikestega, mis hõljuvad pimeduses. See ei olegi tuli, vaid üksik leegipundar, mis liigub justkui tantseldes üle peade tahapoole. Ilus. Need on lae all süttinud gaasid.

«Kui sellises põlengus olevas hoones kohatakse tuleingleid, siis võib arvestada, et põlemisgaasid on jõudnud juba tulekoldest väga kaugele ja on süttinud – lae all on 600 kraadi,» räägib Jaago. «See on ilus vaatepilt. Nad on üksikud tuleleegikesed, mis hõljuvad pimeduses.»

Temperatuur tõuseb kiiresti. Lae all on 700-900 kraadi. Põranda lähedal, kus kükitame-istume, on 150 ja pea kohal 250-300 kraadi. Ajalehe oleks põlema saanud.

Tuletõrjuja peab kustutama asudes arvestama, et see on nagu viskaks saunas kerisele vett. Kui Jaago pritsib tulekoldesse voolikuga vett, tuleb sealt justkui enesekaitseks vastu ülikuum laine. Hoiame pead all. Tunnen, kuidas kaitseriietusest hoolimata jalg tulitab, sõrmed samuti ning kukal kipitab. Tekib kahtlus, kas see peabki nii olema või olin ma riietumisel midagi valesti teinud. Ei, lihtsalt palav hetk oli.

Aegajalt tuli vaibub, kuid avades luugi ja ukse, saab ta jõudu juurde. Paarkümmend minutit möödub sees kiiresti ja alles värskes õhus mõistan, kui higine ja suitsuhaisune ma olen. Aga ei midagi hullemat. Päris olukorras poleks taolisest puidust hurtsikust midagi järgi jäänud. Ja öise süttimise korral, kui laes ei ripu ka suitsuandurit, oleks see tõenäoliselt jõudnud kellegi enne abi saabumist ka kaasa viia.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles