Annika Tamme: “Ega riided ei ole süüdi, kui nad inimesele enam ei meeldi”

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Annika Tamme.
Annika Tamme. Foto: Kelly Kivirand

Rakvere reaalgümnaasiumi abiturient Annika Tamme korraldab juba teist korda taaskasutuskeskset moesõud Moepeatus, mis toob kokku stiilitundlikke ja loomingulisi koolinoori üle Eesti.

Mis hakkab juhtuma 20. oktoobri õhtul Moepeatuse finaalis?

Eks tal ole üsna sarnane ülesehitus eelmise aasta üritusega. Inimesed näitavad oma loomingut, siis on väike paus, kus publikul tekib võimalus jalga sirutada ja omavahel suhelda, esineb ansambel Meriidian. Vaheajal saab osta midagi toitvamat, mitte ainult silmale, tulevad väiksed küpsetised. Sel aastal on publikul võimalus anda oma panus ja selgitada välja lemmik.

Kus mood tänavu peatub?

Rakvere pangamajas. Käis küll peast läbi mitu kohta: teatri väike saal, suur saal, rahvamaja. Aga lõpuks mõtlesime, et pangamajas võib olla täiesti uus atmosfäär. Alguses olin üsna skeptiline, sest ma ei olnud seal enne kunagi käinud, aga kui sisse läksin, tuli kohe visioon: sinna tuleb lava, sinna see ruum, sinna lähevad osalejad, staff ja õhtujuhid. Pilt hakkas kohe jooksma, sain aru, et on õige koht. Loodame ainult, et kitsaks ei jää.

Kes kuuluvad peale sinu Moepeatuse tiimi?

Õhtujuhtideks on kaks noormeest: Rene Tammleht ja Jüri-Kaarel Kabel. Eelmisel aastal oli kaks neiut, nii et tasakaalustame kõik ära.

Minu parem ja vasak käsi on minu klassiõde Kelly Kivirand ja Martin Ott. Ning selleks päevaks on mul juba kogutud inimesi, kes tahavad joosta ja täita igasuguseid jooksvaid ülesandeid: lõigata puuvilju ja müüa pileteid, aidata kujundada kogu kohta.

Eelvoor lõppes suvel. Kui keeruline oli eelžüriil valikut teha? Kui palju osalejaid pääses finaali?

Praegu on 12 osalejat. Nii palju ma ütlengi. Ma isegi ei lugenud kokku, kui palju eelvooru tuli. Elame olevikus ja tulevikus, ärme minevikku vaata. Väike saladus peab olema.

Kust on pärit Moepeatuse osalejad?

Täiesti üle Eesti. See on hästi üllatav minu jaoks. Kui eelmisel korral oli vist kaheksa osalejat Rakvere kandist, siis sel aastal on kõige kaugemad külalised Hiiumaalt, Saaremaalt. See tekitab aukartust omaenda ürituse ees.

Mõni nimi on küll tuttav. Kui oled käinud mööda Eesti noorte moesõusid, siis osa nimedest on jäänud kõrvade ja silmade vahele. Osa on täiesti sellised nimed, mida ma ei tea.

Kas noorte moeloojate puhul saab kõnelda juba oma käekirjast?

Ma arvan, et see oleneb natuke vanusest. Nooremad võibolla otsivad oma käekirja, see on ka omamoodi lahe periood. Ja osal on näha, et on oma käekiri, oma koloriit, kes mida kasutab. Kuigi ma palusin esialgu saata ainult kaks komplekti, siis aimu võib juba saada, mis ülejäänu võib olla.

Eneseotsingud ja käekirja kujunemine on habras teema ilmselt igal alal. Mis sa arvad, mis hetkeks võiks inimene oma käekirja leida?

Mina arvan, et seda ei saa määratleda ühegi numbriga. Kui inimene on hakanud vaatama riideid ja õmblema juba väiksest peale, siis tema käekiri võib vabalt olla välja kujunenud 12. eluaastaks. Samal ajal kui teine pole 12. eluaastaks avastanud enda jaoks õmblusmasinatki. Ma arvan, et see tulebki läbi katsetamise ja oleneb, kui tihti sa katsetad, kui suurel skaalal katsetad. Sest stiil muutub ka aastate jooksul. Kas saabki üldse kunagi öelda, et see on minu käekiri, minu stiil elu lõpuni?

Kas Moepeatus tähendab, et mood on ilma peata?

Kui seda arendada, siis võib võtta, et Moepeatus sümboliseerib tänapäeva naist, kes üsna peatult ostab kõike. See oleks mõtlemise hetk, peatus, kus ta mõtleb, et nüüd võiks pea tagasi külge kruvida ja ikka mõelda enne, kui osta midagi. Sellises moepeatuses olen isegi mina süüdi.

Eelmise Moepeatuse eel küsisid osalejatelt, mis on mood. Küsin seda nüüd sinu käest.

Ma arvan, et mood on igaühe jaoks erinev, igaüks võtab sealt välja, mida ta tahab. Minu jaoks on mood üks eneseväljendusviisidest, riided on mingil määral ka kunst. Loomulikult on riietel põhiülesanne meid ikka kaitsta ja soojendada. Aga kuna tänapäeval on meil nii head olud, on riietus muutunud eneseväljendusviisiks. Sellega näitad, kes sa oled.

Kas modellid näitavad catwalk’il kõndides ka, kes nad ise on?

Sellel õhtul modellid ei vali ju ise endale riideid, see ei peegelda neid, vaid disainereid. On öeldud, et modell on selleks õhtuks rohkem nagu elav riidepuu. Moesõul on modellid need, kes annavad riidele elu. See on rohkem üritus disaineritele, et nemad saaksid näidata, kes nad on, millised riided on nende jaoks täpselt õiged.

Moepeatuse reeglid näevad ette, et valdav osa kollektsioonist peab olema taaskasutatud. Ega see ei hakka oma olemuse vaba väljendamist pärssima?

Ei! Katsetada on minu arust palju kindlam riietega, mis ei maksa palju. Kui noor inimene tahabki leida oma stiili, siis läheb õudselt kalliks maksma, kui ta peab ostma selleks kogu aeg uut kangast. Ja kui läheb sassi, on palju lihtsam öelda, et see oligi viiesendine pluus, kui et sajaeurone kangas.

Ma arvan, et see on ka hea, kui kasutame neid riideid, mida kellelgi enam vaja ei ole, anname neile uue elu. Ega riided ei ole milleski süüdi, kui nad inimesele enam ei meeldi.

Kas eelmise omaniku olemus ja energia on ka riietes ning tuleb nüüd moelavale kaasa?

Oleneb sellest, kui kallis on riideese inimesele olnud. Kui tegu on inimesega, kes ostab, kannab ühe korra ja viskab minema, siis seal ei ole mingit sidet. Aga kui see on tõesti olnud lemmikpluus, kindlasti on side. Usun ka seda, et kui inimene teeb riidest midagi uut, annab ta sellele uue energia, teeb selle enda omaks. Kui inimene kannab riideid, mis ta on ostnud kasutatud riiete poest, siis need energiad hakkavad sulama. Mida rohkem sina hoolid sellest riideesemest, seda rohkem sinu energiat sellesse läheb.

Millest sa ise disainerina lähtud? Missugune on sinu loominguprotsess?

Minu jaoks algab kõik inspiratsioonist. Mina ei ole selline inimene, kes suudaks istuda laua taha – et nii, nüüd ma joonistan.

Ma hakkan magama jääma või vaatan mingit filmi ja äkki tuleb kontseptsioon. Kas tunde või pildi pealt järsku tulevad ideed. Millegipärast need ideed tulevad minuni riiete vormis. Osa inimesi kirjutab raamatuid, neile tuleb see teksti vormis, osa maalib pilte, neile tuleb see pildi vormis.

Kui sa kollektsiooni lood, siis sinna saabki panna hetkeemotsiooni, näidata seda hetke mitmest aspektist.

Kas vaatad tänaval ka ringi disaineri-pilguga, hindad inimeste riietust ja kogud inspiratsiooni?

Ma kindlasti ei vaata sellise pilguga, et õudne-õudne, sellist inimest ei tohiks õuegi lasta.

Kahjuks on meile antud see, et esmamulje põhineb siiski inimese välimusel ja kindlasti vaatan ka mina välimuse järgi inimesi, kes minu jaoks on huvitavamad. Mõni inimene tundub juba oma riiete poolest pealiskaudsem ja ma tunnen ära, et see ei ole minu tüüpi inimene.

Vahel on linnatänavad väga inspireerivad. Ma ei ole mitte kunagi teinud nii, et üks ühele viksin maha kellegi riietuse, aga just üldpilt on inspireeriv. Mulle meeldib vaadata inimesi, kes julgevad ka ämbrisse astuda. Inimene julgeb, tal on täiesti kama kaks, kas keegi vaatab talle järele või ei, ta teab, et selline ta ongi.

Millisena näed Moepeatusel osalevate disainerite tulevikku?

Ma arvan, et inimene, kellele see on kutsumus, tegeleb sellega edasi. Kui mitte nii suurelt, siis kindlasti teeb ta endale kappi asju, mis on täiesti unikaalsed ja räägivad seda, kes ta on. Loodan, et kui disain on nende kutsumus, siis nad tõesti saavad sellega tegeleda kas Eestis või välismaal, sest tahes-tahtmata jääb Eesti väikseks kümnetele ja kümnetele disaineritele.

Missuguse impulsi peaks Moepeatus andma aga vaatajale?

Loodetavasti annab ta inimestele inspiratsiooni, innustab taaskasutama, viib arusaamisele, et see ei ole midagi utoopilist, on meile kõigile kättesaadav ja ka keskkonnasõbralik. See on väike killuke headust, mida teha planeedile, kus sa elad. Ma tõesti loodan, et inimesed ei lähe koju ainult tundega, et oh, kui lahedad kollektsioonid, vaid mõtlevad, et tegelikult ma saaks ju ise ka endale midagi sellist teha, kui ainult natuke vaeva näeksin.

Millal on järgmine Moepeatus?

Abituriendina on väga raske anda mingeid lubadusi või midagi ette öelda. Kuna ma ise lähen Rakverest ära, siis ei tea, mis Moepeatusest saab. Loodame, et neid tuleb veel.

Eelmine kord sain ootamatut vastukaja. Ma ei oodanud disaineritelt üldse vastukaja, aga sain paari päeva jooksul väga armsaid kirju. See tegi südame soojaks. Enne oli inimesi, kes kritiseerisid, aga kui ma tean, et disaineritel oli hästi tore, siis see on kõige tähtsam.

Mis küsimuse sa ise endalt küsiksid, mida mina küsida ei osanud?

Näiteks, mida ootad Moepeatuselt?

Mida ootad Moepeatuselt?

Ma ootan, et see tuleb kogu närvilisusest hoolimata sõbralik õhtu, kus ma tutvun inimestega, kellele meeldib teha seda, mida mullegi, saame jagada oma ühist huvi ja näidata, mida me oskame.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles