On augusti lõpp. Maailmas palju tähelepanu äratanud ja nüüd ka meie kinolevisse jõudnud filmi «Metsiku lõunamaa asukad» režissööri Benh Zeitlini kodulinna New Orleansi räsib orkaan Isaac, meie aga kohtume Berliini fantaasiafilmide festivalil, kus ta parasjagu oma filmi tutvustab.
Linastuskoht näib tavatu: on ju «Metsiku lõunamaa asukad» eeskätt realistlik lugu Louisiana äärealade rasketes oludes elavate lihtsate inimeste – südi tüdrukutirtsu Hushpuppy ja tema haige isa – elujaatavast maailmavaatest, mitte fantaasiafilm.
«Mida kaugemale ma oma kodukandist jõuan, seda rohkem mult küsitakse, mis müüti või muinasjuttu ma olen inspiratsiooniks kasutanud. Louisianas endas ei võeta seda fantaasiana: seal on kõik filmis nähtav loomulik osa elust. Inimesed usuvad hingedesse ja olevustesse,» kõrvutab Zeitlin ise oma filmi vastuvõttu eri maailmajagudes.
Sundance’i filmifestivali peaauhind, Cannes’i filmifestivali parima debüütfilmi preemia ja filmikriitikute auhind, lisaks tunnustust mujalt maailmast – pole just paha tulemus paari nädala pärast 30-aastaseks saavale noorele mehele, kellele «Metsiku lõunamaa asukad» on alles esimene pikk film.
Ent nagu Zeitlini debüüt näitab, annab filmitegu eluks – või siis vähemalt teistele noortele filmitegijatele eeskujuks – igati asjalikke näpunäiteid, eriti siis, kui eelarvega on kitsas.
1. Ära karda võõraid!
Naturalistliku linaloo võttepaigad on «päriselt»: ei mingeid filmistuudiokoopiaid! Sobivaid võttepaiku otsides võib sattuda surmasuhu, nagu juhtus Zeitliniga ühes eriti hõreda asustusega paigas. «Nägime üht sobivat maja. Koputasime uksele, aga ei midagi. Kui asutasime end lahkuma, tuli uksele haavlipüssiga mees, kes käsutas: «Paigal, mida te tahate?» meenutab Zeitlin hirmutavat vahejuhtumit, mis sealkandis siiski ebatavaline pole. «Kolm tundi hiljem ilmus ta uuesti välja, kui olime ühes tanklas. Hirm oli. Aga tema juba semutses, ütles, et pidas meid kellekski teiseks.»
2. Räägi südamelähedast lugu!
Filmi tegevus toimub Louisiana osariigi lõunaosas, ühes USA vaesemas piirkonnas, kus täbarast eluolust hoolimata on elanikud rõõmsameelsed. Peaaegu kogu oma elu New Yorgis elanud Benh Zeitlin kolis mõni aeg tagasi samuti New Orleansi. «Sealne kogukonnahing on kartmatu,» põhjendab ta ise. «Praegu, kui me räägime, möllab seal orkaan. Mina siin hullun, mu tuttavad hulluvad, aga seal on inimesed rahulikud. Räägivad, et vähemalt baarid on lahti: nad on praegu orkaani keskel ja laulavad karaokel Madonna laule. Mind intrigeerib nende mentaliteet, et tragöödiast saab üle rõõmu ja pidutsemisega.»
3. Pööra õnnetus õnneks!
Kui miski läheb untsu, ei maksa meelt heita, vaid olukord tuleb enda kasuks pöörata. Näiteks on filmis nähtav veesõiduk tegelikult Zeitlini õhkulennanud auto tagaosa! «Mu auto läks võtete ajal katki. Kuna raha polnud, püüdsime autot parandada ja ühendasime juhtmeid. Mu õde tuli autost välja, jalutas eemale ja siis auto järsku plahvatas,» jutustab Zeitlin. «Mõtlesime, mida meie tegelased sellises olukorras teeksid: selge see, et nad teeksid auto tagaosast paadi. Meie tegime ka.»
4. Saab ka lihtsalt ja odavalt!
Linaloo peategelane, tüdrukutirts Hushpuppy kujutab ette, et kosmilise ahelreaktsiooni tulemusena alustavad suured tarvad kaugelt jäämägede juurest teekonda tema kodu poole. Kui Hollywoodi megafilmis oleks nende stseenide puhul kasutatud uhkeid eriefekte, siis Zeitlin ajas läbi... Vietnami rippkõht-sigadega, kes said lihtsalt võhad külge. Ühe põrsa jättis ta enesele koguni koduloomaks. «Nad on nii armsad,» põhjendab ta ise.
5. Kaasa oma lähedased!
Nõnda nagu film on kantud kogukonnatunde tähtsusest, kaasas Zeitlin selle tegemisse ka talle olulised inimesed. Filmiga on seotud rühmitus «Court 13», mis ühendab lavastaja ülikooliaegseid sõpru. Monteerija on aga tema lapsepõlvesõber, kellega koos juba kuueaastasena filme tehti. Asjaga on seotud ka Zeitlini õde, lõputiitriteski seisab rasvaselt, et kasutatud on Eliza Zeitlini kunsti. «Tegelikult on kogu esteetika tuletatud mu õe loomingust. Ühel päeval läks ta lihtsalt metsa, vaatas, mis sealt leida on, ja ehitas enesele maja,» näitlikustab ta.
6. Vali õiged näitlejad!
... aga mõnikord pole elukutselisi näitlejaid vajagi. Filmi pisikest, aga vaprat kangelannat kehastav Quvenzhané Wallis oli võtete ajal viiene ja tema isa mängiv Dwight Henry oli siis ja on ka praegu hoopis pagar. Olematust näitlejakogemusest hoolimata mõjuvad mõlemad veenvalt. «Praegu püüavad nad Louisianas tormi üle elada. Quvenzhané oli Katrina ajal vaid kahene ega mäleta seda. Praegu on ta väga motiveeritud, et see torm minema ajada. Tema ema saatis mulle just sõnumi: «Hushpuppy valmistub tormiks,» naljatab Zeitlin.
7. Ära karda kaost!
Filmimaailma kirjutamata seadus on, et kui ei taha võtteid ülemäära keeruliseks ajada, ei maksa laste ega loomadega jännata. «Nõnda väidetakse, sest nad tekitavad kaost,» selgitab Zeitlin. «Kaos ei sobi traditsioonilise filmitegemise ja ajagraafikutega. Meil oli aga kaos juba sisse kavandatud. Filmile andis see orgaanilisema tekstuuri ja isikupära.»
Uus film kinolevis
«Metsiku lõunamaa asukad»
Režissöör Benh Zeitlin
USA 2012
Alates 28. septembrist Tallinna
kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza