Karl Martin Sinijärv: vaatamas ja kuulamas

Karl Martin Sinijärv Foto: Liis Treimann

Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv kirjutab Õpetajate Lehes enda, Jürgen Rooste ja Tiit Pruuli Ameerika-reisist rääkides, et lugeda ja kirjutada on hea, ent vahel on parem vaadata ja kuulata, sest siis võib juhtuda, et näeb ja kuuleb.

Nagu paaris varasemas kirjas põgusalt mainisin, veetsin hiljaaegu kaks meeldivat nädalat meeldivate sõprade Jürgen Rooste ja Tiit Pruuliga mööda Ameerika Ühendriike ringi konnates. Olgu ette ära öeldud, et reisi jooksul ei külastanud me ühtegi kooli, raamatukogu ega isegi raamatupoodi. Üks raamatupood küll lõrises ahvatlevalt avali uksi ja oli väga seda nägu, justkui ihkaks ta meid endasse ahmata, ent suutsime kiusatusele vastu panna. Teadsime liigagi hästi, mida me raamatupoest alati ostnud oleme ja ostaksime küllap selgi korral. Ja kui palju need asjad kaaluksid. Jah, e-raamatute ajal saab tekstid klõpsti ilmakõiksusest kätte, ent paberraamatute lõhnale ja puudutusele ei suutnuks meiesugused vana kooli sõltlased ilmselt vastu panna. Ning et rännaku mõte oli muude mõtete hulgas ka juhe korraks põhjalikult seinast tõmmata ning oma muidu ülemääraselt kirjandusküllasest olemisest välja astuda, siis hoidusime kõigest, mis võinuks meid noil päevil lugema või, veel hullem, kirjutama suunata.

Lugeda ja kirjutada on hea, ent vahel on parem vaadata ja kuulata. Siis võib juhtuda, et näeb ja kuuleb. Me tahtsime näha, kas ilm ja inimesed on teisel pool maakera teistmoodi, ja kuulda võimalikult palju võimalikult eriilmelist bluusi. Ilm oli soojem, inimesed ka, aga muidu üsna samasugused. Mööda Mississippi jõeveert ja natuke sest eemamal alt Mehhiko lahest üles Chicago ja suurte järvedeni sõitmist võiks soovitada kõigile, kes ei pea suuremat looduslikest ekstreemsustest, aga tahavad nimelt vaadata ja kuulata. Loodus on täitsa nagu Eestis. Mitte nagu Poolas või Prantsusmaal või Venemaal, mkmm. Eesti moodi on. Kui just kuri hurrikan turja ei karga. Meile ei karanud. Ja tee leebus meile tegelikult meeldiski. Suurtest ja volüümikatest pinnavormidest vabal maal kasvavad inimesed isevärki põnevateks ning kummaliselt sisenduslikuks kasvab ka kõik see kunstiline, mida nemad teevad – eeskätt ja eriti bluus. Ja bluusi on sel teel tublisti – kas meil õnnestus mõni artist ka lõa otsa ajada ja nööripidi Eestisse tirida, näeb vast lokaali Clazz tuleva aasta eeskavas. Sest lisaks raamatute eest põgenemisele mängisime natuke talendijahti ka.

Raamatutega on teisalt sedasi, et sa võid ju teha kõik, et nende juurde mitte minna, aga kui nemad ikka väga tahavad, siis tulevad nad ise sinu juurde. Muhamedi, mäe, Jupiteri ega härjaga pole au olnud isiklikult kokku puutuda, ent raamatud võivad imbuda hurtsikusse ka uksealusest praost nagu elavad seened, mudamaod või tondivanker. Vaevalt jõudsime end Clarksdale’i-nimelises väikelinnas hatuse hotelli hubasesse kambrikesse sisse seada, kui kapi peal jäi silma raamat. Ei olnud Gideoni piibel, oli miski, mis paistis väga Steinbecki «Vihakobarate» türgikeelse väljaande moodi. Raamatusse oli käsitsi sisse kirjutet pikk türgikeelne jutt, mille mõistmiseks meie keeletaid nappis, jutu lõppu aga oli lisatud meiliaadress ja ingliskeelne soovitus saata kiri ja küsida järele, mis värk on. Kirja saatsin, vastusest anname teada vast oma tulevases rännuraamatus.

Mõte ootamatust kohtumisest raamatu kui sellisega jäi väheke painama. Mul olid kaasas ka paar isetehtud raamatut – pedagoogidel on selle kohta vist sõna «omaloominguline», ma pole kunagi aru saanud, mis eristab «omaloomingulist» lihtsalt «loomingulisest», aga see selleks – ja et me ühtegi eestlast ei kohanud (ei me käinud ka sadamais), jätsin teosed siia-sinna maha. Näiteks üksildase ettekandepuldi peale. Ja Chicago loomaaia suveniiripoe raamatuletti teiste trükiste vahele. Kirjutades esilehele sõbraliku soovituse otsida autor Facebookis üles ja küsida, mispärast sellised kahtlased raamatud sellistes mittekahtlastes kohtades leiduvad. Seni pole keegi teadust pärima tulnud. Eks ma peitsin raamatuid ka üsna oskuslikult. Soovitan teilgi teoseid teinekord siia-sinna poetada, kunagi ei või teada, mis kõik juhtuma hakkab. Kirjasõna levitamine on jumalale, keisrile ja isamaale meelepärane tegu, sest trükisõna ei valeta, nagu juba minu vanavanaema hästi teadis.

Tundub loogiline, et sedasorti heietuse lõpetuseks peaks laskma inimestel vähemalt meelekujutelmas reisima minna, ning seks otstarbeks sobib hästi Siim Holvanduse äsjailmunud «Kõlupead Ameerikas». Midagi tuttavlikku kõlab ses pealkirjas, ei tea küll, mis. Kes aga vaikselt ja omaette uriseda tahab ning eelistab sootuks teisipidiseid mõtterännakuid, võiks võtta ette Indrek Hirve «Tiivavalu» – Hirv on ühalt ju vana ja hea, aga teisalt taas teistmoodi. Hea kirjanduse tervendav mõju jõuab pärale vaieldamatult. Ja kui üldse mitte ühtegi raamatut lugeda ei taha, pole katki midagi – siis tuleb vaadata ja kuulata. Vahel on selles(t) palju rohkem kasu ja kaunidust.