Haridusministeeriumi nõunik Maie Kitsing räägib Postimehe arvamusportaalile, et kui nõrkade eeldustega piirkonna kool tahab oma taset tõsta, siis peab alustuseks peab kohalik vald või linn ning ka lapsevanem tahtma, et sel oleks hea juht.
Maie Kitsing: kas vald või ema tahab ikka koolile head direktorit?
10. oktoober 2012, 17:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas haridusministeeriumi meelest asub probleemi fookus koolides, kus kohtuvad piirkonna nõrgad eeldused ning nõrk direktor? Kuidas sellega võidelda saaks?
Alustada tuleb sellest, et Eesti haridus on maailmatasemel ja meil pole mingit põhjust väita, et süsteem tervikuna ei toimi, koolid on nõrgad, õpetajad kehvad, direktorid saamatud jne. Samas ei saa me eirata, et meil on potentsiaali olla veel parem ja edukam, sest eeskujuriike on.
Nii on see iga riigiga, kõik otsivad võimalusi, kuis veel paremaks saada. Ja latt läheb kogu aeg kõrgemale, sest ühiskond muutub ja sellega koos ka ühiskonna ootused koolile.
Õpimotivatsiooni, õpihoiakuid ja õpioskusi kujundavad vanemad ja õpetajad. Fookus peab olema eelkõige sellel, et mitte kõigil lastel pole oma arengu potentsiaali väljaarendamiseks piisavalt õpioskusi ja õpitahet.
Vanemaid liigutab töökoha olemasolu, logistika ja paikkonna väärtustamine elupaigana – sellega haakuvad mõisted regionaalpoliitika, riigi majanduspoliitika jne.
Õpetajaid võtab tööle koolijuht – suurem järjekord õpetaja töökohale on linnas, suurlinnas, seega väiksemates kohtades ja maal on valikuvõimalused koolijuhil kesisemad. Hariduspoliitika seostub kogu riigi regionaal- ja majanduspoliitikaga, ta pole isoleeritud ega toimi iseseisvalt.
On üsna tõenäoline, et koolid peavad tasakaalustama paljusid ühiskonna ebakõlasid (vaesus, ebavõrdsus, stereotüübid) ning seetõttu on koolide sisuline koormus ja vastutus liialt suur.
Täiendavat tähelepanu tuleb pöörata koolijuhtide kohustustele, sealhulgas sisuliselt õppetööd juhtida. On võimalik, et koolijuhtide, sh õppealajuhatajate erialane ettevalmistus sellest, kuidas toimub ja mis kujundab õppimistulemust, on vananenud ja ehk liialt isiklikule kogemusele baseeruv.
Kuidas tuua just nõrgimatesse koolidesse parimad direktorid? Või pole see oluline või teostatav?
Valib koolipidaja – tark pidaja valib targa koolijuhi. Meil ka on ka valdasid, kus volikogu esimees on koolijuht. Valija valib iseennast. Kui tahame, et meil on demokraatia, siis jääb otsustustasand vallale/linnale.
Esimeses järgus peab pidaja ja ka lapsevanem tahtma head juhti. Haridus- ja teadusministeerium on koolide ja lasteaedade häid kogemusi levitanud läbi haridusasutuste tunnustussüsteemi ja juhtumise meistriklassi tutvustamise.
Kuidas tõsta üldiselt koolijuhtide taset?
Juhtimine vajab õppimist. Iga hea õpetaja ei sobi juhiks. Kui õpetaja vastutab koolis õpilaste arengu eest ja koolijuht peab looma õpetajatele professionaalsuse tõstmiseks võimalused, siis koolipidajal on kohustus oma asutuste juhtide arengusse panustada. Riik (ministeerium) on loonud täiendavad võimalused erinevate projektide näol.
Kui palju Eestis taolisi topelthädas koole on, kas joonistub välja mingi tüüpmuster maakonniti-omavalitsuseti vms?
See vajab täiendavat uurimist, sest ainult riigieksam ei ole näitaja, mille alusel kooli tulemuslikkust hinnata.
Kas süüdi võib olla ka hoopis juhi juht ehk kohalik omavalitsus?
Süüdlase otsimine on mõttetu – kõigil osapooltel on oma roll täita. Koolipidajal lasub vastutus mitte ainult koolimaja katuste ja akende eest, vaid ka selles, mis toimub koolis, nii juhtimise kui õpetamise tasandil. Eelkõige on pidajal vaja huvi tunda, kas õpilase arenguks on tingimused olemas, millised on tulemused, kas on olemas juht, kes oma rolli ka täiel määral mõistab, ja mida saab pidaja kooli toetamiseks ära teha.